.. if you can swim. If the sea is any draw for you.
Argipäevamaagia, lihtsalt. Küsimuste konstrueerimine ja neile vägisi vastuste otsimine on klaaspärlimäng, millega mõistuse hüperaktiivseid pärdikuid maha rahustada, aga mingit sisulist väärtust sellel tihtipeale ei ole.
Või nagu keegi ütleski - mõnikord teeb asjade ratsionaalne lahendamine head, aga mõnikord on jälle teisiti parem. Ja kuidas seekord on, ega ette ei tea. Mõistus, va ülehinnatud latatara, lihtsalt kipub nii kõvasti mulisema, et temast on raske mööda vaadata.
What if... Could... Should... Jah, aga pärdikute puurile saab teki peale visata ja nautida vaikust eetris.
Ja värve. Ootust. Igatsust, kui soovite.
See rahutus on sõnadeta, lihtsalt oma värvi ja maitsega, näitab korraks võimalikke tulevikupilte, paneb naeratama, inspireerib.
Kunagi ma kirjutasin paine pärast, selleks, et valu välja saada. Peale pikka-pikka vaikust, mille jooksul ma kirjutamisest aegajalt puudust tundsin, sain aru, et see leevendav tegevus sai kuidagi omaseks asjana iseeneses, oma ravitoimest sõltumata.
Nüüd ma proovin uuesti, ettevaatlikult... meelde tuletades. Ja lõpuks ometi hoopis teisel põhjusel. Laulan, sest meel on rõõmus.
Saturday, December 29, 2012
Tuesday, December 25, 2012
Üle hulga aja kirjutada..
on ekstraordinaarselt lahe. Selleks on ikkagi vaja mingit väga kindlat asendit ajas ja ruumis ning praegu tundub, et see asend on kaminasoojuses diivanil keras, varbad jõulukingitud teki sees, jumalikult head rumm-röst-jahvatatud kohvi juues ja üllatusega avastades, et kuram-kuram, need jutupoolikud, mis minust pilve on jäänud, on ju kohati, ütleme, khmm... head!
Jah, süda on ärev ja hinges on meeldivat sorti rahutust - sellist inspireerivat. Ja natuke kurbust ja segadust ka, just sellisel parajal hulgal, mis tulesoojal, teki sees kohvi juues meeldivalt magusvalusalt hajub.
Ja et idüll oleks eriti postkaardiline, on mu laual küünlajalaks kullatud veinipudel (sic!) ja akna taga langevad laisalt üksikud lumehelbed.
Ja kusagi on midagi ja kedagi ja see kõik paneb kirjutama, oh rõõmu!
Oh ei, ma kirjutan hoopis neist kangelasist ja sõdust ja mõõkeist ja metsast ja mustikatest, muidugi. Nagu alati. Aga seal taga on ikkagi natuke seda midagi muud ka. Nagu alati.
Jah, süda on ärev ja hinges on meeldivat sorti rahutust - sellist inspireerivat. Ja natuke kurbust ja segadust ka, just sellisel parajal hulgal, mis tulesoojal, teki sees kohvi juues meeldivalt magusvalusalt hajub.
Ja et idüll oleks eriti postkaardiline, on mu laual küünlajalaks kullatud veinipudel (sic!) ja akna taga langevad laisalt üksikud lumehelbed.
Ja kusagi on midagi ja kedagi ja see kõik paneb kirjutama, oh rõõmu!
---
Lausumata liiga lihtsat tõde
Luuletan su silmadest ja suust
Olen enda kergemeelne õde
Valsil vasakule jaanipäevakuust...
---
Oh ei, ma kirjutan hoopis neist kangelasist ja sõdust ja mõõkeist ja metsast ja mustikatest, muidugi. Nagu alati. Aga seal taga on ikkagi natuke seda midagi muud ka. Nagu alati.
Sunday, December 23, 2012
Smoke and mirrors
at my hands - and l see that Auberon is smiling.
Oh, l can be sharp and brave. But another time. Can you hide your smile while l am playing smoke and mirrors again to hide everything else?
Sometimes it just feels safer that way. And l need time to think.
Oh, l can be sharp and brave. But another time. Can you hide your smile while l am playing smoke and mirrors again to hide everything else?
Sometimes it just feels safer that way. And l need time to think.
Thursday, December 20, 2012
Alleaa ja kogu see traagikaaa
Iseenese kõrvalt jälgimine ajab aegajalt naerma. No vahepeal hoiaks pead kinni ka, aga kuna ma endaga ikka üldjuhul enamvähem peaaegu hästi läbi saan, siis ikka pigem naerma.
No okei.. leidsin maast noa ja mängisin temaga natuke, sest hullult vägev nuga oli. Korraks tundus, et pillasin ta maha ja kaotasin ära - ja oh seda leina, südamesselõikavat ahastust, et nii ilus ja vägev ja nii kadunud. Ja kui ma ta siis korraga ootamatult üles leian, sest ta, raisk, on luba küsimata rinnataskusse pugenud, laiab seal ja eeldab ja ootab ja nõuab... ilmvõimatuid asju, siis... no mida!
Tirin ta välja sealt, terapidi, kui teisiti ei anta, ja viskan minema, eemale, sügavale lumme, et enam ei leitaks. Jah, valus on ikka, aga seekord sellepärast, et sõrmed on korralikult katki - vahe tera ju ikkagi ja kõvasti pidi tirima.
Aga hing, mis just äsja selles kaotusekurbuses niitsus nagu hale kassipoeg, on vaba ja õnnelik ja KURI. Mitte kadunud, vaid ise ära visatud, ja see on hoopis teine asi. Nii pole kahetsust, on ainult trots ja palju külma ja vaba talveõhku.
(Keegi kurat ei kunni mind niimoodi (isegi siis, kui maailm äsja oli kole paik just selle kuradi puudumise tõttu) ja selle selgekstegemiseks ei ole mul väikesest lihahaavast kahju!)
Ja ma olen tänulik sellele kassile, kes jaksab minuks olla, kes jaksab hingega mängida ja päriselt haiget saada, ja kes siis maha vajudes on kindel, et nii rõve valus on, et nüüd kohe tuleb surm või vähemalt loomapüüdjad, ja siis, peale mitut tundi (sic!) ehedat agooniat lakub ennast ettevaatlikult üle ja lonkab pessa (fucking mjäu!), et sealt hommikul täies vormis välja karata, ülbed ümmargused silmad pärani, ja ümiseb omaette, et nõiaelu, nõiaelu, see jah, on kõige parem.
Ma olen vist viimaste aastatega omandanud üllatavalt hästi toimiva taastumisvõime. Isegi imestan.
No okei.. leidsin maast noa ja mängisin temaga natuke, sest hullult vägev nuga oli. Korraks tundus, et pillasin ta maha ja kaotasin ära - ja oh seda leina, südamesselõikavat ahastust, et nii ilus ja vägev ja nii kadunud. Ja kui ma ta siis korraga ootamatult üles leian, sest ta, raisk, on luba küsimata rinnataskusse pugenud, laiab seal ja eeldab ja ootab ja nõuab... ilmvõimatuid asju, siis... no mida!
Tirin ta välja sealt, terapidi, kui teisiti ei anta, ja viskan minema, eemale, sügavale lumme, et enam ei leitaks. Jah, valus on ikka, aga seekord sellepärast, et sõrmed on korralikult katki - vahe tera ju ikkagi ja kõvasti pidi tirima.
Aga hing, mis just äsja selles kaotusekurbuses niitsus nagu hale kassipoeg, on vaba ja õnnelik ja KURI. Mitte kadunud, vaid ise ära visatud, ja see on hoopis teine asi. Nii pole kahetsust, on ainult trots ja palju külma ja vaba talveõhku.
(Keegi kurat ei kunni mind niimoodi (isegi siis, kui maailm äsja oli kole paik just selle kuradi puudumise tõttu) ja selle selgekstegemiseks ei ole mul väikesest lihahaavast kahju!)
Ja ma olen tänulik sellele kassile, kes jaksab minuks olla, kes jaksab hingega mängida ja päriselt haiget saada, ja kes siis maha vajudes on kindel, et nii rõve valus on, et nüüd kohe tuleb surm või vähemalt loomapüüdjad, ja siis, peale mitut tundi (sic!) ehedat agooniat lakub ennast ettevaatlikult üle ja lonkab pessa (fucking mjäu!), et sealt hommikul täies vormis välja karata, ülbed ümmargused silmad pärani, ja ümiseb omaette, et nõiaelu, nõiaelu, see jah, on kõige parem.
Ma olen vist viimaste aastatega omandanud üllatavalt hästi toimiva taastumisvõime. Isegi imestan.
Tuesday, December 18, 2012
Üks maksab hinge eest...
Kirglikul ellusuhtumisel on üks häda. See nõuab kuramuse sitket hinge.
Ma olen põrgukass küll, kaval ja, ausalt öelda, pisut karastunud, nii et saan oma kriimude ja kräudega hakkama, aga selleks, et mängida, et päriselt elusalt mängida, ei saa lõputult viilida ega oma nahka peita. You play it safe and lose it all. Nojah, ma ei saa teisiti, lähen mängu naha, karvade, hinge ja hingerahuga sisse. Selles ei ole poole teraga mängimist, sest muidu poleks mäng ju fun.
Ja siis, hoolimata sellest, et kass on paranoiline loom ja suudab mängida ja üle kavaldada ja põigelda ja küünistada, kui vaja, ohust hoolimata mängu sajaga nautida ja neil hetketel ka täiesti õnnelik olla... mõnikord, mõnikord ma kaotan ja ükskõik kui osav põikleja ma poleks, peab selle hoobi sisse võtma. Ja con pole kassil kuigi kõva.
Litaki vastu seina nagu märg kalts.
Väga ebaväärikas, mäu! Ja, olgem ausad, valus ka.
Kassil on üheksa hinge, aga see ei tähenda, et suremine oleks vähem valus. Üks maksab hinge eest ja teine hingest maksab...
Ma olen põrgukass küll, kaval ja, ausalt öelda, pisut karastunud, nii et saan oma kriimude ja kräudega hakkama, aga selleks, et mängida, et päriselt elusalt mängida, ei saa lõputult viilida ega oma nahka peita. You play it safe and lose it all. Nojah, ma ei saa teisiti, lähen mängu naha, karvade, hinge ja hingerahuga sisse. Selles ei ole poole teraga mängimist, sest muidu poleks mäng ju fun.
Ja siis, hoolimata sellest, et kass on paranoiline loom ja suudab mängida ja üle kavaldada ja põigelda ja küünistada, kui vaja, ohust hoolimata mängu sajaga nautida ja neil hetketel ka täiesti õnnelik olla... mõnikord, mõnikord ma kaotan ja ükskõik kui osav põikleja ma poleks, peab selle hoobi sisse võtma. Ja con pole kassil kuigi kõva.
Litaki vastu seina nagu märg kalts.
Väga ebaväärikas, mäu! Ja, olgem ausad, valus ka.
Kassil on üheksa hinge, aga see ei tähenda, et suremine oleks vähem valus. Üks maksab hinge eest ja teine hingest maksab...
Sunday, December 16, 2012
Sinna-tänna
Elus on ütlemata ootamatuid ja ütlemata ilusaid asju. Mis on ilusad täpselt niikaua, kui sa lased neil sellisena olla. Aga ei saa ju, et jätadki niiviisi - ikka on vaja üle mõtelda ja sellega pooled asjad rämedasti ära rikkuda.
"Mida see elevant küll minust mõtleb?!" Tüüpiline eestlane. Keda kotib, mida elevant mõtleb? No... aga... äkki... ta mõtleb?!
Mõnikord on ütlemata hea juua ohjeldamatult rummi, näiteks, aga siis on alati see oht, et see taevalik meeleolu on seestpoolt suurem kui väljast. Universumi ajutine kuningas või hoopis naljakas tolgendis? Mida elevant minust mõtleb? Mitte, et kõik ülejäänud oleksid siivsad või kained olnud, küllap neil kõigil olid oma sädelevad mullid, mille sees nad siis õnnelikult põrkasid ja põkkusid.
Ja mis tähtsust sellel on, kui mul selles hetkes sees olles oligi huvitav, vahetu, sisukas ja vahva. Sellest hoolimata, et ma olin võibolla kohati liiga rummiselt otsekohene, liiga bravuurne või, oh hoidku patu eest, lausa pealetükkiv. Sellest hoolimata, et ma Ju. Ei. Pea. sukkades trepist üles ronima, kui mu saapad on ülakorrusel ja kui turjakas härrasmees samas suunas läheb. See on ainult... kasuliku ühendamine kasulikuga? Ja seda, et ma praktiline poleks, ei saa keegi tõesti mulle ette heita.
Ja ... samas, kui tundus, et kõik nii oligi ja et elevandid on kõik õnnelikud?
Miks mul siis sellised tagantjärgiebakindlused, mis igati toreda peo natuke hapramaks muudavad, kui see olla võiks? Nagu üks sõber ütles: oo, ma tean, mida sa tunned, me kõik mõtleme nii koguaeg.
Et äkki elevandid mõtlevad!!
I love when you ramble, it brings out the poet in you.
Tõesti või?
"Mida see elevant küll minust mõtleb?!" Tüüpiline eestlane. Keda kotib, mida elevant mõtleb? No... aga... äkki... ta mõtleb?!
Mõnikord on ütlemata hea juua ohjeldamatult rummi, näiteks, aga siis on alati see oht, et see taevalik meeleolu on seestpoolt suurem kui väljast. Universumi ajutine kuningas või hoopis naljakas tolgendis? Mida elevant minust mõtleb? Mitte, et kõik ülejäänud oleksid siivsad või kained olnud, küllap neil kõigil olid oma sädelevad mullid, mille sees nad siis õnnelikult põrkasid ja põkkusid.
Ja mis tähtsust sellel on, kui mul selles hetkes sees olles oligi huvitav, vahetu, sisukas ja vahva. Sellest hoolimata, et ma olin võibolla kohati liiga rummiselt otsekohene, liiga bravuurne või, oh hoidku patu eest, lausa pealetükkiv. Sellest hoolimata, et ma Ju. Ei. Pea. sukkades trepist üles ronima, kui mu saapad on ülakorrusel ja kui turjakas härrasmees samas suunas läheb. See on ainult... kasuliku ühendamine kasulikuga? Ja seda, et ma praktiline poleks, ei saa keegi tõesti mulle ette heita.
Ja ... samas, kui tundus, et kõik nii oligi ja et elevandid on kõik õnnelikud?
Miks mul siis sellised tagantjärgiebakindlused, mis igati toreda peo natuke hapramaks muudavad, kui see olla võiks? Nagu üks sõber ütles: oo, ma tean, mida sa tunned, me kõik mõtleme nii koguaeg.
Et äkki elevandid mõtlevad!!
I love when you ramble, it brings out the poet in you.
Tõesti või?
Friday, November 23, 2012
Mu peas on facebooki lehekülg
, kuhu ma postitan aegajalt mingeid eredamaid ütlusi - jooksvalt, kohe peale seda, kui neid kuulen. See on nagu teravate tsitaatide järelmaitse nautimise meetod. Postitan... umbes oletan, kes seda lugedes itsitavad... ja leian, et heh, olgu kuidas on, päriselus seda nalja jagada ei saa, sest päriselu seina näevad ka igasugused poolkoostöötajad, keda see kõik koledal kombel shokeeriks.
Siit moraal, et naljakamaid nalju saab teha ainult nende inimeste seltsis, kes sind hästi tunnevad, sest valdavas enamuses on kõige naljakamad just need naljad, mis kolmanda järgu tuttavaid üksjagu shokeeriks. Päris Facebooki seinale ei saa postitada isegi sellist malbet asja nagu sõbra kommentaar Tartu-reisi kohta: "Hing ihkab romantikat, aga tagumik tahab seiklusi." Ma olen nimelt täiesti veendunud, et Facebooki üldsus pole kursis, et mul nimetatud kehaosa üldse olemas on ja selle teadasaamine ilmselt häiriks kedagi. No mu õpilasi näiteks - kuningannadel pole jalgu ja õpetajatel, jumalapärast, tagumikku ega midagi, mis sellega kaasneb. Ja et see skandaalne objekt veel ka seigelda tahab... väkk!
Siit moraal, et naljakamaid nalju saab teha ainult nende inimeste seltsis, kes sind hästi tunnevad, sest valdavas enamuses on kõige naljakamad just need naljad, mis kolmanda järgu tuttavaid üksjagu shokeeriks. Päris Facebooki seinale ei saa postitada isegi sellist malbet asja nagu sõbra kommentaar Tartu-reisi kohta: "Hing ihkab romantikat, aga tagumik tahab seiklusi." Ma olen nimelt täiesti veendunud, et Facebooki üldsus pole kursis, et mul nimetatud kehaosa üldse olemas on ja selle teadasaamine ilmselt häiriks kedagi. No mu õpilasi näiteks - kuningannadel pole jalgu ja õpetajatel, jumalapärast, tagumikku ega midagi, mis sellega kaasneb. Ja et see skandaalne objekt veel ka seigelda tahab... väkk!
Sunday, November 18, 2012
Hetki
Mul tekkisid veidrad seosed pildiga, kus kaks hunti metskitse murravad. Mida ütleks Freud? Või Anne Rice?
Ja siis see suur, et tekst: "Misasja? Minu joogi sees on poison 10?! Tatikad olete. Fireball 5." võib teatud kontekstis olla kohutavalt naljakas. Sest see on NII nerdy... ja nii naljakas.
Ning veini, vee ja kohvi segu on see, mida ma kannan koh-utavas koguses ilma igasuguste tagajärgedeta. Kuigi võibolla arvan ma lihtsalt oma halenaljakas rikkumatuses (ja see on tsitaat!), et poolteist pudelit punast veini pika õhtu peale üldse kvalifitseerub koguseks.
Öine Tartu on linn, millele võib kõik andeks anda.
Ja siis see suur, et tekst: "Misasja? Minu joogi sees on poison 10?! Tatikad olete. Fireball 5." võib teatud kontekstis olla kohutavalt naljakas. Sest see on NII nerdy... ja nii naljakas.
Ning veini, vee ja kohvi segu on see, mida ma kannan koh-utavas koguses ilma igasuguste tagajärgedeta. Kuigi võibolla arvan ma lihtsalt oma halenaljakas rikkumatuses (ja see on tsitaat!), et poolteist pudelit punast veini pika õhtu peale üldse kvalifitseerub koguseks.
Öine Tartu on linn, millele võib kõik andeks anda.
Monday, November 12, 2012
Kohtumine maanteel
See on see hetk, kui sa istud üksinda autos ja sõidad mööda tühja maanteed pisut kiiremini, kui sa tingimata peaksid ja auto on meeldiva iseenesestmõistetavusega mehhaaniline kentaur-osa sinust. Tema kiirus, energia ja puhas jõud voolavad tasakesi su vereringesse.
Hoolimata sellest, et ma olen müra-allergiline vaikusefriik, tuleb sel hetkel muusika keerata kohe päris valjuks, et veresüsteemi veel rohkem SEDA energiat lasta. Ja eriti hea, kui see muusika on karjuvalt "vana kool", sest selles vanas koolis on nii palju kihte.
Whiskey in a jar... tuleb Roskilde lõhnaga, selles magusas kanepi ja õlle baasilt kääritatud kuse haisus, sellest ajast, kui ma olin kõigi muude riiete asjus täiesti süütu - peale t-särkide ja teksade. Ja elasin õllest ja mingist muust suvalisest toidu moodi asjast, mis ei olnud põrmugi tähtis, sest põhiline energia tuli seksist ja muusikast. Ja, mõistagi, õllest. Ja luuletustest ja raamatutest... ja kirjutamisest.
Veider mõeldagi - aga õnneks sellel hetkel eriti ei mõtle. I jumped and fired my pistols and l shot him with both barrels...
My Dying Bride... oh, see on see aeg. Millest on jäänud harvaesinev, kuid see-eest vastupandamatu vajadus tumedama muusika kontsertidel otse kõlarite helilainete ristumispunktis seista ja lasta sel muusikal endaga teha igasuguseid vaimseid ja füüsilisi asju.
Type O Negative. Loving you was like loving the dead...
Mitte midagi ei saa teha, irvitan omaette nagu kuutõbine ja lasen muusikat enesest üle ja läbi - nagu siis ja seal.
Siis, et järgmist kogust kihte läbi tuulutada, tuleb tõelise eklektika kuningana vana kooli Jäääär, ja ma röögin täiest kõrist kaasa: "Unenäovabrikust hullud uned tulevad"...., vereringes kohv, muusika, ja SEE energia.
Elada on ikka kuramuse ilus.
Hoolimata sellest, et ma olen müra-allergiline vaikusefriik, tuleb sel hetkel muusika keerata kohe päris valjuks, et veresüsteemi veel rohkem SEDA energiat lasta. Ja eriti hea, kui see muusika on karjuvalt "vana kool", sest selles vanas koolis on nii palju kihte.
Whiskey in a jar... tuleb Roskilde lõhnaga, selles magusas kanepi ja õlle baasilt kääritatud kuse haisus, sellest ajast, kui ma olin kõigi muude riiete asjus täiesti süütu - peale t-särkide ja teksade. Ja elasin õllest ja mingist muust suvalisest toidu moodi asjast, mis ei olnud põrmugi tähtis, sest põhiline energia tuli seksist ja muusikast. Ja, mõistagi, õllest. Ja luuletustest ja raamatutest... ja kirjutamisest.
Veider mõeldagi - aga õnneks sellel hetkel eriti ei mõtle. I jumped and fired my pistols and l shot him with both barrels...
My Dying Bride... oh, see on see aeg. Millest on jäänud harvaesinev, kuid see-eest vastupandamatu vajadus tumedama muusika kontsertidel otse kõlarite helilainete ristumispunktis seista ja lasta sel muusikal endaga teha igasuguseid vaimseid ja füüsilisi asju.
Type O Negative. Loving you was like loving the dead...
Mitte midagi ei saa teha, irvitan omaette nagu kuutõbine ja lasen muusikat enesest üle ja läbi - nagu siis ja seal.
Siis, et järgmist kogust kihte läbi tuulutada, tuleb tõelise eklektika kuningana vana kooli Jäääär, ja ma röögin täiest kõrist kaasa: "Unenäovabrikust hullud uned tulevad"...., vereringes kohv, muusika, ja SEE energia.
Elada on ikka kuramuse ilus.
Saturday, November 10, 2012
Piiride peal
See on üksjagu veider, kui korrektse inglise aadlikooli standardi järgi on mind üritatud kasvatada. Kuidas korralikud tüdrukud käituvad... kuidas viisakad inimesed ennast ülal peavad. Kuidas oleks tõeliselt väärikas seda küsimust lahendada... Oh, teoorias võiksin tõenäoliselt korraliku kodaniku testid heale hindele ära teha küll - kui selliseid korraldataks. Aga ei korraldata, vist.
Samas, see kasvatus on nagu (kummalistel põhjustel tuttavaks saanud) exosceleton, mille sees sa pehme ja ebamäärasena natuke aega kasvad. Kui see kasvav pehmeollus oma kestast välja murrab, siis toimub elu mõnda aega määramatuse tingimustes, sest kest enam ei hoia ja selgroog ka ei toeta, sest seda selgroo vajadust pole tänu kestale siiani olnudki.
Ma olen täiesti teadlik, et olukord, mida ma parajasti kogen, ei ole exosceletoni standardite järgi lubatud, talutud või üldse reaalnegi. Oh-issver-sussver, kui palju peaks olema teoreetilisi komplekse ja kiljatusi, mis sellise olukorra tekkimist väldiks juba eos. Ometi olen ma absurdselt uudishimuliku ja sellest kasvatuslikust kestast kuidagi iseeneslikult väljavajununa sellesse olukorda sattunud. Võibolla on minus midagi, mis selle välja kutsus. Teistel ju ei tekkinud sama seisu. Kas ma ise astusin selle lisasammu? Või oli mu näost näha see patune uudishimu või siis hoopis mingi rikkumatu avatus - et läheme edasi, proovime. On tunne, nagu oleks kogu see moraaliõppejoga mind mööda maha voolanud nagu vesi hane seljast. No lihtsalt... deklaratiivne moraal "sest nii lihtsalt on" ei hakka mulle külge. Iga hea ja halb tuleb iseenesel ära kogeda. Võimalik, et igavese kahtlejana ma lihtsalt EI USU neid teiste pakutud piire ja nii see lähebki... Kes mind lähemini teab, teab, kuidas ma mõnel ajaloolisel korral olen uskumatu kergusega üle mitmete... piiride libisenud. Skandaalselt lausa.
Ja paljudest piiridest ei tea keegi siiski midagi. On asju, millest kohe kuidagi rääkida ei saa. No lihtsalt... see pole osa päris minust, aga kellelegigi räägituna jääb see pilt minu külge kinni ja hakkab moonutama ning heade antennidega tajuks ma seda kahtlust, moonutatud pilti liiga tihti, kuid mul poleks ilmselt jõudu, viitsimist või võitlusvaimu sellega tegeleda.Aga mingis määras see ilmselt häiriks mind, sest mulle lähedaste inimeste arvamus läheb mulle korda ja seda, et see roll, mida ma katse-eksituse korras täitsin, ei ole mitte midagi sellist, mis ma OLEN, vaid midagi sellist, mis ma MITTE MINGIL TINGIMUSEL sisemise veendumuse ja kindla kogemuse toel edaspidises elus enam EI OLE... no seda ei õnnestu mul vist lähikondsetele kuigi lihtsalt selgeks teha.
Once a queen of Narnia, always a queen of Narnia... Aga sellise moraaliehitussüsteemi puhul see eelarvamus lihtsalt ei päde.
True neutrali või lihtsalt moraalselt süüdimatuna olen omal nahal kogenud igasugust kirevat kraami, ka ühtteist sellist, mille üle ma üldse uhke ei ole. Isegi siis, kui need rollid on olnud ainult miniatuursed, hetkelised... Ikkagi on nad rollidena olnud täisverelised ja ma mäletan täpselt, mismoodi see tundus. Mis tunne on olla kiusaja, reetja, valetaja, varastaja, haigettegija, egoist, ärakasutaja, eneseimetleja, hoolimatu, julm, väiklane või lihtsalt võlts. Mitte pahatahtlikkusest või loomupoolsest kurja-armastusest. Ma lihtsalt ei ole uskunud, et nii olla on tõepoolest nii halb, et ma isegi ei katseta - või, mis tavalisem - poolkogemata sellesse olukorda ei satu.
Samas on kogemusi, kus need tunded on mind kestast kaitsmata tabanud väga üllatavate värvidega, tulemus ei ole alati ühene. Sest hea õnne korral saan tänu oma moraalsele süüdimatusele kogemuse, et selles, mis parajasti toimub, ei ole ju mitte midagi halba, kui eelarvamusteta läheneda.
Halvimal juhul tabab mind äratundmine, et issand, kui veider, kui võõras, kui... vastik, kui mitte-mina. Et siit edasi ei lähe ma sammugi. Ja see: "siit edasi ei lähe ma sammugi" ning selge veendumus, et seda tunnet või rolli ei taha ma kunagi elu jooksul kogeda, see on korraga uus luustik... iseeneset kasvav selgroog. Minu enese sees tekkiv inglise kasvatus, mis ei ole kinni sellest, mida teised rääkisid, vaid sellest, mida ma omaenese hingerahu, naha ja elukogemuse hinnaga olen teada saanud.
Aga ei eksoskeletoni ega kilpide valdkonnas pole ma eriti tugev. Kuigi, kuramus, selgroogu võib juba usaldada, nii üllatav kui see ka pole. Ja... kõike kogedes olen ma endiselt absurdselt...
süütu.
Nii imelik, kui see ka ei ole.
Samas, see kasvatus on nagu (kummalistel põhjustel tuttavaks saanud) exosceleton, mille sees sa pehme ja ebamäärasena natuke aega kasvad. Kui see kasvav pehmeollus oma kestast välja murrab, siis toimub elu mõnda aega määramatuse tingimustes, sest kest enam ei hoia ja selgroog ka ei toeta, sest seda selgroo vajadust pole tänu kestale siiani olnudki.
Ma olen täiesti teadlik, et olukord, mida ma parajasti kogen, ei ole exosceletoni standardite järgi lubatud, talutud või üldse reaalnegi. Oh-issver-sussver, kui palju peaks olema teoreetilisi komplekse ja kiljatusi, mis sellise olukorra tekkimist väldiks juba eos. Ometi olen ma absurdselt uudishimuliku ja sellest kasvatuslikust kestast kuidagi iseeneslikult väljavajununa sellesse olukorda sattunud. Võibolla on minus midagi, mis selle välja kutsus. Teistel ju ei tekkinud sama seisu. Kas ma ise astusin selle lisasammu? Või oli mu näost näha see patune uudishimu või siis hoopis mingi rikkumatu avatus - et läheme edasi, proovime. On tunne, nagu oleks kogu see moraaliõppejoga mind mööda maha voolanud nagu vesi hane seljast. No lihtsalt... deklaratiivne moraal "sest nii lihtsalt on" ei hakka mulle külge. Iga hea ja halb tuleb iseenesel ära kogeda. Võimalik, et igavese kahtlejana ma lihtsalt EI USU neid teiste pakutud piire ja nii see lähebki... Kes mind lähemini teab, teab, kuidas ma mõnel ajaloolisel korral olen uskumatu kergusega üle mitmete... piiride libisenud. Skandaalselt lausa.
Ja paljudest piiridest ei tea keegi siiski midagi. On asju, millest kohe kuidagi rääkida ei saa. No lihtsalt... see pole osa päris minust, aga kellelegigi räägituna jääb see pilt minu külge kinni ja hakkab moonutama ning heade antennidega tajuks ma seda kahtlust, moonutatud pilti liiga tihti, kuid mul poleks ilmselt jõudu, viitsimist või võitlusvaimu sellega tegeleda.Aga mingis määras see ilmselt häiriks mind, sest mulle lähedaste inimeste arvamus läheb mulle korda ja seda, et see roll, mida ma katse-eksituse korras täitsin, ei ole mitte midagi sellist, mis ma OLEN, vaid midagi sellist, mis ma MITTE MINGIL TINGIMUSEL sisemise veendumuse ja kindla kogemuse toel edaspidises elus enam EI OLE... no seda ei õnnestu mul vist lähikondsetele kuigi lihtsalt selgeks teha.
Once a queen of Narnia, always a queen of Narnia... Aga sellise moraaliehitussüsteemi puhul see eelarvamus lihtsalt ei päde.
True neutrali või lihtsalt moraalselt süüdimatuna olen omal nahal kogenud igasugust kirevat kraami, ka ühtteist sellist, mille üle ma üldse uhke ei ole. Isegi siis, kui need rollid on olnud ainult miniatuursed, hetkelised... Ikkagi on nad rollidena olnud täisverelised ja ma mäletan täpselt, mismoodi see tundus. Mis tunne on olla kiusaja, reetja, valetaja, varastaja, haigettegija, egoist, ärakasutaja, eneseimetleja, hoolimatu, julm, väiklane või lihtsalt võlts. Mitte pahatahtlikkusest või loomupoolsest kurja-armastusest. Ma lihtsalt ei ole uskunud, et nii olla on tõepoolest nii halb, et ma isegi ei katseta - või, mis tavalisem - poolkogemata sellesse olukorda ei satu.
Samas on kogemusi, kus need tunded on mind kestast kaitsmata tabanud väga üllatavate värvidega, tulemus ei ole alati ühene. Sest hea õnne korral saan tänu oma moraalsele süüdimatusele kogemuse, et selles, mis parajasti toimub, ei ole ju mitte midagi halba, kui eelarvamusteta läheneda.
Halvimal juhul tabab mind äratundmine, et issand, kui veider, kui võõras, kui... vastik, kui mitte-mina. Et siit edasi ei lähe ma sammugi. Ja see: "siit edasi ei lähe ma sammugi" ning selge veendumus, et seda tunnet või rolli ei taha ma kunagi elu jooksul kogeda, see on korraga uus luustik... iseeneset kasvav selgroog. Minu enese sees tekkiv inglise kasvatus, mis ei ole kinni sellest, mida teised rääkisid, vaid sellest, mida ma omaenese hingerahu, naha ja elukogemuse hinnaga olen teada saanud.
Aga ei eksoskeletoni ega kilpide valdkonnas pole ma eriti tugev. Kuigi, kuramus, selgroogu võib juba usaldada, nii üllatav kui see ka pole. Ja... kõike kogedes olen ma endiselt absurdselt...
süütu.
Nii imelik, kui see ka ei ole.
Monday, November 5, 2012
Elu tarbija
Valikute paljusus muutub nii kergesti iseenda vastandiks, eriti oluliste otsuste puhul. Leiba ostes ei ole ju tingimata oluline, et valid selle kõige e-vabama, kõige kiudainerikkama (kui oled veendunud, et just kiudainerikkus on sulle parim), kõige madalama süsivesikute protsendiga (kui oled veendunud, et just madal süsivesikute osakaal on sulle parim), kõige maitsvama (kui oled veendunud, et kõige maitsvam on sulle parim). Valid, sööd ja ei piitsuta ennast ülearu, kui selgub, et hinna ja selle vastu saadava naudingu tasakaal ei olnud võimalikest parim. Sulle parim. Perele. Ühiskonnale. Hiina lapstööjõule. Mida iganes. Seda leivavalikut võid sa langetada iga päev, eksida, ennast parandada, täpsustuda, areneda, isegi meie targa tarbija kultusmaailmas. Autot ostes on aga see ühe otsuse õige langetamine hullem kui kõrgema matemaatika eksam. Milliseid tegureid kaaluda? Millised on õiged infoallikad? Mis kanal on mispidi kallutatud? Keda uskuda? Mida arvestada? Valesti langetatud otsust hakkame kahetsema õige pea ja kahetseme kohe pikka aega. Kui selgub, et usaldasime midagi, mida poleks pidanud usaldama, jätsime midagi olulist kahe silma vahele... ei leidnud õiget vastust, ei sooritanud eksamit. Valikuid on liiga palju, ja juhul, kui pole tegemist paadunud autopederastiga (ei pea siinkohal silmas neid, kes auto tagaistmel ilgeid tegusid sooritavad), siis on otsust mõjutadavõivad tegurid meile pisut hägused ja arusaamatud, on hirm, et jätame midagi tähtsat arvestamata.
Jah, arutame asjatundlike inimestega, käime ja katsetame, kaalume... otsime veel infot... loeme... mõtleme... ja siis mängime ikkagi viimaste valikvastustega lotot ja loodame, et ehk läks täppi, ehk tuli õige vastus. Ehk me ei kahetse. Nii raske on seda valikuvõimalust - seda suurt hunnikut raha käest ära anda. Kui kord juba maksnud oled, oled valikuvõimalusest ilma ka. Ja kes tahaks lolliks jääda ja avastada hommepäev, et tegelikult oli olemas veel sobivam mudel...
Ma ei taha öelda, mis asjadega veel samamoodi on.Valikute paljusus muutub ühel hetkel selleks peamiseks põhjuseks, miks ei suudeta otsustada, sest äkki-äkki ei läbi me seda olulist eksamit, et langetada see kõige õigem otsus. Mõistus ja tunded ei tunne ei ennast ega üksteist ära, enamus argumente on vaieldavad, tuginevad subjektiivsetel andmetel ja tegureid on nii palju...
Ime siis, et otsustada nii raske on, kui mingi valu sees nõuab, et eksamid tuleb viitele sooritada.
Teine variant, tihtipeale oluliselt lihtsam, et on pohhui. Nii leiva kui auto kui misiganes muu puhul.
Aga veider, kuidas see "targa tarbija" manipulatsioon ajudesse närib isegi siis, kui arvad, et sina otseloomulikult oled vana läbinägelikuna sellest katkust puutumata. Ja mingil ajahetkel, kui sinu aeg ja sinu eluaastad muutub kõvemaks valuutaks kui raha su arvel, kui saad aru, et ka see on valikuvõimalus, mille valides käest ära annad, vähemalt väiksemaks maksad, siis sigineb hinge tarbijalik ettevaatus. Kas see, mille ma saan, kaalub üles seda, mida ma vastu annan? Kas see on parim võimalikest?
Jah, arutame asjatundlike inimestega, käime ja katsetame, kaalume... otsime veel infot... loeme... mõtleme... ja siis mängime ikkagi viimaste valikvastustega lotot ja loodame, et ehk läks täppi, ehk tuli õige vastus. Ehk me ei kahetse. Nii raske on seda valikuvõimalust - seda suurt hunnikut raha käest ära anda. Kui kord juba maksnud oled, oled valikuvõimalusest ilma ka. Ja kes tahaks lolliks jääda ja avastada hommepäev, et tegelikult oli olemas veel sobivam mudel...
Ma ei taha öelda, mis asjadega veel samamoodi on.Valikute paljusus muutub ühel hetkel selleks peamiseks põhjuseks, miks ei suudeta otsustada, sest äkki-äkki ei läbi me seda olulist eksamit, et langetada see kõige õigem otsus. Mõistus ja tunded ei tunne ei ennast ega üksteist ära, enamus argumente on vaieldavad, tuginevad subjektiivsetel andmetel ja tegureid on nii palju...
Ime siis, et otsustada nii raske on, kui mingi valu sees nõuab, et eksamid tuleb viitele sooritada.
Teine variant, tihtipeale oluliselt lihtsam, et on pohhui. Nii leiva kui auto kui misiganes muu puhul.
Aga veider, kuidas see "targa tarbija" manipulatsioon ajudesse närib isegi siis, kui arvad, et sina otseloomulikult oled vana läbinägelikuna sellest katkust puutumata. Ja mingil ajahetkel, kui sinu aeg ja sinu eluaastad muutub kõvemaks valuutaks kui raha su arvel, kui saad aru, et ka see on valikuvõimalus, mille valides käest ära annad, vähemalt väiksemaks maksad, siis sigineb hinge tarbijalik ettevaatus. Kas see, mille ma saan, kaalub üles seda, mida ma vastu annan? Kas see on parim võimalikest?
Ajalooõpetaja ja naabripoiss
Meil oli veider ajalooõpetaja. Või siis ei olnudki ta veider, vaid hoopis isikupärane. Ta oli ebamäärastes neljakümnendates, hea figuuriga ja korrektse poisipeaga naisterahvas, kes iga jumala päev tuli kooli uue kostüümiga. Jah, muidugi, päris tutt-uued need riided ju iga kord ei olnud, ta kombineeris kõiki kehakatteid sajal erineva viisil, kuid üüratu suur oli ta garderoob kindlasti, sest puhtalt statistika huvides ja ilmselt ka igavusest tuvastasime me 10-nda klassi jooksul tema seljast vähemalt 25 erinevat seelikut ja 50 erinevat pluusi, rääkimata kõikvõimalikest lisanditest. Sallid, jakid, kampsunid ja pintsakud - kui sellest loetelust nüüd miski peale sallide üldse ametlikult lisandite loetellu kuulub. Ah jaa, prossid. Kaelakeed. Stiilsed ja hiiglasuured. Kuigi muidu oli ta väga vaikne ja tagasihoidlik naisterahvas. Ja ta dikteeris meile kogu maailma ajaloo, korrektselt, hea hääldusega ja pööraselt igavalt. Kõikide ajalootundide kõige huvitavam hetk oli see lause, mille etlemisel ta tegi ainsa vea, millelt teda kolme keskkooliaasta jooksul tabasin: "Sakslastel tõusis pinnale Gotlandi lähistel.". Aga samas tema järjekindel eneseväljendus burdalike kostüümide komponeerimisel tekitas mingit veidrat austust, tema veidrus moodustas selgesti ühe joone selle üsna erilise keskkooli üsna erilise õpetajaskonna mälumustris. Ja ta naeratas koguaeg sellise kergelt kavala moega, nagu ta teaks tegelikult palju rohkemat kui saja riidetüki kümmet tuhandet kandmisvõimalust ja kogu maailma ajalugu.
Nägin teda hiljuti tänaval, täiesti samasugusena. Täiesti uutes riietes. Korrektne, täpne, stiilne, vaikselt naeratav. Ta ei tundnud mind ära.
Ja siis see naabripoiss maalt. Ta oli meist neli aastat vanem ja seega kohutavat põnev tegelane. Kui me teda metsarajal rattaga sõitmas nägime, või märkasime kusagil rannas, siis oli see äärmiselt ärev sündmus. Kui sa oled 10-aastane tatikas, siis see 14-aastane naabripoiss, eriti, kui ta näeb isegi nagu päris hea välja, päevitunud, säravate hallide silmade ja kiftide päikeses pleekinud kahludega, kui ta on külapoisile tüüpiliselt sitke ja lihaseline ning oma vanusele pisut ebatüüpiliselt jässakas ja laiaõlgne, on sinu jaoks seksi kehastus ise. Hoolimata sellest, et sul 10-aastasena pole seksist suurt aimugi, kuigi oled vastavalt tollasele kultuuriruumile parimal võimalikul viisil asjaga kursis, st. et oled vanemate kapi salariiulilt sissevehitud "Avameelselt abielust" brozhüüri kapsaks lugenud ja oma tegude varjamiseks selle algupäraselt juba kehvasti köidetud ja saja ülelugemisega väljapudenenud lehed kummiliimiga ülihoolikalt tagasi kleepinud.
Ma selgelt mäletan seda, et kui naabripoiss külateed pidi meie majast mööda sõitis, tekkis selline ärev-põnev tunne, kõrgendatud teadlikkus iseenesest ja ümbritsevast. Et... huh. Ja tasus õhevili hingega aia juurde vaatama minna, ega ta äkki kusagil ei peatunud ja ega ta äkki meietaoliste (tittedega) juttu ajada ei taha. Mida ta praktiliselt kunagi ei teinudki, aga ühekorra... ühekorra jah.
Nägin teda mõned aastad tagasi maal. Pealt neljakümneaastane külamees, paks ja kiilakas, pea halle juukseid täis ja hammastest alles ainult loetud kaader. Nägu natuke ärajoonud viisil paistes, nina ja põsed punetamas ja käed mootoriõlist nii mustad, et nende puhtaksrookimise, leotamise ja koorimisega ei saaks hakkama Tallinna eliitmaniküürijad ka siis, kui nad kasutaks bensiini ja plekieemaldajat. Ta oli pisut purjus ja vaatas mulle teatud meheliku huviga otsa, mis korraga oli tõeliselt, tõeliselt häiriv.
Oli selge, et ta ei tundnud mind ära.
Nägin teda hiljuti tänaval, täiesti samasugusena. Täiesti uutes riietes. Korrektne, täpne, stiilne, vaikselt naeratav. Ta ei tundnud mind ära.
Ja siis see naabripoiss maalt. Ta oli meist neli aastat vanem ja seega kohutavat põnev tegelane. Kui me teda metsarajal rattaga sõitmas nägime, või märkasime kusagil rannas, siis oli see äärmiselt ärev sündmus. Kui sa oled 10-aastane tatikas, siis see 14-aastane naabripoiss, eriti, kui ta näeb isegi nagu päris hea välja, päevitunud, säravate hallide silmade ja kiftide päikeses pleekinud kahludega, kui ta on külapoisile tüüpiliselt sitke ja lihaseline ning oma vanusele pisut ebatüüpiliselt jässakas ja laiaõlgne, on sinu jaoks seksi kehastus ise. Hoolimata sellest, et sul 10-aastasena pole seksist suurt aimugi, kuigi oled vastavalt tollasele kultuuriruumile parimal võimalikul viisil asjaga kursis, st. et oled vanemate kapi salariiulilt sissevehitud "Avameelselt abielust" brozhüüri kapsaks lugenud ja oma tegude varjamiseks selle algupäraselt juba kehvasti köidetud ja saja ülelugemisega väljapudenenud lehed kummiliimiga ülihoolikalt tagasi kleepinud.
Ma selgelt mäletan seda, et kui naabripoiss külateed pidi meie majast mööda sõitis, tekkis selline ärev-põnev tunne, kõrgendatud teadlikkus iseenesest ja ümbritsevast. Et... huh. Ja tasus õhevili hingega aia juurde vaatama minna, ega ta äkki kusagil ei peatunud ja ega ta äkki meietaoliste (tittedega) juttu ajada ei taha. Mida ta praktiliselt kunagi ei teinudki, aga ühekorra... ühekorra jah.
Nägin teda mõned aastad tagasi maal. Pealt neljakümneaastane külamees, paks ja kiilakas, pea halle juukseid täis ja hammastest alles ainult loetud kaader. Nägu natuke ärajoonud viisil paistes, nina ja põsed punetamas ja käed mootoriõlist nii mustad, et nende puhtaksrookimise, leotamise ja koorimisega ei saaks hakkama Tallinna eliitmaniküürijad ka siis, kui nad kasutaks bensiini ja plekieemaldajat. Ta oli pisut purjus ja vaatas mulle teatud meheliku huviga otsa, mis korraga oli tõeliselt, tõeliselt häiriv.
Oli selge, et ta ei tundnud mind ära.
Friday, October 12, 2012
Ma ise olen loll ja mu deemon on pärdik?!
(When life gives you lemonade, make lemons.
And life is like: "Whatta hell, man?!")
Tegelikult on nii, et üks ütlemata lahe test, mis käis Pullmani raamatute tegelaste kohta, teadustas, et kui ma elaks selles ilmas, siis oleks mu arhetüüp tõenäoliselt Narr ja mu dAEmon tõenäoliselt pärdik. Või, noh, mis oleks nagu nõks edevam, kaaren. Kes saaks selle üle kurta? Ja vabandust tahtlike väärtõlgete pärast pealkirjas, kirjtasin selle parimas kollase ajakirjaduse vaimus. Pohhui sellest, kas pealkiri kuidagi sisuga kokku sobib või mitte, peaasi, et oleks piisavalt kriiskav.
Test on test on test... aga MINGI tõde selles nagu on.
And life is like: "Whatta hell, man?!")
Tegelikult on nii, et üks ütlemata lahe test, mis käis Pullmani raamatute tegelaste kohta, teadustas, et kui ma elaks selles ilmas, siis oleks mu arhetüüp tõenäoliselt Narr ja mu dAEmon tõenäoliselt pärdik. Või, noh, mis oleks nagu nõks edevam, kaaren. Kes saaks selle üle kurta? Ja vabandust tahtlike väärtõlgete pärast pealkirjas, kirjtasin selle parimas kollase ajakirjaduse vaimus. Pohhui sellest, kas pealkiri kuidagi sisuga kokku sobib või mitte, peaasi, et oleks piisavalt kriiskav.
Test on test on test... aga MINGI tõde selles nagu on.
The Fool is the archetype most helpful in dealing with the absurdities of the modern world and with faceless, amorphous modern bureaucracies– places where no one takes personal responsibility, rules are expected to be followed mo matter how absurd they might be, and the tables are incredibly stacked against individual effectiveness. A Jester does not merely provide entertainment, but also points out the failings of the kingdom to a wise Ruler. Thus, Fools are often the most serious archetype of all. The Fool often violates social norms in humourous ways to avoid provoking undue hostility.
A Fool’s politics are anarchistic. Fools are resilient, and are willing to stand up and try again despite failing. The Fool enjoys the contest of the wits even in the most dangerous or offensive of circumstances, and hates being bored.
Shadow Fool:
When such energy is not allowed, it simply goes underground, and in doing so becomes negative, undermining force. The Shadow Fool delights in breaking rules, regardless of the consequences.
What it tells about your daemon?
You are a confident person with a strong sense of self. You can be loud and jocular, and you don't really care who hears you. You don't spend too much time stressing about how other people see you. If they like you, well, good for them. If they don't like you, well, that's their own problem.
People need to earn your respect in order for you to really start taking them into consideration. You might bend yourself over backwards for a friend or family member, but you aren't going to give that sort of special treatment to any old Joe Blow. Your loved ones know that under that bold, brash exterior, there is a person who is fiercly loyal and even clannish at times. You will fight to defend your friends and family from any and all comers. With these special few, you drop that joking exterior and be your real self.
Your daemon's form would represent your confident ways, your joking and insensitive manner, and your secret tendency for softheartedness. He or she would probably help you criticize all the idiots whom you meet on a day to day basis, and back you up when you are on the defensive.
Suggested forms: Magpie, Raven, Kangaroo, Wild Boar, Baboon.
A Fool’s politics are anarchistic. Fools are resilient, and are willing to stand up and try again despite failing. The Fool enjoys the contest of the wits even in the most dangerous or offensive of circumstances, and hates being bored.
Shadow Fool:
When such energy is not allowed, it simply goes underground, and in doing so becomes negative, undermining force. The Shadow Fool delights in breaking rules, regardless of the consequences.
What it tells about your daemon?
You are a confident person with a strong sense of self. You can be loud and jocular, and you don't really care who hears you. You don't spend too much time stressing about how other people see you. If they like you, well, good for them. If they don't like you, well, that's their own problem.
People need to earn your respect in order for you to really start taking them into consideration. You might bend yourself over backwards for a friend or family member, but you aren't going to give that sort of special treatment to any old Joe Blow. Your loved ones know that under that bold, brash exterior, there is a person who is fiercly loyal and even clannish at times. You will fight to defend your friends and family from any and all comers. With these special few, you drop that joking exterior and be your real self.
Your daemon's form would represent your confident ways, your joking and insensitive manner, and your secret tendency for softheartedness. He or she would probably help you criticize all the idiots whom you meet on a day to day basis, and back you up when you are on the defensive.
Suggested forms: Magpie, Raven, Kangaroo, Wild Boar, Baboon.
Sunday, October 7, 2012
A tiger, a tiger, not a roller coaster
Kunagi käisin paljajalu üle süte, adrenaliininimaitse kurgus läbisegi isetekkelise vägimantraga, mis ühe tuntud raamatu tõttu parafraseerus oma algsesse keelde: "Blood of the tiger... blood of the tiger..". Natuke hullumeelne tunne oli küll paljast jalga hõõguvatele sütele asetada ja nõndaviisi kõik need kakskümmend sammu. Ja kui sellel, et ma kõrvetada ei saanudki, oligi mingi täiesti reaalfüüsikaline seletus, siis see tunne oli.. autentselt hull. Ja autentselt vägev.
Jah, ma olen elus jälle. Kohe täiesti. Murrrrr.
Julge hundi rind on... tisse täis. (Oi, vabandust, et ma ei jaksanud lõpuni tõsist nägu teha, sest no nii tihti on mul tekkinud tahtmine kõigi nende kõlavahäälsete "julge hundi rindade" kohta seda tõsiasja täpsustada. Ausalt, huntidel on tisse rohkem kui inimestel, noh...). Aga julge hunt sobib siia ses mõttes, et oh, hullu inimest, küll see oli üks ilge ja ilgelt pikk sõda. Oli seda kõike siis ikka vaja? No küllap oli , sest tegelikult sai see suuresti instinkti pealt valitud, mingi veidra sisehääle pealt, mis ütles, et nüüd on nii, sest teisiti sa ei saa, ja kuigi mõistus ja süda ja võibolla veel mingi organ paluvad ja halavad, taovad seda sisehäält käte ja jalgadega, raputab too pead nagu jonnakas ürgloom ja lihtsalt läheb ja läheb, kõrvad lidus, pea madalal, hambad irevil, üks jalg teise ette, üks jalg teise ette... Ükskõik mis.
No küllap see kuradi elukas teadis, mida ta tahab. Ja millest ta läbi läheb. Ja kuhu ta välja jõuab.
Jah, ma olen elus jälle. Kohe täiesti. Murrrrr.
Julge hundi rind on... tisse täis. (Oi, vabandust, et ma ei jaksanud lõpuni tõsist nägu teha, sest no nii tihti on mul tekkinud tahtmine kõigi nende kõlavahäälsete "julge hundi rindade" kohta seda tõsiasja täpsustada. Ausalt, huntidel on tisse rohkem kui inimestel, noh...). Aga julge hunt sobib siia ses mõttes, et oh, hullu inimest, küll see oli üks ilge ja ilgelt pikk sõda. Oli seda kõike siis ikka vaja? No küllap oli , sest tegelikult sai see suuresti instinkti pealt valitud, mingi veidra sisehääle pealt, mis ütles, et nüüd on nii, sest teisiti sa ei saa, ja kuigi mõistus ja süda ja võibolla veel mingi organ paluvad ja halavad, taovad seda sisehäält käte ja jalgadega, raputab too pead nagu jonnakas ürgloom ja lihtsalt läheb ja läheb, kõrvad lidus, pea madalal, hambad irevil, üks jalg teise ette, üks jalg teise ette... Ükskõik mis.
No küllap see kuradi elukas teadis, mida ta tahab. Ja millest ta läbi läheb. Ja kuhu ta välja jõuab.
Thursday, September 13, 2012
Hea on tunda,
kuidas lihased pingulduvad ja kuidas selles on jõudu. Kirgas. Kuigi just nüüd, varasügisel, kaskede kollasekstõmbuvaid lehti vaadates tundub too hetk, mil nad veel hiirekõrvarohelised olid, nii absurdselt üürike. Ah, kuradile, kevadeid on mitmesuguseid ja mis siis tost, kui iga kevade küljes on paratamatult tema sügis, mis ilma kevade saabumise ja läbielamiseta ju ei lähenekski. Ehk. See kevadehetk on lihtsalt nii neetult lahe. Ja - kirgas. Nojah, see on tõepoolest mingi elutarkuse tase, kui sa seda sügist, mis iga kevade sabas tuleb, oodata oskad, aga ehk on veel targem ennast sellest mitte ülearu morjendada lasta. Ma mäletan, et veel mõni aasta tagasi tegid hiirekõrvus kased mind just sellesama kunagi paratamatult tuleva sügise pärast pisut nukraks. Rõõmsaks ka, aga see rõõm oli kuidagi habras ja nukrusega kammitsetud. Õudne raiskamine tegelikult. Ega sügis selle pärast aeglasemalt tule või tulemata jää. Ja kevadet on ikkagi ainult sel mõõdetud korral. Pidutseme siis. Küll jõuab kunagi seda muda ka künda koonupidi.
Ja muuseas, teemasse vähehaakuvalt. Täiesti juhuslikult ütles keegi just äsja, et ma olen talle kõrvalt vaadates ja nii harva kui tal viimase aastakümne jooksul seda kõrvaltvaatamist on, jätnud tugeva, uhke ja sirge mulje. See lihtsalt kõlas nii ilusasti, et ma ei hakanud üldse mõtlema selle peale, kui hapra, segaduses ja kõverana ma ise ennast aegajalt tundnud olen. Et lihtsalt... ilus, kui keegi on niiviisi näinud kunagi. Vähemalt on mingi selline austav peegelpilt, mille poole püüelda, kasvõi naeruga pooleks.
Ning veel vähem teemasse haakuvalt: õppisin natuke uusi sõnu.
Tilliga tuule käes.
Emahämmar.
Ja, kokkuvõtteks - ma naeran üleni.
Ja muuseas, teemasse vähehaakuvalt. Täiesti juhuslikult ütles keegi just äsja, et ma olen talle kõrvalt vaadates ja nii harva kui tal viimase aastakümne jooksul seda kõrvaltvaatamist on, jätnud tugeva, uhke ja sirge mulje. See lihtsalt kõlas nii ilusasti, et ma ei hakanud üldse mõtlema selle peale, kui hapra, segaduses ja kõverana ma ise ennast aegajalt tundnud olen. Et lihtsalt... ilus, kui keegi on niiviisi näinud kunagi. Vähemalt on mingi selline austav peegelpilt, mille poole püüelda, kasvõi naeruga pooleks.
Ning veel vähem teemasse haakuvalt: õppisin natuke uusi sõnu.
Tilliga tuule käes.
Emahämmar.
Ja, kokkuvõtteks - ma naeran üleni.
Saturday, September 1, 2012
Üle mõtelda ei tasu...
ja sul on ilus hääl.
Kulmukaarte taga on salarada, sealt otsi mind üles, sa silmaviskaja, pilgupüüdja...
http://www.youtube.com/watch?v=YusiJzXjmbU
Oli kord olukord, olukord oli kord, kuhu ta nüüdki on jäänud :)
/Johansonid/
Ja nüüd ma istun nurgas ja luuletan, et sisukalt aega viita.
/Märka/
Naljakas on sellises meeleolus laulust laulu ja luuletusest luuletusse surfata. Nii on.
Kulmukaarte taga on salarada, sealt otsi mind üles, sa silmaviskaja, pilgupüüdja...
http://www.youtube.com/watch?v=YusiJzXjmbU
Oli kord olukord, olukord oli kord, kuhu ta nüüdki on jäänud :)
/Johansonid/
Ja nüüd ma istun nurgas ja luuletan, et sisukalt aega viita.
/Märka/
Naljakas on sellises meeleolus laulust laulu ja luuletusest luuletusse surfata. Nii on.
Friday, August 31, 2012
Nii on hea
Elu on hull ja just see on see, mida mul kõige rohkem vaja läheb. Möll otse lainekeerises, kohv otse vereringes, tuul näkku ja tammelehed juustesse. Jah! Veel! Palun. Tänan!
Hing väriseb? Seda küll. Ma ei ole kindel, et ma hakkama saan? Seda ka, aga see ONGI ju lõbus. Mängin täiega, panga peale, annan enesest ehedama ja parima ja...
Mõnikord on tulemuseks midagi kirgastavalt head. Midagi, mis ongi päris. Ise ka imestad. Mõnikord ma põrun ka, nii, et see on lausa halenaljakas. Tagumikkupidi porri, ebafotogeeniline ilme näol... Ja see ONGI ju asja võlu, muidu poleks ärevust, värinat hinges, algamise õnne.
Ojjohhaidii, nii mitmeti. Ja pudel rummi!
Loeks kõiki neid luuletusi, kus nii hurmav on juhustele anduda selles sätendavas ulmabakhanaalis, nii elu täiusesse kanduda kui pintslitõmme värvijulges maalis....
Hing väriseb? Seda küll. Ma ei ole kindel, et ma hakkama saan? Seda ka, aga see ONGI ju lõbus. Mängin täiega, panga peale, annan enesest ehedama ja parima ja...
Mõnikord on tulemuseks midagi kirgastavalt head. Midagi, mis ongi päris. Ise ka imestad. Mõnikord ma põrun ka, nii, et see on lausa halenaljakas. Tagumikkupidi porri, ebafotogeeniline ilme näol... Ja see ONGI ju asja võlu, muidu poleks ärevust, värinat hinges, algamise õnne.
Ojjohhaidii, nii mitmeti. Ja pudel rummi!
Loeks kõiki neid luuletusi, kus nii hurmav on juhustele anduda selles sätendavas ulmabakhanaalis, nii elu täiusesse kanduda kui pintslitõmme värvijulges maalis....
Mu hinges koos on munk ja sübariit.
Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuliriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.
Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaaliriistaks narrikuljust.
Ma nagu kangelasi vaatan neid,
kes sooritavad mõne siira patu.
Kesköiti emban templikünniseid
ja kujutlen, et olen sõltumatu.
Friday, August 24, 2012
Elu järele...
igatsedes on kõige mõistlikum kõikjalt mujalt täiega peale keerata ja elada, elada, elada, nii et hing kinni, lihased täis üleväsimuse ütlemata rahuldustpakkuvat valu ja ei hetkegi selleks, et sissepoole kumerduda, oma igatsuse ümber oiata. Kirkad värvid ja elunautimise JAA aitavad... natuke.
Wednesday, August 22, 2012
Loll olukord
Jalutasin peale lõunasööki kontori poole, ise sügavalt mõttes. Pidin üle tillukese majadevahelise autotee minema ja seal seisis mul parajasti otse ees üks maastur. Juht roolis vaatas silmanurgast minu poole, siis vaatas veel, naeratas ja hakkas eriliselt viisaka inimesena (ilmselt) mul eest ära tagurdama.
Nii armas temast. Tõesti. Ma oleksin ju sama hästi võinud ta auto tagant läbi minna ja see poleks üldse raske olnud. Mõtlesin, et jah, vaat, see... kütus, mis süsteemis põleb, kumab ilmselt välja ka ja siis ongi kogu maailm selline... kena.
Ainult, et ta unustas ennast mujale vaatama ja põrutas - juraki - otsa autole, kes, kuigi aupaklikus kauguses, tema taga seisis.
Ohhh, kui õudne. No tõesti... Äkki see kõik ikka ei olegi nii mõistlik? Lasin sündmuskohast lihtlabaselt jalga... ja autojuhil oli ilmselt ka jube paha olla.
Kurat, korraga tundus see sündmus mulle kuidagi väga sümboolne. Äkki piirduksime naeratamisega, ah, ja ei hakkaks autosid lõhkuma? Pärast on kõigil nõme...
Nii armas temast. Tõesti. Ma oleksin ju sama hästi võinud ta auto tagant läbi minna ja see poleks üldse raske olnud. Mõtlesin, et jah, vaat, see... kütus, mis süsteemis põleb, kumab ilmselt välja ka ja siis ongi kogu maailm selline... kena.
Ainult, et ta unustas ennast mujale vaatama ja põrutas - juraki - otsa autole, kes, kuigi aupaklikus kauguses, tema taga seisis.
Ohhh, kui õudne. No tõesti... Äkki see kõik ikka ei olegi nii mõistlik? Lasin sündmuskohast lihtlabaselt jalga... ja autojuhil oli ilmselt ka jube paha olla.
Kurat, korraga tundus see sündmus mulle kuidagi väga sümboolne. Äkki piirduksime naeratamisega, ah, ja ei hakkaks autosid lõhkuma? Pärast on kõigil nõme...
Tuesday, August 21, 2012
Igatsus...
Mõnikord annaks selle eest tuhat kuldraha, et seda ometi oleks. Ja siis, kui ta tuleb, tabab ta sind ootamatult, nii vaikselt ja märkamatult, et sa ei saagi aru, mis just parajasti juhtub ja mida see kõik kaasa toob. Ja siis, peale kogemata valatud kolme veretilka, sest kulla eest ei osta seda ju ometi iialgi, ongi ta kohal, hingematvalt ilus, rõõmus ja õnnelik, ning ahastamapanevalt ängistav, nukker, valus, ebakindel.
Ma tahan olla see, kes, ohvrileib pea all padjaks, hiiekivil selili augustitaeva lugematuid tähti vaatab, põlved kriimudest kirvendamas, sest sel hetkel tundub see kõik nii iseenesestmõistetav. Igatsus tuleb pärast.
Oh, andke mulle veel seda hinda maksta selliste hetkede eest :)
Ma tahan olla see, kes, ohvrileib pea all padjaks, hiiekivil selili augustitaeva lugematuid tähti vaatab, põlved kriimudest kirvendamas, sest sel hetkel tundub see kõik nii iseenesestmõistetav. Igatsus tuleb pärast.
Oh, andke mulle veel seda hinda maksta selliste hetkede eest :)
Wednesday, July 11, 2012
Süüdimatult
Vaimsed väärtused, minu eesel! Maailm vehkleb nii ebasiiralt selle vaimse ja välise vahel, no umbes sama ebasiiralt kui ma isegi. Või oleks õigem sõna hoopis järjekindlusetult, sest ausalt, tihtipeale ei tea ma isegi, kummal pool pall parajasti on.
Puht mina-ise aspektist. Kas mulle meeldib, kui mulle minu välise eest komplimente tehakse või ei meeldi? Väga pikka aega äratas see minus puberteetlikult äkilist vastumeelsust. Mäletan, kunagi kandsin jõhkravõitu martenseid, lotakaid kampsuneid ja ei meikinud ennast põhimõtteliselt üldse, sest mulle käis hullult närvidele see, et muidu mõistlikud meesolendid muutusid vastasel juhul hoobilt kuidagi eriti spetsiifiliselt ilaseks, nihelevaks või üldse lihtsalt ebameeldivaks ja selle asemel, et rääkida huvitavatest asjadest, tegid järjekindlalt mingeid kaudsemaid või otsesemaid vihjeid sellele, et mul on ägedad tissid.
Mingil hetkel hakkasid mulle dekolteesemad riided ja, nojah, kingad, meeldima aga mu enese pärast ja võibolla on teatud vanuses ka lihtsalt vähem neid nihelejaid, nii et ma saan mõningasest lillelöömisest muretult rõõmu tunda ilma selleta, et peaks pesapallikurikat käekotis kandma. Ja komplimentidesse suhtun ka kuidagi rahumeelsemalt, isegi nagu... positiivselt.
Põhimõtteliselt, jah, no tegelikult tean ma seda kõike päris ülevaatlikult hästi ise ka. Olen täitsa teadlik sellest, et mul on heakskiidetult klassikalise kujuga suured rohelised silmad ja pikkmustad kaardus ripsmed, millesarnaseid teised tädid raha eest külge kleepimas käivad. Ja kulmukaared kut vene poeesiast pärit. Rääkimata õnnistatud ihuproportsioonidest, mida ka need lisakilod, millega mina neid õnnistan, siiski märkamatuks ei muuda. Ja sirge ja nipsakas nina. Ja paksud-tihedad-siidised juuksed, mille kohta iga juuksur kurdab, et kuidas neid ometi mul peas nii palju on. Ja pikad saledad sõrmed. Geneetikast antud hästivormitud küüned, mille kohal kõik maniküürid, kelle juurde ma juhuslikult sattunud olen, issameiet ütlevad. Rääkimata D-kujulisest rinnapartiist, mida 25 aastat gravitatsiooni ja kaks last on nii vähesel määral vorminud, et see tundub lausa ebaõiglasena.
Lisaks sellele olen ka täiesti kursis, et mul on silmatorkavalt siredad pahkluud, valged hambad, kõrge otsaesine ja veel mitmeid muid visuaalseid väärtusi. Olles iseenesega pikka aega koos elanud, oleks väga silmakirjalik väita, et ohhh, mistenüüd, ei tea mina sellest midagi. Tean küll. Aga seda lihtsalt sellisel akadeemilis-teoreetilisel tasemel, sest see lihtsalt ei koti mind ülearu. Hoolimata sellest, et ma olen põrgulikult edev ja hoolimata sellest, et peale mõningast lihvimist on mõnus iseenese peegelpildiga rahul olla. Hästi tehtud. Võib küll. Ainult, et minu edevus on tegelikult ikkagi teiste teemadega seotud. Mis võivad olla välimusega kuidagi põhjus-tagajärgselt seotud, aga mitte just nüüd väga otseselt. Ja pigem meeldiks mulle olla selles, mida ma teen ja tähtsaks pean, hea sõltumata oma välimusest, selle asemel, et selle eest lisapunkte saada.
Või siis värske kogemus, et just äsja sattusin matkal olles kaubanduskeskusesse kõndima peale 4-päevast matka ja telgisööbimist, kortsus ja määrdunud mugavates riietes, 2 numbrit suuremate crocsidega, pisut-üsnagi pesemata ja muidu ka korralike linnainimeste standarditele mittevastavalt. Ja see lihtsalt ei seganud mind sugugi, et ma niiviisi räpast Charlie Chaplinit meenutasin. Muidugi, võibolla oleks Tallinnas, näiteks Viru keskuses tekkinud tiba suurem tõrge... aga vast ehk mitte. Noh, olen rääbakas ja matkane, novot, täna lihtsalt on nii...
Keegi ei usu, jah? No nii on. See minu-enese väline värk ei ole mulle endiselt tegelikult just ülemäära oluline. Ebasiirus avaldub siin selles, et mu elegantse ükskõiksuse aluseks on võimalus olemasolevaga küllaltki rahul olla. Või võibolla olen lihtsalt nii ajuvabalt ennast täis, et arvan, et mu väliseid atribuute ei suuda väärata isegi mitte katkine kapsun ja räpased teksad. Kuigi ma siiski loodan, et asi ei ole mitte selles, vaid pigem lihtsalt mingis muusuguses boheemluses. Et ei ole vast nii tähtis see geelküünte ja kitkutud kulmukaarte jant. Ja ebasiiruse teine tahk on selles, et teiste välimus läheb mulle häirivalt palju korda, eriti, muidugimõista, meeste oma.
Pool printsessi ja kuningriik laiade õlgade, ilusate käte ja selle-õiget-sorti naeratuse eest! :) Kuigi muidugi, siis need vaimsed väärtused palun ka pealekauba. Kena rannavormis tölli ei suuda ju ka välja kannatada üle viie minuti või hetkeni, kuni ta suu lahti teeb.
Üheta ei saa, aga kuram, selle teiseta ka mitte. Või teisest küljest, see jalgratas, et kui keemiat ei ole, siis elektrit ei teki, on ka ammu leiutatud juba, mida ma siin ikka jahun.
Puht mina-ise aspektist. Kas mulle meeldib, kui mulle minu välise eest komplimente tehakse või ei meeldi? Väga pikka aega äratas see minus puberteetlikult äkilist vastumeelsust. Mäletan, kunagi kandsin jõhkravõitu martenseid, lotakaid kampsuneid ja ei meikinud ennast põhimõtteliselt üldse, sest mulle käis hullult närvidele see, et muidu mõistlikud meesolendid muutusid vastasel juhul hoobilt kuidagi eriti spetsiifiliselt ilaseks, nihelevaks või üldse lihtsalt ebameeldivaks ja selle asemel, et rääkida huvitavatest asjadest, tegid järjekindlalt mingeid kaudsemaid või otsesemaid vihjeid sellele, et mul on ägedad tissid.
Mingil hetkel hakkasid mulle dekolteesemad riided ja, nojah, kingad, meeldima aga mu enese pärast ja võibolla on teatud vanuses ka lihtsalt vähem neid nihelejaid, nii et ma saan mõningasest lillelöömisest muretult rõõmu tunda ilma selleta, et peaks pesapallikurikat käekotis kandma. Ja komplimentidesse suhtun ka kuidagi rahumeelsemalt, isegi nagu... positiivselt.
Põhimõtteliselt, jah, no tegelikult tean ma seda kõike päris ülevaatlikult hästi ise ka. Olen täitsa teadlik sellest, et mul on heakskiidetult klassikalise kujuga suured rohelised silmad ja pikkmustad kaardus ripsmed, millesarnaseid teised tädid raha eest külge kleepimas käivad. Ja kulmukaared kut vene poeesiast pärit. Rääkimata õnnistatud ihuproportsioonidest, mida ka need lisakilod, millega mina neid õnnistan, siiski märkamatuks ei muuda. Ja sirge ja nipsakas nina. Ja paksud-tihedad-siidised juuksed, mille kohta iga juuksur kurdab, et kuidas neid ometi mul peas nii palju on. Ja pikad saledad sõrmed. Geneetikast antud hästivormitud küüned, mille kohal kõik maniküürid, kelle juurde ma juhuslikult sattunud olen, issameiet ütlevad. Rääkimata D-kujulisest rinnapartiist, mida 25 aastat gravitatsiooni ja kaks last on nii vähesel määral vorminud, et see tundub lausa ebaõiglasena.
Lisaks sellele olen ka täiesti kursis, et mul on silmatorkavalt siredad pahkluud, valged hambad, kõrge otsaesine ja veel mitmeid muid visuaalseid väärtusi. Olles iseenesega pikka aega koos elanud, oleks väga silmakirjalik väita, et ohhh, mistenüüd, ei tea mina sellest midagi. Tean küll. Aga seda lihtsalt sellisel akadeemilis-teoreetilisel tasemel, sest see lihtsalt ei koti mind ülearu. Hoolimata sellest, et ma olen põrgulikult edev ja hoolimata sellest, et peale mõningast lihvimist on mõnus iseenese peegelpildiga rahul olla. Hästi tehtud. Võib küll. Ainult, et minu edevus on tegelikult ikkagi teiste teemadega seotud. Mis võivad olla välimusega kuidagi põhjus-tagajärgselt seotud, aga mitte just nüüd väga otseselt. Ja pigem meeldiks mulle olla selles, mida ma teen ja tähtsaks pean, hea sõltumata oma välimusest, selle asemel, et selle eest lisapunkte saada.
Või siis värske kogemus, et just äsja sattusin matkal olles kaubanduskeskusesse kõndima peale 4-päevast matka ja telgisööbimist, kortsus ja määrdunud mugavates riietes, 2 numbrit suuremate crocsidega, pisut-üsnagi pesemata ja muidu ka korralike linnainimeste standarditele mittevastavalt. Ja see lihtsalt ei seganud mind sugugi, et ma niiviisi räpast Charlie Chaplinit meenutasin. Muidugi, võibolla oleks Tallinnas, näiteks Viru keskuses tekkinud tiba suurem tõrge... aga vast ehk mitte. Noh, olen rääbakas ja matkane, novot, täna lihtsalt on nii...
Keegi ei usu, jah? No nii on. See minu-enese väline värk ei ole mulle endiselt tegelikult just ülemäära oluline. Ebasiirus avaldub siin selles, et mu elegantse ükskõiksuse aluseks on võimalus olemasolevaga küllaltki rahul olla. Või võibolla olen lihtsalt nii ajuvabalt ennast täis, et arvan, et mu väliseid atribuute ei suuda väärata isegi mitte katkine kapsun ja räpased teksad. Kuigi ma siiski loodan, et asi ei ole mitte selles, vaid pigem lihtsalt mingis muusuguses boheemluses. Et ei ole vast nii tähtis see geelküünte ja kitkutud kulmukaarte jant. Ja ebasiiruse teine tahk on selles, et teiste välimus läheb mulle häirivalt palju korda, eriti, muidugimõista, meeste oma.
Pool printsessi ja kuningriik laiade õlgade, ilusate käte ja selle-õiget-sorti naeratuse eest! :) Kuigi muidugi, siis need vaimsed väärtused palun ka pealekauba. Kena rannavormis tölli ei suuda ju ka välja kannatada üle viie minuti või hetkeni, kuni ta suu lahti teeb.
Üheta ei saa, aga kuram, selle teiseta ka mitte. Või teisest küljest, see jalgratas, et kui keemiat ei ole, siis elektrit ei teki, on ka ammu leiutatud juba, mida ma siin ikka jahun.
Wednesday, July 4, 2012
Yks mu kuldsuuga sõber ütles, et
(ja lapsesuu, teadupärast ei valeta): "Ma ei saa lolle blonde tibisid panna, mul hakkab pea valutama."
;)
;)
Wednesday, June 20, 2012
Nüüd ja lihtsalt
on selline lugu, et ma olen vist üpriski õnnelik.
Ja ma lihtsalt ei viitsi seda analüüsida. Mõistust on vaja ainult sinnamaani, sealt edasi muutub ta tülikaks lobisevaks ahviks, kes su peas elab ja kellel on selline alaväärsuskompleks, et ta läbi hingehinna üritab oma olemasolu õigustada. Koguaeg. Teate küll selliseid isendeid, kes on intelligentsemad, kui see nende enda tervisele kasulik oleks, ja kes on oma pidevate teravmeelsete kommentaaridega nii erakordselt tüütud ja tähelepanunõudlikud.
Päriselt ka. Päike paistab, inimesed on inimese moodi ja elu on mõistatus. Nauditav kombinatsioon. Ei ole vaja üle mõelda, ilma selleta (ja just ilma selleta) ongi väga hea.
Ja ma lihtsalt ei viitsi seda analüüsida. Mõistust on vaja ainult sinnamaani, sealt edasi muutub ta tülikaks lobisevaks ahviks, kes su peas elab ja kellel on selline alaväärsuskompleks, et ta läbi hingehinna üritab oma olemasolu õigustada. Koguaeg. Teate küll selliseid isendeid, kes on intelligentsemad, kui see nende enda tervisele kasulik oleks, ja kes on oma pidevate teravmeelsete kommentaaridega nii erakordselt tüütud ja tähelepanunõudlikud.
Päriselt ka. Päike paistab, inimesed on inimese moodi ja elu on mõistatus. Nauditav kombinatsioon. Ei ole vaja üle mõelda, ilma selleta (ja just ilma selleta) ongi väga hea.
Monday, June 4, 2012
Oh, milline tusk
kui taasteadvustub, et kõik ongi enamvähem üks ja sama ning isegi kordumine kordub. Sõnastus erineb, jah, kohati erineb vormgi, kuid see on vaid kübemeline ja ajutult vähetähtis vahe.
Nii erinevad inimesed kõnnivad ikka neidsamu radu ja üritavad läbi vaeva ja higi sõnastada neidsamu surematuid algtõdesid. Ja sinu enese ainus ja kordumatu isik täpselt niisama, nagu kord juba öeldud - oh, milline tusk.
Liigne raamatulugemine ei aita kaasa. Neidsamu tundeid olen neis kujutlusmaailmates tundnud juba kümneid kordi - või siis vähemalt neid pooleldi osalisena saanud kõrvalt vaadata, niivõrd, kuivõrd raamat sisse-elamiseks võimalust andis. Vähemalt ratsionaalsel tasandil ma tean nende mudeleid ja variatsioone. Vähemalt tuhatkond nendest tuhandetest-tuhandetest raamatutest, mida ma olen lugenud, on päris head... Ja päris inimestest. Või siis, et korrata kordust, neistsamadest algtunnetest, variatsioonidega, ikka ja jälle.
Maailmavalu, jah?
Elu mõte, jah?
Vastuoluliste tunnete lõks, jah?
Kuidas-keegi-ei-kuradi-mõista-mind-lillekest-õhh-jah?
Ja nüüd, kribin-krabin, igaüks oma nurka, oma naba silmitsema ja OMA sõnastust kobades otsima, et lõppkokkuvõttes ütelda lihtsalt sedasama, mida need... sajad... tuhanded... miljonid ennem meid.
Aga noh, see enda naba lihtsalt ON nii ebatavaliselt huvitav ja unikaalne. Ausalt, mul on täiesti imeline naba, ilusa kujuga, isikupärane, kenasti voolitud kurdudega, isegi nagu natuke sügavmõtteline...
Ja see sügavmõtteline naba lisaks veel, et kuigi sõnastatakse erinevalt, on algallikaks samad tunded, ja ka vastupidi - kuigi tuntakse erinevalt, sõnastatakse ikka samaviisi. Kas see on pessimisti pooltühi klaas, et ma kipun selles vastandite võrdseisus ikka seda "sama-samat" nägema? Blaseerunud resignatsioon, või lihtsalt maakeeli bla-bla-bla.
Nii erinevad inimesed kõnnivad ikka neidsamu radu ja üritavad läbi vaeva ja higi sõnastada neidsamu surematuid algtõdesid. Ja sinu enese ainus ja kordumatu isik täpselt niisama, nagu kord juba öeldud - oh, milline tusk.
Liigne raamatulugemine ei aita kaasa. Neidsamu tundeid olen neis kujutlusmaailmates tundnud juba kümneid kordi - või siis vähemalt neid pooleldi osalisena saanud kõrvalt vaadata, niivõrd, kuivõrd raamat sisse-elamiseks võimalust andis. Vähemalt ratsionaalsel tasandil ma tean nende mudeleid ja variatsioone. Vähemalt tuhatkond nendest tuhandetest-tuhandetest raamatutest, mida ma olen lugenud, on päris head... Ja päris inimestest. Või siis, et korrata kordust, neistsamadest algtunnetest, variatsioonidega, ikka ja jälle.
Maailmavalu, jah?
Elu mõte, jah?
Vastuoluliste tunnete lõks, jah?
Kuidas-keegi-ei-kuradi-mõista-mind-lillekest-õhh-jah?
Ja nüüd, kribin-krabin, igaüks oma nurka, oma naba silmitsema ja OMA sõnastust kobades otsima, et lõppkokkuvõttes ütelda lihtsalt sedasama, mida need... sajad... tuhanded... miljonid ennem meid.
Aga noh, see enda naba lihtsalt ON nii ebatavaliselt huvitav ja unikaalne. Ausalt, mul on täiesti imeline naba, ilusa kujuga, isikupärane, kenasti voolitud kurdudega, isegi nagu natuke sügavmõtteline...
Ja see sügavmõtteline naba lisaks veel, et kuigi sõnastatakse erinevalt, on algallikaks samad tunded, ja ka vastupidi - kuigi tuntakse erinevalt, sõnastatakse ikka samaviisi. Kas see on pessimisti pooltühi klaas, et ma kipun selles vastandite võrdseisus ikka seda "sama-samat" nägema? Blaseerunud resignatsioon, või lihtsalt maakeeli bla-bla-bla.
Wednesday, May 30, 2012
Ebadiskreetselt
"Kuule, ma vist ei viitsi seksida, mida ma nüüd siis tegema peaks?"
"No sa võid ümber maja joosta näiteks."
"Mismoodi see aitaks?"
"Noh, see ajaks mu segadusse."
"No sa võid ümber maja joosta näiteks."
"Mismoodi see aitaks?"
"Noh, see ajaks mu segadusse."
Thursday, May 17, 2012
Ajutuid hetki
Soe muld lõhnab peale vihma kuidagi väga eriliselt. Viimaselt loengult tulles viis see lõhn kõik töö- ja koolimõtted kuhugi kuklasse punktiks kokku ja silmad läksid algava suve märkamisest suureks nagu liblikal. Et ainult rohkem näha ja märgata iga ainukest võilille, iga ainukest lehekribalat, iga...
Et enam ei oleks seda uimast üllatust, et kontoris tuimalt nühitud tagumiktundide ajal on need lilled tulnud ja läinud enne, kui nad mulle päriselt pärale jõudsid, ja et maikuualgusest on sujuvalt saanud jaanipäev.
Elu on lihtsalt liiga lühike, et hetkegi maha magada ja mingil põhjusel on see sooja maa lõhna täis hetk kuidagi arutult väärtuslikum kui arvutis mahatapetud tund.
Et enam ei oleks seda uimast üllatust, et kontoris tuimalt nühitud tagumiktundide ajal on need lilled tulnud ja läinud enne, kui nad mulle päriselt pärale jõudsid, ja et maikuualgusest on sujuvalt saanud jaanipäev.
Elu on lihtsalt liiga lühike, et hetkegi maha magada ja mingil põhjusel on see sooja maa lõhna täis hetk kuidagi arutult väärtuslikum kui arvutis mahatapetud tund.
Wednesday, May 9, 2012
Mul on hea meel, et
ma mäletan kõiki oma lubadusi, nii neid, mida olen pidanud, kui ka neid, mida ei ole;
ma jaksan hoolida ka siis, kui see teeb mulle haiget;
ma ei tunne, et halvasti läinu eest andeks palumine mind kuidagi alandaks;
mulle meeldib võita, kui see kellelegi haiget ei tee;
ma tean, et mul ei ole alati õigus.
Selgub, et see kõik ei olegi iseenesestmõistetav ja et ma võiksin enesele tahtmise korral inimeseksolemise eest õlale patsutada - ka see ei ole iseenesestmõistetav.
ma jaksan hoolida ka siis, kui see teeb mulle haiget;
ma ei tunne, et halvasti läinu eest andeks palumine mind kuidagi alandaks;
mulle meeldib võita, kui see kellelegi haiget ei tee;
ma tean, et mul ei ole alati õigus.
Selgub, et see kõik ei olegi iseenesestmõistetav ja et ma võiksin enesele tahtmise korral inimeseksolemise eest õlale patsutada - ka see ei ole iseenesestmõistetav.
Thursday, May 3, 2012
Tuleb lihtsalt tunnistada, et
hoolimata sellest, et ma mitmeski mõttes jälle kahe käega lenksu hoian, on kõigil neil läbielamistel siiski oma vastikud tagajärjed, mis ei lahtu nii kergesti kui ma sooviksin. Keskendumisvõime näiteks töötab umbes 10-20% võimsusega senisest ja see on tõeliselt häiriv. Raske on iseendale seda andeks anda, et senise 8-tunnise fokusseeritud tulistamise asemel suudan tunnikese mõttega tööd teha, sedagi lihtsalt tuima tahtejõuga laialivajuvat fookust kokku sundides, mis tavapäraselt lõpeb peavaluga. Mis ei ole minu jaoks sugugi tavapärane seisund.
Uus õppetund - tuleb oma suutlikkuse piiride kartograafiat muuta, olgu siis kasvõi ajutiselt, ja iseendale andeks anda, et ma praegu lihtsalt rohkem ei suudagi. Kuigi tahaks, ma mäletan nii hästi seda, kui ma väga palju, väga kiiresti ja väga hästi suutsin.
Rahu. Üks samm korraga. Küll jõuab jälle. Endale on kõige keerulisem andeks anda, kurat võtku küll - ja võibolla see ongi see "uus must", uus maksimum, uus kõige-kõigem? Noh, kui nii võtta... Kõige-kõigemad saavutused ei saa ju läbi aegade ühte nägu olla.
Uus õppetund - tuleb oma suutlikkuse piiride kartograafiat muuta, olgu siis kasvõi ajutiselt, ja iseendale andeks anda, et ma praegu lihtsalt rohkem ei suudagi. Kuigi tahaks, ma mäletan nii hästi seda, kui ma väga palju, väga kiiresti ja väga hästi suutsin.
Rahu. Üks samm korraga. Küll jõuab jälle. Endale on kõige keerulisem andeks anda, kurat võtku küll - ja võibolla see ongi see "uus must", uus maksimum, uus kõige-kõigem? Noh, kui nii võtta... Kõige-kõigemad saavutused ei saa ju läbi aegade ühte nägu olla.
Tuesday, May 1, 2012
Oi, kuidas
mulle meeldivad need hetked, mil on tunne, et saan oma sõrmed päris lõimete lähedale ajada, sasida ja sikutada.
Samas see, kui palju ajukeemia hetkeseis maailmataju mõjutab, on ausalt öeldes kainestav. Kas need, kes igasugu seeni vähemalt omaarust targalt kasutasid ja neid paljukirjutatud tajulaiendavaid nägemusi nägid, seda kõike lihtlabaselt ette ei kujutanud?
Peale paari õlut tundun ma endale ka mõnikord oluliselt avarama haardega kui purukainena.
Nali.
Aga äsja nad ju kirjutasid, et aju töötab kerges alkovines paremini. Ja kui me ei usu Delfi teadusartikleid, siis mida me veel usume?
Niisiis - quoting the Hunger Games: "Real or not real?". Kas kolmandat varianti ei ole?
Samas see, kui palju ajukeemia hetkeseis maailmataju mõjutab, on ausalt öeldes kainestav. Kas need, kes igasugu seeni vähemalt omaarust targalt kasutasid ja neid paljukirjutatud tajulaiendavaid nägemusi nägid, seda kõike lihtlabaselt ette ei kujutanud?
Peale paari õlut tundun ma endale ka mõnikord oluliselt avarama haardega kui purukainena.
Nali.
Aga äsja nad ju kirjutasid, et aju töötab kerges alkovines paremini. Ja kui me ei usu Delfi teadusartikleid, siis mida me veel usume?
Niisiis - quoting the Hunger Games: "Real or not real?". Kas kolmandat varianti ei ole?
Sunday, April 29, 2012
Ma tean küll, miks ma seda just nii tegin
"Kuule, kas sa oled õnnelik?"
"Ei, eeeeiii ole, loomulikult."
"Vaat kui annan sulle ühe tutaka! Kas siis hakkad olema? On vaja või?"
"Eeei, taha, oot, ma juba olen!! Noh, vaata ise!"
Sellepärast.
"Ei, eeeeiii ole, loomulikult."
"Vaat kui annan sulle ühe tutaka! Kas siis hakkad olema? On vaja või?"
"Eeei, taha, oot, ma juba olen!! Noh, vaata ise!"
Sellepärast.
Thursday, April 26, 2012
Krokodill
Mõnikord ei ole kõhus mitte liblikad või kassipojad, vaid pigem sellised vaiksed kurvameelsed raudkivid. Raske olekski seda seltskonda kuidagi äreva või rõõmsameelsusest pakatavana ette kujutada. Krokodill sai aukirja, et on silmapaistvalt empaatiline ja tasakaalukas ja tervemõistluslik, mis on statistilise faktina ju iseenesest tore, aga hei, sellises olukorras oleks pigem vaja midagi asjakohasemat ja tõhusamat, et vaesel loomal kusagilt see metafoorne pisar välja ei pressiks.
Ah, mis.
Inimesed on valusad ja keerulised, aga mu sisetunne on alati öelnud, et kui ma kellestki aru saan, ei ole ma enam suuteline teda hukka mõistma. Võibolla see käibki selle empaatia-kvaliteedi-templi alla siis. Sellisel juhul muutub probleem pigem... huvitavaks konstruktsiooniks, millest kaob isikliku haigetsaamise mõõde ära, ja enamasti ei ole selleks põhjustki. Siinkohal on lihtsalt tähtis meelde tuletada, et kuigi ma ikka üldiselt püüan vastupidist, siis on olemas asju, isegi lihtsaid asju, millest ma aru ei saa. Ei saa saamagi. Eks igaühte defineerivad tema suutmised ja suutmatused, miks pean minagi erand olema.
Kummaline on mõelda, mis määral on mind puudutanud inimesed mind vorminud. Väiksena oli see vorming muidugi kõige teravam ja sügavam. Kohati võiks rusikat raputada, et... noh, mitugi vanemate suhtumist on olnud ülekohtused ja väänanud mind mõnes asjas üle võlli, iseseisvamaks, isetoimetulevamaks, vastutusfriigimaks. Aga ma saan nendest aru, nad ei osanud paremini ja see, et ma näen seda, miks nad seda tegid, mida nad tahtsid saavutada, ja et selle kõige taustal oli väga sügav hoolimine, see võtab kibestumise õnneks enamjaolt ära. Lähedastes suhetes on mõistmine ja andeksandmine nii neetult olulised, eriti laste ja vanemate suhetes. Ja, olgem ausad, minus oli ka siis seda kassilikku kätteandmatust, näilikku paindumist ja tegelikku kõnnib-omapead, lõpuni nad oma headtahtmises ja hoolimises ei suutnud mind tubliks ilmakodanikuks vägistada. Ja ma annan siiralt ja kogu südamest neile andeks selle, et nad on ainult nii head lapsevanemad kui nad oskavad - ja ma loodan, et minu lapsed mulle kunagi sellesama patu andeks annavad, aamen.
Aga kui ma juba selline iiveldav ingel olen, siis kust kurat tulevad kivid krokodilli kõhtu? Empaatia võtab ära viha ja kibeduse, aga see, mis ei lähe kohe mitte kuidagi niisama lihtsalt ära, on.. nukrus. Kurbus isegi, kui soovite. Üksildus, mis sellest kõigest tekib. Jah, hoolimise ja inimlikkuse nägemisest ja tunnistamisest võib ka üksildus tekkida, vot nii, nii vastuoluline kui see ka on.
Ah, mis.
Inimesed on valusad ja keerulised, aga mu sisetunne on alati öelnud, et kui ma kellestki aru saan, ei ole ma enam suuteline teda hukka mõistma. Võibolla see käibki selle empaatia-kvaliteedi-templi alla siis. Sellisel juhul muutub probleem pigem... huvitavaks konstruktsiooniks, millest kaob isikliku haigetsaamise mõõde ära, ja enamasti ei ole selleks põhjustki. Siinkohal on lihtsalt tähtis meelde tuletada, et kuigi ma ikka üldiselt püüan vastupidist, siis on olemas asju, isegi lihtsaid asju, millest ma aru ei saa. Ei saa saamagi. Eks igaühte defineerivad tema suutmised ja suutmatused, miks pean minagi erand olema.
Kummaline on mõelda, mis määral on mind puudutanud inimesed mind vorminud. Väiksena oli see vorming muidugi kõige teravam ja sügavam. Kohati võiks rusikat raputada, et... noh, mitugi vanemate suhtumist on olnud ülekohtused ja väänanud mind mõnes asjas üle võlli, iseseisvamaks, isetoimetulevamaks, vastutusfriigimaks. Aga ma saan nendest aru, nad ei osanud paremini ja see, et ma näen seda, miks nad seda tegid, mida nad tahtsid saavutada, ja et selle kõige taustal oli väga sügav hoolimine, see võtab kibestumise õnneks enamjaolt ära. Lähedastes suhetes on mõistmine ja andeksandmine nii neetult olulised, eriti laste ja vanemate suhetes. Ja, olgem ausad, minus oli ka siis seda kassilikku kätteandmatust, näilikku paindumist ja tegelikku kõnnib-omapead, lõpuni nad oma headtahtmises ja hoolimises ei suutnud mind tubliks ilmakodanikuks vägistada. Ja ma annan siiralt ja kogu südamest neile andeks selle, et nad on ainult nii head lapsevanemad kui nad oskavad - ja ma loodan, et minu lapsed mulle kunagi sellesama patu andeks annavad, aamen.
Aga kui ma juba selline iiveldav ingel olen, siis kust kurat tulevad kivid krokodilli kõhtu? Empaatia võtab ära viha ja kibeduse, aga see, mis ei lähe kohe mitte kuidagi niisama lihtsalt ära, on.. nukrus. Kurbus isegi, kui soovite. Üksildus, mis sellest kõigest tekib. Jah, hoolimise ja inimlikkuse nägemisest ja tunnistamisest võib ka üksildus tekkida, vot nii, nii vastuoluline kui see ka on.
Saturday, April 21, 2012
Väljanägemisest
Üks hää sõber irvitas just, et miks pagana pärast peavad puukallistajad välja nägema nagu keldrikakandid. Ajas muigama küll, aga eks arvasin suht ükskõikselt, et küllap nad lihtsalt peavad olulisteks teisi väärtusi. Sõber andis vastu, et kurja, vaba-armastust propageerivas maailmas peaks väline veetlus just kõrgemas hinnas olema, sest muidu on see vaba tulemus ju suhteliselt viletsavõitu.
Õige kah, puhtloogiline protsessikäsitlus. Tõmbe- ja tõukesüsteem.
Just lugesin, kuidas teadlased on lõpuks jõudnud järeldusele, et välimus on oluline kapital. Noh, nüüd on see siis lõpuks ometi ka teaduslikult tõestatud.
Looma vastu ei saa.
Õige kah, puhtloogiline protsessikäsitlus. Tõmbe- ja tõukesüsteem.
Just lugesin, kuidas teadlased on lõpuks jõudnud järeldusele, et välimus on oluline kapital. Noh, nüüd on see siis lõpuks ometi ka teaduslikult tõestatud.
Looma vastu ei saa.
Friday, April 20, 2012
Huvitav küll
Eile öeldi mulle, et ma olen elitaristi kohta üllatavalt avatud. Ja ikkagi ilmselge elitarist.
Olen jah, raisk. Avatud. Aga mitte elitarist, vaid lihtsalt selline valivatsorti individualist. Ja siin on suur vahe.
Aga ma olen nõus olema väga elitaarne indiviid, kui vaja ;)
Jajah, sürreaal-irreaal-verbaal. Sõnad tähendavad/ei tähenda alati/kunagi midagi. Gi.
Siiski, mu avatuse piir läheb umbes täpselt selle koha pealt, mis võimaldaks mõista inimest, kes paneb erakordselt vigase grammatikaga ja primitiivsete sõnakordustega luuletusi internetti üles, sisu kvaliteedist parem ei räägigi, sest, nojah, seal saaks apelleerida subjektiivsusele ja sellele, et ma mingi ime läbi üldse kunsti ei mõistagigigi. Ilmselt ei mõista jah, mu tolerantsi piir lihtsalt katab selles kohas sidemena mu silmad. Kuidas nii saab?
Olen jah, raisk. Avatud. Aga mitte elitarist, vaid lihtsalt selline valivatsorti individualist. Ja siin on suur vahe.
Aga ma olen nõus olema väga elitaarne indiviid, kui vaja ;)
Jajah, sürreaal-irreaal-verbaal. Sõnad tähendavad/ei tähenda alati/kunagi midagi. Gi.
Siiski, mu avatuse piir läheb umbes täpselt selle koha pealt, mis võimaldaks mõista inimest, kes paneb erakordselt vigase grammatikaga ja primitiivsete sõnakordustega luuletusi internetti üles, sisu kvaliteedist parem ei räägigi, sest, nojah, seal saaks apelleerida subjektiivsusele ja sellele, et ma mingi ime läbi üldse kunsti ei mõistagigigi. Ilmselt ei mõista jah, mu tolerantsi piir lihtsalt katab selles kohas sidemena mu silmad. Kuidas nii saab?
Wednesday, April 18, 2012
Sotsiaalsed oskused miinusega
Ehk täieliselt ülbe nähvits ja rahul sellega.
Eile pani üks juhuslik juhus mõtlema selle peale, kas öelda halvasti või mitte. Kui sõber näitab sulle õnnelikult oma uut fotot, mis on leebelt öeldes täielik käkk, siis... polegi ju vaja tema õnne rusuda tüütu teabega foto kunstilisest väärtusest, sest see ei puutu sel hetkel asjasse, piisab sellestki, kui mõistad, mis talle selles pildis nii väga meeldib ja jagad seda mälestust/elamust/emotsiooni. Isiku tasandilt võib sellel nõrgakesel kompositsioonil ollagi ju hoopis teine, märgiline tähendus ja tark oleks seda mõõdet märgata ja mõista.
Kui ta aga tõsimeeli arvab, et tegu on surematu kunstiteosega? Minu jaoks on see aegu olnud raske otsus ja eks ma olen siis üritanud ikka läbi selle va isikliku märgilise tähenduse mõista anda seda, et Prantsuse revolutsiooniga võrreldes ei ole teos vast siiski nii silmapaistev. Aga ega see mõnus ei ole. Selle koha peal on naljakas seis: mida kindlam ma inimese isikutugevuses olen, seda ausamini riskin ütelda. Nii, et need päris sõbrad saavad siis nagu kõige sitemini ;) Vähemtuttavate piinlike küsimuste eest katsun kuidagi ära libiseda viisakate mittemidagiütlevate mõminate saatel. Ja püüan sellist situatsiooni, kus ma peaksin neile mingitki objektiivset tagasisidet andma, lihtsalt eos vältida.
Sellepärast olen ma loomingu hindamisel kehv kriitik. Selle karvase ja sulelise tagasiside tõttu, mida ma oma raamatuarvustuste kohta kohalikelt hobikirjutajatelt saanud olen, ma valdavalt Eesti autoreid enam ei arvustagi. Liiga palju isiklikku mõõdet, liiga palju hingevõtmist, liiga palju muda üleskeerutamist. Selleks, et olla tõesti objektiivne ja seda vabalt väljendada, on minu jaoks vaja distantsi. Sõbra puhul näen igas teoses isiklikku mõõdet - tema inimlikku peegeldust, tema isiklikku arengut, ja see segab. Kohaliku kirjutaja puhul näen tema suutlikkust arvustusele neutraalselt reageerida - ja kuna see suutlikkus on enamasti suutmatus - jälle segab.
Samas, olgem ausad, peale kõiki neid valusalt saadud kogemusi ei ole mul eriti midagi kaotada, sest need inimesed, kes vaevuvad vimma pidama, jõudsin ma enne nende surematute järelduste tegemist juba välja vihastada nii ehk naa. Nii, et poleks nagu midagi kaotada. Aga ilmselt on mul lihtsalt mingi sisemine vastumeelsus uuesti sama s*** sisse ronida. Esteet selline.
Kui aga loomingu hindamine välja jätta, siis olen viimasel ajal avastanud, et ma ei viitsi vehelda viisakate ettekäänetega, a la: "Oh, aitäh kutsumast, see on väga ahvatlev ettepanek, aga ma olen praegu pisut haige." või "Nii tore tasuta lisatöö, aga mul on praegu siin täielik hullumaja ja ma kardan, et ma tõesti ei jõua seda valmis ja ei taha sind alt vedada blablabla.". Selle koha peal suudan silma kinni pigistamata öelda:
"Aitäh pakkumast, aga ma tegelikult lihtsalt ei taha seda teha."
"Anna andeks, aga see on suur töö ja ma ei soovi seda tasuta teha."
"Jah, sa ületasid mu privaatsusepiiri ja jah, see häirib mind."
Ja jah, on täiesti tõenäoline, et valdav enamus inimesi peab sellist otsekohesust iseenesestmõistetavaks, ega saa üldse aru, miks ma siin rõõmust kilkan, aga minu jaoks on see väga suur areng iseeneseksolemise vabaduses. Mitte just väga ammu olin ma lihtsalt liiga viisakas, et otse välja öelda, mida ma tunnen ja arvan ja otsisin ikka neid pehmemaid ja leebemaid viise.
Oh, milline kergendus.
Aga siiski, piirangutega. Eesti autorite raamatute arvustuste kohta see ei käi, nii et selles mõttes pole sugugi tegu absoluudiga. Võibolla on looming lihtsalt nii tundlik teema, et kuigi ma muidu arenen tasapisi südametuks jõhkardiks ja ei lase oma elegantsetele õlgadele mingeid mõttetuid ahve (tasumata-tänamatuid-töid-inimestele-keda-ma-oma-pärissõpradeks-ei-pea) istuma, et siis loomingu ees ja suhtes olen siiski siidikäpp.
Eile pani üks juhuslik juhus mõtlema selle peale, kas öelda halvasti või mitte. Kui sõber näitab sulle õnnelikult oma uut fotot, mis on leebelt öeldes täielik käkk, siis... polegi ju vaja tema õnne rusuda tüütu teabega foto kunstilisest väärtusest, sest see ei puutu sel hetkel asjasse, piisab sellestki, kui mõistad, mis talle selles pildis nii väga meeldib ja jagad seda mälestust/elamust/emotsiooni. Isiku tasandilt võib sellel nõrgakesel kompositsioonil ollagi ju hoopis teine, märgiline tähendus ja tark oleks seda mõõdet märgata ja mõista.
Kui ta aga tõsimeeli arvab, et tegu on surematu kunstiteosega? Minu jaoks on see aegu olnud raske otsus ja eks ma olen siis üritanud ikka läbi selle va isikliku märgilise tähenduse mõista anda seda, et Prantsuse revolutsiooniga võrreldes ei ole teos vast siiski nii silmapaistev. Aga ega see mõnus ei ole. Selle koha peal on naljakas seis: mida kindlam ma inimese isikutugevuses olen, seda ausamini riskin ütelda. Nii, et need päris sõbrad saavad siis nagu kõige sitemini ;) Vähemtuttavate piinlike küsimuste eest katsun kuidagi ära libiseda viisakate mittemidagiütlevate mõminate saatel. Ja püüan sellist situatsiooni, kus ma peaksin neile mingitki objektiivset tagasisidet andma, lihtsalt eos vältida.
Sellepärast olen ma loomingu hindamisel kehv kriitik. Selle karvase ja sulelise tagasiside tõttu, mida ma oma raamatuarvustuste kohta kohalikelt hobikirjutajatelt saanud olen, ma valdavalt Eesti autoreid enam ei arvustagi. Liiga palju isiklikku mõõdet, liiga palju hingevõtmist, liiga palju muda üleskeerutamist. Selleks, et olla tõesti objektiivne ja seda vabalt väljendada, on minu jaoks vaja distantsi. Sõbra puhul näen igas teoses isiklikku mõõdet - tema inimlikku peegeldust, tema isiklikku arengut, ja see segab. Kohaliku kirjutaja puhul näen tema suutlikkust arvustusele neutraalselt reageerida - ja kuna see suutlikkus on enamasti suutmatus - jälle segab.
Samas, olgem ausad, peale kõiki neid valusalt saadud kogemusi ei ole mul eriti midagi kaotada, sest need inimesed, kes vaevuvad vimma pidama, jõudsin ma enne nende surematute järelduste tegemist juba välja vihastada nii ehk naa. Nii, et poleks nagu midagi kaotada. Aga ilmselt on mul lihtsalt mingi sisemine vastumeelsus uuesti sama s*** sisse ronida. Esteet selline.
Kui aga loomingu hindamine välja jätta, siis olen viimasel ajal avastanud, et ma ei viitsi vehelda viisakate ettekäänetega, a la: "Oh, aitäh kutsumast, see on väga ahvatlev ettepanek, aga ma olen praegu pisut haige." või "Nii tore tasuta lisatöö, aga mul on praegu siin täielik hullumaja ja ma kardan, et ma tõesti ei jõua seda valmis ja ei taha sind alt vedada blablabla.". Selle koha peal suudan silma kinni pigistamata öelda:
"Aitäh pakkumast, aga ma tegelikult lihtsalt ei taha seda teha."
"Anna andeks, aga see on suur töö ja ma ei soovi seda tasuta teha."
"Jah, sa ületasid mu privaatsusepiiri ja jah, see häirib mind."
Ja jah, on täiesti tõenäoline, et valdav enamus inimesi peab sellist otsekohesust iseenesestmõistetavaks, ega saa üldse aru, miks ma siin rõõmust kilkan, aga minu jaoks on see väga suur areng iseeneseksolemise vabaduses. Mitte just väga ammu olin ma lihtsalt liiga viisakas, et otse välja öelda, mida ma tunnen ja arvan ja otsisin ikka neid pehmemaid ja leebemaid viise.
Oh, milline kergendus.
Aga siiski, piirangutega. Eesti autorite raamatute arvustuste kohta see ei käi, nii et selles mõttes pole sugugi tegu absoluudiga. Võibolla on looming lihtsalt nii tundlik teema, et kuigi ma muidu arenen tasapisi südametuks jõhkardiks ja ei lase oma elegantsetele õlgadele mingeid mõttetuid ahve (tasumata-tänamatuid-töid-inimestele-keda-ma-oma-pärissõpradeks-ei-pea) istuma, et siis loomingu ees ja suhtes olen siiski siidikäpp.
Sunday, April 15, 2012
Põrgu küll
Alateadlik saabas tagumikul paneb mingil hetkel eneselegi märkamatult korrutama trafaretseid eneseabitõdesid. Jah, muidugi on neis tõdedes tõde sees ja muidugi, õiges asendis õigel ajal nad töötavadki, nagu näha juuresolevalt pildilt, aga see ei tee nende sõnastatud vorme sugugi vähem lamedateks tavatargutusteks.
Whatta shame.
Whatta shame.
Friday, April 13, 2012
Kas
olla nii suuremeelne, et teha midagi tühist, kuid kurja lihtsalt selleks, et anda ettekääne nendele, kes seda praegu hädasti vajavad? Et oleks, millega ennast õigustada, mille taha pugeda, mida ettekäändeks visata, et mitte ebamugavate asjadega tegeleda.
Olen või?
Või olen oma mitte-kurjategemises ka teadlikult kiuslik? Seda ettekäänet oleks ju nii vaja, siis oleks ju nii palju lihtsam. Ei anna. Olen hea edasi.
Messed up või mis?
Olen või?
Või olen oma mitte-kurjategemises ka teadlikult kiuslik? Seda ettekäänet oleks ju nii vaja, siis oleks ju nii palju lihtsam. Ei anna. Olen hea edasi.
Messed up või mis?
Monday, April 9, 2012
Veider lavatagune tunne
kestab. Aga ei saa unustada, et kõik käib spiraali mööda, või siis... nagu trammiga. Selles mõttes oleks asjakohane oodata, et asjad mingil hetkel jälle vahelduse mõttes teisiti käänduvad või uue ringiga tagasi tulevad ja tuleb välja, et see erakordne selgus asjade algallikatest oli tegelikult lihtsalt enesepett. Hetkel tundub siiski veel, et inimesed on nii imemõistetavad. No näiteks - oled ühe korra ära märganud selle, et kui muidu tark inimene mingi teemaga hakkama ei saa, hakkab ta seda naeruvääristama. Ja seda olukorda, mis teda tegelema sunnib, pilama, halvustama ja, mõistagi, lihtlabaselt vältima. Märkad ühe korra, ja korraga sobitub sama lahend nii mitmesse võrrandisse ja mitmesse inimesse.
Tahaks öelda, et haa, ma saan väga hästi aru, miks sa sellist plära ajad, äkki lõpetame nüüd selle ära, me mõlemad teame, mis selle taga on, nats nõme lugu, kui üks taidleb laval ja teine loeb samal ajal skriptist märkust: "... ütleb näitleja, püüdes meeleheitlikult veenda ennast ja teisi".
Vahemõte: mida ma ise naeruvääristan alateadlikust hirmust sellega mitte silmitsi sattuda? Laval ollakse ju kordamööda.
Ja äkki on see siiski meelevaldne üldistamine, ühe kandmine üldisele ilma reaalse sobivuseta? Kui sul on haamer, siis kõik need naelad, blablabla...
Oled ühe korra allakäigutrepi astmeid ülalt alla ja alt üles nühkinud, hakkad kõiki kõrvalkogemusi ikka ja paratamatult sellega samastama. Jah, trepid on samad, või on samad ainult korrused, või siis on sama ainult üleüldine edasitagasi suund, aga jalad on paraku ju iga kord erinevad. Ja jalgu juhtiv pilootasutus samuti.
Tihti kasutatakse samu sõnu, mõeldakse ja tuntakse nende all aga hoopis erinevaid asju. Hetkel on mul veel küll selline ülevõlutud nõidküti tunne, aga peagi teeb ratas tiiru ära ja eks siis näe. Või siis ongi nii, et once a queen of Narnia, always a queen of Narnia, jäädki oma nõidkäändesse.
Ah, tegelikult ei tea ma ju veel midagi.
Tahaks öelda, et haa, ma saan väga hästi aru, miks sa sellist plära ajad, äkki lõpetame nüüd selle ära, me mõlemad teame, mis selle taga on, nats nõme lugu, kui üks taidleb laval ja teine loeb samal ajal skriptist märkust: "... ütleb näitleja, püüdes meeleheitlikult veenda ennast ja teisi".
Vahemõte: mida ma ise naeruvääristan alateadlikust hirmust sellega mitte silmitsi sattuda? Laval ollakse ju kordamööda.
Ja äkki on see siiski meelevaldne üldistamine, ühe kandmine üldisele ilma reaalse sobivuseta? Kui sul on haamer, siis kõik need naelad, blablabla...
Oled ühe korra allakäigutrepi astmeid ülalt alla ja alt üles nühkinud, hakkad kõiki kõrvalkogemusi ikka ja paratamatult sellega samastama. Jah, trepid on samad, või on samad ainult korrused, või siis on sama ainult üleüldine edasitagasi suund, aga jalad on paraku ju iga kord erinevad. Ja jalgu juhtiv pilootasutus samuti.
Tihti kasutatakse samu sõnu, mõeldakse ja tuntakse nende all aga hoopis erinevaid asju. Hetkel on mul veel küll selline ülevõlutud nõidküti tunne, aga peagi teeb ratas tiiru ära ja eks siis näe. Või siis ongi nii, et once a queen of Narnia, always a queen of Narnia, jäädki oma nõidkäändesse.
Ah, tegelikult ei tea ma ju veel midagi.
Tuesday, April 3, 2012
Identiteetides
laisalt ujudes nagu noor ja elegantselt paks hüljes lainetes: üle ja alt läbi ja siis, liimjalt libisedes zupzti uutesse reaalsustesse.
Kõik on sinu enese peas, paanikajänes (jah, just sellist kodulooma mu töökaaslane just näitas). Kriisata ei ole vaja, vaat just kriisata ei ole üldse vaja. Siblime aga ujukad siivsasti selga ja lupsame omaenese geeljasse ektoplasmasse kevadet nautima.
Maailma mikromolekuulja tasandi teljele natuke moosi peale, ragiseb, nagiseb, lödiseb, libiseb ja liigub jälle. Või siis liigutab see tööpind meile lihtsalt piisavalt algainest kätte, lükkame küüned sisse, rebime, mudime ja mätsime midagi mõnusat kokku, midagi sellist, kuhu tahaks saba ja kõrvadega sisse pugeda. Puruvanageenid keeliku algtasemel salapäraselt sahisemas. Kõik sulab ja voolab, isegi sõnad, eriti sõnad.
I am too sexy for my shirt.
Kõik, teate, on suuuuhtelineeee....
Kõik on sinu enese peas, paanikajänes (jah, just sellist kodulooma mu töökaaslane just näitas). Kriisata ei ole vaja, vaat just kriisata ei ole üldse vaja. Siblime aga ujukad siivsasti selga ja lupsame omaenese geeljasse ektoplasmasse kevadet nautima.
Maailma mikromolekuulja tasandi teljele natuke moosi peale, ragiseb, nagiseb, lödiseb, libiseb ja liigub jälle. Või siis liigutab see tööpind meile lihtsalt piisavalt algainest kätte, lükkame küüned sisse, rebime, mudime ja mätsime midagi mõnusat kokku, midagi sellist, kuhu tahaks saba ja kõrvadega sisse pugeda. Puruvanageenid keeliku algtasemel salapäraselt sahisemas. Kõik sulab ja voolab, isegi sõnad, eriti sõnad.
I am too sexy for my shirt.
Kõik, teate, on suuuuhtelineeee....
Mina ka, mina ka
Roheline on roheline on roheline... Mida oligi arvata.
Your rainbow is shaded green.
What is says about you: You are an intelligent person. You feel strong ties to nature and your mood changes with its cycles. Those around you admire your fresh outlook and vitality.
Find the colors of your rainbow at spacefem.com.
What is says about you: You are an intelligent person. You feel strong ties to nature and your mood changes with its cycles. Those around you admire your fresh outlook and vitality.
Find the colors of your rainbow at spacefem.com.
Wednesday, March 21, 2012
Rassivihane, ilmselt
Ma ei saa parata, aga ma lihtsalt ei kannata rumalaid ja nõrku naisi, nad ajavad mind närviliseks. Rumalad ja nõrgad mehed on õnneks sellised olevused, kes püsivad piisavalt eemal, et ma nendega valdavalt kokku ei puutu, muidu ei oleks see post nii shovinistlik.
Wednesday, February 15, 2012
For excellence we strive
Mingi määrani enamus inimesi seda vist ikkagi soovib (ja see on nüüd enamvähem kõige absoluutsem väide, mida ma suudan kuuldavale tuua.). Mitte just täiuslikkust või täiuslikkuseni välja, aga ikka, paremaks, osavamaks, targemaks... mida iganes. Enesearendus, elu õppetunnid ja muud säärased märksõnad.
Pagan, kui tihti on see, milliseks me tahame saada, hoopis see, millisena me arvame, et teised võiksid meid näha - et nad saaksid meid siis paremaks pidada?
Parem-halvem on ikka nii neetult suhteline - ja kas nende teiste suhteline paremhalb on vähem suhteline kui meie enda oma, et me peaksime selle järgi joonduma? Hullem veel, see pole isegi mitte päris autentne nende inimeste subjektiivne paremhalb, mida me püüame standardiks võtta, vaid meie _ettekujutus_ sellest, mida nad heaks-halvaks peavad. See on küll tõesti kohe äärmiselt täpne juhis, mida enesetäiustamiseks aluseks võtta, indeed.
Jah, eks ta on. Mingitel (vist) teadaolevatel ja (vist) üldiselt tunnustatud alustel oleks ju minulgi ühtteist vaja muuta küll. Paremaks, targemaks, trimmimaks... igaljuhul TEISTSUGUSEKS. Standardsemaks, vähemalt. No näiteks - kui nüüd võtta vaadata lähemalt mosaiigitükke selles kaleidoskoobis, mis on minule mängimiseks antud, siis seal on tõesti igasuguseid värve, palun väga.
See lillakasroosa siin on selge laiskus, täpsemini suhteliselt hästi arenenud ajuaparatuuri suhtelisest võimekusest tulenev vaimne ülbus, mis tahaks sama asja sõnastadagi kui "intellektuaalset arrogantsi", lihtsalt, et kõlaks veel ülbemalt.
See tumekollane klaasitükk on samaväärne sotsiaalne kõrkus, mis päädib aegajalt sellega, et "mul on auto heinu täis", kui keegi, keda ma suvalisel põhjusel suheldavaks ei pea, kehakeelt ja muid suurema distantsieelduse peeneid vihjeid lugeda ei mõista. Ja, ausalt öeldes, olen teinud palju hullematki, kui back-off-vihjeid on jämedalt ignoreeritud.
See, tumehall, õigemini elava suitsu karva killuke on egoistlik vajadus privaataja ja -ruumi järele - ja jesuiitlik vahendivalimatus, kui mul peaks mingil põhjusel olema keeruline seda endale lubada.
Külm ookeanisinine kild - on puhas, karastatud ja kannatlik vihkamine, millesse ma suhtun samasuguse respektiga kui kõigisse samaväärselt tugevatesse ja püsivatesse positiivsetesse tunnetesse. See on üks osa minust, üks lõim kangas ja see annab samapalju väge kui armastus. Ei, nad ei nulli üksteist, see on primitiivne käsitlus, nad täiendavad ja väestavad, nii üksteist kui mind ennastki. True neutral ei tähenda minu keeli nullpunkti, mittemidagistki, vaid just kõike. Vihkamist ja armastust, hoolimist ja julmust, ükskõiksust ja uudishimu... Good and evil, chaotic and lawful. See ei ole nagu ühe näidikuga skaala, vaid tõesti nagu kaleidoskoop, kus kõik erinevate näiduvõimalustega kombinatsioonid eksisteerivad korraga ja see, mis parajasti välja paistab, ei tühista teiste olemasolu.
Mingist ajast alates ei tunne ma enam vajadust neid - tumedaid - kilde kuidagi õigustada kõige selle hea ja ilusaga, mis kaleidoskoobis samuti olemas on. Need lihtsalt on. Olemas. Ja ma ei näe põhjust neid ka oluliselt muuta, sest siis ma muudaksin selle ainulaadse ja isikupärase kaleidoskoobi mustrivaliku - mille järgi? Selle järgi, mida ma arvan, mida teised arvavad, et nad heaks peavad? :)
No kuulge.
Ilus inimene on tasakaalus. Mulle meeldivad ka mulle meeldivate inimeste pahed (need, kes mulle ei meeldi, ei eruta mind ka oma kõige vooruslikumas aspektis) ja mõnes mõttes oletan ma juba üsna julgesti, et üks üsnagi mõistlik osa püüdlusest vähegi objektiivsema täiuse poole ongi iseenese heade ja veade aus aktsepteerimine. On, nagu on. Ja nii, nagu on, ongi hea. Mulle meeldib olla heledate ja tumedate lõimetega muster, seega nii võib öelda küll, et mulle meeldivad ka need tumedad lõimed, igaüks ükshaaval ja kui ma kunagi peaks seltskondlikel põhjustel sõnastama midagi vabandavat, nagu: "Oh jah, paraku mõnikord on nii juhtunud, et ma kahjuks olen käitunud natuke... õelalt, ülbelt, hoolimatult", siis... Teate, see ei ole siiralt mõeldud. Mul ei ole sellest tegelikult üldse kahju.
Erandiks on vaid need juhud, kui olen kogemata kellelegi vale mulje jätnud hetkel, kui minu pildis oli üleval heledam lõim, või kui olen kellelegi teinud haiget nii, et see pole olnud mu eesmärk. Sellisel juhul on see muidugi siiras. Aga muidu...
Vaat siis stereotüüpi õnneotsijast, kes leiab õnne pärast pikki eksirännakuid koju tagasi pöördudes sealtsamast ootamas.
Pagan, kui tihti on see, milliseks me tahame saada, hoopis see, millisena me arvame, et teised võiksid meid näha - et nad saaksid meid siis paremaks pidada?
Parem-halvem on ikka nii neetult suhteline - ja kas nende teiste suhteline paremhalb on vähem suhteline kui meie enda oma, et me peaksime selle järgi joonduma? Hullem veel, see pole isegi mitte päris autentne nende inimeste subjektiivne paremhalb, mida me püüame standardiks võtta, vaid meie _ettekujutus_ sellest, mida nad heaks-halvaks peavad. See on küll tõesti kohe äärmiselt täpne juhis, mida enesetäiustamiseks aluseks võtta, indeed.
Jah, eks ta on. Mingitel (vist) teadaolevatel ja (vist) üldiselt tunnustatud alustel oleks ju minulgi ühtteist vaja muuta küll. Paremaks, targemaks, trimmimaks... igaljuhul TEISTSUGUSEKS. Standardsemaks, vähemalt. No näiteks - kui nüüd võtta vaadata lähemalt mosaiigitükke selles kaleidoskoobis, mis on minule mängimiseks antud, siis seal on tõesti igasuguseid värve, palun väga.
See lillakasroosa siin on selge laiskus, täpsemini suhteliselt hästi arenenud ajuaparatuuri suhtelisest võimekusest tulenev vaimne ülbus, mis tahaks sama asja sõnastadagi kui "intellektuaalset arrogantsi", lihtsalt, et kõlaks veel ülbemalt.
See tumekollane klaasitükk on samaväärne sotsiaalne kõrkus, mis päädib aegajalt sellega, et "mul on auto heinu täis", kui keegi, keda ma suvalisel põhjusel suheldavaks ei pea, kehakeelt ja muid suurema distantsieelduse peeneid vihjeid lugeda ei mõista. Ja, ausalt öeldes, olen teinud palju hullematki, kui back-off-vihjeid on jämedalt ignoreeritud.
See, tumehall, õigemini elava suitsu karva killuke on egoistlik vajadus privaataja ja -ruumi järele - ja jesuiitlik vahendivalimatus, kui mul peaks mingil põhjusel olema keeruline seda endale lubada.
Külm ookeanisinine kild - on puhas, karastatud ja kannatlik vihkamine, millesse ma suhtun samasuguse respektiga kui kõigisse samaväärselt tugevatesse ja püsivatesse positiivsetesse tunnetesse. See on üks osa minust, üks lõim kangas ja see annab samapalju väge kui armastus. Ei, nad ei nulli üksteist, see on primitiivne käsitlus, nad täiendavad ja väestavad, nii üksteist kui mind ennastki. True neutral ei tähenda minu keeli nullpunkti, mittemidagistki, vaid just kõike. Vihkamist ja armastust, hoolimist ja julmust, ükskõiksust ja uudishimu... Good and evil, chaotic and lawful. See ei ole nagu ühe näidikuga skaala, vaid tõesti nagu kaleidoskoop, kus kõik erinevate näiduvõimalustega kombinatsioonid eksisteerivad korraga ja see, mis parajasti välja paistab, ei tühista teiste olemasolu.
Mingist ajast alates ei tunne ma enam vajadust neid - tumedaid - kilde kuidagi õigustada kõige selle hea ja ilusaga, mis kaleidoskoobis samuti olemas on. Need lihtsalt on. Olemas. Ja ma ei näe põhjust neid ka oluliselt muuta, sest siis ma muudaksin selle ainulaadse ja isikupärase kaleidoskoobi mustrivaliku - mille järgi? Selle järgi, mida ma arvan, mida teised arvavad, et nad heaks peavad? :)
No kuulge.
Ilus inimene on tasakaalus. Mulle meeldivad ka mulle meeldivate inimeste pahed (need, kes mulle ei meeldi, ei eruta mind ka oma kõige vooruslikumas aspektis) ja mõnes mõttes oletan ma juba üsna julgesti, et üks üsnagi mõistlik osa püüdlusest vähegi objektiivsema täiuse poole ongi iseenese heade ja veade aus aktsepteerimine. On, nagu on. Ja nii, nagu on, ongi hea. Mulle meeldib olla heledate ja tumedate lõimetega muster, seega nii võib öelda küll, et mulle meeldivad ka need tumedad lõimed, igaüks ükshaaval ja kui ma kunagi peaks seltskondlikel põhjustel sõnastama midagi vabandavat, nagu: "Oh jah, paraku mõnikord on nii juhtunud, et ma kahjuks olen käitunud natuke... õelalt, ülbelt, hoolimatult", siis... Teate, see ei ole siiralt mõeldud. Mul ei ole sellest tegelikult üldse kahju.
Erandiks on vaid need juhud, kui olen kogemata kellelegi vale mulje jätnud hetkel, kui minu pildis oli üleval heledam lõim, või kui olen kellelegi teinud haiget nii, et see pole olnud mu eesmärk. Sellisel juhul on see muidugi siiras. Aga muidu...
Vaat siis stereotüüpi õnneotsijast, kes leiab õnne pärast pikki eksirännakuid koju tagasi pöördudes sealtsamast ootamas.
Wednesday, February 8, 2012
Jõud on põhjas
Nii ongi. Seal, päris all... või siis seal, päris kaugel. Jõuad välja, puudutad põhja, seda ürgset ja iseolevat, ja korraga oled sa kõige õigemas kohas üldse. Sa pole seal mitte sellepärast, et ujuja jõud lõppes ning et sa lihtsalt vajusid, vaid sellepärast, et sa olid nii kuradi üle iga määra hull, et ulatusid algeni välja.
See oligi üks raske minemine. Selja taha vaadates näed mahajäänud keha- ja hingeosi, kõike seda, mis oli liiga raske edasi vedada, liiga valus kanda, liiga... .
"Üks maksab hinge eest - ja teine hingest maksab - ja mõlemal on surreski see hind."
Veepinnale tõusmine, esimene ahne hingetõmme, see, mida tahaks aina uuesti ja uuesti teha, on puhas ekstaas. Aga hoog tõmbab sind üles, endasi, veel kõrgemale... läbi pilvede. Ja siis on see hoopis ilmapuu ladvaoks, millel sa istud ja horisont põgeneb ehmunult su värskete silmade ees.
See oligi üks raske minemine. Selja taha vaadates näed mahajäänud keha- ja hingeosi, kõike seda, mis oli liiga raske edasi vedada, liiga valus kanda, liiga... .
"Üks maksab hinge eest - ja teine hingest maksab - ja mõlemal on surreski see hind."
Armastuse hind on võimalik valu, aga kes ma siis oleks, kui ma ei julgeks maksta? Jah, ma oleks turvaliselt keskel, ei oleks küll neid imelisi-erilisi tippe, aga poleks ka hambad-risti läbi ebanormaalse valu vajumist, teadmata, kuhu see välja jõuab või kui sügaval on põhi või kas miski minust üldse põhjani jõuab.
Elu on näidanud, et on ja jõuab. Alati jõuab. Kunagi.
Põhja välja jõudis see, mis alles jäi. Puhas tuum ja sisu, luudeni avameelne, ihast, lihast ja muust taagast vaba. Valu on puhastustuli. Hoiad alles kõik selle, millest ei taha loobuda isegi põhja jõudes - kõik muu on kadunud. Ja valu on justnagu lahtunud. Või hoiab hinge ja ootab, mida sa siis nüüd teed.
Põhja välja jõudis see, mis alles jäi. Puhas tuum ja sisu, luudeni avameelne, ihast, lihast ja muust taagast vaba. Valu on puhastustuli. Hoiad alles kõik selle, millest ei taha loobuda isegi põhja jõudes - kõik muu on kadunud. Ja valu on justnagu lahtunud. Või hoiab hinge ja ootab, mida sa siis nüüd teed.
Puudutad hääletusse ürgmudasse vajudes Yggdrasili juurt ja sealt edasi on kõik jumalikult, suvaliselt ja sujuvalt suhteline. Selles seisundis on iseenesestmõistetav, et haarad kahe käega sellestsamast põhja sügavamast soonest kinni ja pöörad maailma tagurpidi, sest sul on see jõuõlg. Sa ise oledki see jõuõlg. Saagu valgus ja siis ta saabki, sest seal öeldul sõnal on lihtsalt nii suur jõud. See on see punkt, kus maailm uuesti luuakse, kus sa oled naeruväärselt kõikvõimas.
Veepinnale tõusmine, esimene ahne hingetõmme, see, mida tahaks aina uuesti ja uuesti teha, on puhas ekstaas. Aga hoog tõmbab sind üles, endasi, veel kõrgemale... läbi pilvede. Ja siis on see hoopis ilmapuu ladvaoks, millel sa istud ja horisont põgeneb ehmunult su värskete silmade ees.
See on see tõus, mida põhja vajudes iialgi ei usu. Põhjas olles on see enesestmõistetav - ja ainus võimalus. Tegelikult tuligi selleks ainult vaatenurka muuta. All või üleval. Puu ladvas saab rääkida ürgalgsega samal viisil kui juurte vahel istudes, aga vaade on võrratult parem.
Ja ei, ma ei ole üksipäini teab mis vägev, aga mõnikord, mõnikord on mul siiski tunne, et olen vähemalt piisavalt nutikas, et õigel hetkel mõistusel suu kinni kamandada ja lasta intuitiivselt, ilma mõttetu mölinata endasse jõudu sealt, kust seda nii lahkesti antakse. Õigemini, kust seda nii lahkelt luuakse, sest puhaste algete kokkupuutel tekib uus energia, keegi ei võta kelleltki midagi. Neil hetketel on sisetunne mõistusest oluliselt valgustatum. Nii on õige ja hea - ilma loogiliste põhjusteta, sest nendeks puudub igasugune vajadus. Sa tead niigi, kuidas asjad on, päris algusest vaadatuna on kõik väga lihtne. Isegi sa ise, nii tragikoomiline kui see avastus ka pole. Väga, väga lihtne.
New Age on minu meelest kohati kaheldava väärtusega värk. Sellest hoolimata tunnen, et nüüd ma päriselt ka TEAN, mis värvi on minu alglõim - ja mis teda tegelikult puudutab.
Mõnikord juhtub elus raamatumaagiaga sarnaseid asju, kui sa oskad ja tahad argisest pealispinnast sügavamale näha. Kes keegi selles hetkes päriselt on. Viiendas dimensioonis.
Senisest elust saab järeldada, et kui ma jõuan põhja välja, kohtun ma seal hiiglasega, kes justnagu ootaski seda hetke - või siis seda äratundmist, et ma jõuan nii kaugele välja. See kohtumine on igas mõttes algeidraputav, sest korraga saan ma veidikeseks ajaks loa vaadata läbi tema silmade, millegi muuga on seda paradigmade murdmist raske seletada. Selles pole tühje sõnu ega meelitusi ja kui sellel tasandil lastakse inetuks pardipojaks kängunud luikedena lahti, siis jääb üle vaid lennata, sest see, kas sa usud oma tiibadesse või mitte, on tühiselt pealiskaudne ja jõuetu mõistuslik virin, mis ei muuda midagi, sõitku vaid kaasa selle tuule seljas, mis talle anti.
See on juhtunud juba kaks korda, oleks päris loll mitte märgata nii lihtsat järjepidevust.
Küllap on igalühel oma kaitsevaim ja nendel äärepealsetel hetketel, kui sinust veel enamvähem see tuum ainult alles ongi, ilmub ta lihtsalt selgemal viisil kui tavaliselt. Aitäh sulle, Oberon, master of smoke and mirrors, for all these revelations, ja tänulik PS:PS:, sest su seekordne nägu on eelmisest oluliselt, oluliselt leebem:
Ja ei, ma ei ole üksipäini teab mis vägev, aga mõnikord, mõnikord on mul siiski tunne, et olen vähemalt piisavalt nutikas, et õigel hetkel mõistusel suu kinni kamandada ja lasta intuitiivselt, ilma mõttetu mölinata endasse jõudu sealt, kust seda nii lahkesti antakse. Õigemini, kust seda nii lahkelt luuakse, sest puhaste algete kokkupuutel tekib uus energia, keegi ei võta kelleltki midagi. Neil hetketel on sisetunne mõistusest oluliselt valgustatum. Nii on õige ja hea - ilma loogiliste põhjusteta, sest nendeks puudub igasugune vajadus. Sa tead niigi, kuidas asjad on, päris algusest vaadatuna on kõik väga lihtne. Isegi sa ise, nii tragikoomiline kui see avastus ka pole. Väga, väga lihtne.
New Age on minu meelest kohati kaheldava väärtusega värk. Sellest hoolimata tunnen, et nüüd ma päriselt ka TEAN, mis värvi on minu alglõim - ja mis teda tegelikult puudutab.
Mõnikord juhtub elus raamatumaagiaga sarnaseid asju, kui sa oskad ja tahad argisest pealispinnast sügavamale näha. Kes keegi selles hetkes päriselt on. Viiendas dimensioonis.
Senisest elust saab järeldada, et kui ma jõuan põhja välja, kohtun ma seal hiiglasega, kes justnagu ootaski seda hetke - või siis seda äratundmist, et ma jõuan nii kaugele välja. See kohtumine on igas mõttes algeidraputav, sest korraga saan ma veidikeseks ajaks loa vaadata läbi tema silmade, millegi muuga on seda paradigmade murdmist raske seletada. Selles pole tühje sõnu ega meelitusi ja kui sellel tasandil lastakse inetuks pardipojaks kängunud luikedena lahti, siis jääb üle vaid lennata, sest see, kas sa usud oma tiibadesse või mitte, on tühiselt pealiskaudne ja jõuetu mõistuslik virin, mis ei muuda midagi, sõitku vaid kaasa selle tuule seljas, mis talle anti.
See on juhtunud juba kaks korda, oleks päris loll mitte märgata nii lihtsat järjepidevust.
Küllap on igalühel oma kaitsevaim ja nendel äärepealsetel hetketel, kui sinust veel enamvähem see tuum ainult alles ongi, ilmub ta lihtsalt selgemal viisil kui tavaliselt. Aitäh sulle, Oberon, master of smoke and mirrors, for all these revelations, ja tänulik PS:PS:, sest su seekordne nägu on eelmisest oluliselt, oluliselt leebem:
Sunday, January 29, 2012
See oleks absurdselt naljakas, kui see poleks nii isiklikult õudne. Just praegu siis. Ilmselgelt oli enne veel liiga tore/rõõmus/kerge olla.
Mul eile lihtsalt kogemata vedas.
See, et see nii halastamatult haiget teeb, ajab vihale, sellel kõige jõuetumal ja uskmatumal viisil: see pole võimalik, et... No aga on. Teeme siin jah sashlõkki edasi...
Mul eile lihtsalt kogemata vedas.
See, et see nii halastamatult haiget teeb, ajab vihale, sellel kõige jõuetumal ja uskmatumal viisil: see pole võimalik, et... No aga on. Teeme siin jah sashlõkki edasi...
Saturday, January 28, 2012
Hoia, ma vist tahtsin öelda
Eks sellest on ka palju aega möödas
Oma varjude ja mälestuste vahepeal
Oleme vist saanud kellekski teiseks ja
Kui ma räägin selle sinuga, kes sa olid kunagi siis
Ei kuule sa mind iialgi ja samas ei saa sa aru, miks
Ma maigutan suud, seljaga sinu poole
Võibolla meil ongi miskit üksteisele öelda, aga
Meie kõrvad on ilmselgesti kasvanud üks teises suunas.
Eks sellest on ka palju aega möödas
Oma varjude ja mälestuste vahepeal
Oleme vist saanud kellekski teiseks ja
Kui ma räägin selle sinuga, kes sa olid kunagi siis
Ei kuule sa mind iialgi ja samas ei saa sa aru, miks
Ma maigutan suud, seljaga sinu poole
Võibolla meil ongi miskit üksteisele öelda, aga
Meie kõrvad on ilmselgesti kasvanud üks teises suunas.
Kõik on suhteline
Kui oled väga õhukeseks kulunud ja sul on seljakotis mitu suurt jama, on üha raskem ka neid väikeseid ja tühiseid asju näha sellena, mis nad on - väikeste ja tühistena. Mingi mõttetu varblasepuuks võib panna põlved nõksatama.
Või on viimased piisad karikas tegelikult seestpoolt palju suuremad kui väljastpoolt?
Keeruline on see, et ma koosnen nagu kahest kihist - see ülemine tunneb inimestest rõõmu, on empaatiline, kohanduv, kannatlik ja igatpidi sotsiaalne, aga alumine on intensiivselt agressiivne. Julmalt, arutult ja purustavalt raevukas, maakeeli. On tulnud ette kordi, mil mõni ootamatult terav sündmus või siis mõni väga järjekindel hööveldaja on selle alumise laavakihini välja jõudnud. Noh, ja see on vist iseennastseletav, et mis siis juhtus. Aga seda ei ole vaja, ei minul ega maailmal, kuigi tõenäoselt eriti minul, sest sellest hetkest ei ole inimesega, kes selle plahvatuse sisse jäi, enam mittemingit tagasiteed mittekusagilt mittekunagi tulemas.
Õnneks kirjeldab selle aluspinna kaitsekihi murdumise kordumissagedust üsna hästi ka tõik, et inimesed, kes mind väga kaua väga lähedalt tunnevad, ei ole mind kordagi näinud tõeliselt vihasena ja ilmselt ei kujuta ettegi, kas ja kuidas see üldse võiks toimuda. Ja see on ainult hea. Mida vanem ja kogenum ma olen, seda osavamalt õnnestub mul sellest hetkest ümber laveerida, isegi siis, kui see ülemine kiht on õhukeseks kulunud. Otsin selleks igasugu leidlikke ja vähemleidlikke vahendeid, mis peamine, leian ka. Ja, noh, eks väsinud peast tujutu tirisemine on teatud mõttes lihtsalt kaitsereaktsioon, ventiil, kust auru välja lasta. Vabandust sellepärast.
Või on viimased piisad karikas tegelikult seestpoolt palju suuremad kui väljastpoolt?
Keeruline on see, et ma koosnen nagu kahest kihist - see ülemine tunneb inimestest rõõmu, on empaatiline, kohanduv, kannatlik ja igatpidi sotsiaalne, aga alumine on intensiivselt agressiivne. Julmalt, arutult ja purustavalt raevukas, maakeeli. On tulnud ette kordi, mil mõni ootamatult terav sündmus või siis mõni väga järjekindel hööveldaja on selle alumise laavakihini välja jõudnud. Noh, ja see on vist iseennastseletav, et mis siis juhtus. Aga seda ei ole vaja, ei minul ega maailmal, kuigi tõenäoselt eriti minul, sest sellest hetkest ei ole inimesega, kes selle plahvatuse sisse jäi, enam mittemingit tagasiteed mittekusagilt mittekunagi tulemas.
Õnneks kirjeldab selle aluspinna kaitsekihi murdumise kordumissagedust üsna hästi ka tõik, et inimesed, kes mind väga kaua väga lähedalt tunnevad, ei ole mind kordagi näinud tõeliselt vihasena ja ilmselt ei kujuta ettegi, kas ja kuidas see üldse võiks toimuda. Ja see on ainult hea. Mida vanem ja kogenum ma olen, seda osavamalt õnnestub mul sellest hetkest ümber laveerida, isegi siis, kui see ülemine kiht on õhukeseks kulunud. Otsin selleks igasugu leidlikke ja vähemleidlikke vahendeid, mis peamine, leian ka. Ja, noh, eks väsinud peast tujutu tirisemine on teatud mõttes lihtsalt kaitsereaktsioon, ventiil, kust auru välja lasta. Vabandust sellepärast.
Tuesday, January 24, 2012
Imelised elamused
Eile oli kummaline päev, täis selliseid poolnaljakaid, pooltotakaid hetki.
No... näiteks, jõudsin õnnelikult õigeks ajaks trenni ja mulle oli seal isegi koht vabanenud, kuigi see polnud veel hommikul sugugi kindel. Hurraa. Hakkasin riietusruumis asjakohaseid rõivaid selga tirima, kui selgus - oplaa, spordipüksid kodus! Istusin seal ja mõtlesin natuke, et kas mu eneseväärikus kannatab välja soojades, pitsidega kukepükstes ehk siis - talvises aluspesus - trenni minna ja jõudsin järeldusele, et mu eneseväärikus tegelikult ei ole selle teemaga absoluutselt seotud, vaid lähtub mingitest HOOPIS teistest kriteeriumitest. Näiteks sellest, et ma ikkagi jõuan sinna trenni. No... jõudsin. Aga ausalt, natuke kõhe oli läbi jõusaali sinna ruumi kohale hiilida, noh, mind saatis nii mõnigi üllatunud pilk, sest ega lähemal vaatlusel need pitsidega kukekad ikka ära ei petnud... See-eest, kärbse-ess ja ämblikutatt, jõudsin ma trenni ja mu eneseväärikus oli väga rahul, samal ajal kui mu tagasihoidlikkus üritas kõigest väest end kahe käega ära kägistada.
No ja teine kummaline hetk oli oma sünnipäeval sõita liftis ning märgata, kuidas sinna sisse astub sinu "Facebooki sõber", kes sind ilmselgelt ära ei tunne... sõidate siis vaikses vaikuses soovitud korrusele - ja sina tead, et 5 tundi varem on ta sind FB seinal südamlikult õnnitlenud. ;)
No ja siis see, et sünnipäev juhtub mõnikord sinuga ise, ka siis, kui sa seda ei plaani, ja see on lihtsalt TORE. Ja, selguse mõttes, et ootamatutes külalistes ei ole mitte midagi poolnaljakat või pooltotakat, pigem on see selline meeldiv elu ootamatus, mis aitab püksatu trenni üle kahe käega nalja visata.
No... näiteks, jõudsin õnnelikult õigeks ajaks trenni ja mulle oli seal isegi koht vabanenud, kuigi see polnud veel hommikul sugugi kindel. Hurraa. Hakkasin riietusruumis asjakohaseid rõivaid selga tirima, kui selgus - oplaa, spordipüksid kodus! Istusin seal ja mõtlesin natuke, et kas mu eneseväärikus kannatab välja soojades, pitsidega kukepükstes ehk siis - talvises aluspesus - trenni minna ja jõudsin järeldusele, et mu eneseväärikus tegelikult ei ole selle teemaga absoluutselt seotud, vaid lähtub mingitest HOOPIS teistest kriteeriumitest. Näiteks sellest, et ma ikkagi jõuan sinna trenni. No... jõudsin. Aga ausalt, natuke kõhe oli läbi jõusaali sinna ruumi kohale hiilida, noh, mind saatis nii mõnigi üllatunud pilk, sest ega lähemal vaatlusel need pitsidega kukekad ikka ära ei petnud... See-eest, kärbse-ess ja ämblikutatt, jõudsin ma trenni ja mu eneseväärikus oli väga rahul, samal ajal kui mu tagasihoidlikkus üritas kõigest väest end kahe käega ära kägistada.
No ja teine kummaline hetk oli oma sünnipäeval sõita liftis ning märgata, kuidas sinna sisse astub sinu "Facebooki sõber", kes sind ilmselgelt ära ei tunne... sõidate siis vaikses vaikuses soovitud korrusele - ja sina tead, et 5 tundi varem on ta sind FB seinal südamlikult õnnitlenud. ;)
No ja siis see, et sünnipäev juhtub mõnikord sinuga ise, ka siis, kui sa seda ei plaani, ja see on lihtsalt TORE. Ja, selguse mõttes, et ootamatutes külalistes ei ole mitte midagi poolnaljakat või pooltotakat, pigem on see selline meeldiv elu ootamatus, mis aitab püksatu trenni üle kahe käega nalja visata.
Tuesday, January 10, 2012
Kes siin asutuses kinnituskirju annab?
Tahaksin, et keegi, kes vastutab selle eest, et asjad elus läheksid nii, nagu plaanitud, kirjutaks mulle kinnituskirja, mis annaks alust uskuda, et kõik see, mis saeb, vigastab ja haiget teeb, muudab mind lõppkokkuvõttes paremaks, mitte sandimaks inimeseks.
Kui ma meenutan iseennast 15 aastat tagasi, meenuvad eelkõige paljad, päevitunud ja kohutavalt muretud õlad. Mäletan seda jaburat eufooriatunnet, kus kõik halb jooksis maha nagu möödaselga vesi - mõnusalt, ergutavalt, karastavalt ja ei puutunud lõpuni minusse.
Ei taha ennast näha armide venimatust ja haprast nahast seotuna ja sandina sapiselt ringi kooberdamas. Ah, minge pekki, ausalt :)
See muretu ja oh nii soovmõtlemisi sire olevus on minu sees ikka veel olemas ja aegajalt tuleb ta ise välja ja naerab. NAERAB. Nii, nagu varemgi, üldjuhul sama lapsik-muretult ja ilma teravate nootideta taustal.
Paljad jalad tantsivad kaldakividel, meri on mere moodi sinine ja päike paistab. See, kelleks ma jään, kui ma muutun, on lõppkokkuvõttes mu enda teha ja õnneks ma mäletan seda algolendit, essentsi. Ikka veel :) Ja seesama paindlikkus, muretus ja päevitumisvõime on ikka veel alles. Lihtsalt... nüüd pisut teistsugusena. Malin Malini metsast.
Aga... (vaadates igaksjuhuks veelkord üle õla, ikka sellesama, päevitunud ja paindliku, kuigi nüüdseks veidi armilise ja mitte päriselt enam nii sihvaka õla)... kas keegi oleks nii kena ja kirjutaks mulle selle peale ühe kinnituskirja, usaldusväärsete pitseritega, palun. Noh, nii... igaksjuhuks.
Kui ma meenutan iseennast 15 aastat tagasi, meenuvad eelkõige paljad, päevitunud ja kohutavalt muretud õlad. Mäletan seda jaburat eufooriatunnet, kus kõik halb jooksis maha nagu möödaselga vesi - mõnusalt, ergutavalt, karastavalt ja ei puutunud lõpuni minusse.
Ei taha ennast näha armide venimatust ja haprast nahast seotuna ja sandina sapiselt ringi kooberdamas. Ah, minge pekki, ausalt :)
See muretu ja oh nii soovmõtlemisi sire olevus on minu sees ikka veel olemas ja aegajalt tuleb ta ise välja ja naerab. NAERAB. Nii, nagu varemgi, üldjuhul sama lapsik-muretult ja ilma teravate nootideta taustal.
Paljad jalad tantsivad kaldakividel, meri on mere moodi sinine ja päike paistab. See, kelleks ma jään, kui ma muutun, on lõppkokkuvõttes mu enda teha ja õnneks ma mäletan seda algolendit, essentsi. Ikka veel :) Ja seesama paindlikkus, muretus ja päevitumisvõime on ikka veel alles. Lihtsalt... nüüd pisut teistsugusena. Malin Malini metsast.
Aga... (vaadates igaksjuhuks veelkord üle õla, ikka sellesama, päevitunud ja paindliku, kuigi nüüdseks veidi armilise ja mitte päriselt enam nii sihvaka õla)... kas keegi oleks nii kena ja kirjutaks mulle selle peale ühe kinnituskirja, usaldusväärsete pitseritega, palun. Noh, nii... igaksjuhuks.
Monday, January 2, 2012
Elu irooniameel
on ikka eriliselt halb - või siis (viide paralleelrajale) ikka eriliselt kuradima hea. Ja tulenevalt selle subjektiivselt hinnatud suuna objektiivsest äärmuslikkusest tahaks Elu Insenerile vahetevahel lihtsalt lõuksi anda, excuse my French.
Olen minagi mõelnud, et ei, seda ei tee tema iialgi. Ja olen minagi öelnud, et ei, sellist asja ei tee mina iialgi. On teinud - ja olen teinud. Ja vastupidi ka ja ristpistesse ka. Olen näinud kunagise unelmatemehe moondumist egotsentriliseks laamendavaks ja räuskavaks koletiseks - ja iseenese kibestumist kurjaks põhja nõiaks, küüniste ja kihvadega, salkus juuste ja kalkide kivisilmadega. Jah, paraku - kui kellelegi piisavalt palju haiget teha, muutubki ta koledaks. Väga koledaks, olgugi, et algmaterjaliks ilusad inimesed mõlemad. Kahju, et nii on läinud, kahju, et ei osanud - ja võibolla põhjani ei oskagi kunagi.
Selles sitameres inimeseks jäämine ongi tegelikult piinarikas - ja ikka ja alati ainult teadlik valik. Isegi siis, kui end vastu masinaksmuutunuid sellepärast katki teed või leinad hingega olendit, kes leidis lahenduse robotistumisest. Isegi mõistad teda, sest nii on ju nii palju lihtsam, aga enese jaoks valid ikkagi selle teise viisi, mis siis, et vahetevahel on just sedasama hinge matvalt valus. Teadlik valik, teadmata samas, kas maailm sellest parem paik saab või et kas ise inimesena nii üldse võidadki midagi. Ma ei tea pooli asjugi, kust tean mina siis, et minu valik on ilusam ja ausam. Äkitsi hoopiski oleks mõistlikum võtta kusagilt see masterwork breastplate ja külgede külge kinni keevitada, munchkin-maailmavallutaja, AC 35, miski ei koti. Kohati tundub see paganama, paganama MÕISTLIK.
Naiivne oleks ju arvata, nagu õitseksid lilled igas vererajas, mida romantilised lollpead enesest maha jätavad.
Ja elu irooniasse puutub see nii palju, et aegajalt on oidu kohata üsnagi iroonilist peegelpiltsust. Ja siinkohal on eelkõige kahju, et pole võrdset partnerit, et tema on kadunud kuhugi pehmesse konformismi, sõnakuulelikku sussitoojasse, et ta ei märka isegi mitte seda... sidusust, põhjus-tagajärje vastupeegelduse tagurpidilikkust. Kui palju sügavamaks võiks sellesse peegeldusse süüvides saada - kui just juhuslikult selle targakssaamise käigus kaldast lahti ei lase ja end sellesse põhjatusse järve ära ei uputa. Aga siiski - kui palju sügavamaks... Kui ligitõmbav sillerdus veepinnal, kui ahvatlev mõte on kaldast õige natukene veel kaugemale küünitada ...
Ei mingit sulpsu, sorri, ujun hästi ja põlen halvasti, sest "tahan kõike teada, tunda ja kogeda" ellusuhtumise juures on samuti üsna MÕISTLIK teatud minimaalse taseme "ozavus ja paintlikkus"- ja võibolla oleks raske turvis siinkohal saatuslikuks takistuseks, mull-mull-mull.
Kas õppida mitte haiget saama, või õppida haiget saama.
Aga veelkord, isegi inimeseksolemise vastutust saan ma võtta ainult iseenese eest - ja olen ma ju enesegi jõudu peaaegu, et üle hinnanud ja küll on hea, et keegi ei tea, kui hullu hinda see maksma läinud oleks, kui... Aga näed, samas hea ka, kui juuksekarv enne juuksekarva katkemist teada saad, et siitmaalt läheb su absoluutse suutlikkuse piir.
Tagasi teemasse: kui ma iseenese jõudugi ette ei teadnud, kuidas saan siis teiste jõudu mõõta, teiste eest radu valida või vastutusetaset - või inimeseksolemise viisi - määrata?
Jah, õndsad on need, kes on vaimust vaesed, sest tihtipeale on mõtlemine, peegelpiltide nägemine, neile nimede otsimine ja seoste püüdmine üks ütlemata üksildane, unetu ja jäine tegevus, mõtlen isegi mõnikord, et miks ma seda nii väärtustan? Palju parem oleks samal ajal mõnusasti padjas mõmiseda, selle asemel et kübemena kõiksusesse jõllitada, vapralt nagu küülik, kes üritab Smaugi hüpnotiseerida.
Kosmosekartus. Minul ka. Ikka veel. Aga ma julgen talle otsa vaadata, mis sellest, et sapsud värisevad ja vurrud käivad nagu propellerid. (I am brave but l am chickenshit... Isn´t it ironic, don´t you think?) Hurjuhh!
Olen minagi mõelnud, et ei, seda ei tee tema iialgi. Ja olen minagi öelnud, et ei, sellist asja ei tee mina iialgi. On teinud - ja olen teinud. Ja vastupidi ka ja ristpistesse ka. Olen näinud kunagise unelmatemehe moondumist egotsentriliseks laamendavaks ja räuskavaks koletiseks - ja iseenese kibestumist kurjaks põhja nõiaks, küüniste ja kihvadega, salkus juuste ja kalkide kivisilmadega. Jah, paraku - kui kellelegi piisavalt palju haiget teha, muutubki ta koledaks. Väga koledaks, olgugi, et algmaterjaliks ilusad inimesed mõlemad. Kahju, et nii on läinud, kahju, et ei osanud - ja võibolla põhjani ei oskagi kunagi.
Selles sitameres inimeseks jäämine ongi tegelikult piinarikas - ja ikka ja alati ainult teadlik valik. Isegi siis, kui end vastu masinaksmuutunuid sellepärast katki teed või leinad hingega olendit, kes leidis lahenduse robotistumisest. Isegi mõistad teda, sest nii on ju nii palju lihtsam, aga enese jaoks valid ikkagi selle teise viisi, mis siis, et vahetevahel on just sedasama hinge matvalt valus. Teadlik valik, teadmata samas, kas maailm sellest parem paik saab või et kas ise inimesena nii üldse võidadki midagi. Ma ei tea pooli asjugi, kust tean mina siis, et minu valik on ilusam ja ausam. Äkitsi hoopiski oleks mõistlikum võtta kusagilt see masterwork breastplate ja külgede külge kinni keevitada, munchkin-maailmavallutaja, AC 35, miski ei koti. Kohati tundub see paganama, paganama MÕISTLIK.
Naiivne oleks ju arvata, nagu õitseksid lilled igas vererajas, mida romantilised lollpead enesest maha jätavad.
Ja elu irooniasse puutub see nii palju, et aegajalt on oidu kohata üsnagi iroonilist peegelpiltsust. Ja siinkohal on eelkõige kahju, et pole võrdset partnerit, et tema on kadunud kuhugi pehmesse konformismi, sõnakuulelikku sussitoojasse, et ta ei märka isegi mitte seda... sidusust, põhjus-tagajärje vastupeegelduse tagurpidilikkust. Kui palju sügavamaks võiks sellesse peegeldusse süüvides saada - kui just juhuslikult selle targakssaamise käigus kaldast lahti ei lase ja end sellesse põhjatusse järve ära ei uputa. Aga siiski - kui palju sügavamaks... Kui ligitõmbav sillerdus veepinnal, kui ahvatlev mõte on kaldast õige natukene veel kaugemale küünitada ...
Ei mingit sulpsu, sorri, ujun hästi ja põlen halvasti, sest "tahan kõike teada, tunda ja kogeda" ellusuhtumise juures on samuti üsna MÕISTLIK teatud minimaalse taseme "ozavus ja paintlikkus"- ja võibolla oleks raske turvis siinkohal saatuslikuks takistuseks, mull-mull-mull.
Kas õppida mitte haiget saama, või õppida haiget saama.
Aga veelkord, isegi inimeseksolemise vastutust saan ma võtta ainult iseenese eest - ja olen ma ju enesegi jõudu peaaegu, et üle hinnanud ja küll on hea, et keegi ei tea, kui hullu hinda see maksma läinud oleks, kui... Aga näed, samas hea ka, kui juuksekarv enne juuksekarva katkemist teada saad, et siitmaalt läheb su absoluutse suutlikkuse piir.
Tagasi teemasse: kui ma iseenese jõudugi ette ei teadnud, kuidas saan siis teiste jõudu mõõta, teiste eest radu valida või vastutusetaset - või inimeseksolemise viisi - määrata?
Jah, õndsad on need, kes on vaimust vaesed, sest tihtipeale on mõtlemine, peegelpiltide nägemine, neile nimede otsimine ja seoste püüdmine üks ütlemata üksildane, unetu ja jäine tegevus, mõtlen isegi mõnikord, et miks ma seda nii väärtustan? Palju parem oleks samal ajal mõnusasti padjas mõmiseda, selle asemel et kübemena kõiksusesse jõllitada, vapralt nagu küülik, kes üritab Smaugi hüpnotiseerida.
Kosmosekartus. Minul ka. Ikka veel. Aga ma julgen talle otsa vaadata, mis sellest, et sapsud värisevad ja vurrud käivad nagu propellerid. (I am brave but l am chickenshit... Isn´t it ironic, don´t you think?) Hurjuhh!
Subscribe to:
Posts (Atom)
-
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täit...
-
Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale: 1. väga pikalt mugavustso...
-
Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe eriliselt toreda inimesega. (Sõber oleks liiga defineeriv silt, kuigi seda on seal kindlasti ka, ja pä...
