Thursday, July 10, 2014

Absurdselt idüllilised hetked jätkuvad

Mõnusas sõprade seltskonnas õhtul terrassil istuda, tunda rõõmu viimastest tüünetest päikesesoojatundidest ja nentida, et lisaks kõigele - ei ühtegi sääske! Kui häbematult hästi võib inimesel vedada?

Või inimtühi liivarand, soe ilm ja soe vesi, neljakesi koos lastega liivalosse ehitada, pärast kahekesi rannal jalutada, juttu ajada, naerda ja spontaanselt suudelda (ikka veel!), tundes üksteise seltskonnast nii sügavalt täielikku rahulolu ja nautides vaimset kaifi sellest, et issand, ikka veel, aina paremaks - kas see ongi see, mida minust targemad inimesed palju varem leidnud on ("sellest rääkis raamat, seda näitas meile film")?

Teisel päeval on selleks hetkeks hoopis - lastega poodi jäätist ostma ja siis ujuma! Mõlemad suuremad esiistmetel naeravad vaikselt omaette, kuulates seda kassipoegade mürgeldamist tagaistmel. "Aga mul on jäätisepulka vaja, sest ma tahan sellest emmele siilikese teha! Kui mina ütlesin, et ma unistan sellest, et olen Lumekuninganna, siis emme ütles, et tema tahaks hoopis siilike olla! Siis ma saan talle vähemalt jäätisepulgast siilikese teha, siis ta rõõmustab. " Aww.  Jälle taas kogeda, et nad on nii nutikad, kiired, uudishimulikud, heasüdamlikud, sõbralikud, armsad… Nad on päriselt ka olemas ja mina saan seda elu elada. Praegu. Midagi lahedamat ei oskaks tahta.

Õhtul tasakesi suure-suure tugeva ja rahuliku selja taha turvaliselt pessa pugeda ja tunda, et elus on kõik nii paigas ja et see muinasjuttudes kirjeldatud ürgmehelik olevus on päriselt ka olemas - tugev, tark, tasakaalukas, heasüdamlik, mänguline, heatujuline, täiskasvanulik ja poisikeselik korraga, selline, kes julgeb olla päriselt soe ja avatud - ja kui väärtuslik ja haruldane see on - ja et… ohh, kui hea on sellise suure selja taga ennast kerra keerata ja olla ise ka tüdruk ja naine ühekorraga. Kui lihtsaks see "päris mees on päriselt ka olemas!" kõik ülejäänu teeb.

Ja et seda, et elu on absurdne idüll, veelgi rõhutada, on mul maal palkmajas maasikamustriga tekid ja padjad - ja praegu just on kõik kiviaiaäärsed maasikaid täis.

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

Kohati põhjustab ülevõlli eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju välja...