Vastutusest ja sellest, kuidas paralleelrada paljud asjad peffi keerab

Hakkasin mõtlema, et olen kuramuse pikka aega iseennast piinanud suuresti sellepärast, et võtan iseeneselegi märkamatult, justkui loomuliku ja enesestmõistetava liigutusena enda peale tohutu koguse vastutust. Laste, pere, lähedaste ja oluliste inimeste heaolu eest, sest nad on mulle tähtsad ja minu võimuses on ju neid hoida, kaitsta ja rõõmustada. Ja kuna minu jaoks on tähtis inimestest aru saada, püüan ma aru saada eelkõige neist, kõige lähedasematest - ja kui ma oletan, et olen enamvähem aru saanud, siis püüan ka arvesse võtta kõiki nende eelistusi, sümpaatiaid ja antipaatiaid, kiikse ja muidu eripärasid. Arvan, et minu vastutuseks on leida see õige asend ja seisund ajas ja ruumis, mis sobib kõigi nende teravate nurkade vahele. Ja tihtipeale, kuna mõned asjad ikka kohe mitte kuidagi kokku ei sobi, teen mööndusi just iseenese eelistuste arvelt. Selleks, et leida lahendust, mis teeb õnnelikuks teisi, noh, et kui nemad on õnnelikud, siis võiksin ju mina ka olla. Mis sest, et kohati on see hind üsna-üsna ränk. Esialgu tundub, et ei hullu, vean välja. Ainult, et see vastutus on nagu vasikas, mis õlgadele võetuna iga päev kilo või kümmekond juurde võtab ja varem või hiljem lihtsalt tuleb see hetk, kui ma seda vastutust enam välja ei kanna, rääkimata sellest, et seni, kuni ma püüan ja pungestan, ei jõua enese peale eriti mõeldagi. Sest, noh, mis siin mõelda, ma olen tugev nagu põhja nõid ja igikelts, mina saan ju hakkama.

(Esimese lapse needus: sa oled ju tubli, tark ja tugev, sa saad hakkama. hoolitse hoopis ise juba teiste laste eest...).

Ja tegelikult ei oleks seda üldse vaja, ütleks keegi, kes näeks pilti väljastpoolt. Ise, vasika all kookus ja elu eest pungestades ei saagi ma aru saama, et mitte keegi ei eelda minust seda, et ma ainuisikuliselt siin kogu maailma ära päästan - ja seda, eksole, omaenese songa hinnaga. Ega siis neid lähedasigi ei tee rõõmsamaks, kui ma nende õnneseisundit oletades teen seda oma õnne arvelt, olen väsinud, kurnatud ja elurõõmust tühi nagu.. noh, midagi, mis on väga tühi.

Tegelikult vasikas ei ole päris õige võrdlus, kohati on tegemist ehtsa zhonglööritööga - üritan kõiki palle, mida tundub - jällegi - loomulik ja iseenesestmõistetav võtta ENDA kohustuseks õhus hoida, noh, seal ka hoida. Veel kiiremini, veel osavamalt, 100 asja meeles hoida, 1000 asja arvesse võtta. Reaktsioon! Analüüs! Otsus! Järgmine pall!

Ja samal ajal õiendab paralleelrada, mis on ilmselgelt eesmärgiks võtnud mu zhonglöörivõimeid sajaga saboteerida, et kuidas kõik on suhteline, tõde on subjektiivne ja kes kurat mina üldse olen, et siin sügavasti analüüsin - või otsustan, olgu või hädavajadusel. Ja nii ongi tema vägagi veenva sabotaazhi saatel väga nõme midagi otsustada, sest ma ei saa kuigivõrd kindel olla, kui adekvaatsed on mu otsused - ja kas nad äkki kellelegi hoopis halba ei tee soovitud hea asemel? Keegi ütles, et kõige suurema jama keeran ma kokku just siis, kui ma talle kõige paremat tahan. Kohati nii ongi. EI OLE MINU ASI MAAILMA ENESE ÕLUL KANDA.

Paralleelraja kobin: "No aga kas siis, kui sa oledki juhuslikult pisut nutikam, kogenum, tugevam - no kasvõi näiteks lastestki, kas pole siis sinu sünnipärane kohustus hoolitseda teiste eest, kui sa seda oskad ja saad? Ja, olgem ausad, kas mitte just see, kui palju sinu privaatsest ja pühast ajast kuulub korraga nendele, ei ole mitte suures osas kogu selle maailmavalu põhiline salapõhjus, keda me siin petame, ennast või jah?"

Hah, ebaaus argument, loomulikult võtan ja kannan ma kõiki neid vastutusi, mis laste ees on. Teatud hetkel tuli ennast laste tekkimise tõttu ümber defineerida. Mis oli üsnagi valus iseenese muutmine ja kogu oma maailma, võimaluste - ja võimetegi - ümberhindamine. Teisest küljest annavad lapsed mingil hetkel selle mustvalge selguse, mida halltoonses maailmas ja pidevalt kostva paralleelraja skeptikukobina hädasti vaja on, et üldse toimida.

Jah, lapsed on absoluut, ja see on mu enda valik. Selles mõttes kena, et kõiges muus kaheldavas on üks väga lihtne ja väga selge asi. Ja mitte kuidagi ei saa mitte keegi kahelda, et kas see on vastutus, mida ikka on vaja enda selga ubida või mitte. Ühene vastus. Ei mingit kõhklust.

Aga üldiselt olen ma üsna tihti selle sisseharjunud vastutusevõtmise ohver. Väärikas on kaitsta, arvestada ja hoida, jah, aga... mitte siis, kui seda ei taheta - ja mitte enese arvelt.

Annaks jumal ainult mõistust õigel hetkel näha, mis on mis, ja kui pimedalt suureks mõni vasikas võib kasvada.

Arusaamad iseolemisest

on samal ajal ka arusaamatused.

Nii see ongi, iga kord, kui ma arvan end suutvat midagi minu enese jaoks piisavalt ühest paika panna, jookseb paralleelrajal ikkagi vastandmõte: aga teatud määral sisaldab seegi absoluut enda vastandit. (Minust saaks erakordselt halb kohtunik: "Aga teatud seisukohast ei saa väita, et see kuritegu oleks tingimata kuri tegu, kuna neid asjaolusid on võimalik tõlgendada ka teistmoodi...". On nii raske anda hinnanguid, kui pealtnäha halva põhjuseid inimlikult mõista suudad). AGA.

Samas, elus on asju, mille puhul minugi ürgvajadus mõista ja mõtestada muutub ebaoluliseks, nüansid taanduvad, selgus on veendunud, puhas ja absoluutne. Jabur on see, et kui ma varem olen pidanud just sedasama sissesundunud vajadust näha ja arvestada kõiki - ka vastandlikke - nüansse, osaks minu enese põhiolemusest, siis just nendel must-valgetel joondumishetketel tean ma väga selgelt, kes ma ise olen. (Ja siin ütleb paralleelrajamõte: aga võibolla ongi nii, et ka kõige halltoonidetolerantsem vajab aegajalt mustvalguse laksu selleks, et halltoonsust paremini tajuda ja mõtestada. Või _võibolla_ muutub absoluutne halltoonsus lõpuks ikkagi iseenda vastandiks, vastandudes mustvalgelt selgetoonsusele. Nii, ja jällegi jooksutas paralleelrada sellegi veendumuse absurdini, nagu ta seda alati tegema kipub. See õõnestab tohutult mu suutlikkust öelda midagi, mida ma isegi suudaks täielikuks tõeks pidada - samal ajal jooksevad mu peast läbi kiuslikud mõtted, mis öeldut pakuvad täiesti vastupidises valguses, pilkavad, ratsionaliseerivad, tühistavad... jah, kõik on suhteline, aga samas - mitte kõik!)

Nojah, heli ei ole maha keeratud, aga praegu võib paralleelrada kobiseda, mida tahab. Praegune iseenese leidmise selgus on võrreldav metallikontserdil saadud elamusega, kui seisad selles õiges kohas, kuhu kõik helid kokku jooksevad, ja lased sellel sümfooniliselt raevukal helikosel oma hingekanalid lahti uhtuda. On asju, mis on absoluutsed. On piire, mida ei ole lubatud ületada. Lahinguväljal näeme, raisk.

Turundusvaldkonna õõv

Kui oled turunduses mõnemat aega töötanud, hakkab süvenema pentsik, vahel isegi pisut õõvastav tendents. (Mis jälle omakorda seotud meedia, suhtluskanalite, võrgustiku - võrgustikuga.)

Facebookis uut sõnumit märgates ikka ergastud mingil viisil, Pavlovi refleks, mida need mõned õiged, isiklikud, toredad ja head sõnumid on aja jooksul kujundanud. Nüüd aga on seal üha enam ja enam sõnumeid sõpradelt, kes on ise kah turunduses tegevad ja kes kutsuvad mind (kui sõpra või kui üht võrgustiku lüli, kellele siis võrgus võrkturundada?) oma ettevõtte üritustele. Või oma agentuuri klientide üritustele, sest agentuur peab ju hea seisma selle eest, et saaks rohkem fänne ja klikke, olgu või sõpru.

Jah, noh, kes olen mina siin hädaldama, ühe või kahe lemmikprojektiga olen samaviisi teinud ju. (Õiend: eraprojektid, lemmik- ja muidu tegutsemaajavad projektid, mitte otseselt kommerts. (Õiendi õiend: aga mis on tänapäeval kommerts, kui lõpuks me kõik oleme müüdavad, turul me oleme vennad ja õed, kõik on hinna ja vaatenurga küsimus.)) Jah, noh, mu endagi seina katavad aegajalt mu oma ettevõtteteemalised/erialased uudised (Õiend: aga teatud maitsekuse piiril, ma loodan, või teatud uudisväärtuse piiril, või siis on ju ometigi sotsiaalne meedia see koht, kus võiks olla meeldivalt sotsiaalne ka oma erialase teemaga - ja, nagu näete, see ongi puhas apologees.

Lugesin kusagilt, et loovad inimesed on suuremad valetajad lihtsalt seepärast, et see va loov alge neis hakkab kohe innukalt iga "valet" ratsionaliseerima, leidma kasulikule, kuigi ehk inetuvõitu teole selliseid põhjendusi, mida hakkaks või isegi uskuma. Nii kipub müügimees minus kah leidma õiendeid ja vabandusi, kui ma ise käitun aegajalt suhteliselt... samamoodi.

Ja paralleelraja tülikas "tahan-kõike-mõista" mootor õiendab vahele, et kas töösse mattunud inimese kutset tema töö viljana käimalöödud promoüritusele võiks vahelduseks olla hoopiski rumal võõrastada? On ju ometi olemas võimalus, et see on viis oma olemasolust teada anda, kuigi seda tõesti veidi mattunud viisil ("hakkan minema nüüd oma kitsast rada"...).

Võrgus olla - seda võib vaadata tõesti kahtepidi. On see võimalus või hoopis lõks, kuhu koos teiste sarnaste kalapoegadega lihtsalt kinni jääd. Või siis lased ennast kui potentsiaalset fänni lihtsalt võrgutada, hakkamata oletama tuttavate kutsete taga tagamõtete tagamõtteid või lihtkonkreetset püüdu kobedama statistika poole (Cost Per Click, Cost Per Action...).

On kaks mõtet, millel on kusagil kokkupuutepunkt

Üks mõte on see, et inimene kipub teistelt eeldama, et nad käituvad temaga nii, nagu tema nendega käituks, aga peab paratamatult pettuma. Näiteks kasvõi sellegi pärast, et inimesed lihtsalt on erinevad.

Teine mõte on see, et tegelikult on inimene alati üksi.

On võimalik, et nende vahel on väga lihtne põhjus-tagajärg seos. Kui inimesed ei käitu sinuga nii, nagu sina nendega käitud, pettud neis ja tajud üksiolemist seda teravamalt.

Alati on võimalik ennast sellest üle mõelda. Et tegelikult erinevus rikastab ja muu selline joga.

Aga alati on mingid objektiivsemat-sorti kriteeriumid, millest ühine lähtumine on ikkagi põhjendatud eeldus. Vastastikune austus, hoolimine, toetamine. Mitte võõraste vahel, mõistagi, aga lähemas ringis. Ja kui seda pole, siis on pettumus seda ehedam.

Samas on pettumisetunne ühest otsast ka lapsik ja lapsikuna ei taha keegi ennast tunda. Aga alla neelata ka nagu ei taha.

Ma olen inimestest väsinud.

Loll lugu, aga tarkadel inimestel oligi õigus, kui

nad ütlesid, et kõige rängemalt saab sind reeta see, kes on sulle kõige lähemal. Logistiliselt ja strateegiliselt loogiline ka. Samas, selline asi tuleb ilmselt kord elus ikka läbi elada, heaks või halvaks.

Vaheldus

Sõitsin bussiga Pärnusse ja tundsin rõõmu sellest, et tänu sisekõrva erilisele tasakaaluhetkele ning ilmselt ka sellele, et raamat oli hea, suutsin bussis lugeda ilma oksele hakkamata. Mis oli meeldiv vaheldus, sest kuigi mul eesmärgipäraseid mõtteid aegajalt on, mõtlen ma nad turbokiirusel 10 paralleelsel rajal korraga ära ja siis, kuna mul tavaliselt läheb autos süda pahaks niipea, kui ma aknaservast allapoole vaatan, olen sunnitud tundide kaupa oma sihitult töllerdavaid mõtteid korrale kutsuma ja aegajalt üllatuma, et otoot, kuidas ma siis nüüd selleni välja jõudsin.

Aga vaheldust oli veelgi rohkem. Peale mõnda lehekülge märkasin korraks pilku tõstes, et bussi esiklaasile peksab va paduvihm ise. Maailm oli märg ja hall. Lugesin edasi ja poole peatüki pärast säras aknasse päike veatult sinisest taevast ja suvi paistis igati heas vormis olevat. Läks mööda veel kümmekond lehte ja jälle välja vaadates tundus, nagu oleks me paduvihma sisse tagasi pööranud - jälle taevas tumesinine ning vett kallas bussile pähe nagu oavarrest. Ja enne Pärnut oli jälle päike väljas.

Mhmh. Elu ongi viimasel ajal hullult vaheldusrikas, ja mulle endiselt meeldib.

Endalegi üllatav, et meeldib, sest kui nüüd seda suppi kaardistama hakata (supi kaardistamine lihtsalt kõlab niivõrd laheda tegevusena..), siis...

Aega ja muid asju

on vahepeal päris palju merre voolanud, ja mina olen kirjutanud teisi blogisid ja muid asju. Aga ilmselt oli siis praegu õige hetk tagasi tulla.

Elu on kummaline.

Just seda ma tahtsingi öelda.