Mu peas on facebooki lehekülg

, kuhu ma postitan aegajalt mingeid eredamaid ütlusi - jooksvalt, kohe peale seda, kui neid kuulen. See on nagu teravate tsitaatide järelmaitse nautimise meetod. Postitan... umbes oletan, kes seda lugedes itsitavad... ja leian, et heh, olgu kuidas on, päriselus seda nalja jagada ei saa, sest päriselu seina näevad ka igasugused poolkoostöötajad, keda see kõik koledal kombel shokeeriks.

Siit moraal, et naljakamaid nalju saab teha ainult nende inimeste seltsis, kes sind hästi tunnevad, sest valdavas enamuses on kõige naljakamad just need naljad, mis kolmanda järgu tuttavaid üksjagu shokeeriks. Päris Facebooki seinale ei saa postitada isegi sellist malbet asja nagu sõbra kommentaar Tartu-reisi kohta: "Hing ihkab romantikat, aga tagumik tahab seiklusi." Ma olen nimelt täiesti veendunud, et Facebooki üldsus pole kursis, et mul nimetatud kehaosa üldse olemas on ja selle teadasaamine ilmselt häiriks kedagi. No mu õpilasi näiteks - kuningannadel pole jalgu ja õpetajatel, jumalapärast, tagumikku ega midagi, mis sellega kaasneb. Ja et see skandaalne objekt veel ka seigelda tahab... väkk!

Hetki

Mul tekkisid veidrad seosed pildiga, kus kaks hunti metskitse murravad. Mida ütleks Freud? Või Anne Rice?

Ja siis see suur, et tekst: "Misasja? Minu joogi sees on poison 10?! Tatikad olete. Fireball 5." võib teatud kontekstis olla kohutavalt naljakas. Sest see on NII nerdy... ja nii naljakas.

Ning veini, vee ja kohvi segu on see, mida ma kannan koh-utavas koguses ilma igasuguste tagajärgedeta. Kuigi võibolla arvan ma lihtsalt oma halenaljakas rikkumatuses (ja see on tsitaat!), et poolteist pudelit punast veini pika õhtu peale üldse kvalifitseerub koguseks.

Öine Tartu on linn, millele võib kõik andeks anda.

Kohtumine maanteel

See on see hetk, kui sa istud üksinda autos ja sõidad mööda tühja maanteed pisut kiiremini, kui sa tingimata peaksid ja auto on meeldiva iseenesestmõistetavusega mehhaaniline kentaur-osa sinust.  Tema kiirus, energia ja puhas jõud voolavad tasakesi su vereringesse.

Hoolimata sellest, et ma olen müra-allergiline vaikusefriik, tuleb sel hetkel muusika keerata kohe päris valjuks, et veresüsteemi veel rohkem SEDA energiat lasta. Ja eriti hea, kui see muusika on karjuvalt "vana kool", sest selles vanas koolis on nii palju kihte.

Whiskey in a jar... tuleb Roskilde lõhnaga, selles magusas kanepi ja õlle baasilt kääritatud kuse haisus, sellest ajast, kui ma olin kõigi muude riiete asjus täiesti süütu - peale t-särkide ja teksade. Ja elasin õllest ja mingist muust suvalisest toidu moodi asjast, mis ei olnud põrmugi tähtis, sest põhiline energia tuli seksist ja muusikast. Ja, mõistagi, õllest. Ja luuletustest ja raamatutest... ja kirjutamisest.

Veider mõeldagi - aga õnneks sellel hetkel eriti ei mõtle. I jumped and fired my pistols and l shot him with both barrels...

My Dying Bride... oh, see on see aeg. Millest on jäänud harvaesinev, kuid see-eest vastupandamatu  vajadus tumedama muusika kontsertidel otse kõlarite helilainete ristumispunktis seista ja lasta sel muusikal endaga teha igasuguseid vaimseid ja füüsilisi asju.

Type O Negative. Loving you was like loving the dead...

Mitte midagi ei saa teha, irvitan omaette nagu kuutõbine ja lasen muusikat enesest üle ja läbi - nagu siis ja seal.

Siis, et järgmist kogust kihte läbi tuulutada, tuleb tõelise eklektika kuningana vana kooli Jäääär, ja ma röögin täiest kõrist kaasa: "Unenäovabrikust hullud uned tulevad"...., vereringes kohv, muusika, ja SEE energia.

Elada on ikka kuramuse ilus.

Piiride peal

See on üksjagu veider, kui korrektse inglise aadlikooli standardi järgi on mind üritatud kasvatada. Kuidas korralikud tüdrukud käituvad... kuidas viisakad inimesed ennast ülal peavad. Kuidas oleks tõeliselt väärikas seda küsimust lahendada... Oh, teoorias võiksin tõenäoliselt korraliku kodaniku testid heale hindele ära teha küll - kui selliseid korraldataks. Aga ei korraldata, vist.

Samas, see kasvatus on nagu (kummalistel põhjustel tuttavaks saanud) exosceleton, mille sees sa pehme ja ebamäärasena natuke aega kasvad. Kui see kasvav pehmeollus oma kestast välja murrab, siis toimub elu mõnda aega määramatuse tingimustes, sest kest enam ei hoia ja selgroog ka ei toeta, sest seda selgroo vajadust pole tänu kestale siiani olnudki.

Ma olen täiesti teadlik, et olukord, mida ma parajasti kogen, ei ole exosceletoni standardite järgi lubatud, talutud või üldse reaalnegi. Oh-issver-sussver, kui palju peaks olema teoreetilisi komplekse ja kiljatusi, mis sellise olukorra tekkimist väldiks juba eos. Ometi olen ma absurdselt uudishimuliku ja sellest kasvatuslikust kestast kuidagi iseeneslikult väljavajununa sellesse olukorda sattunud. Võibolla on minus midagi, mis selle välja kutsus. Teistel ju ei tekkinud sama seisu. Kas ma ise astusin selle lisasammu? Või oli mu näost näha see patune uudishimu või siis hoopis mingi rikkumatu avatus - et läheme edasi, proovime. On tunne, nagu oleks kogu see moraaliõppejoga mind mööda maha voolanud nagu vesi hane seljast. No lihtsalt... deklaratiivne moraal "sest nii lihtsalt on" ei hakka mulle külge. Iga hea ja halb tuleb iseenesel ära kogeda. Võimalik, et igavese kahtlejana ma lihtsalt EI USU neid teiste pakutud piire ja nii see lähebki... Kes mind lähemini teab, teab, kuidas ma mõnel ajaloolisel korral olen uskumatu kergusega üle mitmete... piiride libisenud. Skandaalselt lausa.

Ja paljudest piiridest ei tea keegi siiski midagi. On asju, millest kohe kuidagi rääkida ei saa. No lihtsalt... see pole osa päris minust, aga kellelegigi räägituna jääb see pilt minu külge kinni ja hakkab moonutama ning heade antennidega tajuks ma seda kahtlust, moonutatud pilti liiga tihti, kuid mul poleks ilmselt jõudu, viitsimist või võitlusvaimu sellega tegeleda.Aga mingis määras see ilmselt häiriks mind, sest mulle lähedaste inimeste arvamus läheb mulle korda ja seda, et see roll, mida ma katse-eksituse korras täitsin, ei ole mitte midagi sellist, mis ma OLEN, vaid midagi sellist, mis ma MITTE MINGIL TINGIMUSEL sisemise veendumuse ja kindla kogemuse toel edaspidises elus enam EI OLE... no seda ei õnnestu mul vist lähikondsetele kuigi lihtsalt selgeks teha.

Once a queen of Narnia, always a queen of Narnia... Aga sellise moraaliehitussüsteemi puhul see eelarvamus lihtsalt ei päde.

True neutrali või lihtsalt moraalselt süüdimatuna olen omal nahal kogenud igasugust kirevat kraami, ka ühtteist sellist, mille üle ma üldse uhke ei ole. Isegi siis, kui need rollid on olnud ainult miniatuursed, hetkelised... Ikkagi on nad rollidena olnud täisverelised ja ma mäletan täpselt, mismoodi see tundus. Mis tunne on olla kiusaja, reetja, valetaja, varastaja, haigettegija, egoist, ärakasutaja, eneseimetleja, hoolimatu, julm, väiklane või lihtsalt võlts. Mitte pahatahtlikkusest või loomupoolsest kurja-armastusest. Ma lihtsalt ei ole uskunud, et nii olla on tõepoolest nii halb, et ma isegi ei katseta - või, mis tavalisem - poolkogemata sellesse olukorda ei satu.

Samas on kogemusi, kus need tunded on mind kestast kaitsmata tabanud väga üllatavate värvidega, tulemus ei ole alati ühene. Sest hea õnne korral saan tänu oma moraalsele süüdimatusele kogemuse, et selles, mis parajasti toimub, ei ole ju mitte midagi halba, kui eelarvamusteta läheneda.

Halvimal juhul tabab mind äratundmine, et issand, kui veider, kui võõras, kui... vastik, kui mitte-mina. Et siit edasi ei lähe ma sammugi. Ja see: "siit edasi ei lähe ma sammugi" ning selge veendumus, et seda tunnet või rolli ei taha ma kunagi elu jooksul kogeda, see on korraga uus luustik... iseeneset kasvav selgroog. Minu enese sees tekkiv inglise kasvatus, mis ei ole kinni sellest, mida teised rääkisid, vaid sellest, mida ma omaenese hingerahu, naha ja elukogemuse hinnaga olen teada saanud.

Aga ei eksoskeletoni ega kilpide valdkonnas pole ma eriti tugev. Kuigi, kuramus, selgroogu võib juba usaldada, nii üllatav kui see ka pole. Ja... kõike kogedes olen ma endiselt absurdselt...

süütu.

Nii imelik, kui see ka ei ole.

Elu tarbija

Valikute paljusus muutub nii kergesti iseenda vastandiks, eriti oluliste otsuste puhul. Leiba ostes ei ole ju tingimata oluline, et valid selle kõige e-vabama, kõige kiudainerikkama (kui oled veendunud, et just kiudainerikkus on sulle parim), kõige madalama süsivesikute protsendiga (kui oled veendunud, et just madal süsivesikute osakaal on sulle parim), kõige maitsvama (kui oled veendunud, et kõige maitsvam on sulle parim). Valid, sööd ja ei piitsuta ennast ülearu, kui selgub, et hinna ja selle vastu saadava naudingu tasakaal ei olnud võimalikest parim. Sulle parim. Perele. Ühiskonnale. Hiina lapstööjõule. Mida iganes. Seda leivavalikut võid sa langetada iga päev, eksida, ennast parandada, täpsustuda, areneda, isegi meie targa tarbija kultusmaailmas. Autot ostes on aga see ühe otsuse õige langetamine hullem kui kõrgema matemaatika eksam. Milliseid tegureid kaaluda? Millised on õiged infoallikad? Mis kanal on mispidi kallutatud? Keda uskuda? Mida arvestada? Valesti langetatud otsust hakkame kahetsema õige pea ja kahetseme kohe pikka aega. Kui selgub, et usaldasime midagi, mida poleks pidanud usaldama, jätsime midagi olulist kahe silma vahele... ei leidnud õiget vastust, ei sooritanud eksamit. Valikuid on liiga palju, ja juhul, kui pole tegemist paadunud autopederastiga (ei pea siinkohal silmas neid, kes auto tagaistmel ilgeid tegusid sooritavad), siis on otsust mõjutadavõivad tegurid meile pisut hägused ja arusaamatud, on hirm, et jätame midagi tähtsat arvestamata.

Jah, arutame asjatundlike inimestega, käime ja katsetame, kaalume... otsime veel infot... loeme... mõtleme... ja siis mängime ikkagi viimaste valikvastustega lotot ja loodame, et ehk läks täppi, ehk tuli õige vastus. Ehk me ei kahetse. Nii raske on seda valikuvõimalust - seda suurt hunnikut raha käest ära anda. Kui kord juba maksnud oled, oled valikuvõimalusest ilma ka. Ja kes tahaks lolliks jääda ja avastada hommepäev, et tegelikult oli olemas veel sobivam mudel...

Ma ei taha öelda, mis asjadega veel samamoodi on.Valikute paljusus muutub ühel hetkel selleks peamiseks põhjuseks, miks ei suudeta otsustada, sest äkki-äkki ei läbi me seda olulist eksamit, et langetada see kõige õigem otsus. Mõistus ja tunded ei tunne ei ennast ega üksteist ära, enamus argumente on vaieldavad, tuginevad subjektiivsetel andmetel ja tegureid on nii palju...

Ime siis, et otsustada nii raske on, kui mingi valu sees nõuab, et eksamid tuleb viitele sooritada. 

Teine variant, tihtipeale oluliselt lihtsam, et on pohhui. Nii leiva kui auto kui misiganes muu puhul.

Aga veider, kuidas see "targa tarbija" manipulatsioon ajudesse närib isegi siis, kui arvad, et sina otseloomulikult oled vana läbinägelikuna sellest katkust puutumata. Ja mingil ajahetkel, kui sinu aeg ja sinu eluaastad muutub kõvemaks valuutaks kui raha su arvel, kui saad aru, et ka see on valikuvõimalus, mille valides käest ära annad, vähemalt väiksemaks maksad, siis sigineb hinge tarbijalik ettevaatus. Kas see, mille ma saan, kaalub üles seda, mida ma vastu annan? Kas see on parim võimalikest?

