Päriseltolemine ja mängultolemine

Maikuu on kõige ilusam kuu lihtsalt.

Nii ma siis tähistasin ühe oma lemmikkuu eelõhtut, lesisin võrkkiiges ja vahtisin selget taevast läbi õitsevate õunapuude. Vahepeal tõi tuul sealt mõned kroonlehed alla, üks puudutas langedes mu põske. Taevas oli lausa lollakalt sinine ja kõik oli lihtsalt... väga hästi.

Igasugused mõtted külastasid mu pead, kah sellised kerged ja healõhnalised ja tuulest kantud.

Et siis. Korraks tuli meelde aeg, kui me siia kolisime. Sellest on ikka nii palju aastaid ja kogemusi möödas... Tollasel minal ja praegusel on ikka väga palju vahet. Ja siis õige natuke on meis midagi sarnast ka. Kõige suurem vahe on vast teadlikkuses iseenesest - ja iseenese aktsepteerimises. Vasikaeas olin ma enesetundmises ikkagi täitsa lammas, kui nii on zooloogiliselt korrektne öelda.

Aga nüüd on asi enamvähem selgeks saanud. Et milline ma siis tegelikult olen - ja et just selline olla on hea. Ei pea mängultolema, kellelegi midagi tõestama. Ja isegi, kui mõelda selles võtmes, et hädasti oleks vaja seniseid saavutusi kellegaiganes joonele ajada, ka siis poleks põhjust häbeneda.

Olen just selline ajas ja ruumis, nagu tahan olla, sest ega kogematast pole siin ju ülearu midagi. Ükskõik, mida ma mõnel nõrkusehetkel - või vaidlushoos, mis tegelikult tähendab sama - väita võin, tegelikult ma tean alati, kelle isepäine käsi (jällegi, kui nii on bioloogiliselt korrektne öelda) seal tüüri küljes on.

Veider mõeldagi, kui palju aega võttis, et see hirm, et ma hakkama ei saa, mingeid kohustusi ja vastutusi välja ei vea, iseenese ära kaotan või maha salgan mingisse sellisesse mudelisse, kus ma saan eluga rahul olla ainult väga jõuga ja vastuvoolu, et ma lihtsalt ei jaksa... kogu see hingekägistav ebakindluse pundar lõpuks ometi selja taha jätta.

Praegu on siis nii. Läbi lillede - või õunapuuokste: kaks erakordselt hästi välja kukkunud kabajantsikut toimetavad toas, mina lesin võrkkiiges, "A Dance with Dragons" kõhu peal, kissitan kevadõhtuse päikese poole silmi ja tunnen rahulolevalt nurru lüües, et ma usun absoluutselt ja kõhklematult. Iseendasse. Kuigi tulevik on värviline ja mitmekülgne ning elu pisut keeruline, nagu ta mul ikka kipub olema, saan ma selle kõigega suurepäraselt hakkama kas ühel või teisel viisil.

Rääkimisesuutmatus

Inimesed on nii erinevad. Minu jaoks on kõik probleemid, isegi väga isiklikud ja haigettegevad, lõppkokkuvõtteks taandatavad inimlikkusele: tahtis head, aga välja tuli, nagu ikka. Vahetevahel võib igaüks, isegi mina (kuigi seda muidugi ON raske uskuda) käituda nagu tropp. Aga see seisund ei ole oma inimlikkuse tõttu sugugi absoluutne, kokkuvõttes on seda võimalik mõista ja kui juba mõista, on väga raske hukka mõista. Aga see mõistmine ei tule täiesti iseenesest. Mina oskan selleni saada kas läbi väga pika mediteerimise või siis, mis palju lihtsam, läbi avatuse ja arutelu. Kui läks pekki, tuleb nii öeldagi; vabandada, kui asi väärt on; naerda, kui vaja; kiruda, kui tundub asjakohane; vihastada; vajadusel isegi hambaid kiristada ja rusikat viibutada. Aga lõppkokkuvõttes ennast sellest jamast läbi VÄLJENDADA. Ja kuulata teist asjaosalist, kes ennast of coors samamoodi voolavalt ja värvikalt väljendab nagu sa isegi.

Aga kui ei väljenda? Kui kohe üldse ei väljenda? Kui on põhimõtteliselt enamvähem rääkimisesuutmatu?

Kui palju kohustab kogemus ja mingi tillukene nõidsus sellist sõnatust tõlgendama? Kustmaalt on kompromissi tegemine juba iseenese salgamine? Kui palju on üldse põhjendatud salata iseenda verbaalsust ja lahendust: "räägime asjad rahulikult läbi nagu suhteliselt täiskasvanud inimesed ja arutame"?

Ja kustmaalt on suhtumine: "ah, okei, minge metsa, miks MINA pean alati rääkima - kui ei taha, pole vajagi" juba iseenesest lapsik? Sest see, kui puhtalt tüdimusest, et miks mina alati pean, langeda samale tasandile, vaikida ja ohkida ja teha nägu, et kõik on hästi, või vähemalt jamadest mitte rääkida, siis kuhu see täpselt viib?

Tegelikult ma ei tea seda ju - minusuguste maailmas viib see ühte kohta, aga teiste inimeste puhul võib lõpptulemuseks olla miski hoopis muu. Kellegi teise kogemuste kaleidoskoobis jooksevad needsamad värvid iseenesestmõistetavalt hoopis teistsuguseks mustriks kokku.

Võibolla on krooniline rääkimatus ja pinnapealne distantsiga tekstivahetus just see õige lahendus? Et elu ju näiliselt toimub. Ja nii ongi hea. Ja et kui ei räägi, siis polegi olemas?

Pekk, ma ei saa niiviisi isegi autoga sõita ju, kui pea liiva all on?!

Aga see kehtib ainult minu kohta.

Oh heldus, kui vähe ma tegelikult tean ja kui kinni inimesed iseenese tõlgendustes on.

Lihtsad ja ilusad asjad

Elu, va nurjatu, ei kingi õhtul sulle spontaanset lilli ja ei alusta su hommikut jalamassaazhi ja värskelt pressitud apelsinimahlaga (ja ma ütlen apelsinimahlaga just seetõttu, et mul pole vähimatki põhjust kurta sellepärast, et ma ei saaks hommikuti voodisse tassi head kohvi - ja... ja... sellest, et ma seda apelsinimahlale eelistan, ma üldse ei räägigi, sest see pole üldse point).

Ühesõnaga, nagu ma ütlesin, elu ei loobi roosiõielehti su voodile ja ei vea sind välja seiklema ja IZZAND küll, kui kohutavalt ebaõiglane see on, ja, mis kõige tähtsam, mehed on sead.

Nojah, seda nad muidugi on, aga kui kõik kokku võtta, on siga päris nunnu loom.

Ja miski ei takista sind... ise...

Jah - millal ma ise õhtul spontaanselt lilli kinkisin või hommikul kellelegi jalamassaazhi tegin või õielehti voodile loopisin? Miks elu peaks seda minu eest tegema? Miks peaksid mehed alati tegema kõiki neid ilusaid spontaanseid zheste, kui, olgem siin nüüd ausad, naised on palju spontaansemad. Ja asi see peotäis õielehti voodile visata ei ole... (ja kui ma pärast meest nii kaugele ei saa, et ta need tänulikult ise ära koristab, siis selles olen ma ikka sügavalt ise süüdi...)

Aaa... õigus jah, selleks, et seda tehtaks mulle, mitte, et mina teistele? Ja kui me kõik niiviisi mõtleme, igaüks ootab, et teine teeks, siis kuhu me TÄPSELT välja jõuame? Kas see on mingi spontaansus, kui keegi peab koguaeg kramplikult arvet, et kes kui palju kelle selga sügas ja kelle kord nüüd on?

Teen ja tahan. Ise ;)

Shallalallalla

Sellel pole vähimatki tähtsust

Kes sa parajasti oled

Minu sees on unelmate printsi vorm, mis

Käib kunstniku käega üle iga taina

Peagi

Vormub tulevane ülik

Trimmis hing ja tundlik keha... tuleb

Tuleb-tuleb, korduvalt ja kaua

Läheb sama kindla käega

Laia ilma imeliselt

Präänikutemaalt

Valikute taga

Mõnikord lihtsalt kahte üksteist välistavat asja korraga valida ei saa. Kordamööda ehk jah, aga mitte sellelsamal ajahetkel, sellisena nagu sa siis praegu oled. Valides ühe head ja vead jääd sa paratamatult ilma teise vigadest ja, mis paraku palju hullem, headest külgedest.

Ei ole mu kätes seda rammu (vabandust ropu anekdoodi parafraseeringu pärast), et kohatist kahetsust alla suruda. Ei ole minus selleks piisavalt ei vaimupimedust, fatalismi või puhast pohhuismi (vabandust ugride rabavalt keeleteadmatu arusaama tõttu, et selles sõnas midagi roppu ei ole ja et see klassifitseerub suhteliselt steriilseks nimisõnaks). Need aitaks ehk, et mitte kahetseda.

Äh, muidugi ise valisin. Of coors. Mismoodi see nüüd tähendab, et mul ei võiks vähemalgi määral kahju olla neist headest asjadest, mis mul seetõttu olemata jäävad. Jah, muidugi, argumenteerigem, et kahte korraga ei saa ja näe, kui palju halba jäi ka olemata, jaaadijaadijalla. Nagu ma ei teaks. Aga mismoodi lohutab see last minus, kes tahab kommi ja jäätist ja shokolaadi ja seda kõike korraga??

Einojah, üldiselt on kõik hästi. Ja üldiselt tean ma kindla peale, et eks ma oleks ikka selline, nagu olen ja eks ma suure tõenäosusega valiksin ikka seda, mida olen valinud, kogu selle rahutuse ja hingeängi, kahtluste ja hootise üksinduse hinnaga.

Lihtsalt möödudes ja märgates tekib paratamatult see mõte, et näe... mis oleks võinud... mismoodi see võiks küll tunduda - võibolla ma ei saagi teada. Sest...

ma tegin teised valikud.

Mille juurde ma muidugi jään.

See ei tähenda...

Ega see, et sul on hea kujutlusvõime ja nii suur uudishimu elu vastu, et ilmselt ühest elueast ei piisaks, et kõiki neid valikuid päriselt ka kogeda, ega see ei tähenda seda, et sa ei tea, mida sa tahad, isegi kui oled naine.

Rituaalid

Jah, rituaalid tõesti mõtestavad ja väärtustavad elu erinevaid koostisosi. Mu ema absoluutne ükskõiksus igasuguste rituaalide vastu on mind paraku piisavalt mõjutanud, et ma nende väärtuseni, nende tegeliku tähtsuse mõistmiseni olen jõudnud alles üsna pika ringiga. Mu vanemad on vist ühed vähesed, kes ei pea jõule, sest nad lihtsalt ei viitsi. Rääkimata emadepäevadest, isadepäevadest ja muudest päevadest, sünnipäevigi peetakse rohkem niiviisi... ah, olgu pealegi, teen kohvi ja kingin shokolaadi ja saame selle tüütu asja kaelast maha stiilis. Seetõttu ongi mul endal olnud vaja rituaalideni jõuda, kodust seda teadmist ma kaasa ei ole saanud. Ja nende loomisel on mul väga palju õppida.

Ah, muidugi on mu emal selles mõttes õigus, et võltspuised "oisaamekokku, sööme sülti ja igavleme kuninglikult laua taga" rituaalid on tühjad ja mõttetud. Ja kui mees on muidu armastav ja hooliv, siis on ikka ülim totrus teda grillida, et ta pulma-aastapäeva meeles ei pea. Siis tuleb leppida, et on igati tore mees, aga lihtsalt mälu ei ole. Mossitamine ei vii kuhugi. Selles kõiges on emal muidugi õigus. Ainult, et see, et osa rituaale on võltsid ja puised, ei tähenda, et lapse peaks pesuveega välja viskama. Palju on sellist head ja ehedat ka.

Nii ma siis imetlengi ammulisui inimesi, kes oskavad luua endale ehedaid rituaale, mis tõepoolest elu rikastavad. Rõhutavad olulisi asju ja väärtustavad neid, sest muidu võiks igapäevane töine või kodune või suhterutiin ju lämmatada meie jaksu neid märgata. Rituaal puhastab olulise argisest rähklemisest ja tõstab selle esile. Näedki, kuidas see särab. Olgu see siis hommikune tass kohvi, mille unisele kaaslasele voodisse tood, või piknik volbripäeval, hoolimata sellest, kui külm ilm parajasti on. Isegi iga-aastane sünnipäevakink võib olla tüütu kohustuse asemel tore mäng, kui sa selle fookuse sead "oh jeesus, jälle, ma ju tõesti ei tea, mida talle kinkida" pealt hoopis sellele, et märkad ja mõtestad kaaslast ja korraga on sul üksjagu ideid, mida võiks kinkida, mis oleks päris ja ehe ja kannaks sõnumit, et sa oled teist märganud. Päriselt. Mitte sünnipäevakingituse tegemise kohustusest.

See päris ja ehe õnneks ei nõua eriti palju vormilist. Käisin kunagi pulmas, mis kvalifitseerus täiesti nõuetele vastavaks teatraalseks palaganiks - paljudele piinlike pulmamängude ja seksistliku pulmatola, vabandust, pulmaisani. Pugisin kartulisalatit ja mõtlesin, et oh, issand, halastage, milleks?! Võrdluseks heade sõprade pulm, kus kogu see piinlik ja "sest nii käib" loll palagan puudu oli, selle asemel oli midagi hoopis ehedamat - lihtsus, väärikus, läbimõeldud rituaal, millel oli oma ajalugu. Ja midagi muud ei olnudki vaja, see oli kõik väga võrratu. Rõvekülmast ilmast hoolimata. Või isegi lausa selle abil ka, sest eks seegi oli osa rituaalist.

Jah, oskaks isegi nii... Aga eks ma õpin.