Saturday, December 20, 2014

Oma reaalsuste valimine

Tegelikult haakub see jutt varasemate sissekannetega tõe äärmisest relatiivsusest/subjektiivsusest, inimeste valikutest ja ise omaenese elu loomisest, nii heas kui halvas.

Jah, ja loomine on ka hea sõna ja kukele need, kes väidavad, et nad ei ole loovad. On ikka, iga hetk loome me kõik omaenese elu, iga hetk on looming. Jah, teeme seda nö kätteantud materjalidest; jah, see looming on ainult nii hea-halb, kui me oskame - aga ikkagi. Loomine on siis esimene kolmest nurgakivist.

Teiseks on tõe praktiliselt täielik relatiivsus, inimese suutmatus toota nö. pehmetes teemades puhast tõde, kuigi isegi matemaatilistes distsipliinides ei ole 2+2 alati 4.

Ja kolmandaks on pidev valikute tegemine, mis on selles mõttes samuti üsna fucked up, et ka valimata jätmine on valik. Kohati tundub mulle, et elu dünaamika ongi pidev valikute tegemine, valikud liigutavad meid edasi või tagasi või hoiavad paigal. Siinkohal on loomine ja valikute tegemine mu peas mingi määrani kattuvad, kuigi mulle meeldib valikuid pigem üheks meetodiks ja loovust mitmeid meetodeid kasutavaks kerge jumaliku säraga vooks pidada.

Kogemustest meenub sügav hämming, kuidas on võimalik minu arvates faktiliselt tõestatavate sündmuste üle ennast pooleks vaielda täiesti intelligentse inimesega, kes kirglikult eitab "toimunut" - ja tõestab seda vähemalt oma arust sama vääramatu faktilisusega. Olukorra tragikoomika on selles, et mõlemal on toimunust radikaalselt erinev pilt, täielik veendumus oma faktide paikapidavuse kohta ja siiras usk, et tema tõde on õige tõde.

Valgustav hetk iseenesest. Elu loomine + tõe relatiivsus + valikute tegemine = just sarnane olukord. Me lõime kumbki endale elamiseks sobiva mudeli, leidsime sellesse sobiva tõe ja valisime seda reaalsust elada kirgliku veendumusega oma õiguses.

Klassikaline "mõlemal oli õigus või kummalgi polnud õigus" olukord. Ega elu pole raamat, kus autor annab toimuvale ühese sõnastuse, elus ei ole seda "jutustajat", kes lahkelt konteksti kirjeldab ja teab, kas kangelase silmist purskusid viha- või kaastundepisarad; olid tal lihtsalt närvid läbi või silmad väsinud.

Kuna objektiivset tõde meie peades meie elude kohta praktiliselt ei eksisteeri, siis äkki pole mõtet selle "päriselt" või "tegelikult" reaalsusega üldse ülearu punnitadagi. Me nagunii loome suuremal või vähemal määral praegugi oma reaalsuse ja tõlgendame toimunut meeletult subjektiivselt. Loome "faktidest" mudeleid, mida me kas teadlikult või alateadlikult peame endale sobivateks. (Miks ma seda alateadlikkust rõhutan - olen üpriski veendunud, et teatud varastes eluetappides shaboteeris mind alateadlikult mu enda ebakindlus, mis kippus väitma, et ma ei ole head elu/edu/mida iganes head ära teeninud. Õnneks läks see küll peagi üle, aga jäi kogemus, mida on tark meeles pidada.)

Nii võib näiteks joodik, kes end põlastab  suutmatuse pärast joomist maha jätta, luua endale uue, subjektiivse tõe reaalsuse, kus ta tegelikult ei ole alkohoolik, vaid lihtsalt veinisõber, ja valida seda elada, sest on nii palju õnnelikum ja rahulolevam. Mis siis, et teiste poolt tajutavad tõendid vihjavad vastupidisele. Teiste poolt tajutavad tõendid ei ole ju ka kuigi objektiivsed - olen näiteks saanud sügava põlastuse osaliseks: "Sa oled ju _joodik_!!!", kui olen sünnipäeval joonud paar klaasi veini. Aga see oli lihtsalt subjektiivne tõde teisest äärmusest. Ja lõppkokkuvõttes ei saa ka need mitte-äärmuslased joodikut veenda, et tal on probleem, kui ta kord nädalas kaineris magab - tema reaalsuses see nii ei ole. Kas on keegi kõrvalseisjatest, kes võiks objektiivselt väita, et ta teab, milline joodiku elu seestpoolt vaadates tundub ja et too oleks kindlasti kainena õnnelikum? Võibolla on ka tema banaan seestpoolt suurem kui väljast.

Niisiis, miks ei võiks ma siis võtta mingi teema, mis minu reaalsusesse ei sobi (kasvõi rasedusega kaasnev hiiglaslik kehakaal), muuta seda enda peas kuidagi oluliselt meeldivamaks ja siis valida elada selles reaalsuses. Me nagunii teeme seda nii tihti, sageli ignoreerime ebameeldivat või püüame sellele leida õigustusi. Aga mõnikord ainult ignoorist või õigustustest ei aita. Miks siis mitte tegutseda otsustavamalt. Me ei pruugi ju luua vaid oma tulevikku, vaid saame sama hästi ümber sõnastada ka mineviku ja oleviku. Meile sobivaks. Kui miski minevikust jääb ikka väga kripeldama, siis tuleb see minu äärmiselt elujaatavas maailmas lihtsalt brutaalselt üle kirjutada. Eriti, kui see ongi tunnetuslik või lihtsalt sõna-sõna vastu või lihtsalt... väga erinevalt tajutav situatsioon.

Ma absoluutselt ei luba, et kõik, mida te minu/mineviku kohta teate, on tõde, sest tõde ei ole olemas. Küll aga on see reaalsus, mida ma olen valinud elada. Oo, ja eriti lahe on see, et ma üldjuhul ei valeta, sest ma sügavalt ei viitsi, aga see ei tähenda põrmugi, et ma pole kunagi teadlikult või alateadlikult (oma) reaalsust muutnud. ;) 

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

 Kohati põhjustab patoloogiline eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju...