Thursday, April 24, 2014

Õnnelikud inimesed ei ole eriti huvitavad?

Naljakas on see, et sügav sisemine rõõm ja rahu algas siis, kui asjad läksid iseenesest aina halvemaks. Ma tean, kui sügav kuristik võib ühe suhte lõppemine olla… aga seekord sain aru, et mind ei koti väga. Andsin oma parima ja kui see ei aidanud - mis siis ikka halada. See arusaamine ja sündmus ise muutsid mind oluliselt õnnelikumaks ja see õnnelikkus on kestnud ja kestnud ja kestnud - ja selle vältel on toimunud väga palju tõeliselt õnnelikke sündmusi, mis muudavad õnnetusest sündinud õnnelikkust üha sügavamaks. Haa.

Ainult, et kui varem oli mul väga elulisi ja diipe teemasid, konflikte, dilemmasid, mille üle filosofeerida, siis praegu on juba pikemat aega kõik nii totaalselt chill, et minu motivatsioon sellistes vestlustes osaleda on vaid tüünelt teoreetiline, mitte aga kirglikult personaaleluline. Pigem räägiks sellest, et kõik on hästi, et elu on ilus, et maailm on lill…

No aga kui sa sedasama räägid juba vaat, et aasta otsa, siis äkki pole sa inimesena enam nii huvitav kui varem? ;)

Kas õnn võib olla huvitav? Mu enda jaoks loomulikult on, aga samas väheneb mu väärtus tutvusringkonnale kui "huvitav keiss, kellel alati on mingi eriti sürreaalne jama, mille esiritta istuda, popcorni närida ja showd nautida" ;)

Ausalt, ma tunnen seda sotsiaalset vastutust ;)

Wednesday, April 2, 2014

Keegi kirjutas, et mida

... vanemaks saad, seda õnnelikum oled.

Pärdik minus naerab vastu, et jaaa, loomukult, sest mida vanemaks sa ise saad, seda rohkem on noori ja ilusaid mehi, sest kõik on ju ometigi suhteline. Ja loomulikult oled niiviisi üha õnnelikum.

Tegelikult on kõik võrratult keerulisem ja lookleb seal kusagil sügava elutõe ja pealiskaudse itsituse vahepeal, sisaldades mõlemat ja aegajalt vastandudes mõlemale. Korraga.

Lihtsad asjad on keerulised ja vastupidi. Nagu stereogrammpildid - keskendud neile ja näed ainult kribukrabu, punnita, kuidas tahad, aga ikka ei saa aru, mida mõeldakse selle all, et "seal pildi sees on teine pilt". Kui aga fookuse õigeks saad, ujub sellest kribukräbust ootamatult kirkalt välja väga selge kujund ja tagantjärgi tundub ka selle leidmine nii lihtne.

Mida vanemaks saad, seda rohkem oskad fookust edasi-tagasi kruvida: lihtne, keeruline, lihtne, keeruline... ja see teebki õnnelikuks. On, nagu tahan. Nooremad, vanemad. Lihtsam, keerulisem.

Tahan, söön transistorit; tahan, kuulan kisselli.

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

 Kohati põhjustab patoloogiline eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju...