hatemail

Mulle selgelt ei meeldi üsna mitmed minusse otseselt mittepuutuvad asjad ja siinkohal on täiesti sobimatu noomida stiilis, et tuleb olla tolerantne, et igalühel on õigus oma valikuid teha ja oma elu elada.

Effi. Puutub küll minusse, kui nad minu seltskonnas-meediaruumis nõmedad on ja niiviisi mu sarkasmitsakrad sappi pritsima saavad.

Mulle akuutselt ei meeldi inimesed, kes laiavad, kui kõvad joodikud nad on, KUI palju nad kannavad ja KUI mällarisse nad ennast jõid. Kunagi arvasin, et see on mingi tiinekate teema, aga viimasel ajal on sattunud kuuldekaugusse oluliselt vanemaid mees- ja naisinimesi, kes arvavad, et see, kui nad on ennast kuskil purju joonud, on nagu NII LAHE, et seda peab kuulutama nagu mingit saavutust. Oh, nii kõva, et eesti tüdrukud jõid saksa mehed laua alla! (eee.. niiiiii äge tõesti, mulle ka tõsiselt meeldivad ennast labaseks, seosetult lalisevaks, alko- ja hiljem oksehaisuseks joonud poolteadvusel tüdrukud, keda keegi siis kas haledusest, kohusetundest või puhtalt pragmaatilise eesmärgipärasuse tõttu talitab! No paremat reklaamikampaaniat on endale tõesti raske välja mõelda..). Oh, nii äge, et ma võin palju rohkem juua kui sõbrad ja ei kukugi ära! (eee… tõepoolest, ma ei tea võluvamat vestluskaaslast, kui klaasise pilguga ennast maailma targimaks meheks joonud ilmselge alkomürgituse käes vaevlev amööb, keda takistab pikalikukkumast lihtsalt ebaadekvaatseks joodud juhtimispult, mis suuda enam tuvastada, et keha vajab üle kõige kiiret horisontaali ja kohest pildikustutust. Muuseas, seisundis, kus "olen kolm liitrit viina ära joonud ja mitte midagi pole viga" ei saa sa lihtsalt enam aru, et need elegantsed liitlaused sinu peas väljuvad su huulilt artikuleerimata lalina vormis. Nii cool!)

Mind väsitavad inimesed, kes on ennast eesmärgikeskselt maniakaaleufooriasse tõmmanud, trambivad su isikuruumi sisse ja nõuavad, et sa peaks koos nendega pliiatsi pudelisseistumise tasemel grupimängu mängima, et sa jumalapärast nurka istuma ja igavlema ei jääks! Kulla seltskonnahinged, saage ometi aru, et teie lusikaga munakandmismängust osavõtmise asemel on mul umbes viisteist tuhat oluliselt nauditavamat viisi just sel hetkel oma elu rikastada - nurgas istumine ja igavlemine kaasa arvatud.

"Aga sa pead ju... ", "Ära ole nüüd peorikkuja...".

Kes lasi tõde sedapidi paista, et ma sellises olukorras midagi _pean_? Tõesti või? Kas ma tohiksin lihtsalt ja ilma igasuguse liigse pingutuseta kohe ja kohapeal tõestada vastupidist - palun hoolega jälgida, kui väga ma üldse ei _pea_ sedasama mängu mängima. Kohe pikka aega võib vaadelda. Kes oleks arvanud, et see võimalik on... Aga paistab, et katse oli veenev. Pole tänu väärt, tõesti.

Mind häirivad mehed, kellega suheldes peab regulaarselt esimesed 15 minutit kulutama sellele, et selgitada, et EI, tegelikult on selline limukjas ülespressimine mööda sääri (ok, vaimses mõttes, valdavalt, aga stiil ja eesmärk on samad) täiesti mõttetu ajaraisk, et ma tean ise väga hästi, keda ma tahan ja sellest erineval juhul püüda mind lihtsalt ära rääkida on ikka äärmiselt tulutu tegevus. Ja see pole isegi mitte meelitav, vaid vähemalt tüütu, aga enamasti tülgastav.

Intelligentsete inimeste kanapimedus tekitab minus iseenesliku distantsi. On mõned käitumiskoodis iseenesestmõistetavad asjad, umbes samas skaalas kui teadmine, et restoranis laudlina sisse nuusata ei ole viisakas. Ma ei hakka kiljuma, kui keegi mingi sellise sotsiaalse labasusega hakkama saab, aga sellest sõltuvalt valin ma väga selgelt, kes on mu sõbrad ja kes mitte.

Mulle absoluutselt ei meeldi inimesed, kes on seltskonnas viibimise faktist ja selgest ebakindlusest, kas nad ikka on lahedad (või siis, vastupidi, äärmisest enesekindlusest, et nad on lausa pimestavalt lahedad) sattunud omadega reaalsusenihkesse nii, et suruvad sulle peale enesega vestlemise, mis on vaid vestlemiseks maskeeritud, sest tegelikult vajavad nad lihtsalt nukku, kellele oma monoloogi ette kanda ja see, kas ja mida sina teemast arvad, huvitab neid nii vähe, et nad ei vaevu isegi teesklema, et nad kuulavad. "Noh, nii tõsiseks võttis sind see jutt, jah?" Ei, see ei olnud tõsidus, see oli ilmselge ükskõiksus mu näol ja ma tõepoolest ei vasta peale seda pooletunnist monoloogi ka viisakuse pärast mitte midagi, sest ma olen juba jutu alguses aru saanud, et tegemist pole vestlusega, ja ka sellest, et mõtte- ja energiakulu, mida ma vastamiseks kulutan, oleks absoluutselt raisatud. Milleks vaevuda? Ja milleks teeselda viisakust inimesega, kes ise seda vajalikuks ei pea.

Jah, ma olen kohati väga ebatolerantne, tõesti, vabandust, maailm, nõmedus, labasus ja pime agressioon mulle lihtsalt ei meeldi, kohe mitte midagi ei ole teha.