Thursday, September 13, 2012

Hea on tunda,

kuidas lihased pingulduvad ja kuidas selles on jõudu. Kirgas. Kuigi just nüüd, varasügisel, kaskede kollasekstõmbuvaid lehti vaadates tundub too hetk, mil nad veel hiirekõrvarohelised olid, nii absurdselt üürike. Ah, kuradile, kevadeid on mitmesuguseid ja mis siis tost, kui iga kevade küljes on paratamatult tema sügis, mis ilma kevade saabumise ja läbielamiseta ju ei lähenekski. Ehk. See kevadehetk on lihtsalt nii neetult lahe. Ja - kirgas. Nojah, see on tõepoolest mingi elutarkuse tase, kui sa seda sügist, mis iga kevade sabas tuleb, oodata oskad, aga ehk on veel targem ennast sellest mitte ülearu morjendada lasta. Ma mäletan, et veel mõni aasta tagasi tegid hiirekõrvus kased mind just sellesama kunagi paratamatult tuleva sügise pärast pisut nukraks. Rõõmsaks ka, aga see rõõm oli kuidagi habras ja nukrusega kammitsetud. Õudne raiskamine tegelikult. Ega sügis selle pärast aeglasemalt tule või tulemata jää. Ja kevadet on ikkagi ainult sel mõõdetud korral. Pidutseme siis. Küll jõuab kunagi seda muda ka künda koonupidi.

Ja muuseas, teemasse vähehaakuvalt. Täiesti juhuslikult ütles keegi just äsja, et ma olen talle kõrvalt vaadates ja nii harva kui tal viimase aastakümne jooksul seda kõrvaltvaatamist on, jätnud tugeva, uhke ja sirge mulje. See lihtsalt kõlas nii ilusasti, et ma ei hakanud üldse mõtlema selle peale, kui hapra, segaduses ja kõverana ma ise ennast aegajalt tundnud olen. Et lihtsalt... ilus, kui keegi on niiviisi näinud kunagi. Vähemalt on mingi selline austav peegelpilt, mille poole püüelda, kasvõi naeruga pooleks.

Ning veel vähem teemasse haakuvalt: õppisin natuke uusi sõnu.

Tilliga tuule käes.

Emahämmar.

Ja, kokkuvõtteks - ma naeran üleni.

Saturday, September 1, 2012

Üle mõtelda ei tasu...

ja sul on ilus hääl.

Kulmukaarte taga on salarada, sealt otsi mind üles, sa silmaviskaja, pilgupüüdja...

http://www.youtube.com/watch?v=YusiJzXjmbU


Oli kord olukord, olukord oli kord, kuhu ta nüüdki on jäänud :)

/Johansonid/

Ja nüüd ma istun nurgas ja luuletan, et sisukalt aega viita.

/Märka/

Naljakas on sellises meeleolus laulust laulu ja luuletusest luuletusse surfata. Nii on. 

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

Kohati põhjustab ülevõlli eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju välja...