Wednesday, January 30, 2013

Kilde

Ei saa jätta enda teada, et:

Kõdi kohta: "Kannatan ära nagu mees - kiljudes."

Ärist: "Miljard - see on kukesupp."


Friday, January 18, 2013

Ma tean küll

miks ma väga mitmes viimases postituses tantsin muudkui sellesama teema ümber, et kas õppida haiget saama või õppida mitte haiget saama. Kasutades siis kas kasside ja narride, D&D või misiganes muid märksõnu.

No see haigetsaamise/ enesekaitsmise teema on oluline, sest, uudishimulik elukas nagu ma olen, kipun ma aegajalt ikka kübeke tulisemasse või teravamasse seisu, kui mõistlikumad inimesed ettegi viitsivad kujutada.

Samas, iga suurem katsumus, ka see, millest me lõppkokkuvõttes välja tuleme, kipub meid muutma.

Ma tunnen, kuidas viimaste aastate läbielamised on mind muutnud arglikumaks, ettevaatlikumaks, suuremat kaitset soovivamaks, kui ma varem olin.

JA MA EI TAHA SELLISEKS MUUTUDA.

See muudatus on loogiline, enesekaitse automaatne reaktsioon, sest küllap nii mu vaim ja keha protestiksid käte ja jalgadega millegi sellise kunagi üldse uuesti läbielamise vastu. Jah, tõepoolest, ma eelistaksin seda vältida.

Aga ma ei taha ära anda oma muretust, oma turvistamata uudishimu, oma paljaid päevitunud õlgu meretuule käes.

Niisiis ma lihtsalt märkan, kuidas üks osa minust muutub, et ennast, seda saavutatud hingerahu ja tasakaalu, säilitada. Ja teine osa, niipea, kui märkab, et ma käitun teisiti kui varem, üritab seda muutust elu eest pidurdada, saboteerida, tühistada - kah selleks, et ennast säilitada. Seda autentset, endist ennast.

Kurat, ma panen praegu oma kaardid selle pöörase tegelase peale, kes kõige _kiuste_ ei lase ennast ära kibestada ja elu eest kesta sisse peitu pugeda. Turvaline ja rahulik on mul peale surma ka täie raha eest, ma arvan.

Nagu Porthos kunagi ütles: "Ma võitlen sellepärast, et ma võitlen!" ja mina kavatsen kah võidelda.  Vastasel juhul oleks rõõm sellest, et ma oma sügavast mustast august välja sain, lihtsalt pealiskaudne ja ennatlik, sest kui ma selle pärast nii palju muutun, süngemaks, umbusklikumaks, turvistatumaks, siis ei ole see mingi võit, vaid puhtselge kaotus. Sest siis on see sügav must auk mul hinges koguaeg kaasas.

Ma ei kavatsegi õppida mitte haiget saama, ma kavatsen elada täiel määral ja aegajalt haiget saada kui vaja. Kui ratsutad, ei tohi kukkumist kartma hakata; kui trennid mõõgavõitlust, ei tohi mõõka karta, mis siis, kui mõned valusamad hoobid pihta saad. Kui elad, kurat võtaks, ei tohi sellepärast elamata jätta, et aegajalt valus on.

Armid jäävad jah, teadmine ja tarkus jääb, aga isegi vigastatud käsi-jalgu on võimalik uuesti toimima treenida, kui ainult tahtmist on.

Tegelikult olen ma päris rahul, et ma märkasin, kuidas mu ennastsäilitav osa vargsi ja salakavalalt üritab mind muuta ja ma kavatsen ta vahele võtta ning vastust pärida. Mis õigusega arvab ta, et ta võib mu hullu loomuse nii igavaks ära käkkida?





Thursday, January 10, 2013

Hea on olla

Viimasel ajal taban ennast tihti tundmast, mõtlemast ja kogemata ka valjusti mõtlemast: "Hea on... ", "Hea oli... ".

Hea oli istuda, vaadata ja kuulata ja tunda, kuidas miski sisimas naeratab. Naeratab, sest et hea on vaadata. Kuulata. Tunda. Vaikida, minugipärast.

Hea oli veini juua ja mitte juua oli ka hea.

Pitsat ei olnud tegelikult vajagi, sest mul oli hea olla ka ilma selleta. Kuigi pitsa oli vaieldamatult väga hea.

Hea oli jalutada, sest ilm oli mõnusalt, pehmelt talvine. Ja hoog oli sees. Ja jahe ööõhk aitas selgineda mingitel tühistel argusehetkedel ja mõtetutel ülemõtlemistel. Milleks elu keeruliseks mõelda, elu on keeruline isegi.

Kui sa lähed "lahingusse" ilma kilbita, siis see on su enda loomusund, otsus ja vastutus, ja võibolla mängid sa lihtsalt oma tugevuste - dexterity and fucking fast regeneration - peale välja. Ja laps sinus võib küll jalgu trampida ja oodata, et "vastane" puhtast rüütliõilsusest oma kilbi ka metsa viskaks, et seisu võrdsustada, aga see, kas ta tegelikult teeb seda või mitte, on jälle täiesti tema enda otsus. Ja võibolla see ei võrdsustakski seisu, sest inimesed on oma olemuselt ju nii neetult erinevad. Sinu jaoks on kilp lihtsalt takistus, tüütu tilbendis, mis sind tagasi hoiab, kellegi teise jaoks on see kõige tervemõistuslikum töövahend. Sellised jalutuskäigumõtted siis...

Aga muidu:

Hea oli. Hea on. Karjalooma minust küll ei saa, aga mõni seltskond on nauditavam kui teine.

http://24.media.tumblr.com/tumblr_lts16v3SkG1qdhps7o3_250.gif

Tuesday, January 8, 2013

Vastandite ühtsus ja võim ja lausa narrus

Veidi laps ja veidi narr, veidi-veidi pühak.
Jah, ka kuradeid on mus kolm või neli tuhat.
Mõnikord ka olles õrn rõvedusi räägin
Vahel on mul mõistusest justkui puudujäägid.
Sestap olen loodud nii veidrat narri moodu
Pühadusi püüeldes neid naeran ühtesoodu

/P. Beier


Mu hinges koos on munk ja sübariit.
Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuleriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.

Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaalriistaks narrikuljust.

/A. Alliksaar


Veider lugu lausa, et mõlemad mu lemmikluuletused räägivad peaaegu ühtsama asja. Ja on kuidagi äärmiselt loogiline, et see polegi kokkusattumus, üllatus tõesti.

Õrn ja rõve. Uje ja uljas. Pühak ja patune. Ja siis Narr, kes naerab ka selle üle, mida pühaks peab, samal ajal kui naer ise ongi sakrament. Rääkisime just arhetüüpidest ja tuleb tunnistada, et Narr jääb mulle koguaeg risti ja põiki ette ning ei üle ega ümber temast juba nii lihtsalt ei saa.

Vastandid. Ja siis nende vahel Narr. Nagu liim. Või eriti töllakatel hetkedel nagu eesel kahe heinakuhja vahel. Minu tunnetuses ei ole selle narri naer ei kuri ega pilkav ega pilastav, vaid tundlik, hooliv, kohati isegi valus. Siin ma naeran, sest teisiti ma ei saa. Iseenda narrust niisama kui maailma oma. Üks suunurk üleval, teine all. Narr ja tema vastandid. Narr ja elu vastandid.

Mulle need Beieri ja Alliksaare narrid ikka hullult meeldivad :) 

   

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

 Kohati põhjustab patoloogiline eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju...