...

Lihtsad asjad on pööraselt tähtsad ja head. Armunud olemine. Koos naermine. Mõnuga lollitamine. Käest kinni hoidmine. Seljad vastastikku raamatu lugemine. Sünkroonis mõtlemine. Vaidlemine. Koos süüa tegemine. Koos...

Avatud olemine teadmisega, et sind mõistetakse ja sa ei tee kogemata haiget. Puudutused. Spontaanne naeratus, mis vastastikku tekib. Rahulolu. Mõtestatus. 

Nii lihtne on olla. Nii lihtne on koos olla.

Esimene kord elus, kus ma tõesti ei mõtle üle, las see olla, lihtsalt. Nagunii ei tea, mis meist paari või viie aasta pärast saab. Kõik võib saada. Tähtis on praegu, tähtis on see, et...

õnnelik on olla.

Oo, ma ei või!

No oo, ma ei või, milline luuser ma aegajalt olen, tõsiselt noh!

Esiteks on teised usinamad inimesed juba ammuilma kahekordsed professorid, kui mina alles oma magistritööd teen. Kui keegi oleks öelnud sellele usinale ussipojale, kes minu nime all kunagi ülikooli esimesele kursusele läks, et magistrini jõuab ta alles vahetult enne neljakümnendat sünnipäeva, siis oleks see uss üleolevalt naerda kihistanud ja sabaga oimukohale koputanud. Et mismõttes mina, Maarjamaa oivik, käin kraadi järel kokku kolmteist aastat?! Kui ma just enne nominaali kraadi kätte ei saa, siis maksimaalselt viie aastaga aabitsast magistriks kindlasti. Käkitegu.

Ja nüüd on see siis käes... Kui ma ennast ikka väga-väga kokku võtan, jõuan magistrini tõesti enne neljakümnendat sünnipäeva, aga see on ikka paras napikas ;)

Teiseks olen ma teab mitu aastat muudkui "magistritööd kirjutanud". No tõsi küll, esimene kontseptsioon ja mudaklotsidest kokku lükatud 40 lehekülge läksid kõik untsu, tuli leida uus teema ja otsast pihta hakata, vahepeal jõudis juhendaja pensionile minna ja tuli leida uus, aga IKKAGI.

Kolmandaks on NII raske kirjutama hakata. On ikka päris palju neid päevi, kui ma olen oma muu elu sigrimigri laua pealt maha lükanud, lapsed on kusagil hoida, maja on vaikne, mitte midagi ei ole, mis mul takistaks kirjutamist, aga mina uinan niisama... vaatan uudiseid, teen kohvi, loen ajakirja. Lükkan kirjutamist jälle edasi ja edasi ja... Ja siis, kui ma lõpuks ennast kätte võtan, jääb laps haigeks või sureb koer ära ja siis mul tõesti ei olegi enam võimalik kirjutada. Aga asjade selline kulg ei saanud mulle ju ometi üllatusena tulla?

Ja tõesti, mõni usin inimene teeks selle ajaga, mil mina olen ühte magistritööd vägistanud, ära neid oma kümmekond. Igaüks on ikka iseenda rist ja viletsus ja hala.

Oo, aga see-eest on mul selle aja jooksul jälle rohkem mehi olnud, kui see teoreetiline usin inimene oleks jõudnud magistritöösid kirjutada, keskendugem ikka positiivsetele kogemustele ka, või mis?