Thursday, December 19, 2013

...



Lihtsad asjad on pööraselt tähtsad ja head. Armunud olemine. Koos naermine. Mõnuga lollitamine. Käest kinni hoidmine. Seljad vastastikku raamatu lugemine. Sünkroonis mõtlemine. Vaidlemine. Koos süüa tegemine. Koos...

Avatud olemine teadmisega, et sind mõistetakse ja sa ei tee kogemata haiget. Puudutused. Spontaanne naeratus, mis vastastikku tekib. Rahulolu. Mõtestatus. 

Nii lihtne on olla. Nii lihtne on koos olla.

Esimene kord elus, kus ma tõesti ei mõtle üle, las see olla, lihtsalt. Nagunii ei tea, mis meist paari või viie aasta pärast saab. Kõik võib saada. Tähtis on praegu, tähtis on see, et...

õnnelik on olla.

Monday, December 2, 2013

Oo, ma ei või!

No oo, ma ei või, milline luuser ma aegajalt olen, tõsiselt noh!

Esiteks on teised usinamad inimesed juba ammuilma kahekordsed professorid, kui mina alles oma magistritööd teen. Kui keegi oleks öelnud sellele usinale ussipojale, kes minu nime all kunagi ülikooli esimesele kursusele läks, et magistrini jõuab ta alles vahetult enne neljakümnendat sünnipäeva, siis oleks see uss üleolevalt naerda kihistanud ja sabaga oimukohale koputanud. Et mismõttes mina, Maarjamaa oivik, käin kraadi järel kokku kolmteist aastat?! Kui ma just enne nominaali kraadi kätte ei saa, siis maksimaalselt viie aastaga aabitsast magistriks kindlasti. Käkitegu.

Ja nüüd on see siis käes... Kui ma ennast ikka väga-väga kokku võtan, jõuan magistrini tõesti enne neljakümnendat sünnipäeva, aga see on ikka paras napikas ;)

Teiseks olen ma teab mitu aastat muudkui "magistritööd kirjutanud". No tõsi küll, esimene kontseptsioon ja mudaklotsidest kokku lükatud 40 lehekülge läksid kõik untsu, tuli leida uus teema ja otsast pihta hakata, vahepeal jõudis juhendaja pensionile minna ja tuli leida uus, aga IKKAGI.

Kolmandaks on NII raske kirjutama hakata. On ikka päris palju neid päevi, kui ma olen oma muu elu sigrimigri laua pealt maha lükanud, lapsed on kusagil hoida, maja on vaikne, mitte midagi ei ole, mis mul takistaks kirjutamist, aga mina uinan niisama... vaatan uudiseid, teen kohvi, loen ajakirja. Lükkan kirjutamist jälle edasi ja edasi ja... Ja siis, kui ma lõpuks ennast kätte võtan, jääb laps haigeks või sureb koer ära ja siis mul tõesti ei olegi enam võimalik kirjutada. Aga asjade selline kulg ei saanud mulle ju ometi üllatusena tulla?

Ja tõesti, mõni usin inimene teeks selle ajaga, mil mina olen ühte magistritööd vägistanud, ära neid oma kümmekond. Igaüks on ikka iseenda rist ja viletsus ja hala.

Oo, aga see-eest on mul selle aja jooksul jälle rohkem mehi olnud, kui see teoreetiline usin inimene oleks jõudnud magistritöösid kirjutada, keskendugem ikka positiivsetele kogemustele ka, või mis?

Sunday, November 24, 2013

Sandman, Sandman

See Neil Gaimani Sandman siis, raamat, kus lood on lugudest nii kirjult ja kavalalt läbi lõimitud, et neist moodustub võrk, mis püüab kinni ainult neid, kes märkavad lugusid lugude sees, kellel on piisavalt hull kujutlusvõime, rikkumata lapselik muinasjutuisu ja kibestunud täiskasvanu salaigatsus millegi suurema järele.

Võibolla mõned jäävad sinna võrku veel, aga selliseid püüab see kohe kindlasti.

Mulle meenub aegajalt ennast põrgust tagandanud Lucifer, kes rannas päikeseloojangut vaatab ja ühe mehega, kelle poeg sõjas surma sai, juttu ajab.

"... well, but the same god created these sunsets. The old bastard has fucked up so many things, but his sunsets are marvellous! You can forgive a lot for these sunsets."


Elus on uskumatult ilusaid hetki and you can forgive a lot for these sunsets.

Friday, November 22, 2013

Timbulimbu

Timbulimbu on käppadele kukkuvatest kassidest võrratult sümpaatsem tegelane. Seetõttu ongi mul hea meel, et olen oma sisemise ilu = sisemise timbulimbu kuidagi üles leidnud. Selgus, et üks sõbralik suhe tuleb ära lõpetada, ja et see on pikas perspektiivis mõistlik - fain. Mats ja maaühendus ja jälle hopsti püsti.

Koerasoost sõber ja täisväärtuslik pereliige, kes manuaali järgi oli vaid värskesse keskikka jõudnud, osutus 5 päeva jooksul surmahaigeks ja tuli magama panna. Ka väga kõva mats ja jälle maaühendus, aus ja ehtne lein, mis tuli enesest läbi lasta, et siis jälle ennast püsti ajada. Tehtud.

Järjekordne haigustelaine lasteaiast, näriv köha, mis järgi ei jää (kurat, jooksmas ei saa käia, jälle, kuigi väga tahaks, sest just hakkas tulema) ja väiksem mudil, kes terve nädalavahetuse veetis keskmise kehatemperatuuriga 39.00 kogu sellest jahutusvõimlemisest ja -droogimisest hoolimata. Magamatus. Mure. Pikali. Jaaa... jälle püsti.

Shallallaa.

Noh? :) No mida veel?

Praegu olen jälle rõõmus. Ettevaatlikult, aga sisuliselt ja ikkagi.

Sunday, November 10, 2013

Lõppudest

Iga algust ette võttes sa vähemalt riskid selle lõpu üleelamisega - ja mõnikord ei ole see mitte risk, vaid täielik kindlus. Ainus võimalus seda kaotust vältida on mitte üldse alustada. Ja ma ei räägi siin mitte kõrgest tornist allahüppamise kaheldavast lõbust ja paratamatu lõpust, vaid pigem palju lihtsamatest asjadest - koerapidamisest, näiteks. On ikka üsna ebatõenäoline, et koer sinu üle elab, pigem on see asi ikka vastupidi. Ainus võimalus 100% vältida seda läbielamist, et su karvane külaline kõrvad pea alla paneb, on teda üldse mitte võtta.

Nagu tegelikult kõigega... ainus võimalus hulle asju vältida, on võimalikult vähe elada. Kui sa  ainult oma toas istud, ja su katus on tehtud traditsioonilistest materjalidest, oled kaitstud sellegi eest, et telliskivi pähe kukub.

Niisiis, kes jätaks koera/kassi võtmata sellepärast, et eluka eluiga on ikka oluliselt lühem kui inimese oma? Naaah... Ma ei usu, et see oleks koera võtmata jätmise peamiste põhjuste hulgas.

Ja samas ei ole ma üldse mingi ülearu halemeelne tegelane. Kui mu esimene koer oma tõu kohta hämmastava kolmeteistkümnenda sünnipäevani jõudis, oli ju teada, et iga kuu edasi on puhas kingitus ja millessegi ta lähitulevikus ikka läheb. Ja kui see juhtus, oli see kurb, aga samas ka rahulik sündmus, kus tänulikkus selle üle, et meil oli 13 aastat üks ütlemata kift koer, oli olulisem kui kurbus selle pärast, et ta ära suri.

Igasugused ootamatud lõpud, kus lõppeb tegelikult veel elus ja elujõuline asi, on aga niivõrd palju rohkem traagilised, jõledad, rasked, raputavad, kurvad. Olgu see siis tegelikult elujõulise suhte tapmine, mis võrreldes juba lõpetatud asja lõppenuks vormistamisega on nagu öö ja päev. Või siis sellise koera äraminemine, kes just äsja jõudis oma tõu nooremasse keskikka.

Sellised lõpud loomulikust ajaringist väljapool on alati nii võrratult palju raskemad. Vägisi lõpetamised.

Oh.

Friday, October 18, 2013

Klass tuvastatud. Kelm, mis kelm.

Rogue, 4.0. Puhas klass (ja siit edasi kole eesti-inglise segukeeles gamerite jutt).

Miks rogue: esiteks lihtne ja puhtfüüsiline: ma saan asjadega teistele asjadele silmatorkavalt hästi pihta. Nuga, revolver, vibu, kivi - kõik hea. Mõõk on barbaarselt raske. Kilbid on fui. Jah, unustage ära see legend, et ma olen dexi miinusega. Tegelikkus on paraku vastupidi, mul on üpris arvestatav dexi boonus. Kes ei usu, küsigu nende käest, kellega ma noatrenni teen. Või uiskudelt, mis olid hämmastusest kanged, kui ma peale elu esimest uisutrenni tuhisesin üle jää suht vabalt ringi. Olen kokku käinud uisutamas ca 20 korda ja kukkunud ei ole ma kordagi. Või mustade seiklusradade käest, mille ma puht balance checki pealt lihtsalt läbi jooksin. Aitab juba sellest dexi miinuse social bluffist ;) Ma olen tegelikult üpriski osav ja hasarti aetuna ka üsna kiire.

Strength või Con - not so much.

Teine base ability: definitely intelligence. Wis on isegi suht keskmine, kuigi ajaga koguneb. Aga õpin ikka indi pealt.

Charisma - ausalt, jätan teiste hinnata, päris madal ei ole.

Sneak attack: kui ma lasertsoonides üldse mingi skooriga võidan, siis see pole iialgi tabamuste toores koguarv, vaid ainult tabamuste protsent laskudest. Või siis on mul kõigist kõrgem sneak attackide skoor ;) Mina olen see tumedate riietega värdjas, kes peidab end selles kõige sügavamas varjus, millele sa just muretult selja keerasid..

Social skills: see, et seda saab lisada nii AC-le kui attackidele - YES! Alates sellest, et trennis rünnakul bluffida on fun,  lõpetades ülekantud tähendusega, et mu sõbrad on mu parim tugi ja kaitse ükskõik mille üleelamiseks. Ja seda üldse mitte bullet-shieldina ;) Selleks on mul mobility, dodge, int ja bluff.

Kuulide eest põiklemine is my middle name.

Ja uudishimu... Ilmselt on ka minu "famous last words": "Ma ju ainult piilun!"

Ja ma olen täiesti nõus castima spelle eelkõige social skillide pealt. Oh, veel parem, mitte päris spell, vaid spell-like ability. Super. Arcana ja divine ei ole minu rida nii ehk naa. Eelkõige oleme me siin neetult praktilised.

All skills are considered class-skills for a rogue. Täpselt. Lihtsalt kättevõtmise asi, nuputan natuke ja juba oskan. Mingit respekti cross-classi või not-classi vastu ei ole :)

Slippery Mind - topelt will save igasuguse brainfucki vastu - onon. Olen vägagi immuunne.

Ühesõnaga, jah, mina, rogue.


Sunday, October 13, 2013

Ups and downs

Muidugi on päevavalges kõik lihtsam. Ja mul on fantastilised sõbrad. Ja muidugi-muidugi saan ma hakkama.

Lihtsalt öösel, kui lapsed magavad, varitsevad teatud salakavalad rasked mõtted mu haavatavaid hetki. Mõnikord tabavad nad mind ootamatult ja siis muutun ka mina nõrgaks ja üksildaseks ja mul on valus.

Praegu ma pelgan neid tunde, mis tulevad peale südaööd, sest need mõtted on tõesti nagu mädasoo - kui kord juba vajuma hakkad, siis on välja pääseda neetult raske.

No eks ma teooriat tean ju, et selline olukord laastab enesehinnangut ükskõik millistel asjaoludel ja kui see laastustöö on ette teada, siis on suurem tõenäosus vigastusi vältida. Lihtsalt keeldud laskmast teiste inimeste altminemistel iseenese väärtust pommitada. Sellel oli rohkem tegemist nende ja oluliselt vähem sinuga. Ütleb mõistus... Teda peaks kuulama...

Ah, päevavalges on see nii lihtne.

Sunday, September 29, 2013

Julgus

Selline julgus, millega riskid peamiselt füüsilise haigetsaamisega, ükskõik, kas siis kõrgelt hüpates, ekstreemi sportides, kere peale saades, on kõigest hoolimata suhteliselt lihtsam kui julgus riskida haiget saada tunnete tasandil. Julgus ennast avada ja haavatavaks muuta, julgus oma tundeid välja näidata, riskides tõrjumisega, julgus avaldada erinevat arvamust, riskides vaidluse või tüliga või isegi sellega, et sa seetõttu vähem meeldid. Julgus tunnistada probleemi, sõnastada oma nõrkusi, jagada oma hirme ja kahtlusi ja olla "kõigest inimene". Selle asemel, et pea liiva alla pista ja teeselda rutiinset kulgemist.  

Oo, kuidas mulle meeldivad julged inimesed. Kuigi füüsiline julgus on samuti täiesti atraktiivne ja ses suhtes olen mina ka ainult naine, et julged ja uljad mehed ON tõepoolest äärmiselt sharmikad, siiski eelistaksin ma füüsilistes riskides pigem mõistlikku ettevaatust kui liigset entusiasmi. 

Aga emotsionaalne julgus on lihtsalt vastupandamatu, seda enam, et see on nii harukordne. See sisaldab nii seda, et julged välja öelda ilusaid asju, kartmata olla naeruväärne ja julged välja öelda asju, mis sulle ei meeldi, kartmata konflikti. 

Seega otsustan ma seda, kui julge mees on, mitte nähes, kuidas ta langevarjuhüpet teeb, vaid nähes, kuidas ta oma naisega suhtleb, sest, olgem ausad, esimene on viimase kõrval käkitegu.

Friday, September 27, 2013

No regrets

Ausalt, kahetseda midagi, mis on juba tehtud või otsustatud, on suhteliselt mõttetu värk. See "õigete otsuste" (õigemini "õigete valikute", sest iga otsus on omamoodi valik) tegemine on lihtsalt haip. See on umbes nii nagu...

oletagem, et iga valik on nagu üks kolmest topsist selles mängus, mida osavate kätega tänavakunstnikud inimeste lollitamiseks mängivad: millise topsi all pall peidus on. Ainult, et seekord on iga topsi all midagi (lihtsuse huvides, tegelikult võivad kõik tühjad ka olla). Ühe all on kalliskivi, teise all jänesepabul ja kolmanda all näiteks pähkel.

Millise valid? Tegelik sisu - kalliskivi, pähkel või pabul - selgub ju hiljem. Kui see oleks ette teada, oleks tõesti lihtsam valida, daa...

Valid ühe topsi ja avastad pabula. No, pahasti läks vist...

Oodake, aga kas sa tead juba täpselt, kes sa ise oled? Printsess, orav või sitasitikas? Oled sa selles kindel? No olgu, oletame, et oled... et oledki printsess. Ja et pabula avastamine on "vale valik", et sa kahetsed, et niiviisi valisid, sest kui sa oleks teadnud, oleksid sa ju valinud selle teise... Oh, damn, elu on hukas.

No kena, teoreetiliselt kõlab see tõesti vale otsusena, sest tulemus ei ole just kõige ootuspärasem. Samas pole inimese enese olek kuigi staatiline. Miski ei välista, et valikut tehes olidki sa sitasitikas ja muutusid printsessiks kas mingil välisel asjaolul või muutis sind printsessiks hoopis see valik ise. Ehk siis - juhul, kui sa poleks pabulat valinud, poleks see valik olnud sinu jaoks sobimatu.

Või valisid lausa mitu korda ja saavutasid arusaamise iseenesest alles tänu pabula ja pähkli avastamisele. Ilma nende valikute tegemiseta poleks need valikud muutunud sinu jaoks sobimatuteks. Seega - kas nad said üldse valed olla?

Üldse, see valede valikute ja valede otsuste värk eeldab tohutut staatilisust. Nii topsidelt, peidetud sisult kui valijalt. Lihtsalt, et asi oleks rohkem fucked up: topse võib olla rohkem või vähem kui kolm, mõned võivad olla tühjad, mõned võivad kohal olla vaid loetud ajahetked, mõne sisu võib ajas muutuda. Mõni valik võib ajas muutuda. Valija ise võib ajas muutuda. Valija võib aegajalt mitte valida. Aegajalt võib tops valida valijat. Aegajalt valib sisu topsi, tops sisu, sisu valijat.

Igasugune tehtud valikute kahetsemine nii suures määramatuses on mõttetu enesepiinamine ja suhteliselt suur totrus.

Monday, September 9, 2013

Sina ei tohi mitte kunagi... ehk diskreetne lugu valusa õppetunniga.

Kuna kõik muu on kuidagi eriti sulnis, siis otsustas elu mulle põnevuse tõstmiseks pisut keerata, seekord (excuse my French) otse tagumikku. Sõna otseses mõttes.

Asi algas üpris süütult - nagu sellised lood ikka. Kusagil sealmaal, mida teoreetiliselt võib juba jala alguseks pidada, oli esialgu tilluke kriim, mida ma üldse tõsiselt ei võtnud. Sest ma olen lihtsalt nii nähtamatu ja kuulikindel ja ausalt, see tilluke kriim oli ikka täiesti alamõõduline. Ma ignoreerisin teda leebe ükskõiksusega ja vist teisel või kolmandal päeval täheldasin, et hmh, pisut ebamugav, just sellises väga mobiilses kohas on mingi väike tüütu häiriv nähtus. Ja mõtlesin, et peaks talle vist plaastri peale panema, et paraneb kiiremini. Aga sinna see minust jäi. Korraga, peaaegu, et üleöö oli tegemist juba vihase paistetuse ja tõsiselt mõõduka põletikuga. Aga kuna mul oli tegemisi kokku lepitud ja mingi pisvinn mind ei takista, siis ma tegin neid tegevusi. Kohati ühe kanni peal, aga ikkagi. Mispeale kuri pisvinn veelgi enam mõõtu ja hoogu läks ja kukkus niiviisi mõistusevastaselt valutama. Minu kõnnak, mis muidu on täitsa sujuv, sarnanes rohkem purjus puujalgse piraadikapteni komberdamisele. Selle peale helistasin lõpuks 1220-te, mis on iga hüpohondriku lemmikliin ja läksin arutelu tulemusenaeile öösel EMO-sse. Sealt öeldi, et jaja, ja väike palavik ka, peab ikka kirurgile (oeh??) näitama, aga kirurg tuleb alles hommikul kell kaheksa, et tulgu ma uuesti. Õnneks tehti väike süst ka, mis punni võitlusvõimu veidi ähmastas, nii et sain enamvähem öösel magada.

Ja siis hommikul sättisin endale riideid selga eelkõige mugavuse järgi, vaatasin, et jah, nojah, juukseid jäid eile õhtul pesemata, aga ausalt, mul oli oma tagumikuga liiga palju tegemist, et teise otsaga vaeva näha, ja nojah... meikima ennast asjaolusid arvestades ka ei hakka. Mingi irooniabakter minus pirises, et jajaa, nagunii näed seal ootesaalis mingit väga erilist tuttavat, kelle silma alla tahaksid sattuda väga sätitult parimas vormis... aga ma lasin sellel mõttel minna. What are the odds?

No ootesaal oli jah jumalikult tühi, paar hädalist seal oli, aga nende sasitud olemisega sobisin ma hästi kokku.

Üks ootamine ühe ukse taga. Teine ootamine teise ukse taga. Lõpuks vastuvõtukirurgi saal. Kena tütarlaps juhatab sisse. Ja siis naeratab mulle laua tagant sõbralikult kirurg... IIIIKS. Millal nad otsustasid, et kirurge tuleb meesmodellide sõjaväelaagrist palkama hakata?? Pikakasvuline, laiaõlgne, imeliselt värskelt lõigatud soenguga, 2-millimeetrise filigraanse hambemerandiga üle lõua, kõrvas imetilluke, kuid väga olemasolev kristall, suured pruunid lopsakate ripsmetega silmad ja lumivalge naeratus.

Klunks. Oeh. Ja mina ühes oma elu räsitumas ja magamatumas, pehmete retuushidega ja lohvakas t-särgis ja... noh... kuusuuruseks paistetanud kanniga. No oleks see Adonis vähemalt paarkümmend aastat vanem olnud!

Ühesõnaga, korraga tundus mõte, et ma pean nüüd ilusti tubli tüdruk olema, voodile kõhuli viskama ja oma peffi paljastama, mulle kuidagi NII palju raskemana, ja seda hoopis teistel asjaoludel, kui ma olin planeerinud. Vandusin irooniabakterile koledat hukku ja tegin asja ära, sest ausalt... no mis mul üle jäi?! Tundsin, et olen saavutanud omalaadse rekordi - mu muidu märkimisväärselt kenas vormis pepu pole mitte iialgi varem olnud ühe meesterahva seltskonnas väiksema dekoratiivse väärtusega kui sel hetkel. Ja see, et see isand nägi välja just nagu kuum filmistaar, ei aidanud sellega leppimisele absoluutselt kaasa. Lausa pisar tuleb silma, kui järgi mõelda... Ja teine rekord kohe otsa - ma ei ole ennast ühegi kauni noore meesterahva seltskonnas lahti riietades tundnud  ennast armetumalt kui sel hetkel. Tõesti, selle kirurgi patsientidest vähemalt pooled oleksid talle tänulikud, kui ta koti pähe tõmbaks, siis nad saaksid oma hädadele keskenduda, mitte mõelda selle peale, kui kontrastselt masendavad nad välja näevad. Täiesti kontekstiväliselt, sest tegemist on ju arsti ja patsiendiga... No ei! Kui sa oled naisterahvas ja kirurg on niivõrd rabavalt seksikas, siis pead sa olema vähemalt 120, et sa sellel ennast häirida ei laseks.

Ma siiralt loodan, et mu briljantrohelise ja viinakompressi ühistööna rohelise-punaselaiguliseks töödeldud alaskasuurune kannikas pakkus talle vähemalt professionaalset kaifi üksjagu...

Elu!

(jah, asjaolusid arvestades ei oleks võibolla mu enesetunnet kuigivõrd päästnud ka see, kui juuksed oleksid patsi asemel värskelt pestult kohevad ja õrnalt lokkis ja silmi varjutaks diskreetne meik... aga kahtlus jääb. Ilmselt edaspidi teen ka vahetult enne maailmalõppu korralikult pediküüri ära.)




Wednesday, August 28, 2013

Mandumine on lihtne, aga elu on sport!

Alguses on kõik ilus. Kõik on nii uus ja põnev ja kõiges selles võrratult uues ja põnevas oled ilma igasuguse vaevata iseenda parim mina. Silmade särades ja südame värisedes, pulss kõrge ja pea pilvedes. Uus töökoht, uus tutvus, uus kleit, uus deit... Väikesed variatsioonid, aga sisulist vahet pole.

See ilus ja värviline pilt muutub tükkhaaval pisut kulunumaks ja pisut luitunumaks, teisisõnu, hakkab üha rohkem sarnanema kõigi nende tavaliste ja igapäevastega, mis sind ümbritsevad. Reaalse eluga, ilmselt. Ja see äravajumine on mõlemapoolne. Pisuthaaval asendub su parim mina ka su tavalise minaga, mis on esimesest laisem, tujukam, ebakindlam, rahutum. Ja sarnaneb ka rohkem reaalse minaga kui see esialgne hea ja ilus.

Sealt edasi on kõik kättevõtmise asi. Ei pea iga kuu tööd vahetama, iga nädal uut kleiti ostma, uut deiti otsima... Vanale saab ka roosa lehvi ümber panna ja improviseerida. Vana nimel saab ise pingutada, teadlikult tööd teha. Vastasel juhul langevad mõlemad - nii maailm kui ma ise - alla selle reaalse piiri ja lagunevad inetumateks.

Selgub, et uue kleidi brändi pikaajaline ilu oli pettus ja mina muutun tigedikuks, kes sellest veebis kirjutab. Selgub, et kui mees prügikasti aastate kaupa välja ei vii, muutun mina lõpuks kättemaksuhimuliseks, ei viitsi enam malbelt suhelda, vaid hakkan hammustama. Ja need pildid ei ole enam lihtsalt reaalsed, vaid alla normaalsusepiiri inetuks mandunud.

Nii tihti ei hakata õigel hetkel midagi tegema selleks, et mitte põhjani ära vajuda. Lastakse minna, vajuda imeilusast reaalseks - ja siis sealt sammsammult üha madalamale. Tüdinuks, igavaks, inetuks. Head asjad juhtuvad ju iseenesest, kui suu ammuli ja käpakesed laiali oodata... jaaa... tõesti!

Nii tihti ei tee mina siiski ka enne õiget hetke midagi, et mitte põhjani vajuda. Lihtsam on maailma, olukorra ja selles iseenda mandumist tajudes põgenda järgmisesse uute ja ilusasse. Kohta, aega, kleiti ja deiti.

Uhke olen ma vähemalt selle osa üle, et ma mandumisega nõus ei ole. Ei ole nõus seda ise tegema ega selle sees marineerima, sest nii paljud annavad alla just sealmaal ja manduvadki täiesti masendavalt ära. Mina vähemalt julgen ära minna. Uut otsida.

Ja mõnikord, nüüd, vanemaks ja kompromissisõbralikumaks saades, saan isegi vana väärtustamise kestvusspordiga hakkama. Vähemalt teadvustan, et seda on vaja, vastasel juhul tuleb mandumine. Siin on ainult üks keeruline koht: kuidas aru saada, mida saab pingutades päästa ja mida mitte? Kustmaalt lõpeb tolerants ja algab eneseraiskamine? Seda ma veel ei tea.

Tuleb tunnistada, et see julgus asjade mugavustsooni nõmedaks mandumise lootusetuse tajumisel öelda, et nii, aitab, siit mina enam edasi ei tule, on teinud ilmselt tõelise heateo üsna mitmele inimesele, kes ilma selleta poleks vaevunud ehk muutuma. Kes oleks sellesse marinaadi jäänud loksuma aastakümneteks. Valus, aga väga-väga vajalik paremaks inimeseks saamine. Nii, et globaalselt võttes on minust seegi kübeke maailma ees kasu.

Ja kuigi see on olnud ka minu jaoks emotsionaalselt ränk, siis see on täiesti kindel: mandumise sees, nagu öeldud, ei ole ma nõus olema. Ma PEAN saama kas muuta - või minna, olgu või tükid taga.

Monday, August 19, 2013

Misasi on hea?

Nii tihti ütlevad inimesed, kes on milleski tõesti superhead, et oeh, ma ei tea, mis nüüd mina, ma ikka väga püüdsin, aga ei tulnud ikka piisavalt sügav, maitsev, põhjalik, professionaalne. Ja rahvas kuulab neid sügavas hämmelduses, sest see, millega need inimesed hakkama saavad, on lihtsalt uskumatult äge ja keegi poleks lugedes, maitstes, kuulates osanud ealeski kahtlustada, et selle suurepärase teose looja võiks arvata midagi muud.

Ainult, et nad ise ei saa sellest kuidagi aru, vaid marineerivad mingis hoopis teises maailmas, kus nad on rabavalt andeka või erakordselt tööka asemel mingid haledad keskpärased.

Ja siis sõidab neist veoauto üle või nad saavadki (päriselt) infarkti, ega saagi kunagi teada, et nad olid tõepoolest, täieliselt ja tegelikult vapustavalt head.

Whatta waste.


Thursday, August 1, 2013

Mentaalne album

Ei taha kõigile neile eelmistele suvedele sugugi liiga teha, seetõttu öelgem lihtsalt, et küllap on kõik nende jooksul kogutud elamused ja mälestused aja möödudes kuidagi mu tüve eluringidesse lahustunud ja ei tule enam selgete piltide, daatumite ja seostega varustatuna kutsumise peale välja. Küllap olid need eelmised suved siiski ju ka kõik eriliselt kirkad ja eredad ja rahuldustpakkuvad.

Aga see suvi, no see suvi on seda kindlasti. Mentaalses albumis on järjest väga värvilisi ja põnevaid lugusid. Ja siis on albumit lapates koguaeg selline tunne, et ooo, aga see ju veel ka, see leht on ka seal vahel, see päev, see õhtu, see tunne, see lõhn, see jutt, see seltskond, see... Kõik need maasikalehed ja higised käejäljed lehtede vahele peidetud pealegi...

Saan täitsa aru neist, kes suve ja sügist ekstaatiliselt purkidesse villivad, et siis moose ja mahlu täis keldri kohal rahuolevalt ohata, et see kõik sai kinni püütud ja säilitatud, et talvel ampshaaval uuesti ette võtta, läbi mõelda ja läbi seedida.

See sissekanne on nagu mäluvai, et ei oleks järgmise suve lõpul (mis kindlasti on ka sama eriline) sarnast tunnet, et ei mäletagi, mis need eelmised kõik olid. 

Ja alati, absoluutselt alati on üle kõige see hetk, kui sa tüünelt libised läbi sooja merevee selle tundega, et sina oledki hüljes ja välja sellest veest ei tule enam iialgi, või noh, ainult seetõttu, et seltskond, kes rannal ootab, on ikkagi liiga hea. 

Saturday, July 6, 2013

Sentimentaalsusehäire

Võililled.

Pihlakad.

Pärnad.

Kui mul on aega, PÄRISELT AEGA, nende kõigi õitsemist tõeliselt märgata, olen ma eluga lapsikult  rahul. Ei teagi, miks just need, aga nii kuidagi on kujunenud. Kogu see ülejäänud õitemeri on ka tore, muidugi. Samas võiks keegi mu nina ees sireliõitega nõrkemiseni üles-alla hüpata ja peamine emotsioon, mis minus tekiks, oleks ebamäärane mure ta vaimse tervise pärast.

Aga võililled, pihlakad ja pärnad... Neid õisi ei saa vaasi korjata. Ausalt. Võililled näevad juba järgmisel päeval kergelt mädanenud välja. Pihlakaõied panevad toa ootamatult räigelt haisema - nagu oleks sul laua all peidus kaks polkovniku leske, kes kumbki on kasutanud pool liitrit diisli baasil tehtud lõhnavett, kumbki erinevat. Ja pärnaõitel lihtsalt puudub vaasidekoratiivne väärtus.

Võilillede särav kollane kraaviservadel, teeäärtes, õues, ausalt öeldes, korraga igal pool, on nii kompromissitult kirgas. Nende sisse tuleb ise kohale minna, suurema koguse võilillede vahele maha istuda ja lihtsalt olla. Ollalla. Päike ja kirgas kollane. Kohe algav suvi.

Pihlakaõied on nagu viirastused - nad õitsevad nii kiiresti, et sa jõuad seda vaevu märgatagi. Kui hästi läheb, jõuad nende lõhna, mis õues ja kohapeal on hoopis mahedam ja mõnusam, paar kopsutäit sisse hingata, jõuad imetleda nende vahupehmust.. ja läinud nad ongi.

Pärnad. Suve täiuslik tipp. Haldjalikult mahe lõhn iidsete suurte puude all, lõhn, mida ma tavaliselt kohtan öisel jalutuskäigul Toomkiriku juurde.

Pärnad õitsevad praegu. Nüüd.

Friday, June 28, 2013

Kõik need ilusad kohad

... noh, Tenerife ja Amazonas ja Vallrahu ja Suur Kanjon...

need on kindlasti ka. Ja siis on mõned absurdselt imelised kohad otse siinsamas, nurga taga, kaks pööret vasakule. Tallinnast vaid paar kilomeetrit.  Sammaldunud katustega majakesed otse metsa sees, väikesed lagendikud siin-seal... punutud vitsaiad, vana pumbaga kaev, tillukesed rajad vanade kaskede vahel, soppe ja salanurgakesi täis õu, udu üle angervaksavälja... küünlavalge saun ja paljad tüdrukud kastese muru peal selili maas. Soe suvine öö, mis pimedaks ei lähegi. Maasikad. Kuum ja külm kordamööda. Lõhnav kaseviht. Lõhnavad kased.

Muinasjutt peidab ennast nurga taga ja tabab meid ootamatult.

Thursday, June 20, 2013

Kõige paremad sõnad

Baasturvalisus.

Keegi tark inimene ütles, et ma olen nii üle iga määra hull just sellepärast, et mul on kõrge baasturvalisus. Mis on teatud mõttes üllatav, sest, kuigi ma seda eriti välja ei näita, on minugi hinges aegajalt kõhklused ja kahtlused. Või kui kahtlusi ei ole, siis kõhklused kindlasti on. Ja üksjagu palju on ka need hetked, kui ma olen nii nõrk, nii nõrk... ja maailm on üks irrmus koht. Seega ei julgeks ma enda kohta küll öelda, et see baasturvalisus mul eriti tugev on. Ma poleks selle mõttegi peale tulnud.

Aga edasise arutelu käigus tuli välja, et jaa... kuigi ma olen olnud lapsest saati pööraselt iseseisev ja kuigi meil mingit ninnunännut kodus kunagi pole tehtud, on mul titest peale olnud SUUR, TUGEV, TARK ja KAVAL tagala. Just täpselt sellised alfahundid, kes oma kutsikaid ülearu ei poputa, küll aga kaitsevad, julgustavad ja on ALATI OLEMAS, just sellise suure, tugeva, targa ja kavala jõuna, mille vastu ei saa mitte keegi maailmas. Kui vaja peaks olema.

Seega, misiganes jama ette ei satuks, ma saan sellega hakkama. Ja kui mina ei saa, siis ME saame sellega hakkama. No ja sealt see baasturvalisus.

Millest johtuvalt võin ma teha ka oluliselt rohkem lollusi kui keskmine eestlane. Sest ma riskin rohkem. Võibolla liigagi... Aga see on juba hoopis teine lugu.

Seega. Kõik need imeilusad sõnad... nojah, tore on. Võib kah, lilled ja liblikad ja auruvedurid ja... Aga kõige, no ausalt KÕIGE ilusamad sõnad on: "Misiganes ka ei juhtuks, sa võid minu peale loota."

Thursday, May 30, 2013

Päriseltolemine ja mängultolemine

Maikuu on kõige ilusam kuu lihtsalt.

Nii ma siis tähistasin ühe oma lemmikkuu eelõhtut, lesisin võrkkiiges ja vahtisin selget taevast läbi õitsevate õunapuude. Vahepeal tõi tuul sealt mõned kroonlehed alla, üks puudutas langedes mu põske. Taevas oli lausa lollakalt sinine ja kõik oli lihtsalt... väga hästi.

Igasugused mõtted külastasid mu pead, kah sellised kerged ja healõhnalised ja tuulest kantud.

Et siis. Korraks tuli meelde aeg, kui me siia kolisime. Sellest on ikka nii palju aastaid ja kogemusi möödas... Tollasel minal ja praegusel on ikka väga palju vahet. Ja siis õige natuke on meis midagi sarnast ka. Kõige suurem vahe on vast teadlikkuses iseenesest - ja iseenese aktsepteerimises. Vasikaeas olin ma enesetundmises ikkagi täitsa lammas, kui nii on zooloogiliselt korrektne öelda.

Aga nüüd on asi enamvähem selgeks saanud. Et milline ma siis tegelikult olen - ja et just selline olla on hea. Ei pea mängultolema, kellelegi midagi tõestama. Ja isegi, kui mõelda selles võtmes, et hädasti oleks vaja seniseid saavutusi kellegaiganes joonele ajada, ka siis poleks põhjust häbeneda.

Olen just selline ajas ja ruumis, nagu tahan olla, sest ega kogematast pole siin ju ülearu midagi. Ükskõik, mida ma mõnel nõrkusehetkel - või vaidlushoos, mis tegelikult tähendab sama - väita võin, tegelikult ma tean alati, kelle isepäine käsi (jällegi, kui nii on bioloogiliselt korrektne öelda) seal tüüri küljes on.

Veider mõeldagi, kui palju aega võttis, et see hirm, et ma hakkama ei saa, mingeid kohustusi ja vastutusi välja ei vea, iseenese ära kaotan või maha salgan mingisse sellisesse mudelisse, kus ma saan eluga rahul olla ainult väga jõuga ja vastuvoolu, et ma lihtsalt ei jaksa... kogu see hingekägistav ebakindluse pundar lõpuks ometi selja taha jätta.

Praegu on siis nii. Läbi lillede - või õunapuuokste: kaks erakordselt hästi välja kukkunud kabajantsikut toimetavad toas, mina lesin võrkkiiges, "A Dance with Dragons" kõhu peal, kissitan kevadõhtuse päikese poole silmi ja tunnen rahulolevalt nurru lüües, et ma usun absoluutselt ja kõhklematult. Iseendasse. Kuigi tulevik on värviline ja mitmekülgne ning elu pisut keeruline, nagu ta mul ikka kipub olema, saan ma selle kõigega suurepäraselt hakkama kas ühel või teisel viisil.


Monday, May 27, 2013

Rääkimisesuutmatus

Inimesed on nii erinevad. Minu jaoks on kõik probleemid, isegi väga isiklikud ja haigettegevad, lõppkokkuvõtteks taandatavad inimlikkusele: tahtis head, aga välja tuli, nagu ikka. Vahetevahel võib igaüks, isegi mina (kuigi seda muidugi ON raske uskuda) käituda nagu tropp. Aga see seisund ei ole oma inimlikkuse tõttu sugugi absoluutne, kokkuvõttes on seda võimalik mõista ja kui juba mõista, on väga raske hukka mõista. Aga see mõistmine ei tule täiesti iseenesest. Mina oskan selleni saada kas läbi väga pika mediteerimise või siis, mis palju lihtsam, läbi avatuse ja arutelu. Kui läks pekki, tuleb nii öeldagi; vabandada, kui asi väärt on; naerda, kui vaja; kiruda, kui tundub asjakohane; vihastada; vajadusel isegi hambaid kiristada ja rusikat viibutada. Aga lõppkokkuvõttes ennast sellest jamast läbi VÄLJENDADA. Ja kuulata teist asjaosalist, kes ennast of coors samamoodi voolavalt ja värvikalt väljendab nagu sa isegi.

Aga kui ei väljenda? Kui kohe üldse ei väljenda? Kui on põhimõtteliselt enamvähem rääkimisesuutmatu?

Kui palju kohustab kogemus ja mingi tillukene nõidsus sellist sõnatust tõlgendama? Kustmaalt on kompromissi tegemine juba iseenese salgamine? Kui palju on üldse põhjendatud salata iseenda verbaalsust ja lahendust: "räägime asjad rahulikult läbi nagu suhteliselt täiskasvanud inimesed ja arutame"?

Ja kustmaalt on suhtumine: "ah, okei, minge metsa, miks MINA pean alati rääkima - kui ei taha, pole vajagi" juba iseenesest lapsik? Sest see, kui puhtalt tüdimusest, et miks mina alati pean, langeda samale tasandile, vaikida ja ohkida ja teha nägu, et kõik on hästi, või vähemalt jamadest mitte rääkida, siis kuhu see täpselt viib?

Tegelikult ma ei tea seda ju - minusuguste maailmas viib see ühte kohta, aga teiste inimeste puhul võib lõpptulemuseks olla miski hoopis muu. Kellegi teise kogemuste kaleidoskoobis jooksevad needsamad värvid iseenesestmõistetavalt hoopis teistsuguseks mustriks kokku.

Võibolla on krooniline rääkimatus ja pinnapealne distantsiga tekstivahetus just see õige lahendus? Et elu ju näiliselt toimub. Ja nii ongi hea. Ja et kui ei räägi, siis polegi olemas?

Pekk, ma ei saa niiviisi isegi autoga sõita ju, kui pea liiva all on?!

Aga see kehtib ainult minu kohta.

Oh heldus, kui vähe ma tegelikult tean ja kui kinni inimesed iseenese tõlgendustes on.

Monday, May 20, 2013

Lihtsad ja ilusad asjad

Elu, va nurjatu, ei kingi õhtul sulle spontaanset lilli ja ei alusta su hommikut jalamassaazhi ja värskelt pressitud apelsinimahlaga (ja ma ütlen apelsinimahlaga just seetõttu, et mul pole vähimatki põhjust kurta sellepärast, et ma ei saaks hommikuti voodisse tassi head kohvi - ja... ja... sellest, et ma seda apelsinimahlale eelistan, ma üldse ei räägigi, sest see pole üldse point).

Ühesõnaga, nagu ma ütlesin, elu ei loobi roosiõielehti su voodile ja ei vea sind välja seiklema ja IZZAND küll, kui kohutavalt ebaõiglane see on, ja, mis kõige tähtsam, mehed on sead.

Nojah, seda nad muidugi on, aga kui kõik kokku võtta, on siga päris nunnu loom.

Ja miski ei takista sind... ise...

Jah - millal ma ise õhtul spontaanselt lilli kinkisin või hommikul kellelegi jalamassaazhi tegin või õielehti voodile loopisin? Miks elu peaks seda minu eest tegema? Miks peaksid mehed alati tegema kõiki neid ilusaid spontaanseid zheste, kui, olgem siin nüüd ausad, naised on palju spontaansemad. Ja asi see peotäis õielehti voodile visata ei ole... (ja kui ma pärast meest nii kaugele ei saa, et ta need tänulikult ise ära koristab, siis selles olen ma ikka sügavalt ise süüdi...)

Aaa... õigus jah, selleks, et seda tehtaks mulle, mitte, et mina teistele? Ja kui me kõik niiviisi mõtleme, igaüks ootab, et teine teeks, siis kuhu me TÄPSELT välja jõuame? Kas see on mingi spontaansus, kui keegi peab koguaeg kramplikult arvet, et kes kui palju kelle selga sügas ja kelle kord nüüd on?

Teen ja tahan. Ise ;)

Friday, May 3, 2013

Shallalallalla


Sellel pole vähimatki tähtsust
Kes sa parajasti oled
Minu sees on unelmate printsi vorm, mis
Käib kunstniku käega üle iga taina
Peagi
Vormub tulevane ülik
Trimmis hing ja tundlik keha... tuleb
Tuleb-tuleb, korduvalt ja kaua
Läheb sama kindla käega
Laia ilma imeliselt
Präänikutemaalt

Valikute taga

Mõnikord lihtsalt kahte üksteist välistavat asja korraga valida ei saa. Kordamööda ehk jah, aga mitte sellelsamal ajahetkel, sellisena nagu sa siis praegu oled. Valides ühe head ja vead jääd sa paratamatult ilma teise vigadest ja, mis paraku palju hullem, headest külgedest.

Ei ole mu kätes seda rammu (vabandust ropu anekdoodi parafraseeringu pärast), et kohatist kahetsust alla suruda. Ei ole minus selleks piisavalt ei vaimupimedust, fatalismi või puhast pohhuismi (vabandust ugride rabavalt keeleteadmatu arusaama tõttu, et selles sõnas midagi roppu ei ole ja et see klassifitseerub suhteliselt steriilseks nimisõnaks). Need aitaks ehk, et mitte kahetseda.

Äh, muidugi ise valisin. Of coors. Mismoodi see nüüd tähendab, et mul ei võiks vähemalgi määral kahju olla neist headest asjadest, mis mul seetõttu olemata jäävad. Jah, muidugi, argumenteerigem, et kahte korraga ei saa ja näe, kui palju halba jäi ka olemata, jaaadijaadijalla. Nagu ma ei teaks. Aga mismoodi lohutab see last minus, kes tahab kommi ja jäätist ja shokolaadi ja seda kõike korraga??

Einojah, üldiselt on kõik hästi. Ja üldiselt tean ma kindla peale, et eks ma oleks ikka selline, nagu olen ja eks ma suure tõenäosusega valiksin ikka seda, mida olen valinud, kogu selle rahutuse ja hingeängi, kahtluste ja hootise üksinduse hinnaga.

Lihtsalt möödudes ja märgates tekib paratamatult see mõte, et näe... mis oleks võinud... mismoodi see võiks küll tunduda - võibolla ma ei saagi teada. Sest...

ma tegin teised valikud.

Mille juurde ma muidugi jään.

See ei tähenda...

Ega see, et sul on hea kujutlusvõime ja nii suur uudishimu elu vastu, et ilmselt ühest elueast ei piisaks, et kõiki neid valikuid päriselt ka kogeda, ega see ei tähenda seda, et sa ei tea, mida sa tahad, isegi kui oled naine.

Thursday, May 2, 2013

Rituaalid

Jah, rituaalid tõesti mõtestavad ja väärtustavad elu erinevaid koostisosi. Mu ema absoluutne ükskõiksus igasuguste rituaalide vastu on mind paraku piisavalt mõjutanud, et ma nende väärtuseni, nende tegeliku tähtsuse mõistmiseni olen jõudnud alles üsna pika ringiga. Mu vanemad on vist ühed vähesed, kes ei pea jõule, sest nad lihtsalt ei viitsi. Rääkimata emadepäevadest, isadepäevadest ja muudest päevadest, sünnipäevigi peetakse rohkem niiviisi... ah, olgu pealegi, teen kohvi ja kingin shokolaadi ja saame selle tüütu asja kaelast maha stiilis. Seetõttu ongi mul endal olnud vaja rituaalideni jõuda, kodust seda teadmist ma kaasa ei ole saanud. Ja nende loomisel on mul väga palju õppida.

Ah, muidugi on mu emal selles mõttes õigus, et võltspuised "oisaamekokku, sööme sülti ja igavleme kuninglikult laua taga" rituaalid on tühjad ja mõttetud. Ja kui mees on muidu armastav ja hooliv, siis on ikka ülim totrus teda grillida, et ta pulma-aastapäeva meeles ei pea. Siis tuleb leppida, et on igati tore mees, aga lihtsalt mälu ei ole. Mossitamine ei vii kuhugi. Selles kõiges on emal muidugi õigus. Ainult, et see, et osa rituaale on võltsid ja puised, ei tähenda, et lapse peaks pesuveega välja viskama. Palju on sellist head ja ehedat ka.

Nii ma siis imetlengi ammulisui inimesi, kes oskavad luua endale ehedaid rituaale, mis tõepoolest elu rikastavad. Rõhutavad olulisi asju ja väärtustavad neid, sest muidu võiks igapäevane töine või kodune või suhterutiin ju lämmatada meie jaksu neid märgata. Rituaal puhastab olulise argisest rähklemisest ja tõstab selle esile. Näedki, kuidas see särab. Olgu see siis hommikune tass kohvi, mille unisele kaaslasele voodisse tood, või piknik volbripäeval, hoolimata sellest, kui külm ilm parajasti on. Isegi iga-aastane sünnipäevakink võib olla tüütu kohustuse asemel tore mäng, kui sa selle fookuse sead "oh jeesus, jälle, ma ju tõesti ei tea, mida talle kinkida" pealt hoopis sellele, et märkad ja mõtestad kaaslast ja korraga on sul üksjagu ideid, mida võiks kinkida, mis oleks päris ja ehe ja kannaks sõnumit, et sa oled teist märganud. Päriselt. Mitte sünnipäevakingituse tegemise kohustusest.

See päris ja ehe õnneks ei nõua eriti palju vormilist. Käisin kunagi pulmas, mis kvalifitseerus täiesti nõuetele vastavaks teatraalseks palaganiks - paljudele piinlike pulmamängude ja seksistliku pulmatola, vabandust, pulmaisani. Pugisin kartulisalatit ja mõtlesin, et oh, issand, halastage, milleks?! Võrdluseks heade sõprade pulm, kus kogu see piinlik ja "sest nii käib" loll palagan puudu oli, selle asemel oli midagi hoopis ehedamat - lihtsus, väärikus, läbimõeldud rituaal, millel oli oma ajalugu. Ja midagi muud ei olnudki vaja, see oli kõik väga võrratu. Rõvekülmast ilmast hoolimata. Või isegi lausa selle abil ka, sest eks seegi oli osa rituaalist.

Jah, oskaks isegi nii... Aga eks ma õpin.


Friday, April 26, 2013

Närvi ei ole

Üks päris suur asi sai ära tehtud ja küllaltki hästi.

See, et ma kaks päeva enne suurt üritust juba TEAN, et see läheb väga hästi korda, on uus kogemus. Varem ja tavaliselt ikka oluliselt väiksemate asjadega on närv suurem olnud. Seekord magasin eelsel õhtul sügavalt ja rahulikult, korralduspäevade pinge oli selja taga ja hing oli väga rahulik.

Muidugi oli kohapeal vaja orkestrit jälgida. Alates sellest, et üks peldik ei töötanud (check!), kuni selleni, et "kuulge, pange ruttu uued taustaslaidid, uus show algab juba" "ups" (check!). Ja et ühed külalised leiaks üles oma takso ja teised oma joped... Aga sellega ei tegelenud ju mina üksinda, neid valvsaid silmapaare oli seal teisigi... Ja lõppkokkuvõttes ei oleks keegi ilmselt märganud, kui ma oleks tasakesi kodus voodis tudunud.