Ajalooõpetaja ja naabripoiss

Meil oli veider ajalooõpetaja. Või siis ei olnudki ta veider, vaid hoopis isikupärane. Ta oli ebamäärastes neljakümnendates, hea figuuriga ja korrektse poisipeaga naisterahvas, kes iga jumala päev tuli kooli uue kostüümiga. Jah, muidugi, päris tutt-uued need riided ju iga kord ei olnud, ta kombineeris kõiki kehakatteid sajal erineva viisil, kuid üüratu suur oli ta garderoob kindlasti, sest puhtalt statistika huvides ja ilmselt ka igavusest tuvastasime me 10-nda klassi jooksul tema seljast vähemalt 25 erinevat seelikut ja 50 erinevat pluusi, rääkimata kõikvõimalikest lisanditest. Sallid, jakid, kampsunid ja pintsakud - kui sellest loetelust nüüd miski peale sallide üldse ametlikult lisandite loetellu kuulub. Ah jaa, prossid. Kaelakeed. Stiilsed ja hiiglasuured. Kuigi muidu oli ta väga vaikne ja tagasihoidlik naisterahvas. Ja ta dikteeris meile kogu maailma ajaloo, korrektselt, hea hääldusega ja pööraselt igavalt. Kõikide ajalootundide kõige huvitavam hetk oli see lause, mille etlemisel ta tegi ainsa vea, millelt teda kolme keskkooliaasta jooksul tabasin: "Sakslastel tõusis pinnale Gotlandi lähistel.".  Aga samas tema järjekindel eneseväljendus burdalike kostüümide komponeerimisel tekitas mingit veidrat austust, tema veidrus moodustas selgesti ühe joone selle üsna erilise keskkooli üsna erilise õpetajaskonna mälumustris. Ja ta naeratas koguaeg sellise kergelt kavala moega, nagu ta teaks tegelikult palju rohkemat kui saja riidetüki kümmet tuhandet kandmisvõimalust ja kogu maailma ajalugu.

Nägin teda hiljuti tänaval, täiesti samasugusena. Täiesti uutes riietes. Korrektne, täpne, stiilne, vaikselt naeratav. Ta ei tundnud mind ära.

Ja siis see naabripoiss maalt. Ta oli meist neli aastat vanem ja seega kohutavat põnev tegelane. Kui me teda metsarajal rattaga sõitmas nägime, või märkasime kusagil rannas, siis oli see äärmiselt ärev sündmus. Kui sa oled 10-aastane tatikas, siis see 14-aastane naabripoiss, eriti, kui ta näeb isegi nagu päris hea välja, päevitunud, säravate hallide silmade ja kiftide päikeses pleekinud kahludega, kui ta on külapoisile tüüpiliselt sitke ja lihaseline ning oma vanusele pisut ebatüüpiliselt jässakas ja laiaõlgne, on sinu jaoks seksi kehastus ise. Hoolimata sellest, et sul 10-aastasena pole seksist suurt aimugi, kuigi oled vastavalt tollasele kultuuriruumile parimal võimalikul viisil asjaga kursis, st. et oled vanemate kapi salariiulilt sissevehitud "Avameelselt abielust" brozhüüri kapsaks lugenud ja oma tegude varjamiseks selle algupäraselt juba kehvasti köidetud ja saja ülelugemisega väljapudenenud lehed kummiliimiga ülihoolikalt tagasi kleepinud.

Ma selgelt mäletan seda, et kui naabripoiss külateed pidi meie majast mööda sõitis, tekkis selline ärev-põnev tunne, kõrgendatud teadlikkus iseenesest ja ümbritsevast. Et... huh. Ja tasus õhevili hingega aia juurde vaatama minna, ega ta äkki kusagil ei peatunud ja ega ta äkki meietaoliste (tittedega) juttu ajada ei taha. Mida ta praktiliselt kunagi ei teinudki, aga ühekorra... ühekorra jah.

Nägin teda mõned aastad tagasi maal. Pealt neljakümneaastane külamees, paks ja kiilakas, pea halle juukseid täis ja hammastest alles ainult loetud kaader. Nägu natuke ärajoonud viisil paistes, nina ja põsed punetamas ja käed mootoriõlist nii mustad, et nende puhtaksrookimise, leotamise ja koorimisega ei saaks hakkama Tallinna eliitmaniküürijad ka siis, kui nad kasutaks bensiini ja plekieemaldajat.  Ta oli pisut purjus ja  vaatas mulle teatud meheliku huviga otsa, mis korraga oli tõeliselt, tõeliselt häiriv.

Oli selge, et ta ei tundnud mind ära.