Friday, June 28, 2013

Kõik need ilusad kohad

... noh, Tenerife ja Amazonas ja Vallrahu ja Suur Kanjon...

need on kindlasti ka. Ja siis on mõned absurdselt imelised kohad otse siinsamas, nurga taga, kaks pööret vasakule. Tallinnast vaid paar kilomeetrit.  Sammaldunud katustega majakesed otse metsa sees, väikesed lagendikud siin-seal... punutud vitsaiad, vana pumbaga kaev, tillukesed rajad vanade kaskede vahel, soppe ja salanurgakesi täis õu, udu üle angervaksavälja... küünlavalge saun ja paljad tüdrukud kastese muru peal selili maas. Soe suvine öö, mis pimedaks ei lähegi. Maasikad. Kuum ja külm kordamööda. Lõhnav kaseviht. Lõhnavad kased.

Muinasjutt peidab ennast nurga taga ja tabab meid ootamatult.

Thursday, June 20, 2013

Kõige paremad sõnad

Baasturvalisus.

Keegi tark inimene ütles, et ma olen nii üle iga määra hull just sellepärast, et mul on kõrge baasturvalisus. Mis on teatud mõttes üllatav, sest, kuigi ma seda eriti välja ei näita, on minugi hinges aegajalt kõhklused ja kahtlused. Või kui kahtlusi ei ole, siis kõhklused kindlasti on. Ja üksjagu palju on ka need hetked, kui ma olen nii nõrk, nii nõrk... ja maailm on üks irrmus koht. Seega ei julgeks ma enda kohta küll öelda, et see baasturvalisus mul eriti tugev on. Ma poleks selle mõttegi peale tulnud.

Aga edasise arutelu käigus tuli välja, et jaa... kuigi ma olen olnud lapsest saati pööraselt iseseisev ja kuigi meil mingit ninnunännut kodus kunagi pole tehtud, on mul titest peale olnud SUUR, TUGEV, TARK ja KAVAL tagala. Just täpselt sellised alfahundid, kes oma kutsikaid ülearu ei poputa, küll aga kaitsevad, julgustavad ja on ALATI OLEMAS, just sellise suure, tugeva, targa ja kavala jõuna, mille vastu ei saa mitte keegi maailmas. Kui vaja peaks olema.

Seega, misiganes jama ette ei satuks, ma saan sellega hakkama. Ja kui mina ei saa, siis ME saame sellega hakkama. No ja sealt see baasturvalisus.

Millest johtuvalt võin ma teha ka oluliselt rohkem lollusi kui keskmine eestlane. Sest ma riskin rohkem. Võibolla liigagi... Aga see on juba hoopis teine lugu.

Seega. Kõik need imeilusad sõnad... nojah, tore on. Võib kah, lilled ja liblikad ja auruvedurid ja... Aga kõige, no ausalt KÕIGE ilusamad sõnad on: "Misiganes ka ei juhtuks, sa võid minu peale loota."

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

 Kohati põhjustab patoloogiline eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju...