Wednesday, February 27, 2013

Mõnes öös

Kosmosekartus. See hirm, et sina oled nii väike ja maailm, kogu elu, kogu universum ja minupärast kasvõi ektoplasma, on nii absurdselt suur, et sa ei ole kõigis oma imelisis läbielamises isegi mitte välgatus pimeduses, vaid midagi niivõrd võrratult kübemelisemat, et kõige mõistusepärasem oleks  sellele igikülmale ja pimedusele vaikselt alistuda ja puhtalt selle suurusevahe totaalsuse tõttu lihtsalt inertsist oma mõttetu eksistents kuidagi lõpuni väriseda, hoolimata, et kus või kuidas, või et mis üldse selle värina käigus juhtub.

Aga ei, paljas mõte maailma üüratusest leiab minus täiesti loogiliselt vastupidise lahenduse, väljakutse, vastuhaku - sest et kaotada ei ole ju midagi. Kas ma muutun sellest veel väiksemaks, kui ma oma kosmosekartusele ülbelt vastu vahin? Ja isegi kui ma muutuksin, kui ma muutuksin sellest kasvõi miljard korda väiksemaks, on ka see niivõrd kübemeline muutus meie niigi mõistusevastases vahes, et see ei muudaks mitte kui midagi. Nii, et mis on mul kaotada?

Seega. Olengi selline jultunult õnnelik kübe, kes on täiesti veendunud, et kogu see MINU kogutud varandus, kõik need kogemused, kõik need rasked või ilusad hetked, on kuidagi vaieldamatult jääv väärtus. Minu enese miniuniversumis kindlasti, ja võibolla oleks mõistlik selle pisikese koduse võiduga ka piirduda, aga kuna ma paratamatult alatihti teadvustan seda piiritut pimedust, mis mu turvalisi kodupiire ümbritseb, siis ei suuda ma seda mastaapi kuidagi välja lülitada. See, miks ma õnnelik olles lihtsalt sellega ei piirdugi, vaid tingimata tahan sellele õnnele juurde ka universaalset mõõdet, nojah, see on muidugi hoopis teine küsimus.

Aga jah, ma tõesti vahingi oma hirmu ületades sellesse kosmosesügavikku ja ma tahan näha, et need hetked, kui ma puudutan magava lapse otsaesist, joon tassi kõige paremat kohvi (see on see, mida kodus saab), naudin päikeselaigu soojust ja sära, olen _selle_ mehe kuumade sõrmede all hetkeks maailma kõige ilusam naine, kui mul on aega ja vaikust ja hea raamat, kui ma olen koos inimestega, kes mu hinge puudutavad, no ma tahan näha, et need hetked EI muudaks kogu hiiglasuurt maailma kuidagi rõõmsamaks ja paremaks igavesest ajast igavesti.

Ma võin küll väike olla, aga see-eest olen ma pööraselt ja väga tahtekindlalt nii õnnelik, et see valgus liigub edasi ka siis, kui küünal on ammu kustunud. Ei ole mõtet vastu vaielda, sest ma olen nii otsustanud.

I dare you, sa ennasttäis kosmoselahmakas.

Tuesday, February 19, 2013

Nagu öeldud...

gripp, bronhiit ja kopsupõletik - suveks saledaks põhjamaade moodi.

Haige olla on väga niru kahel viisil. Esimene viis: kõik kondid undavad valutada nagu umbluud, samuti oled sa oma lihastest teadlik umbes samal põhjusel. Ja see, et nad järelikult olemas on, ei lohuta sind kuigi oluliselt. Valutavad, nurjatud! Lisaks on olla ebamääraselt uimane ja hõre. Niisiis viibid mingis õõvastavas magamise ja vaevu teadvuselolemise vahepealses alas ja võtad imelikke asendeid, sest äkki sellises poosis ei valuta kogu karkass nii tüütult.

Teine viis: antibiootikumid löövad sisse, hurjuhh! Nüüd on kehas juba natuke särtsu sees, säristad selle pealt kuni köögini ja avastad, et see pikk vahemaa võttis ikka väga võhmale. Lõõtsutad ja värised natuke, aga siis hakkab IGAV ja tahaks midagi teha, mitte niisama passida, ja siis oled nii julge, et läbid distantsi elutoa diivanini. Ja värised siis omakorda seal natuke. Vaim on juba vägev, aga liha on nõder. Igavus võtab silmanägemist, aga midagi eriti teha ei saa, sest ka silmad on kübeke valusad ja isegi lugemine ähvardab sedasama silmanägemist võtta.

Ühesõnaga. No oli seda nüüd siis vaja.

Mõned inimesed on haiged kuidagi sulnilt, suurte pehmete valgete sallide ja kauniste käsitöösokkidega, joovad kuuma meega teed ja jätavad mulje, nagu oleks haige olla kuidagi tore. Ma ei suuda aru saada, kuidas nad seda oskavad.

Minu jaoks on haige olla kas erakordselt nigel või siis erakordselt igav. Ja kumbagi ei oska ma hästi.

Sunday, February 17, 2013

Taevakaarelt kiigun alla...

Üks sõber ütles ja nüüd see siis kummitab: "When a poet speaks of truth to another poet - what hope has truth?".  Tsitaat ühest mu lemmikraamatust (kuna see blogi siin on jätkuvalt anonüümne ja ülekantav kelleleiganes kuhuiganes olukorda, siis me diskreetselt raamatute nimesid siin mainima ei hakka.). Aga tsitaat on paganama hea. Ülekantav ka kuhu iganes. No näiteks suvalisse telefonivestlusse:

"Hõõrun siin parajasti rindu hõrgult lõhnava idamaise kreemiga."
"Meh?!"
"No mätsin ennast ühtlaselt vietnami salviga kokku. Köha on."
"A. No nii oleks võinud öeldagi ju."
"Aga ma ju ütlesin!"
"Ei. Definitely ei. Sa ütlesid midagi hoopis muud."
"Eee.. asoo?"

***

Ja muu teemaga seostamatult, kuid selle vietnami salviga siis õige pisut seoses siiski -  kuna mul on tõenäoselt kergekujuline kopsupõletik (ja kergekujuline, sest algamas on kevad ja see kuulutab siin igasugu kergema kuju hooaja algust), siis tuleb võtta, mis võtta annab ja teha kelmikaid kopsuröntgenipilte, et nendega kaunitele noortele meedikutele muljet avaldada.

Milline huvitav roidekonstruntsioon. Millised võluvad selgroolülid. Ja see plekk kopsus on tõeliselt kuum!

Wednesday, February 6, 2013

Ilus asi

Kurja, ma just vaatasin eile ühe äärmiselt sümpaatsele inimesele otsa ja avastasin muuhulgas hajameelselt, et tal on sügavad kortsud silmade ümber ja see tundus korraga tõesti ilusana.  See ei ole mingi halemeelne "ei ole kandiline" või "vana, paks, aga ikka ilus" reaalsuse väänamine, vaid lihtsalt teistmoodi tunnetus. Mitte esmakordne, ka varem on vanaduse märgid tundunud ilusana, aga see oli kuidagi... selgemalt teadvustatud.

Ja ma ei väida hetkekski, et ilusad noored mehed mulle kuidagi vähem meeldiksid kui varem!

Aga.

Ma tõesti ei ole oma vanuse pärast just ülearu põdenud, pigem suhelnud ikka nendega, kellega on, millest rääkida, kellega on huvitav ja mitmekülgne, ja vanus, olgu see siis 55 või 19, ei ole olnud üldse oluline. Aga samas ei saa väita, et seda teemat üldse lauas ei oleks. Eks ta aegajalt kuklas ikka tiksub, no näiteks, et "teoorias ka ei ole selle tüübiga mõtet sebida, sest me oleme puhttehniliselt niivõrd erinevates eluetappides, et see lihtsalt ei sünkaks pikemas perspektiivis".

Aga et kas ma põen sellepärast?

Kui ma mõtlen, et mul on olnud 13 aastat hullut ilusat lapsepõlve, 3 aastat väga kifti keskkooliaega, 10 aastat totaalselt metsikut vabadust, kus ma tegin ikka enamvähem kõike, mis pähe tuli, pikki aastaid ilusaid ja pikki suhteid, 35 aastat olen tundnud oma parimat sõpra, pea 20 - 10 aastat olen suhelnud friends-who-are-almost-family laheda seltskonnaga, 6 ja 4 aastat olen nautinud koosolemist oma jõnglastega, 8 aastat olen töötanud ühes väga lahedas ettevõttes, mis on servast servani mu nähtavaid ja nähtamatuid käejälgi täis, 10 aastat olen õpetanud - ja neist 3 aastat olen õpetanud ülikoolis, 4 aastat olen aktiivselt kirjutanud, kokku umbes aasta ringi reisinud, 38 aastat olen saanud kõik suved veeta ürgselt ilusas ja päris oma talukohas mere ääres...

Ja selle kullahunniku sees on veel aastaid ja aastaid häid, olulisi, ilusaid ja erilisi suhteid ja kogemusi.

See aeg on üks ütlemata väärtuslik kapital. Varandus.

Mida täpselt ma peaks põdema?

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

 Kohati põhjustab patoloogiline eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju...