Mõnikord annaks selle eest tuhat kuldraha, et seda ometi oleks. Ja siis, kui ta tuleb, tabab ta sind ootamatult, nii vaikselt ja märkamatult, et sa ei saagi aru, mis just parajasti juhtub ja mida see kõik kaasa toob. Ja siis, peale kogemata valatud kolme veretilka, sest kulla eest ei osta seda ju ometi iialgi, ongi ta kohal, hingematvalt ilus, rõõmus ja õnnelik, ning ahastamapanevalt ängistav, nukker, valus, ebakindel.
Ma tahan olla see, kes, ohvrileib pea all padjaks, hiiekivil selili augustitaeva lugematuid tähti vaatab, põlved kriimudest kirvendamas, sest sel hetkel tundub see kõik nii iseenesestmõistetav. Igatsus tuleb pärast.
Oh, andke mulle veel seda hinda maksta selliste hetkede eest :)
-
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täit...
-
Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale: 1. väga pikalt mugavustso...
-
Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe eriliselt toreda inimesega. (Sõber oleks liiga defineeriv silt, kuigi seda on seal kindlasti ka, ja pä...
No comments:
Post a Comment