Sunday, October 19, 2014

Kiiksud

Nagu öeldud, on kogu maailm ilmselgelt hulluks läinud, ja sellistes ekstreemsetes oludes avalduvad inimestevahelised erinevused/vastuolud tõenäoliselt teravamini kui tavaliselt. Või olen ma kogu oma sügavast eitusfaasist hoolimata siiski nii piisavalt vanaks saanud, et teatud kiiksude (ühisnimetus seisukohtadele, iseloomujoontele või tegevusviisidele, mis minu omadest piisavalt palju erinevad) suhtes lõpuks ometi ebatolerantseks muutuda.

Mis on veider, sest olen ennast kogu aeg suhteliselt väga tolerantseks olevuseks pidanud. Kui kellegi lusikavars ikka otse minu silma ei tüki, siis jumal sellega. Kui keegi oma veidrustega otseselt minu isikuruumis ei läbusta, siis tühja temast, ongi huvitav vaadata, et näe, mis teeb. Või mõelda, et näe kui erinevaid inimesi on olemas. Ja et igal võib olla oma tõde ja oma õigus ja...

No mingi osa sellest tolerantsusest on siiski ehk alles vist? Äkki on asi hoopis selles, et igapäevane rutiin jooksutab mingid sügavad vaod sisse ja siis see tolerantne olevus lihtsalt laseb neid vaopõhju mööda ja ei vaata nii tihti välja, laiale põllule.

Samas tunnen ikkagi, et erinevalt varasemast tekivad minu sees HINNANGUD. Ja see on juba murettekitav. Mäletan üsna kindlasti, et veel kümme aastat tagasi puudus mus mingi pind või veendumus kellelegi hea-halb skaalal hinnangu andmiseks, sest relatiivsus oli põhireegliks ja paljude pattude maitse oli endalegi tuttav.

No... jällegi... Natuke on see ju siiani. Vähemalt märkan ma eneselt küsida, et kas kellegi järjekordne absoluutselt erinev suhtumine või seisukoht on universaalsel skaalal kuidagi parem, õigem, kasulikum, tulemuslikum kui minu oma. Ja kuigi see Minu Oma on nüüd varasemast selgem ja piiritletum, olen seda ka suht kergekäeliselt muutnud, kui näen, et parem saab. Küsimused Miks ja Kuidas Täpselt on endiselt mu arsenalis sees ja uutesse süsteemidesse süüvida on aegajalt endiselt huvitav.

Aga mingi TUNNE seda võõrastavat seisukohta kohates on muutunud. Samas käivitab selle mingi oluline mastaap, sest erinevused mingites suvalises asjades ja tavateemades on endiselt huvitavad ja ei häiri mind sugugi, pigem vastupidi. Ainult, et põhiväärtuslikud, määravad erinevused tekitavad endalegi üllatavalt - pettumust, vajadust distantsi järele, vajadust endasse tõmbuda. Viitsimatust? Tolerantsilävi on kõrgemaks muutunud.

Kas see ongi vaimne vanaksjäämine või? VÕI on see hoopis mingi sitavalidaator, et elu on liiga lühike, et mitte teha vahet, mis võiks sinu ellu kuuluda, mis mitte?



Saturday, October 4, 2014

Üks ja teine

Maailm on ilmselgelt hulluks läinud. Nii laias kui lähemas mõttes.

Samas, niiviisi mitu õhtut heade sõprade seltskonnas veetes oskad seda tüüne normaalsuse luksust niivõrd paremini hinnata ja rõõmu tunda selle üle, et on.

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

 Kohati põhjustab patoloogiline eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju...