Sunday, January 29, 2012

See oleks absurdselt naljakas, kui see poleks nii isiklikult õudne. Just praegu siis. Ilmselgelt oli enne veel liiga tore/rõõmus/kerge olla.

Mul eile lihtsalt kogemata vedas.

See, et see nii halastamatult haiget teeb, ajab vihale, sellel kõige jõuetumal ja uskmatumal viisil: see pole võimalik, et... No aga on. Teeme siin jah sashlõkki edasi...

Saturday, January 28, 2012

Hoia, ma vist tahtsin öelda
Eks sellest on ka palju aega möödas
Oma varjude ja mälestuste vahepeal
Oleme vist saanud kellekski teiseks ja
Kui ma räägin selle sinuga, kes sa olid kunagi siis
Ei kuule sa mind iialgi ja samas ei saa sa aru, miks
Ma maigutan suud, seljaga sinu poole
Võibolla meil ongi miskit üksteisele öelda, aga
Meie kõrvad on ilmselgesti kasvanud üks teises suunas.

Kõik on suhteline

Kui oled väga õhukeseks kulunud ja sul on seljakotis mitu suurt jama, on üha raskem ka neid väikeseid ja tühiseid asju näha sellena, mis nad on - väikeste ja tühistena. Mingi mõttetu varblasepuuks võib panna põlved nõksatama.

Või on viimased piisad karikas tegelikult seestpoolt palju suuremad kui väljastpoolt?

Keeruline on see, et ma koosnen nagu kahest kihist - see ülemine tunneb inimestest rõõmu, on empaatiline, kohanduv, kannatlik ja igatpidi sotsiaalne, aga alumine on intensiivselt agressiivne. Julmalt, arutult ja purustavalt raevukas, maakeeli. On tulnud ette kordi, mil mõni ootamatult terav sündmus või siis mõni väga järjekindel hööveldaja on selle alumise laavakihini välja jõudnud. Noh, ja see on vist iseennastseletav, et mis siis juhtus. Aga seda ei ole vaja, ei minul ega maailmal, kuigi tõenäoselt eriti minul, sest sellest hetkest ei ole inimesega, kes selle plahvatuse sisse jäi, enam mittemingit tagasiteed mittekusagilt mittekunagi tulemas.

Õnneks kirjeldab selle aluspinna kaitsekihi murdumise kordumissagedust üsna hästi ka tõik, et inimesed, kes mind väga kaua väga lähedalt tunnevad, ei ole mind kordagi näinud tõeliselt vihasena ja ilmselt ei kujuta ettegi, kas ja kuidas see üldse võiks toimuda. Ja see on ainult hea. Mida vanem ja kogenum ma olen, seda osavamalt õnnestub mul sellest hetkest ümber laveerida, isegi siis, kui see ülemine kiht on õhukeseks kulunud. Otsin selleks igasugu leidlikke ja vähemleidlikke vahendeid, mis peamine, leian ka. Ja, noh, eks väsinud peast tujutu tirisemine on teatud mõttes lihtsalt kaitsereaktsioon, ventiil, kust auru välja lasta. Vabandust sellepärast.

Tuesday, January 24, 2012

Imelised elamused

Eile oli kummaline päev, täis selliseid poolnaljakaid, pooltotakaid hetki.

No... näiteks, jõudsin õnnelikult õigeks ajaks trenni ja mulle oli seal isegi koht vabanenud, kuigi see polnud veel hommikul sugugi kindel. Hurraa. Hakkasin riietusruumis asjakohaseid rõivaid selga tirima, kui selgus - oplaa, spordipüksid kodus! Istusin seal ja mõtlesin natuke, et kas mu eneseväärikus kannatab välja soojades, pitsidega kukepükstes ehk siis - talvises aluspesus - trenni minna ja jõudsin järeldusele, et mu eneseväärikus tegelikult ei ole selle teemaga absoluutselt seotud, vaid lähtub mingitest HOOPIS teistest kriteeriumitest. Näiteks sellest, et ma ikkagi jõuan sinna trenni. No... jõudsin. Aga ausalt, natuke kõhe oli läbi jõusaali sinna ruumi kohale hiilida, noh, mind saatis nii mõnigi üllatunud pilk, sest ega lähemal vaatlusel need pitsidega kukekad ikka ära ei petnud... See-eest, kärbse-ess ja ämblikutatt, jõudsin ma trenni ja mu eneseväärikus oli väga rahul, samal ajal kui mu tagasihoidlikkus üritas kõigest väest end kahe käega ära kägistada.

No ja teine kummaline hetk oli oma sünnipäeval sõita liftis ning märgata, kuidas sinna sisse astub sinu "Facebooki sõber", kes sind ilmselgelt ära ei tunne... sõidate siis vaikses vaikuses soovitud korrusele - ja sina tead, et 5 tundi varem on ta sind FB seinal südamlikult õnnitlenud. ;)

No ja siis see, et sünnipäev juhtub mõnikord sinuga ise, ka siis, kui sa seda ei plaani, ja see on lihtsalt TORE. Ja, selguse mõttes, et ootamatutes külalistes ei ole mitte midagi poolnaljakat või pooltotakat, pigem on see selline meeldiv elu ootamatus, mis aitab püksatu trenni üle kahe käega nalja visata.

Tuesday, January 10, 2012

Kes siin asutuses kinnituskirju annab?

Tahaksin, et keegi, kes vastutab selle eest, et asjad elus läheksid nii, nagu plaanitud, kirjutaks mulle kinnituskirja, mis annaks alust uskuda, et kõik see, mis saeb, vigastab ja haiget teeb, muudab mind lõppkokkuvõttes paremaks, mitte sandimaks inimeseks.

Kui ma meenutan iseennast 15 aastat tagasi, meenuvad eelkõige paljad, päevitunud ja kohutavalt muretud õlad. Mäletan seda jaburat eufooriatunnet, kus kõik halb jooksis maha nagu möödaselga vesi - mõnusalt, ergutavalt, karastavalt ja ei puutunud lõpuni minusse.

Ei taha ennast näha armide venimatust ja haprast nahast seotuna ja sandina sapiselt ringi kooberdamas. Ah, minge pekki, ausalt :)

See muretu ja oh nii soovmõtlemisi sire olevus on minu sees ikka veel olemas ja aegajalt tuleb ta ise välja ja naerab. NAERAB. Nii, nagu varemgi, üldjuhul sama lapsik-muretult ja ilma teravate nootideta taustal.

Paljad jalad tantsivad kaldakividel, meri on mere moodi sinine ja päike paistab. See, kelleks ma jään, kui ma muutun, on lõppkokkuvõttes mu enda teha ja õnneks ma mäletan seda algolendit, essentsi. Ikka veel :) Ja seesama paindlikkus, muretus ja päevitumisvõime on ikka veel alles. Lihtsalt... nüüd pisut teistsugusena. Malin Malini metsast.

Aga... (vaadates igaksjuhuks veelkord üle õla, ikka sellesama, päevitunud ja paindliku, kuigi nüüdseks veidi armilise ja mitte päriselt enam nii sihvaka õla)... kas keegi oleks nii kena ja kirjutaks mulle selle peale ühe kinnituskirja, usaldusväärsete pitseritega, palun. Noh, nii... igaksjuhuks.

Monday, January 2, 2012

Elu irooniameel

on ikka eriliselt halb - või siis (viide paralleelrajale) ikka eriliselt kuradima hea. Ja tulenevalt selle subjektiivselt hinnatud suuna objektiivsest äärmuslikkusest tahaks Elu Insenerile vahetevahel lihtsalt lõuksi anda, excuse my French.

Olen minagi mõelnud, et ei, seda ei tee tema iialgi. Ja olen minagi öelnud, et ei, sellist asja ei tee mina iialgi. On teinud - ja olen teinud. Ja vastupidi ka ja ristpistesse ka. Olen näinud kunagise unelmatemehe moondumist egotsentriliseks laamendavaks ja räuskavaks koletiseks - ja iseenese kibestumist kurjaks põhja nõiaks, küüniste ja kihvadega, salkus juuste ja kalkide kivisilmadega. Jah, paraku - kui kellelegi piisavalt palju haiget teha, muutubki ta koledaks. Väga koledaks, olgugi, et algmaterjaliks ilusad inimesed mõlemad. Kahju, et nii on läinud, kahju, et ei osanud - ja võibolla põhjani ei oskagi kunagi.

Selles sitameres inimeseks jäämine ongi tegelikult piinarikas - ja ikka ja alati ainult teadlik valik. Isegi siis, kui end vastu masinaksmuutunuid sellepärast katki teed või leinad hingega olendit, kes leidis lahenduse robotistumisest. Isegi mõistad teda, sest nii on ju nii palju lihtsam, aga enese jaoks valid ikkagi selle teise viisi, mis siis, et vahetevahel on just sedasama hinge matvalt valus. Teadlik valik, teadmata samas, kas maailm sellest parem paik saab või et kas ise inimesena nii üldse võidadki midagi. Ma ei tea pooli asjugi, kust tean mina siis, et minu valik on ilusam ja ausam. Äkitsi hoopiski oleks mõistlikum võtta kusagilt see masterwork breastplate ja külgede külge kinni keevitada, munchkin-maailmavallutaja, AC 35, miski ei koti. Kohati tundub see paganama, paganama MÕISTLIK.

Naiivne oleks ju arvata, nagu õitseksid lilled igas vererajas, mida romantilised lollpead enesest maha jätavad.

Ja elu irooniasse puutub see nii palju, et aegajalt on oidu kohata üsnagi iroonilist peegelpiltsust. Ja siinkohal on eelkõige kahju, et pole võrdset partnerit, et tema on kadunud kuhugi pehmesse konformismi, sõnakuulelikku sussitoojasse, et ta ei märka isegi mitte seda... sidusust, põhjus-tagajärje vastupeegelduse tagurpidilikkust. Kui palju sügavamaks võiks sellesse peegeldusse süüvides saada - kui just juhuslikult selle targakssaamise käigus kaldast lahti ei lase ja end sellesse põhjatusse järve ära ei uputa. Aga siiski - kui palju sügavamaks... Kui ligitõmbav sillerdus veepinnal, kui ahvatlev mõte on kaldast õige natukene veel kaugemale küünitada ...

Ei mingit sulpsu, sorri, ujun hästi ja põlen halvasti, sest "tahan kõike teada, tunda ja kogeda" ellusuhtumise juures on samuti üsna MÕISTLIK teatud minimaalse taseme "ozavus ja paintlikkus"- ja võibolla oleks raske turvis siinkohal saatuslikuks takistuseks, mull-mull-mull.

Kas õppida mitte haiget saama, või õppida haiget saama.

Aga veelkord, isegi inimeseksolemise vastutust saan ma võtta ainult iseenese eest - ja olen ma ju enesegi jõudu peaaegu, et üle hinnanud ja küll on hea, et keegi ei tea, kui hullu hinda see maksma läinud oleks, kui... Aga näed, samas hea ka, kui juuksekarv enne juuksekarva katkemist teada saad, et siitmaalt läheb su absoluutse suutlikkuse piir.

Tagasi teemasse: kui ma iseenese jõudugi ette ei teadnud, kuidas saan siis teiste jõudu mõõta, teiste eest radu valida või vastutusetaset - või inimeseksolemise viisi - määrata?

Jah, õndsad on need, kes on vaimust vaesed, sest tihtipeale on mõtlemine, peegelpiltide nägemine, neile nimede otsimine ja seoste püüdmine üks ütlemata üksildane, unetu ja jäine tegevus, mõtlen isegi mõnikord, et miks ma seda nii väärtustan? Palju parem oleks samal ajal mõnusasti padjas mõmiseda, selle asemel et kübemena kõiksusesse jõllitada, vapralt nagu küülik, kes üritab Smaugi hüpnotiseerida.

Kosmosekartus. Minul ka. Ikka veel. Aga ma julgen talle otsa vaadata, mis sellest, et sapsud värisevad ja vurrud käivad nagu propellerid. (I am brave but l am chickenshit... Isn´t it ironic, don´t you think?) Hurjuhh!

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

 Kohati põhjustab patoloogiline eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju...