Reinkarnatsiooni mõte

See sai siis nüüd selgeks.

Sest kui maailmas on ikka nii palju nii palju targemaid inimesi kui mina, siis ei ole tõenäoline, et ma suudaksin kogu selle tarkuse enda sisse kallata nii enamvähem käimasoleva 100 aastaga. Midagi teada saamata jätmine oleks aga ilmselge raiskamine.

Loodetavasti sünnin järgmises elus vähemalt 1 õppimiseks vajaliku meelega. Miinimumvarustus on vist vihmaussil.

Peab vist rohkem pingutama, et head karmat koguda.

Reedeõhtune

Istuda järjekordset reedeõhtut kodus, olla rampväsinud ja samal ajal valest energiast - rahutusest ja maailmavalust, sellest, mis varem lihtsalt välja tuuritama ajas - laetud, vahetada tiburilla teistkümnendat mähet ja nentida, et sõbrad pidutsevad, mängivad bridzhi, teevad neid asju, mida vabad-vallalised ja lastevaesemad ikka teevad. Olla üleval öösel kella kolmeni ja mitte sellepärast, et armas, kuid öösiti mõnikord paraku pisut tüütu jõngermann on otsustanud lihtsalt mitte magada, vaid hoopis sellepärast, et vein ja lahe seltskond ja pidu ja...

Päris tüütu, kui vabadus magamatuseks sellisel, kunagi päris tavalisel põhjusel nüüd väga kättesaamatuks muutub. Eriti kurvaks teeb asjaolu, et automaagiliselt arvatakse, et sa ei ole enam seesama seltskondlik ja muidu ka täiesti tore mimm, kelle kaasamine kõikidesse sellistesse meeldivatesse tegevustesse oli iseenesestmõistetav. Praegu on iseenesestmõistetav see, et... mis me teda ikka kutsume, tal pole ju aega. Mis on tegelikult täiesti vale. Vastupidi, vaheldust on justnimelt vaja. Ja suhtlemist ja seiklusi. Lihtsalt uskumatu, kui palju KORDI rohkem peab selleks praegu pingutama. Mitte niivõrd selle pärast, et last oleks raske mõneks õhtuks vanavanemate (kes ju elavad siinsamas majas) hoolde jätta, sest see on käkitegu, nad varastavad ta õhtuti niigi ise ära, vaid selle pärast, et praktiliselt kogu muu maailm on rabatud, kui sul lapse kõrvalt on aega hambaid pesta või nina nuusata.

Kui keegi mind veel sellepärast tegijate nimekirjast maha arvab, et mul pole aega, võin ma vist isegi vihastada? ;)

Kas julgeda olla julge?

...või siis nautida seda, et õigupoolest mingit suurt jama ju ei olegi?

Elu on nii neetult keeruline, kui õiged vastused otsa saavad ja siis jäävad ainult need mitte nii õiged ja võibolla neist natuke õigemad - ja nendegi vahel on raske vahet teha.

Kas see oli kohe alguses manuaalis kirjas, et õigeid vastuseid polegi? Ja et tulebki niiviisi pimesi peale minna ja loota, et ei saa sitem? Oh, jälle jätsin lepingualuse väikese kirja lugemata vist.

Ärge ärritage hasartset inimest

See võib lõppeda ootamatustega.

Tänane päev on toonud teadmise, et kolmekümneaastaselt on ikka päris nigel hakata midagi täitsa uut õppima, kui just tegemist ei ole siidimaali või tikkimisega, vaid kõnekunsti ja esinemisega.

Okei, õppima võib hakata, aga õpetajat leida pole lihtne. Eile rääkisin ühe teatriringide juhendajast härrasmehega, kes ütles igati austusttekitava otsekohesusega välja, et ei viitsi ja tegeletakse ikkagi üldjuhul (hilis)teismelistega, sest... oh mis küll motiveeriks täiskasvanutega jamama?

Kullo teatriringi vanusemääratluseks on "alates 13-ndast eluaastast". 33-aastane peaks ju kvalifitseeruma?! ;)

No ma võtan ühe tassi kohvi veel, et ennast telefonitorust kostvaks naerumöirgeks ette valmistada. Kuigi tõenäoliselt on tegemist viisaka inimesega, kelle jaoks on minu pikaltsaatmine lihtsalt hullult ebamugav ;) Näeme.

Asi on ilmselgelt hasardis. Praegu võib kuri saatus mind vabalt tükk aega aeruga klobida, aga ma ikka ei märka selili maha visata.

Ebaõnnestumistest

Mida te hädaldate, ütlen ma, laske inimesel olla kurb!

See on sama normaalne kui rõõmusolemine ja tegelikult... kui mõnikord haleda kolinaga läbi ei kuku, siis ei ole ikka päris kaif see teine kord ka, kui jälle kõik korda läheb. Selle pärast ei tasu murelike amatöörpsühholoogidena aitama lipata või mööda seinaääri käia nagu matustel, kui ma olen otsustanud, et vot, miski läheb mulle hinge ja siis see parajasti on mul hinges ja kui ma tahan, siis ma võin ka peatäie nutta - ja ma ei karda seda kasutada!

Muidugi on mul hea meel, kui te muretsete, et kuidas mu hinge seis on. Ainult, et siis tulebki küsijatel lihtsalt leppida sellega, et ongi praegu sitt seis ja ma ei plaanigi seda varjata.

Seda argi-iba, et igas ebaõnnestumises on ka natuke õnnestumist, ja vaata asja positiivsest küljest ja ega kõik ei saagi alati õnnestuda, tean ma ise sama hästi ka. Ega see, et mul on emotsioonid, kirrrrglikud ja tugevad emotsioonid, ei tähenda, et ma olen mõistuse kaotanud :) Vajadusel suudan ma kellele iganes samasugust süva-amatöör-psühholoogiteenust pakkuda. Kellel on vaja? Kohe aitan.

No ja vat olen selline narr ja põengi, tõsimeeli ja ausalt, et ma ei ole absoluutselt igal alal andekas. Võibolla. Ja et kui midagi elus esimene kord teha, siis ei tulegi mul alati välja nii, et publik oigab ekstaasist. See on valus, oi kui valus, saate isegi aru! ;)

Aga nii vajalik on olla mõnikord eksklusiivselt kurb...

Persse, ma ütlen. Mõni oskab niiviisi elada, et miski ei hakka külge, kõik jamad jooksevad maha nagu vesi hane seljast. Mõned käituvadki selle järgi, et tillala-tillala, lähen, proovin, vaatan, mis juhtub, ei õnnestu, mõni mõis, õnnestub - no... normaaaaaalne.

Mina saan asju kas mitte teha või siis hingega teha. Muidu ei ole õnnestumised piisavalt kaifid ja, mis seal salata, mõnikord koonuga mutta künda on oi kui vajalik. Ja oh seda magusat enesehaletsust seal mudas maotades... Kuidas maailm ei mõista mind (piisavalt hinnata), kuidas ma olen nii nõrk, nii nõrk ja keegi ei taha mind (no see viimane on ilmne liialdus, õnneks. Kui sa oled ilus ja intelligentne mees, võta järjekorda, jõuludeks jõuad pärale).

Las ma siis olen selline. Ega te nüüd ometi ei arva, et ma jaksan selliseid dramaatilisi läbielamisi kannatada kauem kui ööpäev? Tulge homme külla, räägime analüütilisest matemaatikast, viimastest kinnisvaraturu trendidest, ühiskonna võimujoonte ümberkujunemisest või kärbsemusta kosmilisest tasakaalust. Mõistus ei tohi elamist liigselt segada ja emotsioonid ka mitte.

Ainult, et... teate mis. Vägisi vapra näo tegemine paneb kõhu kinni ja nii võib üleni punne täis minna. Ja salajoodikuks hakata. Naeratavaks ;) Julgege ise ka mõnikord endale tunnistada, et ebaõnnestuda on ikka ilgelt vastik. Ja see teeb õnnetuks. Ja nutta tahaks. Ja kellegi varrukasse nina nuusata. Ja talle käratada, et olgu vait, kui ta julgeb lohutada.

Päris lahe on nii, muuseas.