I don't know

.. if you can swim. If the sea is any draw for you.

Argipäevamaagia, lihtsalt. Küsimuste konstrueerimine ja neile vägisi vastuste otsimine on klaaspärlimäng, millega mõistuse hüperaktiivseid pärdikuid maha rahustada, aga mingit sisulist väärtust sellel tihtipeale ei ole.

Või nagu keegi ütleski - mõnikord teeb asjade ratsionaalne lahendamine head, aga mõnikord on jälle teisiti parem. Ja kuidas seekord on, ega ette ei tea.  Mõistus, va ülehinnatud latatara, lihtsalt kipub nii kõvasti mulisema, et temast on raske mööda vaadata.

What if... Could... Should... Jah, aga pärdikute puurile saab teki peale visata ja nautida vaikust eetris.

Ja värve. Ootust. Igatsust, kui soovite.

See rahutus on sõnadeta, lihtsalt oma värvi ja maitsega, näitab korraks võimalikke tulevikupilte, paneb naeratama, inspireerib.

Kunagi ma kirjutasin paine pärast, selleks, et valu välja saada. Peale pikka-pikka vaikust, mille jooksul ma kirjutamisest aegajalt puudust tundsin, sain aru, et see leevendav tegevus sai kuidagi omaseks asjana iseeneses, oma ravitoimest sõltumata.

Nüüd ma proovin uuesti, ettevaatlikult... meelde tuletades. Ja lõpuks ometi hoopis teisel põhjusel. Laulan, sest meel on rõõmus.

Üle hulga aja kirjutada..

on ekstraordinaarselt lahe. Selleks on ikkagi vaja mingit väga kindlat asendit ajas ja ruumis ning praegu tundub, et see asend on kaminasoojuses diivanil keras, varbad jõulukingitud teki sees, jumalikult head rumm-röst-jahvatatud kohvi juues ja üllatusega avastades, et kuram-kuram, need jutupoolikud, mis minust pilve on jäänud, on ju kohati, ütleme, khmm... head!

Jah, süda on ärev ja hinges on meeldivat sorti rahutust - sellist inspireerivat. Ja natuke kurbust ja segadust ka, just sellisel parajal hulgal, mis tulesoojal, teki sees kohvi juues meeldivalt magusvalusalt hajub.

Ja et idüll oleks eriti postkaardiline, on mu laual küünlajalaks kullatud veinipudel (sic!) ja akna taga langevad laisalt üksikud lumehelbed.

Ja kusagi on midagi ja kedagi ja see kõik paneb kirjutama, oh rõõmu!

---

Lausumata liiga lihtsat tõde

Luuletan su silmadest ja suust

Olen enda kergemeelne õde

Valsil vasakule jaanipäevakuust...

---

Oh ei, ma kirjutan hoopis neist kangelasist ja sõdust ja mõõkeist ja metsast ja mustikatest, muidugi. Nagu alati. Aga seal taga on ikkagi natuke seda midagi muud ka. Nagu alati. 

Smoke and mirrors

at my hands - and l see that Auberon is smiling.

Oh, l can be sharp and brave. But another time. Can you hide your smile while l am playing smoke and mirrors again to hide everything else?

Sometimes it just feels safer that way. And l need time to think.

Alleaa ja kogu see traagikaaa

Iseenese kõrvalt jälgimine ajab aegajalt naerma. No vahepeal hoiaks pead kinni ka, aga kuna ma endaga ikka üldjuhul enamvähem peaaegu hästi läbi saan, siis ikka pigem naerma.

No okei.. leidsin maast noa ja mängisin temaga natuke, sest hullult vägev nuga oli. Korraks tundus, et pillasin ta maha ja kaotasin ära - ja oh seda leina, südamesselõikavat ahastust, et nii ilus ja vägev ja nii kadunud. Ja kui ma ta siis korraga ootamatult üles leian, sest ta, raisk, on luba küsimata rinnataskusse pugenud, laiab seal ja eeldab ja ootab ja nõuab... ilmvõimatuid asju, siis... no mida!

Tirin ta välja sealt, terapidi, kui teisiti ei anta, ja viskan minema, eemale, sügavale lumme, et enam ei leitaks. Jah, valus on ikka, aga seekord sellepärast, et sõrmed on korralikult katki - vahe tera ju ikkagi ja kõvasti pidi tirima.

Aga hing, mis just äsja selles kaotusekurbuses niitsus nagu hale kassipoeg, on vaba ja õnnelik ja KURI. Mitte kadunud, vaid ise ära visatud, ja see on hoopis teine asi. Nii pole kahetsust, on ainult trots ja palju külma ja vaba talveõhku.

(Keegi kurat ei kunni mind niimoodi (isegi siis, kui maailm äsja oli kole paik just selle kuradi puudumise tõttu) ja selle selgekstegemiseks ei ole mul väikesest lihahaavast kahju!)

Ja ma olen tänulik sellele kassile, kes jaksab minuks olla, kes jaksab hingega mängida ja päriselt haiget saada, ja kes siis maha vajudes on kindel, et nii rõve valus on, et nüüd kohe tuleb surm või vähemalt loomapüüdjad, ja siis, peale mitut tundi (sic!) ehedat agooniat lakub ennast ettevaatlikult üle ja lonkab pessa (fucking mjäu!), et sealt hommikul täies vormis välja karata, ülbed ümmargused silmad pärani, ja ümiseb omaette, et nõiaelu, nõiaelu, see jah, on kõige parem.

Ma olen vist viimaste aastatega omandanud üllatavalt hästi toimiva taastumisvõime. Isegi imestan.

Üks maksab hinge eest...

Kirglikul ellusuhtumisel on üks häda. See nõuab kuramuse sitket hinge.

Ma olen põrgukass küll, kaval ja, ausalt öelda, pisut karastunud, nii et saan oma kriimude ja kräudega hakkama, aga selleks, et mängida, et päriselt elusalt mängida, ei saa lõputult viilida ega oma nahka peita. You play it safe and lose it all. Nojah, ma ei saa teisiti, lähen mängu naha, karvade, hinge ja hingerahuga sisse.  Selles ei ole poole teraga mängimist, sest muidu poleks mäng ju fun.

Ja siis, hoolimata sellest, et kass on paranoiline loom ja suudab mängida ja üle kavaldada ja põigelda ja küünistada, kui vaja, ohust hoolimata mängu sajaga nautida ja neil hetketel ka täiesti õnnelik olla...  mõnikord, mõnikord ma kaotan ja ükskõik kui osav põikleja ma poleks, peab selle hoobi sisse võtma. Ja con pole kassil kuigi kõva.

Litaki vastu seina nagu märg kalts.

Väga ebaväärikas, mäu! Ja, olgem ausad, valus ka.

Kassil on üheksa hinge, aga see ei tähenda, et suremine oleks vähem valus. Üks maksab hinge eest ja teine hingest maksab...

Sinna-tänna

Elus on ütlemata ootamatuid ja ütlemata ilusaid asju. Mis on ilusad täpselt niikaua, kui sa lased neil sellisena olla. Aga ei saa ju, et jätadki niiviisi - ikka on vaja üle mõtelda ja sellega pooled asjad rämedasti ära rikkuda.

"Mida see elevant küll minust mõtleb?!" Tüüpiline eestlane. Keda kotib, mida elevant mõtleb? No... aga... äkki... ta mõtleb?!

Mõnikord on ütlemata hea juua ohjeldamatult rummi, näiteks, aga siis on alati see oht, et see taevalik meeleolu on seestpoolt suurem kui väljast. Universumi ajutine kuningas või hoopis naljakas tolgendis? Mida elevant minust mõtleb? Mitte, et kõik ülejäänud oleksid siivsad või kained olnud, küllap neil kõigil olid oma sädelevad mullid, mille sees nad siis õnnelikult põrkasid ja põkkusid.

Ja mis tähtsust sellel on, kui mul selles hetkes sees olles oligi huvitav, vahetu, sisukas ja vahva. Sellest hoolimata, et ma olin võibolla kohati liiga rummiselt otsekohene, liiga bravuurne või, oh hoidku patu eest, lausa pealetükkiv. Sellest hoolimata, et ma Ju. Ei. Pea. sukkades trepist üles ronima, kui mu saapad on ülakorrusel ja kui turjakas härrasmees samas suunas läheb. See on ainult... kasuliku ühendamine kasulikuga? Ja seda, et ma praktiline poleks, ei saa keegi tõesti mulle ette heita.

Ja ... samas, kui tundus, et kõik nii oligi ja et elevandid on kõik õnnelikud?

Miks mul siis sellised tagantjärgiebakindlused, mis igati toreda peo natuke hapramaks muudavad, kui see olla võiks? Nagu üks sõber ütles: oo, ma tean, mida sa tunned, me kõik mõtleme nii koguaeg.

Et äkki elevandid mõtlevad!!

I love when you ramble, it brings out the poet in you.

Tõesti või?