Tuesday, August 4, 2009

George R.R Martini autogramm

Jebedijee! Sain lõpuks kätte oma GRRM autogrammiga "Windhaveni" raamatu.

Nimelt, kuna ma avastasin, et olen hapnikust paraku sõltuvusse sattunud, pidin rahvarohkelt kirjanikugakohtumiselt lahkuma enne, kui õhk päriselt otsa sai. Meid oli nii palju, selge see, et kõigile ei jätkunud.

Veskimees, hea inimene - ja suurema kopsumahuga ka -, võitles lõpuni ja tõi mulle siis eile lõpuks autogrammi koju kätte.

Raamat oli lausa pühendusega, mis kõlas innustavalt: "Katz - fly high!" George Martin.

Hee... polegi varem fänn olnud ja nüüd siis nii ilusti! Päris rabav.

Kui ma siis häbelikult Veskimehe käest küsisin, et kuidas siis nii isiklik pöördumine ja mille alusel austatud kirjanik selliseid soove kirjutas, lõi Veskimees käega ja ütles vana illusioonirikkuja kombel, et "Kust mina tean, küllap pani suvaliselt."

Selge see, et suvaliselt :D lahe ikkagi.

Töist ka

Kuigi see on suht rangelt väga isiklik blogi, kus ma tööst ei räägi, siis erandkorras link artiklile kontekstist ja reklaamist, mille täna kirjutasin ja millel on väärtus neilegi, kes otse turundusega ei tegele.

Piinlikkusega tuleb tunnistada, et väärtus seisneb peamiselt lisatud pildimaterjalis ;)

Kusagilt peab ju alustama...

Monday, August 3, 2009

Psühhotüübi test: päris asjalik

Taasleidsin Orkutist ühe päris asjaliku psühhotüübi testi. Soovitan teistelegi. Asub siin.

Kui kedagi teist või ajalugu peaks huvitama, siis minu tulemus oli ENTP - EKSTRAVERT-INTUITIIVNE-MÕTLEJA-KOHANEJA

Wednesday, July 8, 2009

Deit George R. R. Martiniga esmaspäeval kell 17.00

Tähtis sündmus Eesti ja minu kultuuriloos. See olend, kes kirjutas Jää ja tule laulu (ehk "Song of Ice and Fire", sest et mu peas on selle raamatusarja nimi ikka algkeeles ja tõlkimata), ilmutab end eesti inimestele. Täpsem info on www.varrak.ee lehel.

Korjan lapsed enda külge ja lähen kindlasti (Blood of the dragon, blood of the dragon...).

Sunday, July 5, 2009

Tarokaardid

Sain siis endale ka. Sellised ilusad, kuldse servaga. Otse Amazoni imedemaalt.

Tõlgendamine on puhas rõõm :) Nagu täiega. No näiteks võtta küsimus, et - kas olukorras x arvestada ratsionaalseid või emotsionaalseid argumente, ehk, kui kasutada üldkirjanduslikku läilat sõnastust, et "kas kuulata mõistuse või südame häält".

Vastusekaardiks king of swords, tagurpidi. Mõõgad tähistavad mõistust, vaimset maailma. Sünkab küll, eks?

Kui kasutada siis seda "tõlgenda sümboleid, kuidas sisetunne ütleb", siis jääb mõõkade kuninga külluslikust tähendusehulgast sõelale see, et "mõistus on kuningas". Sobib ju küll? Aga kui kaart on tagurpidi, kas see tähendab seda, et antud olukorras ei tasuks mõistust pukki lasta? Et siis hoopis teine ütlus, et "mõistus on hea sulane, aga halb peremees?".

Nüüd tõlgendamisesoovitus: mõned tõlgendajad kasutavad kaardi tagurpidiasendile eri tähendust, mõned mitte. Otsustage ise sisetunde järgi, kumba teete.

Ehk siis: tänu taro kaardile teisendus küsimus, et kas kuulda mõistuse või tunnete häält, hoopis selliseks: kas arvestada kaardi tagurpidi tähendust või mitte?

No... fun. Ise peab elu huvitavaks elama. Mõtlema. Mida rohkem mõtled, seda huvitavam. Tagurpidi? Mida huvitavam, seda rohkem mõtled? Igatahes, igatahes....

Monday, June 8, 2009

2

Vada, eesliga juhtus ütekõrra sihandne paha lugu, et kooles teine kahe saadu vahel sula nälja kätte är.

Oli ikke üits loll loom küll.

Monday, May 25, 2009

Mõned tulemised

ja mõned minemised on nii palju tähtsamad kui teised. Kummastav on neid samal hetkel ära tunda.

Teerada mäletab veel tulijate taldu ja olijate uiteid veidi aega...

Wednesday, May 20, 2009

Chaotic good

on konkurentsitult kõige raskem valik. Vastutus tagajärgede eest - jah, palun, täie raha eest. Seevastu aga ei mingeid reegleid karkudeks. Mõtle ise, kuidas saad.

Tuesday, May 19, 2009

Saruman of many colors

Käisin aurafotot tegemas. Väike ebalus oli hinges, sest ma pole päriselt otsustanud, kas ma usun "neid asju" või ei usu. Kohati nagu isegi usuks, aga siis rikub kaine mõistus kõik ära. Või vastupidi. Ühesõnaga, jälle on tegemist ülearuse mõtlemisega.

Ehmatus oli aga päris suur, eks see ebakindlus aitas ka. Et NOOO mis sealt siis tuleb, eksole, ja kui see suht venekeelne mutike, kes pildi ära tegi, minu aurat nähes erutunult ohkima hakkas, et oh, hospodi, oh, hospodi, siis mõtlesin küll, et nii-nii, kahe lapsega kodus ja rasedusjärgne depressioon ja ületöötamine ja muu säärane, et raudselt on mu aura mustaruuduline ja servast kakapruun.

Tädike aga seletas pisarsilmil muudkui edasi, et sellist asja pole pikka aega näinud... ma olin enda pärast juba üsna mures. Kui ta siis aga õnne soovima hakkas, olin lihtsalt üllatunud. Ühesõnaga.

Et _kui_ nüüd neid asju uskuda, eksole... Määratluskaardi järgi selgus, et mu aura oli peaaegu üleni valge, ainult vasakust servast natuke sinine. Tädike ütles, et see on väga ebatavaline, et mul on ingli (INGLI?!? wattaf###?) aura. Et nii palju valget pole ta kellegi auras ammu näinud ja ohjohhaidii... ja et natuke on sinist ka ja natuke roosat ja natuke rohelist ka serva pealt, mis omakorda näitavad rahu ja suurt armastust ja häid sõprussuhteid, millest kõigest ainult viimane mulle täiesti asjakohasena tundus, sest sõpradega on mul tõesti vedanud.

Värvipilt näitas minu silmis küll päris palju seda va kärtsu sinist ja nummiroosat oli ka üpris palju, aga tädike ikka seletas, et see heledam asi roosa all ja ümber pole ikka midagi muud kui valge ja seda on ütlemata palju. Vot sedasi siis.

Kui ta selgitas, et see sinine "nukake" mu auras näitab peale üüratu kommunikatsioonivõime (soovi? ;) ) , et teised inimesed näevad mind kui malbuse kehastust, tüünet ja rahumeelset, pidin äärepealt naerda norsatama nagu Smaug, aga tõin kirjeldusekohaselt kuuldavale ainult mingi vesise niitsatuse. No... tüüne lugu, tõepoolest. Latatara võin ma ju olla (kui olen ärkvel, siis räägin, kui ära väsin ja magan, siis kirjutan vms), aga leebe-lahke-malbe? Väga kahtlane.

Suure armastuse koha pealt ma sõna ei võta, sest esteks oli segane seegi, kas tegemist kvaliteedi või kvantiteedi või mõne muu suurusega, aga see, et ma olen valgega tähistatavat spirituaalset vaimuenergiat täis nagu sportlane steroide, oli ikka üllatav küll. Kuna aga see suur armastus oli mul - törtsti- selle aukartustäratava valge sees, oli tegemist lausa spirituaalse armastusega, nii et siinkohal ei julge ma ka vastu vaielda, sest ma tõesti ei tea, mis loom see veel selline on.

Et kas ma ei tahaks inimesi ravima hakata?

Oleks ma seda siis teadnud, kui siinsel majatäiel kõhugripp oli, oleks vähemalt ise järjekorrata kempsus saanud käia. Oleks kõigile neile küllusesarvedele raginaga spirituaalse tõmbluku ette tõmmanud ja asi vask.

Uskuda siis nüüd, või mitte? Ingel - vaevalt! Aga pirakat portsu spirituaalset energiat ongi eesti kultuuriruumis traditsiooniliselt _hoopis_ teise nimega kutsutud... päris meelitav mõttekäik.

Muigama paneb muidugi see ka, et kui värvikaardil kõik see positiivne ära kirjeldati, millise võimsa spirituaalse energiaga valge värv on täidetud, mainiti juurde, et white has the qualities of all the other colors. Võta siis kinni ;)

Ja siis muidugi see suur, et... kui sulle ikka 290.- hinna eest räägitaks, et nojah, kumab natuke mingit kartulikarva hägu, paistab, et olete ilmselt elus, siis küsiks paljud raha tagasi. Et küllap nad pakuvad selle raha eest lisaks ilupildile ka lihtsalt professionaalset egobuusti. Soovitan. Ja uskuge, tõlgendaja on nii optimistlik, et isegi kui ka kubemetsakra peaks lillat värvi olema, suudaks ta selle ilusasti ära põhjendada.

Thursday, April 30, 2009

Nokk ja saba.

Kui on üks lahti, siis teadagi, teine kinni, ja kui on kinni, on jama kui palju. Nii nad rahvasuus ütlevad seda asja. Uskuge mind, kui nokk ja saba on mõlemad lahti, pole elu sugugi roosiline. Kõhugripi kogemus teab rääkida.

Thursday, April 16, 2009

Mõtleva inimese põhiline häda

on ülemõtlemine. Kui mõtleks vähem, oleks vähem põhjust mõelda ka, asjad oleks palju lihtsamad.

Ja eriti totter on, kui sa mõtled üle lihtsalt sellepärast, et oled parajasti väsinud. Sest et siis ei tule just need kõige erksamad mõtted pähe, vaid ikka need jaburamad. Ja need väsitavad sind veel omakorda.

Samamoodi toimivad vist üleväsinud lapsed ka - isegenereeruv väsimus, mis mingil hetkel lihtsalt geomeetriliselt kasvama hakkab.

Siis kui pea käib ringi, näib, et ilm käib ringi, ütles inglaste kuulus värsisepp.

Friday, March 27, 2009

Koolitamisest

Inglise keele sain ma alles siis enamvähem selgeks, kui seda teistele õpetama hakkasin. Sama kehtib ka erialavaldkonna kohta. Kui pead mingil teemal ikkagi loengut pidama, siis ei saa enam edasi lükata, tuleb asi endale selgeks teha. Ja töötab, päris hästi. Mida kõike ma olen ise sellepärast selgeks õppinud, et pean teistele õpetama.

Siit küsimus, et miks see, kui ma mõnikord teistele elu õpetan, samamoodi ei aita. Võiks ju. Ma võiksin isegi veel rohkem püüda ja olla Suur Elamise Õppejõud. Et selle kuramuse asja ükskord selgeks saaks.

Või, noh, äkki peaks seekord hoopis vahelduseks kellegi targema loenguid kuulama?

Thursday, March 19, 2009

Mõnikord

on lihtsalt nii raske, et hakkad kahtlema, kas see vanakuradi vanaema sitkus ja õelalt särtsuv vägi, mis tavaliselt kõrvadest välja purskab, sind seekord läbi veab. Et äkki on see siis nüüd see mägi, mille tippu ei jõuagi.

Tahaks, et teised inimesed teeksid maailma lihtsamaks, aga tõenäoliselt pole see võimalik. Ise peab ikka tegema. Aga kui ise mõnel hetkel enam ei jaksa?

Sunday, March 8, 2009

Asjad

Mõned asjad kukuvad välja teisiti kui planeeritud.

Mõnd asja ei oska ette näha.

Mõnda asja polegi võimalik planeerida.

Enamuse asjade kohta puudub piisav informatsioon.

Parim, mida sa selle kõige käigus teha võid, on teha oma parim. Mõnikord sellest ei piisa. Mõnikord arvad ise, et piisas, aga teised arvavad, et ei piisanud. Mõnikord ei tea, kas piisas või ei piisanud. Mõnikord arvavad teised, et piisas, aga tegelikult ei piisanud. Mõnikord piisab kah. Nii mängult kui tegelikult. Ainult, et alati ei pruugi sa seda ise teada.

Parim, mida sa selle käigus teha võid, paraku paremaks ei muutu, sest paremat kui iseenda parim pole kusagilt võtta.

Tuesday, February 24, 2009

loogika

mis raskendab nõidade põletamist.

esimene samm: leidsid nõia. Peitis ennast, reo, ausate inimeste eest, aga tuli päevavalgele.

teine samm: peaks kaabaka vist ikka ära põletama?

kolmas samm: tuleks siiski eeldada, et ka nõial oleks elust üht-teist öelda, sellest hoolimata, et ta ei kavatse seda teha.

neljas samm: no mida siis sellisel juhul peale hakata, eksole?

Friday, February 13, 2009

Lugu

Ära torgi inimest igava faktiga, ütles koolis üks õppejõud, kes muuhulgas ongi väga tark tegelane. Kuiva informatsiooni on meie ümber lihtsalt liiga palju. Kui sa tahad, et öeldu kuulajale meelde jääks, räägi sellest Lugu... Lugu on see, mis inimest haarab, mis jääb meelde...

Ja mina mõtlesin, et mul on loll komme mittetöisel ajal rääkida asjast nii, et keegi ei usu, et ma täiesti kaine olen. Ikka iidam-aadam ja alleaa. Ja lehma lellepoeg. Aga - haa! Tegemist on lihtsalt tapvalt hea intuitsiooniga, vaadake, selle asemel, et kohe asja juurde asuda, kannatust - ma räägin Lugu... ;) Tänapäeva infotihedalt asises maailmas tuleks sellise ajatapmise üle rõõmus olla ;)

Paraku lisas see õppejõu mõttetera, mis mind eneseiroonilisele sisekaemusele õhutas, minusse ka natuke positiivset sadismi - vägisi ajab muigama ka teiste üle olukord, kus mina räägin _lugu_ aeglaselt ja kurnavalt ja kõrvalepõigetega parimas 1001 öö vaimus (miinus erootilised stseenid, sorry!) ja vaene haritav muutub üha rahutumaks ja rahutumaks...

Õnneks või kahjuks pole just kuigi paljud mu sõbrad just kuigi viisakad, nii et sügeleva sabakondi sündroomi jälgimist ei saa ma siiski liiga sageli nautida.

Wednesday, February 4, 2009

Õigem valem

(siinkohal ka tunnustav kummardus selle geniaalse nimega - ja vähemalt kaht suhteliselt geniaalset inimest sisaldavale - "loomingulisele kollektiivile").

Aga asja juurde. Kõige õigem valem mingiks eluga süüdimatule rahulolule sarnanevaks seisundiks on teha vähemalt iga n (nädal) vähemalt 1 x (üks kord) midagi, mida teed 1. x (esimest korda) elus.

Töötab hästi ja hoiab noore ja lollina (sest, öelge ausalt, kes neid noori ja _tarku_ jaksab kannatada).

Lollalllaa.

Saturday, January 31, 2009

Lastest, kui juba, siis.

Et miks neist ei sõnagi, kuigi mul neid varsti terve majatäis? (Kahe lapsega olen ju peaaegu nagu paljulapseline eestlane..).

Aga ongi selline... isiklik teema vist. Kusjuures, veider lausa, et isiklikum kui mingid uitmõtted või eneseleidmised. Enese võin leida, kaotada ja unustada (Jää-ääre viisil) raha eest või ilma, lavaga või ilma, ja isegi kleidi võin seljast ära võtta, kui särk alla jääb ;) Aga lapsed on tõesti isiklik teema. Tunnetuse asi, ilmselgelt. Samas loen ma ju suure mõnuga mitmeid pere-elust vestvaid blogisid. Aga ise näe, kätte ei anna. Kes ütles, et elu peab õiglane olema.

Sunday, January 25, 2009

Paralleelmaailmatest

Lapsepõlvest mäletan mingit sellist laulujupikest, nagu: "Küll on hea, et keegi ei tea, et mina olen Koluonuke". Tagahammastes on tunne, et vahepealse aja jooksul on erinevatest muinasjuturaamatutest loetud onukese nime mitmeid eriversioone, kuid ükski neist pole olnud esimesest sharmikam.

Koluonuke minus hämmastab mind jätkuvalt. Aga kuna "küll on hea, et keegi ei tea..." - ja kuna ma enam rase ka ei ole, siis ei mõista keegi kahtlustadagi mingite pisikeste onukeste olemasolu minus - siis elavad kõik Amberi varjude tuhanded versioonid õndsas teadmatuses oma mitmekordsusest.

Eriti pentsik tundub see asi siis, kui üks neist maailmadest võib mõtiskleda mu pika juhtme üle, kui ma hajameelse näoga ringi tuian ja punasele rätikule ei reageeri... no mul on tegemist, samal ajal toimub minus umbes paar riigipööret ja ma tõesti ei märganud seda posti, mis mulle selles konkreetses reaalsuses parajasti tänava peal vastu kõndis, eksole. Ja eri ilmadest pärit iseennastega peetud vaidlused on viimasel ajal ühed värvikamad. Nii haigeid asju ei saa/ saab ühes elus olemas olla.

Äkki olen ma vigane programm, äkki peaks kõiki neid maailmu külastama ükshaaval ja miiiitteeeee korrrraaaga? Tsk-tsk-tsk indeed.

Friday, January 23, 2009

Sünnipäevad ongi

selleks olulised, et


a) endale meelde tuletada, kui palju ütlemata lahedaid inimesi sa tegelikult tunned,

b) ütlemata lahedatele inimestele meelde tuletada, et nad seda on.

Thursday, January 22, 2009

Lihtsalt üks kõne

Mis siis, et vahepeal on mööda läinud - üks-kaks-kolm- või vähem või enam aastat. Kui minevik helistab olevikule ja dispetsher saab korraga aru, et olla-laa, need kaks asja asuvad kõigest hoolimata samas ajavööndis, on see päris hurraa tunne.

Jajaa, me oleme muutunud, aga kõige lahedam on see, et me oleme uskumatul kombel needsamad. No ja ongi üllatavalt palju aega vahepeal mööda läinud. Mõned inimesed aga lihtsalt on sellised, et sedasama jutuajamist, mis siis pooleli jäi (ja nendega jääb alati midagi pooleli), võib enesestmõistetavalt jätkata. Et... kuule, ma vahepeal mõtlesin, et... ja mäletad, kuidas sellega oli...

Mõned inimesed on... mõned inimesed on... Novot, hea, et need inimesed on.

Wednesday, January 14, 2009

Lapsed teevad targaks

Põhimõtteliselt jah, aga see on siiski liiga absolutiseeriv.

Kõik oleneb ju algmaterjalist.

Lapsed teevad targemaks.

Saturday, January 3, 2009

Ise tegin?

Mis mõttes ise? Enamus inimesi ei tea tegelikult kuigi hästi, kes nad sellised ISE õieti on.

Esmalt see vana hea taskutargutav ohkimine, et kui palju ollakse päris iseenese asemel hoopis see keegi, keda tahaksid näha sõbrad ja vaenlased, lähedased ja ühiskond... Seda niikuinii, seda ka. Samas, oleme kord sotsiaalsed elukad ja üksteiselt ju õpitakse. Neist teistest inimestest johtuvaist muutustest on kindlasti päris suur osa meie eheda mina väljakujunemiseks vajalik. See teine osa, jah, paraku, on moonutav. Ise oleme konformistid, ei taha ujuda vastuvoolu, ei viitsi võidelda ja võimelda, läheme kergema vastupanu teed. Eks see ka räägib sellest päris minast üht-teist. Aga niikaua, kuni suudame ise vahet teha, et jajaa, see on see, kes ma olen ise, ja see on see mask, mida ma mingis olukorras lihtsalt selleks kannan, et ühiskonnaga paremini läbi saada, pole asi veel kõige hullem.

Keerulisemaks läheb siis, kui tajuda, et ka suur osa sellest enesest, mida peetakse ehedaks, on ehitatud täpselt samamoodi teiste ootustele, kas positiivse või negatiivse reaktsioonina, ainult et alateadlikult. Ise arvame tõsimeeli, et see ongi meie tõeline mina. Aga tegelikult ei ole. Aru ka päriselt ei saa, mis enda ja eluga toimub. Et elu oleks nagu lähteandmete järgi usku-pekki-matult ilus - aga rahul ikka ei ole (but i still have not found what l'm looking foooor....). Selline inimene, nagu ma olen/ta on/sa oled, peaks sellise eluga aga vägagi rõõmus olema. Miks siis ei ole? Komplektis on ilmselt mõned valestihinnatud tegurid, surume endalegi aru andmata ümmargust palli kandilisse auku. Eriti loll tunne vist. Selget diagnoosi ei pallile ega augule pole aga kelleltki küsida.

Päris veider on uurida iseennast/kedagi teist selle küsimuse abiga, et kas antud mõte/tahe/tegu on ehe ja tuleneb sellest päris oma õigest minast või on tegemist siiski mingi välise mõjuri projektsiooniga. Pealegi, alateadlik mina oskab teadlikku üliosavalt üle kavaldada.

Kui vanaks peab inimene elama, et iseendaga tuttavaks saada? Selle päris iseendaga?

Võimalik, et ebamäärane valu tagumikus ongi selle tegeliku mina ainus viis teada anda, et see, mida me temaks peame, on hoopis salakavalalt alateadlikult omaksvõetud mask. Ja et me elame elu, mis sobib sellele maskile, aga mitte meile endale.

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

 Kohati põhjustab patoloogiline eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju...