Novot, ma ju ütlesin

Nii tore oli lugeda ja kinnitust saada, et enesestmõistagi, loomulikult.

See on seesama jutt, mida ma olen rääkinud, et andeksandmine ja mitteandeksandmine on samaväärsed valikud. Ja et mul on hea meel, et minus on nii heledaid kui tumedaid toone ning et ma suhtun armastuse- ja vihatundesse samaväärse respektiga.

Inspiratsiooniallikaks on nad mõlemad.

Mõistlikkus ja emotsiooni mõninganegi juhtimine on siinjuures sama enesestmõistetavad kui see, et sa ei lase alkoholil enese eest otsuseid teha.

Kuidas viha kasulik võib olla. 

Isiklik üleilmse taustal

(Et mitte kirjutada: personaalne versus globaalne.)

Mida enam koged tüünet tasakaalu kodus, sõpradega, meres ujudes ja metsas uidates, tööl toimetades, raamatuid lugedes või logeledes, seda masendavama ja jõhkramana tundub see, millega inimesed on suutelised hakkama saama. Kogu meedia on sõjateateid täis; see turvaline ja tüüne eraeluline tasakaal on paljude jaoks pöördumatult katki tehtud. Tajud, kui habras väikese inimese isiklik õnn tegelikult on kui on keegi, kelle jaoks raketituli selleks, et näidata, et "on tsiviilohvreid" või tankikolonn on lihtsalt käepärane vahend eesmärkide saavutamiseks.

Õõvastav on lugeda, kuivõrd tugevaks peeti turvalisust eelmises vabariigis, kui kuuluvus läände tundus nii iseenesestmõistetav, et sõda ja genotsiid näisid võimatutena. Tundusid. Näisid. Täpselt sama tunne on meil ju praegu - näib ja tundub, et midagi nii jubedat ei saa enam juhtuda. Paraku. Inimlikkus, kultuursus, turvalisus - need on nii petlikult õhukesed kaitsekihid. Ja illusioon, mida väga tahad uskuda, on veel eriti veenev.

Minu jaoks ei ole teatud küünilisus äriturul mingi eriline probleem, mille üle käsi ringutada. Muidugi mängitakse jokk-situatsioonidele, otsitakse halle alasid, tehakse üksteisele ära. Selle laua taga mängijatel on harva valged kindad käes, pigem ikka hallikarva. Aga kusagil on piir, mida nende laudade taga siiski ei ületata. Kelle jaoks pole see lihtsalt praktiline - et äkki võib vahele jääda - kelle jaoks pole see eetiline. No neid, päriselt inimesi, on ju ka olemas. Jokk- olukord ja kuritegu on eri kaalukategooriates misiganes põhjusel.

Ma mõtlen, et kui õnnetud ja katkised võivad need inimesed olla, kes nende tankidega sõidavad ja kes neid rakette lasevad, et nende jaoks on reaalsuseks võõraste laste ükskõikne tapmine, mitte oma magavatele lastele vaikne teki pealetõmbamine õhtul tundega, et elu on nii uskumatult hea ja ilus.

Kohalolemine alati ei aita

Gurud räägivad, et kui õpid "hetkes kohal olema", siis läheb kõik heaks.

No ma ütlen, et alati see ei aita. Olen küll kohal, jah, elu tundub nagu sukeldumismaskiga ujumine soojas merevees - ümberringi on uskumatult põnev, värviline, tüüne maailm, keha silitavad soojemad ja jahedamad hoovused. Tajun seda kulgemist sujuva ja kirkana samaaegselt, ning mis veel olulisem - iga keharakuga.

Aga kuulge, see ei tee asja mitte ainult heaks, vaid tekitab samaaegselt uue ja täiesti tõsise probleemi. Olen absoluutselt veendunud, et (optimistliku stsenaariumi järgi lubatud) järgnevast 80 aastast EI AITA.

Mul on oluliselt rohkem aega vaja, et seda kõike kogeda ja et elu elamisest, maitsmisest, katsumisest, vaatamisest, kuulamisest täit kogemust saada. No kuidas ma jõuan seda kõike selle lühikese ajaga?

Siin on vastuolu. Lahenev probleem asendub lihtsalt uuega.