For excellence we strive

Mingi määrani enamus inimesi seda vist ikkagi soovib (ja see on nüüd enamvähem kõige absoluutsem väide, mida ma suudan kuuldavale tuua.). Mitte just täiuslikkust või täiuslikkuseni välja, aga ikka, paremaks, osavamaks, targemaks... mida iganes. Enesearendus, elu õppetunnid ja muud säärased märksõnad.

Pagan, kui tihti on see, milliseks me tahame saada, hoopis see, millisena me arvame, et teised võiksid meid näha - et nad saaksid meid siis paremaks pidada?

Parem-halvem on ikka nii neetult suhteline - ja kas nende teiste suhteline paremhalb on vähem suhteline kui meie enda oma, et me peaksime selle järgi joonduma? Hullem veel, see pole isegi mitte päris autentne nende inimeste subjektiivne paremhalb, mida me püüame standardiks võtta, vaid meie _ettekujutus_ sellest, mida nad heaks-halvaks peavad. See on küll tõesti kohe äärmiselt täpne juhis, mida enesetäiustamiseks aluseks võtta, indeed.

Jah, eks ta on. Mingitel (vist) teadaolevatel ja (vist) üldiselt tunnustatud alustel oleks ju minulgi ühtteist vaja muuta küll. Paremaks, targemaks, trimmimaks... igaljuhul TEISTSUGUSEKS. Standardsemaks, vähemalt. No näiteks - kui nüüd võtta vaadata lähemalt mosaiigitükke selles kaleidoskoobis, mis on minule mängimiseks antud, siis seal on tõesti igasuguseid värve, palun väga.

See lillakasroosa siin on selge laiskus, täpsemini suhteliselt hästi arenenud ajuaparatuuri suhtelisest võimekusest tulenev vaimne ülbus, mis tahaks sama asja sõnastadagi kui "intellektuaalset arrogantsi", lihtsalt, et kõlaks veel ülbemalt.

See tumekollane klaasitükk on samaväärne sotsiaalne kõrkus, mis päädib aegajalt sellega, et "mul on auto heinu täis", kui keegi, keda ma suvalisel põhjusel suheldavaks ei pea, kehakeelt ja muid suurema distantsieelduse peeneid vihjeid lugeda ei mõista. Ja, ausalt öeldes, olen teinud palju hullematki, kui back-off-vihjeid on jämedalt ignoreeritud.

See, tumehall, õigemini elava suitsu karva killuke on egoistlik vajadus privaataja ja -ruumi järele - ja jesuiitlik vahendivalimatus, kui mul peaks mingil põhjusel olema keeruline seda endale lubada.

Külm ookeanisinine kild - on puhas, karastatud ja kannatlik vihkamine, millesse ma suhtun samasuguse respektiga kui kõigisse samaväärselt tugevatesse ja püsivatesse positiivsetesse tunnetesse. See on üks osa minust, üks lõim kangas ja see annab samapalju väge kui armastus. Ei, nad ei nulli üksteist, see on primitiivne käsitlus, nad täiendavad ja väestavad, nii üksteist kui mind ennastki. True neutral ei tähenda minu keeli nullpunkti, mittemidagistki, vaid just kõike. Vihkamist ja armastust, hoolimist ja julmust, ükskõiksust ja uudishimu... Good and evil, chaotic and lawful. See ei ole nagu ühe näidikuga skaala, vaid tõesti nagu kaleidoskoop, kus kõik erinevate näiduvõimalustega kombinatsioonid eksisteerivad korraga ja see, mis parajasti välja paistab, ei tühista teiste olemasolu.

Mingist ajast alates ei tunne ma enam vajadust neid - tumedaid - kilde kuidagi õigustada kõige selle hea ja ilusaga, mis kaleidoskoobis samuti olemas on. Need lihtsalt on. Olemas. Ja ma ei näe põhjust neid ka oluliselt muuta, sest siis ma muudaksin selle ainulaadse ja isikupärase kaleidoskoobi mustrivaliku - mille järgi? Selle järgi, mida ma arvan, mida teised arvavad, et nad heaks peavad? :)

No kuulge.

Ilus inimene on tasakaalus. Mulle meeldivad ka mulle meeldivate inimeste pahed (need, kes mulle ei meeldi, ei eruta mind ka oma kõige vooruslikumas aspektis) ja mõnes mõttes oletan ma juba üsna julgesti, et üks üsnagi mõistlik osa püüdlusest vähegi objektiivsema täiuse poole ongi iseenese heade ja veade aus aktsepteerimine. On, nagu on. Ja nii, nagu on, ongi hea. Mulle meeldib olla heledate ja tumedate lõimetega muster, seega nii võib öelda küll, et mulle meeldivad ka need tumedad lõimed, igaüks ükshaaval ja kui ma kunagi peaks seltskondlikel põhjustel sõnastama midagi vabandavat, nagu: "Oh jah, paraku mõnikord on nii juhtunud, et ma kahjuks olen käitunud natuke... õelalt, ülbelt, hoolimatult", siis... Teate, see ei ole siiralt mõeldud. Mul ei ole sellest tegelikult üldse kahju.

Erandiks on vaid need juhud, kui olen kogemata kellelegi vale mulje jätnud hetkel, kui minu pildis oli üleval heledam lõim, või kui olen kellelegi teinud haiget nii, et see pole olnud mu eesmärk. Sellisel juhul on see muidugi siiras. Aga muidu...

Vaat siis stereotüüpi õnneotsijast, kes leiab õnne pärast pikki eksirännakuid koju tagasi pöördudes sealtsamast ootamas.

Jõud on põhjas

Nii ongi. Seal, päris all... või siis seal, päris kaugel. Jõuad välja, puudutad põhja, seda ürgset ja iseolevat, ja korraga oled sa kõige õigemas kohas üldse. Sa pole seal mitte sellepärast, et ujuja jõud lõppes ning et sa lihtsalt vajusid, vaid sellepärast, et sa olid nii kuradi üle iga määra hull, et ulatusid algeni välja.

See oligi üks raske minemine. Selja taha vaadates näed mahajäänud keha- ja hingeosi, kõike seda, mis oli liiga raske edasi vedada, liiga valus kanda, liiga... .

"Üks maksab hinge eest - ja teine hingest maksab - ja mõlemal on surreski see hind."

Armastuse hind on võimalik valu, aga kes ma siis oleks, kui ma ei julgeks maksta? Jah, ma oleks turvaliselt keskel, ei oleks küll neid imelisi-erilisi tippe, aga poleks ka hambad-risti läbi ebanormaalse valu vajumist, teadmata, kuhu see välja jõuab või kui sügaval on põhi või kas miski minust üldse põhjani jõuab. 

Elu on näidanud, et on ja jõuab. Alati jõuab. Kunagi.

Põhja välja jõudis see, mis alles jäi. Puhas tuum ja sisu, luudeni avameelne, ihast, lihast ja muust taagast vaba. Valu on puhastustuli. Hoiad alles kõik selle, millest ei taha loobuda isegi põhja jõudes - kõik muu on kadunud. Ja valu on justnagu lahtunud. Või hoiab hinge ja ootab, mida sa siis nüüd teed. 

Puudutad hääletusse ürgmudasse vajudes Yggdrasili juurt ja sealt edasi on kõik jumalikult, suvaliselt ja sujuvalt suhteline. Selles seisundis on iseenesestmõistetav, et haarad kahe käega sellestsamast põhja sügavamast soonest kinni ja pöörad maailma tagurpidi, sest sul on see jõuõlg. Sa ise oledki see jõuõlg. Saagu valgus ja siis ta saabki, sest seal öeldul sõnal on lihtsalt nii suur jõud. See on see punkt, kus maailm uuesti luuakse, kus sa oled naeruväärselt kõikvõimas.

Veepinnale tõusmine, esimene ahne hingetõmme, see, mida tahaks aina uuesti ja uuesti teha, on puhas ekstaas. Aga hoog tõmbab sind üles, endasi, veel kõrgemale... läbi pilvede. Ja siis on see hoopis ilmapuu ladvaoks, millel sa istud ja horisont põgeneb ehmunult su värskete silmade ees.

See on see tõus, mida põhja vajudes iialgi ei usu. Põhjas olles on see enesestmõistetav - ja ainus võimalus. Tegelikult tuligi selleks ainult vaatenurka muuta. All või üleval. Puu ladvas saab rääkida ürgalgsega samal viisil kui juurte vahel istudes, aga vaade on võrratult parem.

Ja ei, ma ei ole üksipäini teab mis vägev, aga mõnikord, mõnikord on mul siiski tunne, et olen vähemalt piisavalt nutikas, et õigel hetkel mõistusel suu kinni kamandada ja lasta intuitiivselt, ilma mõttetu mölinata endasse jõudu sealt, kust seda nii lahkesti antakse. Õigemini, kust seda nii lahkelt luuakse, sest puhaste algete kokkupuutel tekib uus energia, keegi ei võta kelleltki midagi. Neil hetketel on sisetunne mõistusest oluliselt valgustatum. Nii on õige ja hea - ilma loogiliste põhjusteta, sest nendeks puudub igasugune vajadus. Sa tead niigi, kuidas asjad on, päris algusest vaadatuna on kõik väga lihtne. Isegi sa ise, nii tragikoomiline kui see avastus ka pole. Väga, väga lihtne.

New Age on minu meelest kohati kaheldava väärtusega värk. Sellest hoolimata tunnen, et nüüd ma päriselt ka TEAN, mis värvi on minu alglõim - ja mis teda tegelikult puudutab.

Mõnikord juhtub elus raamatumaagiaga sarnaseid asju, kui sa oskad ja tahad argisest pealispinnast sügavamale näha. Kes keegi selles hetkes päriselt on. Viiendas dimensioonis.

Senisest elust saab järeldada, et kui ma jõuan põhja välja, kohtun ma seal hiiglasega, kes justnagu ootaski seda hetke - või siis seda äratundmist, et ma jõuan nii kaugele välja. See kohtumine on igas mõttes algeidraputav, sest korraga saan ma veidikeseks ajaks loa vaadata läbi tema silmade, millegi muuga on seda paradigmade murdmist raske seletada. Selles pole tühje sõnu ega meelitusi ja kui sellel tasandil lastakse inetuks pardipojaks kängunud luikedena lahti, siis jääb üle vaid lennata, sest see, kas sa usud oma tiibadesse või mitte, on tühiselt pealiskaudne ja jõuetu mõistuslik virin, mis ei muuda midagi, sõitku vaid kaasa selle tuule seljas, mis talle anti.

See on juhtunud juba kaks korda, oleks päris loll mitte märgata nii lihtsat järjepidevust.

Küllap on igalühel oma kaitsevaim ja nendel äärepealsetel hetketel, kui sinust veel enamvähem see tuum ainult alles ongi, ilmub ta lihtsalt selgemal viisil kui tavaliselt. Aitäh sulle, Oberon, master of smoke and mirrors, for all these revelations, ja tänulik PS:PS:, sest su seekordne nägu on eelmisest oluliselt, oluliselt leebem: