õnneks on nii vähe vaja
vaikust ja valgust ja lahedat meelt
õnneks on neidki, kes koos läbi aja
käivad me kõrval ja hoiavad käest
kõrval, kui astume teelt
Wednesday, December 24, 2008
Saturday, December 20, 2008
Elu muutus huvitavaks
alles siis, kui mulle pärale jõudis, et tõde ei olegi olemas. Võttis alles aega, eksole, aga parem hilja kui hiljem.
Ilmselt aidanuks mind selle valgustuseni näiteks tudeering ajalooteaduskonnas, aga mida pole antud, seda pole antud. Insener-agnostiliselt maailmale lähenedes tuleb eeldada, et vähemalt mingid alustalad on piisavalt pädevad, et neid üldistades tõesteks kutsuda. No näiteks, et 95% tõde on juba piisavas koguses tõde, et olla tõde.
Kui ma nüüd ainult ei teaks, et parim vale on see, mis sisaldab 95% tõtt... ;)
Nagu jõulukook, mille puhul ma iseendale lubasin, et nüüd-nüüd esimest korda elus teen ma kõike täpselt retsepti järgi. Pärast seda pühalikkust selgus aga, et retsept, va reo, on vigane, ning sisendite hulgas puudub jahu und järelikult ka selle kogus, mõistagi. Lisasin jahu maitse järgi + võrreldes lähimate alternatiivsete lahenditega + välise vaatluse tulemusena ja leidsin, et 100% tõesus ongi mulle vist saatuse poolest vastunäidustatud, peab leppima selle 95 protsendiga. Mitte, et jõulukoogi retseptilevastavust oleks kuidagi ülearu mõistlik püha tõega võrrelda, see oli lihtsalt näide selle kohta, et kui ma ka olen südamest otsustanud, et seekord käib kõik reeglite järgi ja päris-päriselt, siis tuleb ikka mingi jama sisse.
Võibolla ka see, et tõde pole olemas, ei ole tõde. Või on see subjektiivne tõde, ainult minu maailmas?
Keegi ütles, et kui ma noka lahti teen, siis ei tule sealt iiales paljast tõde, vaid pigem on sellel jalas triibulised teksad, millele omakorda leegiheitja kannika peale joonistatud.
Leegiheitja, ma arvan, on liialdus, aga püksid on mõistlik mõte küll, sest meie külmas kliimas ei pea ka tõde alasti kuigi kaua vastu.
Ilmselt aidanuks mind selle valgustuseni näiteks tudeering ajalooteaduskonnas, aga mida pole antud, seda pole antud. Insener-agnostiliselt maailmale lähenedes tuleb eeldada, et vähemalt mingid alustalad on piisavalt pädevad, et neid üldistades tõesteks kutsuda. No näiteks, et 95% tõde on juba piisavas koguses tõde, et olla tõde.
Kui ma nüüd ainult ei teaks, et parim vale on see, mis sisaldab 95% tõtt... ;)
Nagu jõulukook, mille puhul ma iseendale lubasin, et nüüd-nüüd esimest korda elus teen ma kõike täpselt retsepti järgi. Pärast seda pühalikkust selgus aga, et retsept, va reo, on vigane, ning sisendite hulgas puudub jahu und järelikult ka selle kogus, mõistagi. Lisasin jahu maitse järgi + võrreldes lähimate alternatiivsete lahenditega + välise vaatluse tulemusena ja leidsin, et 100% tõesus ongi mulle vist saatuse poolest vastunäidustatud, peab leppima selle 95 protsendiga. Mitte, et jõulukoogi retseptilevastavust oleks kuidagi ülearu mõistlik püha tõega võrrelda, see oli lihtsalt näide selle kohta, et kui ma ka olen südamest otsustanud, et seekord käib kõik reeglite järgi ja päris-päriselt, siis tuleb ikka mingi jama sisse.
Võibolla ka see, et tõde pole olemas, ei ole tõde. Või on see subjektiivne tõde, ainult minu maailmas?
Keegi ütles, et kui ma noka lahti teen, siis ei tule sealt iiales paljast tõde, vaid pigem on sellel jalas triibulised teksad, millele omakorda leegiheitja kannika peale joonistatud.
Leegiheitja, ma arvan, on liialdus, aga püksid on mõistlik mõte küll, sest meie külmas kliimas ei pea ka tõde alasti kuigi kaua vastu.
Thursday, December 18, 2008
Mida oligi arvata.

You are The Star
Hope, expectation, Bright promises.
The Star is one of the great cards of faith, dreams realised
The Star is a card that looks to the future. It does not predict any immediate or powerful change, but it does predict hope and healing. This card suggests clarity of vision, spiritual insight. And, most importantly, that unexpected help will be coming, with water to quench your thirst, with a guiding light to the future. They might say you're a dreamer, but you're not the only one.
What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.
Tuesday, December 9, 2008
Amatöörpsühholoogia
on neetult ohtlik asi. Loed mingit populaarteaduslikku raamatut ja avastad, et uurid ennast sellise pseudoteadlase nutikashullu pilguga. Et äkki tabad ennast praegu, varajase keskea lävel, mingilt käitumismudelilt, mis kopeerib lapsepõlves kogetut. Mh, ah?
Ja, oh õudu, leiadki. Ah, et sellepärast ma siis... Ah, et seda nad siis... Ah, et nii see käibki. Kuigi tõenäoliselt on see päris elusast tõest ikka üsna kaugel.
Või äkki me ikkagi otsimegi kunagi läbielatud suhtemudeleid just selleks, et seekord tõestada, et muvvame läbi! Kasvõi läbi halli kivi või müüri või vaheseina. Ja tallamegi sedasama ringi, kuni ükskord õnnestub ringist välja murda, muuta seda suhtemalli. Osalejad muutuvad, aga jah, mõned ringid jäävad ikka kahtlaselt samaks.
Iseennast kahtlustada tagamõtete tagamõtetes on päris kurnav. Aitäh, Pratchett.
Ja, oh õudu, leiadki. Ah, et sellepärast ma siis... Ah, et seda nad siis... Ah, et nii see käibki. Kuigi tõenäoliselt on see päris elusast tõest ikka üsna kaugel.
Või äkki me ikkagi otsimegi kunagi läbielatud suhtemudeleid just selleks, et seekord tõestada, et muvvame läbi! Kasvõi läbi halli kivi või müüri või vaheseina. Ja tallamegi sedasama ringi, kuni ükskord õnnestub ringist välja murda, muuta seda suhtemalli. Osalejad muutuvad, aga jah, mõned ringid jäävad ikka kahtlaselt samaks.
Iseennast kahtlustada tagamõtete tagamõtetes on päris kurnav. Aitäh, Pratchett.
Subscribe to:
Posts (Atom)