Iga algust ette võttes sa vähemalt riskid selle lõpu üleelamisega - ja mõnikord ei ole see mitte risk, vaid täielik kindlus. Ainus võimalus seda kaotust vältida on mitte üldse alustada. Ja ma ei räägi siin mitte kõrgest tornist allahüppamise kaheldavast lõbust ja paratamatu lõpust, vaid pigem palju lihtsamatest asjadest - koerapidamisest, näiteks. On ikka üsna ebatõenäoline, et koer sinu üle elab, pigem on see asi ikka vastupidi. Ainus võimalus 100% vältida seda läbielamist, et su karvane külaline kõrvad pea alla paneb, on teda üldse mitte võtta.
Nagu tegelikult kõigega... ainus võimalus hulle asju vältida, on võimalikult vähe elada. Kui sa ainult oma toas istud, ja su katus on tehtud traditsioonilistest materjalidest, oled kaitstud sellegi eest, et telliskivi pähe kukub.
Niisiis, kes jätaks koera/kassi võtmata sellepärast, et eluka eluiga on ikka oluliselt lühem kui inimese oma? Naaah... Ma ei usu, et see oleks koera võtmata jätmise peamiste põhjuste hulgas.
Ja samas ei ole ma üldse mingi ülearu halemeelne tegelane. Kui mu esimene koer oma tõu kohta hämmastava kolmeteistkümnenda sünnipäevani jõudis, oli ju teada, et iga kuu edasi on puhas kingitus ja millessegi ta lähitulevikus ikka läheb. Ja kui see juhtus, oli see kurb, aga samas ka rahulik sündmus, kus tänulikkus selle üle, et meil oli 13 aastat üks ütlemata kift koer, oli olulisem kui kurbus selle pärast, et ta ära suri.
Igasugused ootamatud lõpud, kus lõppeb tegelikult veel elus ja elujõuline asi, on aga niivõrd palju rohkem traagilised, jõledad, rasked, raputavad, kurvad. Olgu see siis tegelikult elujõulise suhte tapmine, mis võrreldes juba lõpetatud asja lõppenuks vormistamisega on nagu öö ja päev. Või siis sellise koera äraminemine, kes just äsja jõudis oma tõu nooremasse keskikka.
Sellised lõpud loomulikust ajaringist väljapool on alati nii võrratult palju raskemad. Vägisi lõpetamised.
Oh.