Aga närvi ei olnud hetkekski. Päriselt ka. Kõik oli nii läbi mõeldud, et pekki ei andnud minna. Mis siis, et komponente oli nii palju - alates konverentsist ja lõpetades peoga, kus osales pea 300 inimest, kõik väga nõudlik publik.

Kas nüüd ma siis olengi professionaal või?

Saturday, April 13, 2013

Ma ei tüssanud sind, Odysseus.

Kõik, mida vajad, tuleb su juurde
ühel või teisel varjatud kujul.
Kui tunned ta  ära,
saab ta su omaks.
Kõik, mida tahad, tuleb su juurde,
tunneb su ära ja saab sinu osaks.
Hinga, loe kümneni.
Hind selgub hiljem.

Thursday, March 21, 2013

Või siis hoopis nii...

N: "Oh, mehed lihtsalt ei mõista mind..."
M: "Ahsoo... Sa mõtled seda, et sina tahaksid mehi kamandada ja nemad ei taha seda mõista?"

See oli nüüd küll selline haruldane hetk, kus ma teadvustasin, et mehed ei ole sugugi nii lihtsameelsed, kui see mõnikord tundub.

Tuleb olla ettevaatlikum.

Mis mind reetis?

Tuesday, March 19, 2013

Oojee

Elu toredaim diagnoos peale nende kahetriibuliste: mul on süda nagu hobusel! Igatahes. Teravad valud rinnus tulid lihtsalt laiast närvipõletikust, mis annab palju kirkama tulemuse kui südamelihase põletik annakski. Perearst pani mulle lihtsalt umbes 10 korda jubedama diagnoosi kui asi tegelikult on.

Haa! Valu oli tõeline ja traagiline, oli ärevust ja ehedust, verd, pisaraid, eksistentsiaali ja esoteerikat ja kokkuvõttes ei olnud midagi _tõsiselt_ tervistkahjustavat! Ma võtsin seda perearsti diagnoosi ikka täie tõe pähe, loomulikult. Ühest küljest hea ka, haigusest kosuv inimene oli kangeks hirmutatud ja ei julgenud eriti pingutada, mis ilmselt oli hea mõte. Aga see-eest tekitas see väga palju muret nii mulle endale kui teistele... see oli see karmim osa. Selle oleks võinud ju ka vahele jätta.

Samas - let's look at the bright side. Kindlasti oli see väga loksutav elukogemus, pani paljusid asju ümber hindama ja haigla kõrgest aknast vaikuses ja rahus elu suurt pilti vaatama. Sain väärtusliku kogemuse nö. poole hinnaga.

Haigla kardioloog selleni muidugi ei jõudnud, aga minu jaoks on tugeva südame ja nõrkade närvide vahel ilmselge seos. Mu närvid ongi sellepärast läbi, et mul on nii suur ja tugev süda ;) Kellel ei oleks?

Kirjutan praegu oma töökava järgmiseks 80 aastaks ja üldse:


Monday, March 18, 2013

Kaval elu

Olin just enesega kokku leppinud, et ei hakka metama ja kõik. Taskufilosoofiaks piisab soovist leida ettekäänet mitte tööd teha. Aga metan ikkagi, sest elu kavaldas üle ja tekitas liiga suure kiusatuse.

Istun siin kaheksandal korrusel, vaikses tühjas ruumis ja vaatan juba kolmandat päeva suurtest akendest alla üle linna. Päris võimas vaatepilt on. Ja siis nägin netis juhuslikult, et:




Just nõndaviisi olen ma laias laastus käitunudki, just sellesama kõrguse ja selguse pärast.  See ei ole elu teinud lihtsaks (sorry, kesiganes selle targa soovituse kirjutas), küll aga lihtsamaks. Ja oluliselt nauditavamaks.

Ja... see vaade ja see tunne on nii õige. Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna ja pilt tuli ise kohale.

Sunday, March 17, 2013

And if l die today, I'll be a happy phantom


/-/
And I'll go chassin' the nuns out in the yard
And I'll run naked through the streets without my mask on

/-/

See on häbiväärne, täiega, tõeliselt. Nautida kogu seda kõrget vaadet ja päikesepaistet ja luksuslikku vaikust ja aknast voolavat kevadelõhna ja mõelda kõrge eksistentsiaalse ja filosoofilise asemel peamiselt töllakaid mõtteid, et ei tea, kas peaks minema kõrvalpalati meestele öösel kolli tegema, valge lina ümber. Kargan uksest sisse ja teen: "BÖÖ!" ja need, kes selle peale rinnust ei haara ja õhu järgi kõõksuma ei hakka, võivad koju minna. Või nojah, ma võin muidugi ka linal lasta langeda ja siis need, kes ka selle peale kõõksuma ei hakka, võivad koju minna. Neil ei tohiks küll mitte midagi viga olla. 

Või siis tuleb meelde see kuulmisviga, kus sõbarlik töömotivatsioon "ora tagumikus" muutus kellegi kõrvades millekski hoopis veidramaks, nii, et ta pidi veidi aja pärast hämmeldunult, et... kuule... aga miks just orav?!

Ühesõnaga, ei midagi sulnist ega aristkoraatlikku, eksistentsiaalset ega ülevat, vaid kahtlase moraalse väärtusega naljad, mis kiiluvad ajusse kinni ja sunnivad mind selles avaras vaikuses itsitama, mis... ei ole just usaldusväärne stabiilsuse märk, tõenäoliselt. Aga on samas nii loomupärane. Mis me sellest järeldame??

Aga jah. Pit stop. Maailm on natuke peatunud. Kiirustada ei saa, aeg on maas. Rahulikult, pingeidmaandavalt. Vaikselt ja valgete seintega. Ja see vaade nii kõrgetest akendest ometi ju on märgiline. Ja siis... kõrge ja kauni asemel sellised mõtted. 

Muidugi on hea, et igaksjuhuks kõik katsed ja testid ja... See aitab endalgi märgata, et tegelikult oli pinge suurem kui pealtnäha paistis.  Mis ilmselgesti tekitabki süüdimatusehoogusid. Mis omakorda sobivad jällegi nende kõrgete valgete seintega ka küllalt hästi, pealegi asub vastav asutus siin kah üsna lähedal. 


Oh, aga see paigalolek teeb samas ka jubedalt kärsituks. Tahan-tahan-tahan... 

And I'll go wearin' my naughties like a jewel
They'll be my ticket to the universal opera
There's Judy Garland taking Budda by the hand
And then these seven little men get up to dance
They say Confucius does his crossword with a pen

Monday, March 4, 2013

Hea põhjus ehmatada

Ega see eelmisegi postituse eksistentsiaalne hala täiesti niisama õhust ei tule. Igal asjal on oma põhjus - olgu selleks siis kasvõi juhus. Aga põhjus on.

Tulin eelmise nädala esmaspäeval arsti juurest ja seletasin emale rahustavalt, et eiei, kõik on korras, kopsud on puhtad, paistab, et kopsupõletikust hakkan terveks saama. Mis oli täiesti puhas tõde. Ainult, et mitte kogu tõde. Ja kuna ta sellega rahuldus ja vastuse üle rõõmustas ning EI hakanud küsima täpsustavaid küsimusi, nagu et: "Oot, sul olid mitu päeva rinnas valud, need, noh, millest sa ei rääkinud. Ega sul äkki veel teisigi gripitüsistusi ei ole, näiteks nagu südamelihase põletikku?" - no ja kui ei küsinud, siis ma ei hakanud ise seletama ka.

On need korrad, kui sa tuled arsti juurest ja jätad teistele rääkimata, mis diagnoosi sa said. Gripp, millest kõik algas - no see on tavaline, sellega kedagi õnneks väga ei hirmuta. Järgmiseks, kopsupõletik, see on juba karmim kraam, aga ka veel enamvähem. Südamelihase põletik aga...

No võibolla tundub see hullem sellepärast, et mul pole seda  kunagi varem olnud ja et arst manitses äärmisele tõsidusele. Niisiis, internet, avita. Misasi see südamelihase põletik siis täpselt on?

  • On võimalik täiesti välja ravida? Milline tore uudis.
  • On võimalik, et sellest jääb eluaegne südamepuudulikkus ja/või jaksamatus eriti midagi teha. Mida kuradit?!
  • Südamelihase põletik on 20% nooremate inimeste äkksurmade põhjustaja. Mida, oot, palun, lubage, kuidas täpselt?

Äkksurm. Ahsoo.

No vahva, mitte selline, mis teatab ette valudega, palavikuga, ma ei tea... hoiatab millegagi... et sa saaksid veel midagigi mõttestatut teha, kiirabisse helistada, teha endale kunstlikku hingamist või elektrishokki (James Bond tegi, järelikult ma tean, et saab...). Ei. Lihtsalt. Äkki. Pauh. Ootamatult, sellest ka nimi.

Ma ju teoreetiliselt tean, et iga elu lõpeb surmaga (vastupidist pole veel kinnitatud) ja nii minugi oma kord. Ja ma teoreetiliselt tean ka seda, et igal õhtul magama minnes on imetilluke, aastatega suurenev oht hommikul enam mitte ärgata. Kuna see statistika on nii kübemeline, siis selle pärast ma küll eriti ei muretse.

Aga nüüd on minu statistika kordades suurem! Ai! Kümnetes, võibolla isegi sadades kordades ja korraga on see juba ebamugavalt reaalne. Isegi vene rulett võib tüütuks muutuda, kui sa tead, et kuulisaamise võimalus on üks sajast miljonist. Samas, kui sa paned õhtul lapsi magama ja tunned kuklas ärevat teadmist, et korraga on see võimalus üks sajast tuhandest - või üks kümnest tuhandest, siis tundub see kuidagi nii ebamugavalt reaalne ja see turvalisus, mida sa tahad ja püüad neile väikestele inimestele luua, muutub nii haavatavaks. Sina oled ju see, kes peab olema igitugev ja igikaitsev, alati olemas. Ja korraga oled sa ainult inimene, lollaka diagnoosiga, mis hinge murelikuks muudab. Väga kaitsetu ja ärev tunne on. Mind on vaja siin, ma ei saa minna kuhugi. Kõik on ju veel tegemata,  lapsed ja lapselapsed inimeseks kasvatamata, SEE raamat on ka kirjutamata, need kevaded on õnnelik olemata, need mehed armastamata, suureks on kah veel päriselt kasvamata ja vanaks on veel kohe kindlasti saamata. People to see, places to kiss.

Vara on veel.

Jah, muidugi, äkksurm on samas ilmselt see kõige toredam võimalikest. Aga ei, mitte veel, tänan pakkumast, mul on siin tegemist. Mul oli plaanis 120-aastaseks elada ning seega on veel 80 aastat ees ja minge palun pekki oma äkksurmaga. Jah, kõlab nii, et vaim on ikka veel vägev. Ainult, et kipub kogu selles vägevuses salaja värisema. What if...

Ja siis tuleb see kosmosehirm, kusagil on see hiiglasuur piiritu pimedus ja mina vahin temaga vastastikku. Küllap oli ka sellel 38-aastasel naisel, kelle surmakuulutust ma just äsja nägin, ühtteist pooleli. Ja see 36-aastane mees, kelle matusel ma üle-eelmisel aastal käisin, plaanis tol õhtul, mis tema jaoks tulemata jäi, oma tütre sünnipäevale minna... Paistab, et selliseid asjaolusid kokkuvõttes suures saatuseraamatus arvesse ei võeta. Neid inimesi, kes on üle piiri sinna pimedusse läinud, tean ma ju veelgi. Kallid, olulised, erilised, oma sisemise sunni ja värinaga, ELUSAD. Praegu kestavad nad vaid neis mälupiltides, sõna- ja käejälgedes, mis neist siiapoole maha jäid.

Millised jäljed minust jäävad? Kas see on piisav? Kas see on kõik, mida võiks?

Muidugi ma tean, et me võime kõik igal hetkel surra. Ja et tark oleks selleks valmis olla. Olla piisavalt tihti öelnud oma kallistele, kui kuradima tähtsad nad mulle on ja kui õnnelikuks on nad mind teinud; öelda neile, kes mu hinge on puudutanud, et nad seda tegid; öelda, et kirgliselt armastan - ja sama kirgliselt vihkan - et kõik oleks selge, et võlgu ei oleks. Ja igaksjuhuks teha matusele valmis playlist ja öelda, et jooge, mu sõbrad, ja rõõmustage, et oli.

Aga ei. Mitte veel. Praegu ma vaatan veel täiesti elusana pimedusse ja võitlen isegi selle mõtte vastu, mis siis, et hing väriseb. See on ju kõigest naeruväärne, tühipaljas murdosaline mõttetu statistikatolmukübe, lihtsalt üks sõna, mis mind ärevusse ajas. See ei kehti minu kohta. Kuigi... jah, öösel vaikuses ja pimedas, kui kõik ümberringi magavad, ise unetult köögilaua taga istuda ja korraga tajuda, et ma olen ELUS ja et see on nii HABRAS, on väga-väga kainestav. Ja samal ajal teeb elust purju.

Praegu olen ma veel igavene - ja see kehtib ainult praegu. Ainult sellel hetkel, edasi me ju ei tea. Sest olgem ausad, valu rinnus kestab. Pidevalt.

Nii, et matuse playlist võiks ju muidugi valmis olla.

"Ei tõsiseks mind tee kogu külm, millega mind hirmutatud..."







Wednesday, February 27, 2013

Mõnes öös

Kosmosekartus. See hirm, et sina oled nii väike ja maailm, kogu elu, kogu universum ja minupärast kasvõi ektoplasma, on nii absurdselt suur, et sa ei ole kõigis oma imelisis läbielamises isegi mitte välgatus pimeduses, vaid midagi niivõrd võrratult kübemelisemat, et kõige mõistusepärasem oleks  sellele igikülmale ja pimedusele vaikselt alistuda ja puhtalt selle suurusevahe totaalsuse tõttu lihtsalt inertsist oma mõttetu eksistents kuidagi lõpuni väriseda, hoolimata, et kus või kuidas, või et mis üldse selle värina käigus juhtub.

Aga ei, paljas mõte maailma üüratusest leiab minus täiesti loogiliselt vastupidise lahenduse, väljakutse, vastuhaku - sest et kaotada ei ole ju midagi. Kas ma muutun sellest veel väiksemaks, kui ma oma kosmosekartusele ülbelt vastu vahin? Ja isegi kui ma muutuksin, kui ma muutuksin sellest kasvõi miljard korda väiksemaks, on ka see niivõrd kübemeline muutus meie niigi mõistusevastases vahes, et see ei muudaks mitte kui midagi. Nii, et mis on mul kaotada?

Seega. Olengi selline jultunult õnnelik kübe, kes on täiesti veendunud, et kogu see MINU kogutud varandus, kõik need kogemused, kõik need rasked või ilusad hetked, on kuidagi vaieldamatult jääv väärtus. Minu enese miniuniversumis kindlasti, ja võibolla oleks mõistlik selle pisikese koduse võiduga ka piirduda, aga kuna ma paratamatult alatihti teadvustan seda piiritut pimedust, mis mu turvalisi kodupiire ümbritseb, siis ei suuda ma seda mastaapi kuidagi välja lülitada. See, miks ma õnnelik olles lihtsalt sellega ei piirdugi, vaid tingimata tahan sellele õnnele juurde ka universaalset mõõdet, nojah, see on muidugi hoopis teine küsimus.

Aga jah, ma tõesti vahingi oma hirmu ületades sellesse kosmosesügavikku ja ma tahan näha, et need hetked, kui ma puudutan magava lapse otsaesist, joon tassi kõige paremat kohvi (see on see, mida kodus saab), naudin päikeselaigu soojust ja sära, olen _selle_ mehe kuumade sõrmede all hetkeks maailma kõige ilusam naine, kui mul on aega ja vaikust ja hea raamat, kui ma olen koos inimestega, kes mu hinge puudutavad, no ma tahan näha, et need hetked EI muudaks kogu hiiglasuurt maailma kuidagi rõõmsamaks ja paremaks igavesest ajast igavesti.

Ma võin küll väike olla, aga see-eest olen ma pööraselt ja väga tahtekindlalt nii õnnelik, et see valgus liigub edasi ka siis, kui küünal on ammu kustunud. Ei ole mõtet vastu vaielda, sest ma olen nii otsustanud.

I dare you, sa ennasttäis kosmoselahmakas.

Tuesday, February 19, 2013

Nagu öeldud...

gripp, bronhiit ja kopsupõletik - suveks saledaks põhjamaade moodi.

Haige olla on väga niru kahel viisil. Esimene viis: kõik kondid undavad valutada nagu umbluud, samuti oled sa oma lihastest teadlik umbes samal põhjusel. Ja see, et nad järelikult olemas on, ei lohuta sind kuigi oluliselt. Valutavad, nurjatud! Lisaks on olla ebamääraselt uimane ja hõre. Niisiis viibid mingis õõvastavas magamise ja vaevu teadvuselolemise vahepealses alas ja võtad imelikke asendeid, sest äkki sellises poosis ei valuta kogu karkass nii tüütult.

Teine viis: antibiootikumid löövad sisse, hurjuhh! Nüüd on kehas juba natuke särtsu sees, säristad selle pealt kuni köögini ja avastad, et see pikk vahemaa võttis ikka väga võhmale. Lõõtsutad ja värised natuke, aga siis hakkab IGAV ja tahaks midagi teha, mitte niisama passida, ja siis oled nii julge, et läbid distantsi elutoa diivanini. Ja värised siis omakorda seal natuke. Vaim on juba vägev, aga liha on nõder. Igavus võtab silmanägemist, aga midagi eriti teha ei saa, sest ka silmad on kübeke valusad ja isegi lugemine ähvardab sedasama silmanägemist võtta.

Ühesõnaga. No oli seda nüüd siis vaja.

Mõned inimesed on haiged kuidagi sulnilt, suurte pehmete valgete sallide ja kauniste käsitöösokkidega, joovad kuuma meega teed ja jätavad mulje, nagu oleks haige olla kuidagi tore. Ma ei suuda aru saada, kuidas nad seda oskavad.

Minu jaoks on haige olla kas erakordselt nigel või siis erakordselt igav. Ja kumbagi ei oska ma hästi.

Sunday, February 17, 2013

Taevakaarelt kiigun alla...

Üks sõber ütles ja nüüd see siis kummitab: "When a poet speaks of truth to another poet - what hope has truth?".  Tsitaat ühest mu lemmikraamatust (kuna see blogi siin on jätkuvalt anonüümne ja ülekantav kelleleiganes kuhuiganes olukorda, siis me diskreetselt raamatute nimesid siin mainima ei hakka.). Aga tsitaat on paganama hea. Ülekantav ka kuhu iganes. No näiteks suvalisse telefonivestlusse:

"Hõõrun siin parajasti rindu hõrgult lõhnava idamaise kreemiga."
"Meh?!"
"No mätsin ennast ühtlaselt vietnami salviga kokku. Köha on."
"A. No nii oleks võinud öeldagi ju."
"Aga ma ju ütlesin!"
"Ei. Definitely ei. Sa ütlesid midagi hoopis muud."
"Eee.. asoo?"

***

Ja muu teemaga seostamatult, kuid selle vietnami salviga siis õige pisut seoses siiski -  kuna mul on tõenäoselt kergekujuline kopsupõletik (ja kergekujuline, sest algamas on kevad ja see kuulutab siin igasugu kergema kuju hooaja algust), siis tuleb võtta, mis võtta annab ja teha kelmikaid kopsuröntgenipilte, et nendega kaunitele noortele meedikutele muljet avaldada.

Milline huvitav roidekonstruntsioon. Millised võluvad selgroolülid. Ja see plekk kopsus on tõeliselt kuum!

Wednesday, February 6, 2013

Ilus asi

Kurja, ma just vaatasin eile ühe äärmiselt sümpaatsele inimesele otsa ja avastasin muuhulgas hajameelselt, et tal on sügavad kortsud silmade ümber ja see tundus korraga tõesti ilusana.  See ei ole mingi halemeelne "ei ole kandiline" või "vana, paks, aga ikka ilus" reaalsuse väänamine, vaid lihtsalt teistmoodi tunnetus. Mitte esmakordne, ka varem on vanaduse märgid tundunud ilusana, aga see oli kuidagi... selgemalt teadvustatud.

Ja ma ei väida hetkekski, et ilusad noored mehed mulle kuidagi vähem meeldiksid kui varem!

Aga.

Ma tõesti ei ole oma vanuse pärast just ülearu põdenud, pigem suhelnud ikka nendega, kellega on, millest rääkida, kellega on huvitav ja mitmekülgne, ja vanus, olgu see siis 55 või 19, ei ole olnud üldse oluline. Aga samas ei saa väita, et seda teemat üldse lauas ei oleks. Eks ta aegajalt kuklas ikka tiksub, no näiteks, et "teoorias ka ei ole selle tüübiga mõtet sebida, sest me oleme puhttehniliselt niivõrd erinevates eluetappides, et see lihtsalt ei sünkaks pikemas perspektiivis".

Aga et kas ma põen sellepärast?

Kui ma mõtlen, et mul on olnud 13 aastat hullut ilusat lapsepõlve, 3 aastat väga kifti keskkooliaega, 10 aastat totaalselt metsikut vabadust, kus ma tegin ikka enamvähem kõike, mis pähe tuli, pikki aastaid ilusaid ja pikki suhteid, 35 aastat olen tundnud oma parimat sõpra, pea 20 - 10 aastat olen suhelnud friends-who-are-almost-family laheda seltskonnaga, 6 ja 4 aastat olen nautinud koosolemist oma jõnglastega, 8 aastat olen töötanud ühes väga lahedas ettevõttes, mis on servast servani mu nähtavaid ja nähtamatuid käejälgi täis, 10 aastat olen õpetanud - ja neist 3 aastat olen õpetanud ülikoolis, 4 aastat olen aktiivselt kirjutanud, kokku umbes aasta ringi reisinud, 38 aastat olen saanud kõik suved veeta ürgselt ilusas ja päris oma talukohas mere ääres...

Ja selle kullahunniku sees on veel aastaid ja aastaid häid, olulisi, ilusaid ja erilisi suhteid ja kogemusi.

See aeg on üks ütlemata väärtuslik kapital. Varandus.

Mida täpselt ma peaks põdema?

Wednesday, January 30, 2013

Kilde

Ei saa jätta enda teada, et:

Kõdi kohta: "Kannatan ära nagu mees - kiljudes."

Ärist: "Miljard - see on kukesupp."


Friday, January 18, 2013

Ma tean küll

miks ma väga mitmes viimases postituses tantsin muudkui sellesama teema ümber, et kas õppida haiget saama või õppida mitte haiget saama. Kasutades siis kas kasside ja narride, D&D või misiganes muid märksõnu.

No see haigetsaamise/ enesekaitsmise teema on oluline, sest, uudishimulik elukas nagu ma olen, kipun ma aegajalt ikka kübeke tulisemasse või teravamasse seisu, kui mõistlikumad inimesed ettegi viitsivad kujutada.

Samas, iga suurem katsumus, ka see, millest me lõppkokkuvõttes välja tuleme, kipub meid muutma.

Ma tunnen, kuidas viimaste aastate läbielamised on mind muutnud arglikumaks, ettevaatlikumaks, suuremat kaitset soovivamaks, kui ma varem olin.

JA MA EI TAHA SELLISEKS MUUTUDA.

See muudatus on loogiline, enesekaitse automaatne reaktsioon, sest küllap nii mu vaim ja keha protestiksid käte ja jalgadega millegi sellise kunagi üldse uuesti läbielamise vastu. Jah, tõepoolest, ma eelistaksin seda vältida.

Aga ma ei taha ära anda oma muretust, oma turvistamata uudishimu, oma paljaid päevitunud õlgu meretuule käes.

Niisiis ma lihtsalt märkan, kuidas üks osa minust muutub, et ennast, seda saavutatud hingerahu ja tasakaalu, säilitada. Ja teine osa, niipea, kui märkab, et ma käitun teisiti kui varem, üritab seda muutust elu eest pidurdada, saboteerida, tühistada - kah selleks, et ennast säilitada. Seda autentset, endist ennast.

Kurat, ma panen praegu oma kaardid selle pöörase tegelase peale, kes kõige _kiuste_ ei lase ennast ära kibestada ja elu eest kesta sisse peitu pugeda. Turvaline ja rahulik on mul peale surma ka täie raha eest, ma arvan.

Nagu Porthos kunagi ütles: "Ma võitlen sellepärast, et ma võitlen!" ja mina kavatsen kah võidelda.  Vastasel juhul oleks rõõm sellest, et ma oma sügavast mustast august välja sain, lihtsalt pealiskaudne ja ennatlik, sest kui ma selle pärast nii palju muutun, süngemaks, umbusklikumaks, turvistatumaks, siis ei ole see mingi võit, vaid puhtselge kaotus. Sest siis on see sügav must auk mul hinges koguaeg kaasas.

Ma ei kavatsegi õppida mitte haiget saama, ma kavatsen elada täiel määral ja aegajalt haiget saada kui vaja. Kui ratsutad, ei tohi kukkumist kartma hakata; kui trennid mõõgavõitlust, ei tohi mõõka karta, mis siis, kui mõned valusamad hoobid pihta saad. Kui elad, kurat võtaks, ei tohi sellepärast elamata jätta, et aegajalt valus on.

Armid jäävad jah, teadmine ja tarkus jääb, aga isegi vigastatud käsi-jalgu on võimalik uuesti toimima treenida, kui ainult tahtmist on.

Tegelikult olen ma päris rahul, et ma märkasin, kuidas mu ennastsäilitav osa vargsi ja salakavalalt üritab mind muuta ja ma kavatsen ta vahele võtta ning vastust pärida. Mis õigusega arvab ta, et ta võib mu hullu loomuse nii igavaks ära käkkida?





Thursday, January 10, 2013

Hea on olla

Viimasel ajal taban ennast tihti tundmast, mõtlemast ja kogemata ka valjusti mõtlemast: "Hea on... ", "Hea oli... ".

Hea oli istuda, vaadata ja kuulata ja tunda, kuidas miski sisimas naeratab. Naeratab, sest et hea on vaadata. Kuulata. Tunda. Vaikida, minugipärast.

Hea oli veini juua ja mitte juua oli ka hea.

Pitsat ei olnud tegelikult vajagi, sest mul oli hea olla ka ilma selleta. Kuigi pitsa oli vaieldamatult väga hea.

Hea oli jalutada, sest ilm oli mõnusalt, pehmelt talvine. Ja hoog oli sees. Ja jahe ööõhk aitas selgineda mingitel tühistel argusehetkedel ja mõtetutel ülemõtlemistel. Milleks elu keeruliseks mõelda, elu on keeruline isegi.

Kui sa lähed "lahingusse" ilma kilbita, siis see on su enda loomusund, otsus ja vastutus, ja võibolla mängid sa lihtsalt oma tugevuste - dexterity and fucking fast regeneration - peale välja. Ja laps sinus võib küll jalgu trampida ja oodata, et "vastane" puhtast rüütliõilsusest oma kilbi ka metsa viskaks, et seisu võrdsustada, aga see, kas ta tegelikult teeb seda või mitte, on jälle täiesti tema enda otsus. Ja võibolla see ei võrdsustakski seisu, sest inimesed on oma olemuselt ju nii neetult erinevad. Sinu jaoks on kilp lihtsalt takistus, tüütu tilbendis, mis sind tagasi hoiab, kellegi teise jaoks on see kõige tervemõistuslikum töövahend. Sellised jalutuskäigumõtted siis...

Aga muidu:

Hea oli. Hea on. Karjalooma minust küll ei saa, aga mõni seltskond on nauditavam kui teine.

http://24.media.tumblr.com/tumblr_lts16v3SkG1qdhps7o3_250.gif

Tuesday, January 8, 2013

Vastandite ühtsus ja võim ja lausa narrus

Veidi laps ja veidi narr, veidi-veidi pühak.
Jah, ka kuradeid on mus kolm või neli tuhat.
Mõnikord ka olles õrn rõvedusi räägin
Vahel on mul mõistusest justkui puudujäägid.
Sestap olen loodud nii veidrat narri moodu
Pühadusi püüeldes neid naeran ühtesoodu

/P. Beier


Mu hinges koos on munk ja sübariit.
Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuleriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.

Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaalriistaks narrikuljust.

/A. Alliksaar


Veider lugu lausa, et mõlemad mu lemmikluuletused räägivad peaaegu ühtsama asja. Ja on kuidagi äärmiselt loogiline, et see polegi kokkusattumus, üllatus tõesti.

Õrn ja rõve. Uje ja uljas. Pühak ja patune. Ja siis Narr, kes naerab ka selle üle, mida pühaks peab, samal ajal kui naer ise ongi sakrament. Rääkisime just arhetüüpidest ja tuleb tunnistada, et Narr jääb mulle koguaeg risti ja põiki ette ning ei üle ega ümber temast juba nii lihtsalt ei saa.

Vastandid. Ja siis nende vahel Narr. Nagu liim. Või eriti töllakatel hetkedel nagu eesel kahe heinakuhja vahel. Minu tunnetuses ei ole selle narri naer ei kuri ega pilkav ega pilastav, vaid tundlik, hooliv, kohati isegi valus. Siin ma naeran, sest teisiti ma ei saa. Iseenda narrust niisama kui maailma oma. Üks suunurk üleval, teine all. Narr ja tema vastandid. Narr ja elu vastandid.

Mulle need Beieri ja Alliksaare narrid ikka hullult meeldivad :) 

   

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

 Kohati põhjustab patoloogiline eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju...