Lastest, kui juba, siis.

Et miks neist ei sõnagi, kuigi mul neid varsti terve majatäis? (Kahe lapsega olen ju peaaegu nagu paljulapseline eestlane..).

Aga ongi selline... isiklik teema vist. Kusjuures, veider lausa, et isiklikum kui mingid uitmõtted või eneseleidmised. Enese võin leida, kaotada ja unustada (Jää-ääre viisil) raha eest või ilma, lavaga või ilma, ja isegi kleidi võin seljast ära võtta, kui särk alla jääb ;) Aga lapsed on tõesti isiklik teema. Tunnetuse asi, ilmselgelt. Samas loen ma ju suure mõnuga mitmeid pere-elust vestvaid blogisid. Aga ise näe, kätte ei anna. Kes ütles, et elu peab õiglane olema.

Paralleelmaailmatest

Lapsepõlvest mäletan mingit sellist laulujupikest, nagu: "Küll on hea, et keegi ei tea, et mina olen Koluonuke". Tagahammastes on tunne, et vahepealse aja jooksul on erinevatest muinasjuturaamatutest loetud onukese nime mitmeid eriversioone, kuid ükski neist pole olnud esimesest sharmikam.

Koluonuke minus hämmastab mind jätkuvalt. Aga kuna "küll on hea, et keegi ei tea..." - ja kuna ma enam rase ka ei ole, siis ei mõista keegi kahtlustadagi mingite pisikeste onukeste olemasolu minus - siis elavad kõik Amberi varjude tuhanded versioonid õndsas teadmatuses oma mitmekordsusest.

Eriti pentsik tundub see asi siis, kui üks neist maailmadest võib mõtiskleda mu pika juhtme üle, kui ma hajameelse näoga ringi tuian ja punasele rätikule ei reageeri... no mul on tegemist, samal ajal toimub minus umbes paar riigipööret ja ma tõesti ei märganud seda posti, mis mulle selles konkreetses reaalsuses parajasti tänava peal vastu kõndis, eksole. Ja eri ilmadest pärit iseennastega peetud vaidlused on viimasel ajal ühed värvikamad. Nii haigeid asju ei saa/ saab ühes elus olemas olla.

Äkki olen ma vigane programm, äkki peaks kõiki neid maailmu külastama ükshaaval ja miiiitteeeee korrrraaaga? Tsk-tsk-tsk indeed.

Sünnipäevad ongi

selleks olulised, et


a) endale meelde tuletada, kui palju ütlemata lahedaid inimesi sa tegelikult tunned,

b) ütlemata lahedatele inimestele meelde tuletada, et nad seda on.

Lihtsalt üks kõne

Mis siis, et vahepeal on mööda läinud - üks-kaks-kolm- või vähem või enam aastat. Kui minevik helistab olevikule ja dispetsher saab korraga aru, et olla-laa, need kaks asja asuvad kõigest hoolimata samas ajavööndis, on see päris hurraa tunne.

Jajaa, me oleme muutunud, aga kõige lahedam on see, et me oleme uskumatul kombel needsamad. No ja ongi üllatavalt palju aega vahepeal mööda läinud. Mõned inimesed aga lihtsalt on sellised, et sedasama jutuajamist, mis siis pooleli jäi (ja nendega jääb alati midagi pooleli), võib enesestmõistetavalt jätkata. Et... kuule, ma vahepeal mõtlesin, et... ja mäletad, kuidas sellega oli...

Mõned inimesed on... mõned inimesed on... Novot, hea, et need inimesed on.

Lapsed teevad targaks

Põhimõtteliselt jah, aga see on siiski liiga absolutiseeriv.

Kõik oleneb ju algmaterjalist.

Lapsed teevad targemaks.

Ise tegin?

Mis mõttes ise? Enamus inimesi ei tea tegelikult kuigi hästi, kes nad sellised ISE õieti on.

Esmalt see vana hea taskutargutav ohkimine, et kui palju ollakse päris iseenese asemel hoopis see keegi, keda tahaksid näha sõbrad ja vaenlased, lähedased ja ühiskond... Seda niikuinii, seda ka. Samas, oleme kord sotsiaalsed elukad ja üksteiselt ju õpitakse. Neist teistest inimestest johtuvaist muutustest on kindlasti päris suur osa meie eheda mina väljakujunemiseks vajalik. See teine osa, jah, paraku, on moonutav. Ise oleme konformistid, ei taha ujuda vastuvoolu, ei viitsi võidelda ja võimelda, läheme kergema vastupanu teed. Eks see ka räägib sellest päris minast üht-teist. Aga niikaua, kuni suudame ise vahet teha, et jajaa, see on see, kes ma olen ise, ja see on see mask, mida ma mingis olukorras lihtsalt selleks kannan, et ühiskonnaga paremini läbi saada, pole asi veel kõige hullem.

Keerulisemaks läheb siis, kui tajuda, et ka suur osa sellest enesest, mida peetakse ehedaks, on ehitatud täpselt samamoodi teiste ootustele, kas positiivse või negatiivse reaktsioonina, ainult et alateadlikult. Ise arvame tõsimeeli, et see ongi meie tõeline mina. Aga tegelikult ei ole. Aru ka päriselt ei saa, mis enda ja eluga toimub. Et elu oleks nagu lähteandmete järgi usku-pekki-matult ilus - aga rahul ikka ei ole (but i still have not found what l'm looking foooor....). Selline inimene, nagu ma olen/ta on/sa oled, peaks sellise eluga aga vägagi rõõmus olema. Miks siis ei ole? Komplektis on ilmselt mõned valestihinnatud tegurid, surume endalegi aru andmata ümmargust palli kandilisse auku. Eriti loll tunne vist. Selget diagnoosi ei pallile ega augule pole aga kelleltki küsida.

Päris veider on uurida iseennast/kedagi teist selle küsimuse abiga, et kas antud mõte/tahe/tegu on ehe ja tuleneb sellest päris oma õigest minast või on tegemist siiski mingi välise mõjuri projektsiooniga. Pealegi, alateadlik mina oskab teadlikku üliosavalt üle kavaldada.

Kui vanaks peab inimene elama, et iseendaga tuttavaks saada? Selle päris iseendaga?

Võimalik, et ebamäärane valu tagumikus ongi selle tegeliku mina ainus viis teada anda, et see, mida me temaks peame, on hoopis salakavalalt alateadlikult omaksvõetud mask. Ja et me elame elu, mis sobib sellele maskile, aga mitte meile endale.