Nii on hea

Elu on hull ja just see on see, mida mul kõige rohkem vaja läheb. Möll otse lainekeerises, kohv otse vereringes, tuul näkku ja tammelehed juustesse. Jah! Veel! Palun. Tänan!

Hing väriseb? Seda küll. Ma ei ole kindel, et ma hakkama saan? Seda ka, aga see ONGI ju lõbus. Mängin täiega, panga peale, annan enesest ehedama ja parima ja...

Mõnikord on tulemuseks midagi kirgastavalt head. Midagi, mis ongi päris. Ise ka imestad. Mõnikord ma põrun ka, nii, et see on lausa halenaljakas. Tagumikkupidi porri, ebafotogeeniline ilme näol... Ja see ONGI ju asja võlu, muidu poleks ärevust, värinat hinges, algamise õnne.

Ojjohhaidii, nii mitmeti. Ja pudel rummi!

Loeks kõiki neid luuletusi, kus nii hurmav on juhustele anduda selles sätendavas ulmabakhanaalis, nii elu täiusesse kanduda kui pintslitõmme värvijulges maalis....

    Mu hinges koos on munk ja sübariit.
    Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
    Kesk aja hallust köen kui tuliriit
    ja otsin kõige kiuste elulähet.
    
    Ma olen enesele mõistatus,
    mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
    Pean aardeks naeru kergemeelses suus
    ja rituaaliriistaks narrikuljust.
    
    Ma nagu kangelasi vaatan neid,
    kes sooritavad mõne siira patu.
    Kesköiti emban templikünniseid
    ja kujutlen, et olen sõltumatu.

Elu järele...

igatsedes on kõige mõistlikum kõikjalt mujalt täiega peale keerata ja elada, elada, elada, nii et hing kinni, lihased täis üleväsimuse ütlemata rahuldustpakkuvat valu ja ei hetkegi selleks, et sissepoole kumerduda, oma igatsuse ümber oiata. Kirkad värvid ja elunautimise JAA aitavad... natuke.

Loll olukord

Jalutasin peale lõunasööki kontori poole, ise sügavalt mõttes.  Pidin üle tillukese majadevahelise autotee minema ja seal seisis mul parajasti otse ees üks maastur. Juht roolis vaatas silmanurgast minu poole, siis vaatas veel, naeratas ja hakkas eriliselt viisaka inimesena (ilmselt) mul eest ära tagurdama.

Nii armas temast. Tõesti. Ma oleksin ju sama hästi võinud ta auto tagant läbi minna ja see poleks üldse raske olnud. Mõtlesin, et jah, vaat, see... kütus, mis süsteemis põleb, kumab ilmselt välja ka ja siis ongi kogu maailm selline... kena.

Ainult, et ta unustas ennast mujale vaatama ja põrutas - juraki - otsa autole, kes, kuigi aupaklikus kauguses, tema taga seisis.

Ohhh, kui õudne. No tõesti... Äkki see kõik ikka ei olegi nii mõistlik? Lasin sündmuskohast lihtlabaselt jalga... ja autojuhil oli ilmselt ka jube paha olla.

Kurat, korraga tundus see sündmus mulle kuidagi väga sümboolne. Äkki piirduksime naeratamisega, ah, ja ei hakkaks autosid lõhkuma? Pärast on kõigil nõme...

Igatsus...

Mõnikord annaks selle eest tuhat kuldraha, et seda ometi oleks. Ja siis, kui ta tuleb, tabab ta sind ootamatult, nii vaikselt ja märkamatult, et sa ei saagi aru, mis just parajasti juhtub ja mida see kõik kaasa toob. Ja siis, peale kogemata valatud kolme veretilka, sest kulla eest ei osta seda ju ometi iialgi, ongi ta kohal, hingematvalt ilus, rõõmus ja õnnelik, ning ahastamapanevalt ängistav, nukker, valus, ebakindel.

Ma tahan olla see, kes, ohvrileib pea all padjaks, hiiekivil selili augustitaeva lugematuid tähti vaatab, põlved kriimudest kirvendamas, sest sel hetkel tundub see kõik nii iseenesestmõistetav. Igatsus tuleb pärast.

Oh, andke mulle veel seda hinda maksta selliste hetkede eest :)