Või siis hoopis nii...

N: "Oh, mehed lihtsalt ei mõista mind..."
M: "Ahsoo... Sa mõtled seda, et sina tahaksid mehi kamandada ja nemad ei taha seda mõista?"

See oli nüüd küll selline haruldane hetk, kus ma teadvustasin, et mehed ei ole sugugi nii lihtsameelsed, kui see mõnikord tundub.

Tuleb olla ettevaatlikum.

Mis mind reetis?

Oojee

Elu toredaim diagnoos peale nende kahetriibuliste: mul on süda nagu hobusel! Igatahes. Teravad valud rinnus tulid lihtsalt laiast närvipõletikust, mis annab palju kirkama tulemuse kui südamelihase põletik annakski. Perearst pani mulle lihtsalt umbes 10 korda jubedama diagnoosi kui asi tegelikult on.

Haa! Valu oli tõeline ja traagiline, oli ärevust ja ehedust, verd, pisaraid, eksistentsiaali ja esoteerikat ja kokkuvõttes ei olnud midagi _tõsiselt_ tervistkahjustavat! Ma võtsin seda perearsti diagnoosi ikka täie tõe pähe, loomulikult. Ühest küljest hea ka, haigusest kosuv inimene oli kangeks hirmutatud ja ei julgenud eriti pingutada, mis ilmselt oli hea mõte. Aga see-eest tekitas see väga palju muret nii mulle endale kui teistele... see oli see karmim osa. Selle oleks võinud ju ka vahele jätta.

Samas - let's look at the bright side. Kindlasti oli see väga loksutav elukogemus, pani paljusid asju ümber hindama ja haigla kõrgest aknast vaikuses ja rahus elu suurt pilti vaatama. Sain väärtusliku kogemuse nö. poole hinnaga.

Haigla kardioloog selleni muidugi ei jõudnud, aga minu jaoks on tugeva südame ja nõrkade närvide vahel ilmselge seos. Mu närvid ongi sellepärast läbi, et mul on nii suur ja tugev süda ;) Kellel ei oleks?

Kirjutan praegu oma töökava järgmiseks 80 aastaks ja üldse:

Kaval elu

Olin just enesega kokku leppinud, et ei hakka metama ja kõik. Taskufilosoofiaks piisab soovist leida ettekäänet mitte tööd teha. Aga metan ikkagi, sest elu kavaldas üle ja tekitas liiga suure kiusatuse.

Istun siin kaheksandal korrusel, vaikses tühjas ruumis ja vaatan juba kolmandat päeva suurtest akendest alla üle linna. Päris võimas vaatepilt on. Ja siis nägin netis juhuslikult, et:

Just nõndaviisi olen ma laias laastus käitunudki, just sellesama kõrguse ja selguse pärast.  See ei ole elu teinud lihtsaks (sorry, kesiganes selle targa soovituse kirjutas), küll aga lihtsamaks. Ja oluliselt nauditavamaks.

Ja... see vaade ja see tunne on nii õige. Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna ja pilt tuli ise kohale.

And if l die today, I'll be a happy phantom

/-/

And I'll go chassin' the nuns out in the yard
And I'll run naked through the streets without my mask on

/-/

See on häbiväärne, täiega, tõeliselt. Nautida kogu seda kõrget vaadet ja päikesepaistet ja luksuslikku vaikust ja aknast voolavat kevadelõhna ja mõelda kõrge eksistentsiaalse ja filosoofilise asemel peamiselt töllakaid mõtteid, et ei tea, kas peaks minema kõrvalpalati meestele öösel kolli tegema, valge lina ümber. Kargan uksest sisse ja teen: "BÖÖ!" ja need, kes selle peale rinnust ei haara ja õhu järgi kõõksuma ei hakka, võivad koju minna. Või nojah, ma võin muidugi ka linal lasta langeda ja siis need, kes ka selle peale kõõksuma ei hakka, võivad koju minna. Neil ei tohiks küll mitte midagi viga olla. 

Või siis tuleb meelde see kuulmisviga, kus sõbarlik töömotivatsioon "ora tagumikus" muutus kellegi kõrvades millekski hoopis veidramaks, nii, et ta pidi veidi aja pärast hämmeldunult, et... kuule... aga miks just orav?!

Ühesõnaga, ei midagi sulnist ega aristkoraatlikku, eksistentsiaalset ega ülevat, vaid kahtlase moraalse väärtusega naljad, mis kiiluvad ajusse kinni ja sunnivad mind selles avaras vaikuses itsitama, mis... ei ole just usaldusväärne stabiilsuse märk, tõenäoliselt. Aga on samas nii loomupärane. Mis me sellest järeldame??

Aga jah. Pit stop. Maailm on natuke peatunud. Kiirustada ei saa, aeg on maas. Rahulikult, pingeidmaandavalt. Vaikselt ja valgete seintega. Ja see vaade nii kõrgetest akendest ometi ju on märgiline. Ja siis... kõrge ja kauni asemel sellised mõtted. 

Muidugi on hea, et igaksjuhuks kõik katsed ja testid ja... See aitab endalgi märgata, et tegelikult oli pinge suurem kui pealtnäha paistis.  Mis ilmselgesti tekitabki süüdimatusehoogusid. Mis omakorda sobivad jällegi nende kõrgete valgete seintega ka küllalt hästi, pealegi asub vastav asutus siin kah üsna lähedal. 

Oh, aga see paigalolek teeb samas ka jubedalt kärsituks. Tahan-tahan-tahan... 

And I'll go wearin' my naughties like a jewel
They'll be my ticket to the universal opera
There's Judy Garland taking Budda by the hand
And then these seven little men get up to dance
They say Confucius does his crossword with a pen

Hea põhjus ehmatada

Ega see eelmisegi postituse eksistentsiaalne hala täiesti niisama õhust ei tule. Igal asjal on oma põhjus - olgu selleks siis kasvõi juhus. Aga põhjus on.

Tulin eelmise nädala esmaspäeval arsti juurest ja seletasin emale rahustavalt, et eiei, kõik on korras, kopsud on puhtad, paistab, et kopsupõletikust hakkan terveks saama. Mis oli täiesti puhas tõde. Ainult, et mitte kogu tõde. Ja kuna ta sellega rahuldus ja vastuse üle rõõmustas ning EI hakanud küsima täpsustavaid küsimusi, nagu et: "Oot, sul olid mitu päeva rinnas valud, need, noh, millest sa ei rääkinud. Ega sul äkki veel teisigi gripitüsistusi ei ole, näiteks nagu südamelihase põletikku?" - no ja kui ei küsinud, siis ma ei hakanud ise seletama ka.

On need korrad, kui sa tuled arsti juurest ja jätad teistele rääkimata, mis diagnoosi sa said. Gripp, millest kõik algas - no see on tavaline, sellega kedagi õnneks väga ei hirmuta. Järgmiseks, kopsupõletik, see on juba karmim kraam, aga ka veel enamvähem. Südamelihase põletik aga...

No võibolla tundub see hullem sellepärast, et mul pole seda  kunagi varem olnud ja et arst manitses äärmisele tõsidusele. Niisiis, internet, avita. Misasi see südamelihase põletik siis täpselt on?

• On võimalik täiesti välja ravida? Milline tore uudis.
• On võimalik, et sellest jääb eluaegne südamepuudulikkus ja/või jaksamatus eriti midagi teha. Mida kuradit?!
• Südamelihase põletik on 20% nooremate inimeste äkksurmade põhjustaja. Mida, oot, palun, lubage, kuidas täpselt?

Äkksurm. Ahsoo.

No vahva, mitte selline, mis teatab ette valudega, palavikuga, ma ei tea... hoiatab millegagi... et sa saaksid veel midagigi mõttestatut teha, kiirabisse helistada, teha endale kunstlikku hingamist või elektrishokki (James Bond tegi, järelikult ma tean, et saab...). Ei. Lihtsalt. Äkki. Pauh. Ootamatult, sellest ka nimi.

Ma ju teoreetiliselt tean, et iga elu lõpeb surmaga (vastupidist pole veel kinnitatud) ja nii minugi oma kord. Ja ma teoreetiliselt tean ka seda, et igal õhtul magama minnes on imetilluke, aastatega suurenev oht hommikul enam mitte ärgata. Kuna see statistika on nii kübemeline, siis selle pärast ma küll eriti ei muretse.

Aga nüüd on minu statistika kordades suurem! Ai! Kümnetes, võibolla isegi sadades kordades ja korraga on see juba ebamugavalt reaalne. Isegi vene rulett võib tüütuks muutuda, kui sa tead, et kuulisaamise võimalus on üks sajast miljonist. Samas, kui sa paned õhtul lapsi magama ja tunned kuklas ärevat teadmist, et korraga on see võimalus üks sajast tuhandest - või üks kümnest tuhandest, siis tundub see kuidagi nii ebamugavalt reaalne ja see turvalisus, mida sa tahad ja püüad neile väikestele inimestele luua, muutub nii haavatavaks. Sina oled ju see, kes peab olema igitugev ja igikaitsev, alati olemas. Ja korraga oled sa ainult inimene, lollaka diagnoosiga, mis hinge murelikuks muudab. Väga kaitsetu ja ärev tunne on. Mind on vaja siin, ma ei saa minna kuhugi. Kõik on ju veel tegemata,  lapsed ja lapselapsed inimeseks kasvatamata, SEE raamat on ka kirjutamata, need kevaded on õnnelik olemata, need mehed armastamata, suureks on kah veel päriselt kasvamata ja vanaks on veel kohe kindlasti saamata. People to see, places to kiss.

Vara on veel.

Jah, muidugi, äkksurm on samas ilmselt see kõige toredam võimalikest. Aga ei, mitte veel, tänan pakkumast, mul on siin tegemist. Mul oli plaanis 120-aastaseks elada ning seega on veel 80 aastat ees ja minge palun pekki oma äkksurmaga. Jah, kõlab nii, et vaim on ikka veel vägev. Ainult, et kipub kogu selles vägevuses salaja värisema. What if...

Ja siis tuleb see kosmosehirm, kusagil on see hiiglasuur piiritu pimedus ja mina vahin temaga vastastikku. Küllap oli ka sellel 38-aastasel naisel, kelle surmakuulutust ma just äsja nägin, ühtteist pooleli. Ja see 36-aastane mees, kelle matusel ma üle-eelmisel aastal käisin, plaanis tol õhtul, mis tema jaoks tulemata jäi, oma tütre sünnipäevale minna... Paistab, et selliseid asjaolusid kokkuvõttes suures saatuseraamatus arvesse ei võeta. Neid inimesi, kes on üle piiri sinna pimedusse läinud, tean ma ju veelgi. Kallid, olulised, erilised, oma sisemise sunni ja värinaga, ELUSAD. Praegu kestavad nad vaid neis mälupiltides, sõna- ja käejälgedes, mis neist siiapoole maha jäid.

Millised jäljed minust jäävad? Kas see on piisav? Kas see on kõik, mida võiks?

Muidugi ma tean, et me võime kõik igal hetkel surra. Ja et tark oleks selleks valmis olla. Olla piisavalt tihti öelnud oma kallistele, kui kuradima tähtsad nad mulle on ja kui õnnelikuks on nad mind teinud; öelda neile, kes mu hinge on puudutanud, et nad seda tegid; öelda, et kirgliselt armastan - ja sama kirgliselt vihkan - et kõik oleks selge, et võlgu ei oleks. Ja igaksjuhuks teha matusele valmis playlist ja öelda, et jooge, mu sõbrad, ja rõõmustage, et oli.

Aga ei. Mitte veel. Praegu ma vaatan veel täiesti elusana pimedusse ja võitlen isegi selle mõtte vastu, mis siis, et hing väriseb. See on ju kõigest naeruväärne, tühipaljas murdosaline mõttetu statistikatolmukübe, lihtsalt üks sõna, mis mind ärevusse ajas. See ei kehti minu kohta. Kuigi... jah, öösel vaikuses ja pimedas, kui kõik ümberringi magavad, ise unetult köögilaua taga istuda ja korraga tajuda, et ma olen ELUS ja et see on nii HABRAS, on väga-väga kainestav. Ja samal ajal teeb elust purju.

Praegu olen ma veel igavene - ja see kehtib ainult praegu. Ainult sellel hetkel, edasi me ju ei tea. Sest olgem ausad, valu rinnus kestab. Pidevalt.

Nii, et matuse playlist võiks ju muidugi valmis olla.

"Ei tõsiseks mind tee kogu külm, millega mind hirmutatud..."