Mandumine on lihtne, aga elu on sport!

Alguses on kõik ilus. Kõik on nii uus ja põnev ja kõiges selles võrratult uues ja põnevas oled ilma igasuguse vaevata iseenda parim mina. Silmade särades ja südame värisedes, pulss kõrge ja pea pilvedes. Uus töökoht, uus tutvus, uus kleit, uus deit... Väikesed variatsioonid, aga sisulist vahet pole.

See ilus ja värviline pilt muutub tükkhaaval pisut kulunumaks ja pisut luitunumaks, teisisõnu, hakkab üha rohkem sarnanema kõigi nende tavaliste ja igapäevastega, mis sind ümbritsevad. Reaalse eluga, ilmselt. Ja see äravajumine on mõlemapoolne. Pisuthaaval asendub su parim mina ka su tavalise minaga, mis on esimesest laisem, tujukam, ebakindlam, rahutum. Ja sarnaneb ka rohkem reaalse minaga kui see esialgne hea ja ilus.

Sealt edasi on kõik kättevõtmise asi. Ei pea iga kuu tööd vahetama, iga nädal uut kleiti ostma, uut deiti otsima... Vanale saab ka roosa lehvi ümber panna ja improviseerida. Vana nimel saab ise pingutada, teadlikult tööd teha. Vastasel juhul langevad mõlemad - nii maailm kui ma ise - alla selle reaalse piiri ja lagunevad inetumateks.

Selgub, et uue kleidi brändi pikaajaline ilu oli pettus ja mina muutun tigedikuks, kes sellest veebis kirjutab. Selgub, et kui mees prügikasti aastate kaupa välja ei vii, muutun mina lõpuks kättemaksuhimuliseks, ei viitsi enam malbelt suhelda, vaid hakkan hammustama. Ja need pildid ei ole enam lihtsalt reaalsed, vaid alla normaalsusepiiri inetuks mandunud.

Nii tihti ei hakata õigel hetkel midagi tegema selleks, et mitte põhjani ära vajuda. Lastakse minna, vajuda imeilusast reaalseks - ja siis sealt sammsammult üha madalamale. Tüdinuks, igavaks, inetuks. Head asjad juhtuvad ju iseenesest, kui suu ammuli ja käpakesed laiali oodata... jaaa... tõesti!

Nii tihti ei tee mina siiski ka enne õiget hetke midagi, et mitte põhjani vajuda. Lihtsam on maailma, olukorra ja selles iseenda mandumist tajudes põgenda järgmisesse uute ja ilusasse. Kohta, aega, kleiti ja deiti.

Uhke olen ma vähemalt selle osa üle, et ma mandumisega nõus ei ole. Ei ole nõus seda ise tegema ega selle sees marineerima, sest nii paljud annavad alla just sealmaal ja manduvadki täiesti masendavalt ära. Mina vähemalt julgen ära minna. Uut otsida.

Ja mõnikord, nüüd, vanemaks ja kompromissisõbralikumaks saades, saan isegi vana väärtustamise kestvusspordiga hakkama. Vähemalt teadvustan, et seda on vaja, vastasel juhul tuleb mandumine. Siin on ainult üks keeruline koht: kuidas aru saada, mida saab pingutades päästa ja mida mitte? Kustmaalt lõpeb tolerants ja algab eneseraiskamine? Seda ma veel ei tea.

Tuleb tunnistada, et see julgus asjade mugavustsooni nõmedaks mandumise lootusetuse tajumisel öelda, et nii, aitab, siit mina enam edasi ei tule, on teinud ilmselt tõelise heateo üsna mitmele inimesele, kes ilma selleta poleks vaevunud ehk muutuma. Kes oleks sellesse marinaadi jäänud loksuma aastakümneteks. Valus, aga väga-väga vajalik paremaks inimeseks saamine. Nii, et globaalselt võttes on minust seegi kübeke maailma ees kasu.

Ja kuigi see on olnud ka minu jaoks emotsionaalselt ränk, siis see on täiesti kindel: mandumise sees, nagu öeldud, ei ole ma nõus olema. Ma PEAN saama kas muuta - või minna, olgu või tükid taga.

Misasi on hea?

Nii tihti ütlevad inimesed, kes on milleski tõesti superhead, et oeh, ma ei tea, mis nüüd mina, ma ikka väga püüdsin, aga ei tulnud ikka piisavalt sügav, maitsev, põhjalik, professionaalne. Ja rahvas kuulab neid sügavas hämmelduses, sest see, millega need inimesed hakkama saavad, on lihtsalt uskumatult äge ja keegi poleks lugedes, maitstes, kuulates osanud ealeski kahtlustada, et selle suurepärase teose looja võiks arvata midagi muud.

Ainult, et nad ise ei saa sellest kuidagi aru, vaid marineerivad mingis hoopis teises maailmas, kus nad on rabavalt andeka või erakordselt tööka asemel mingid haledad keskpärased.

Ja siis sõidab neist veoauto üle või nad saavadki (päriselt) infarkti, ega saagi kunagi teada, et nad olid tõepoolest, täieliselt ja tegelikult vapustavalt head.

Whatta waste.

Mentaalne album

Ei taha kõigile neile eelmistele suvedele sugugi liiga teha, seetõttu öelgem lihtsalt, et küllap on kõik nende jooksul kogutud elamused ja mälestused aja möödudes kuidagi mu tüve eluringidesse lahustunud ja ei tule enam selgete piltide, daatumite ja seostega varustatuna kutsumise peale välja. Küllap olid need eelmised suved siiski ju ka kõik eriliselt kirkad ja eredad ja rahuldustpakkuvad.

Aga see suvi, no see suvi on seda kindlasti. Mentaalses albumis on järjest väga värvilisi ja põnevaid lugusid. Ja siis on albumit lapates koguaeg selline tunne, et ooo, aga see ju veel ka, see leht on ka seal vahel, see päev, see õhtu, see tunne, see lõhn, see jutt, see seltskond, see... Kõik need maasikalehed ja higised käejäljed lehtede vahele peidetud pealegi...

Saan täitsa aru neist, kes suve ja sügist ekstaatiliselt purkidesse villivad, et siis moose ja mahlu täis keldri kohal rahuolevalt ohata, et see kõik sai kinni püütud ja säilitatud, et talvel ampshaaval uuesti ette võtta, läbi mõelda ja läbi seedida.

See sissekanne on nagu mäluvai, et ei oleks järgmise suve lõpul (mis kindlasti on ka sama eriline) sarnast tunnet, et ei mäletagi, mis need eelmised kõik olid. 

Ja alati, absoluutselt alati on üle kõige see hetk, kui sa tüünelt libised läbi sooja merevee selle tundega, et sina oledki hüljes ja välja sellest veest ei tule enam iialgi, või noh, ainult seetõttu, et seltskond, kes rannal ootab, on ikkagi liiga hea.