Mu enese pisike maailm kummitab mind

Mardilaadal ringi kõndides märkasin üht meest, kes oli hämmastavalt mu isa nägu - kõrge otsaesine, jonnakalt shatäänid juuksed vaid mõne halli salguga siinseal, sügavad naerukurrud, arukas, analüüsiv pilk ja kuidagi väga tuttavlik ilme. Sarnasus oli nii suur, et tekitas minus vastusena sooja õnneliku tunde - nagu see oleks olnud siis, kui isa päriselt ootamatult sealsamas vastu jalutanuks. Selle mehe nägemine tegi mind spontaanselt õnnelikuks, pani naeratama. Mitte otse talle, sest meil ei tekkinud mingit silmsidetki, vaid pigem iseendale või siis geneeriliselt, kogu maailmale. See oli selline vahetu heaolunaeratus lihtsalt.

Veidi maad edasi märkasin tuttavlikkust ühe Kihnu eide kehahoiakus, see meenutas koduküla naabrinaist kusagilt lapsepõlve pooleldi ununenud mälukihtidest. Armsalt ja muinasjutuliselt omane.

Alles mõned päevad tagasi kuulsin üksinda poes käies selja tagant heledahäälset hüüet: "Emme!" Pöörasin automaatselt sinnapoole, kuigi ma ju teadsin, et minu tüdrukud on kodus. Märkasin, et lisaks minule heitis pilgu üle õla veel üks noorem naine, mõtles siis natuke järgi ja läks oma teed. Julgen oletada, et oskasin aimata, mida ta mõtles või tundis. Hüüdja oligi umbes viieaastane tüdruk, kes meid muidugi ei märganud, vaid jooksis selle OMA emme juurde ilma igasuguse kõhkluseta, teadmata, et mulle meenutas ta oma heleda lakaga üsna palju mu oma nooremat tüdrukut. Kuigi ta muidugi oli üks hoopis teine laps.

Õhtul vahelduseks trolliga koju sõites tajusin oma aknast väljavaatavas näoilmes oma ema nägu. Ma teadsin ju täpselt, milline ta siis välja näeb, kui ta trolliaknast välja vaatab - kõik mu näolihased olid täpselt samas vormingus, seekord ma tajusin seda nägu lihtsalt seestpoolt. Aga ilmena oli ta täpselt olemas.

Siis olid kellelgi kusagil rahva hulgas ühe kunagise kallima silmad... Kellelgi teisel oli mu lasteaiasõbra naeratus. Kusagil tänaval kõndides puudutas mind jälle SEE lõhn.

Sellistel äratundmise hetkedel, kus võhivõõrad sulavad nii armsateks omadeks, tunnen ma lisaks spontaansele õnnetundele mingit veidrat rahu. Mitte miski ei kao lõplikult, kõik oluline on alati olemas. Inimestes minu ümber.

Tarkus teeb tagasihoidlikuks

Kuna seda ütleb minusugune kiidukukk, siis peab see tõsi olema.

Istusin tütrega Haapsalu Müüriääre haledaks varjuks kujunenud Komeedis ja vaatasin kõrgelt ülevalt kooliteed, mida mööda ma umbes 25 aastat tagasi käima hakkasin. (Issand, kuidas aeg lendab - kui hirmutav, kui lahe, kui... inimlik!) Tuli meelde, kui keeruline ja arusaamatu kõik siis oli. Ise, teised inimesed, maailm. Tegelikult oli kogu keerukuse põhjus suure tõenäosusega selles, et ma ei teadnud, kes ma selline ise päriselt olen. Ja kui lähtepunkt on nii hägune, siis ongi keeruline kõike muud sellega suhtestada. Muidugi, ma olin ju kobe 16 aastat juba mina olnud, eksole, oleks võinud juba enesega tuttavaks saada... Aga siis ja veel tükk aega hiljemgi ma lihtsalt vahetasin kestasid ja proovisin järgi, milline neist on see minu oma. Social butterfly, suuresti. Tagantjärele mõeldes olin tollal samaaegselt väga mittetark ja väga... selge? Puhas? Puhtavärviline? Ilma hajusate toonideta.

(Aga tõeline maailm on tihti just nendes hägusates toonides, seetõttu jäigi see võibolla mulle pahatihti nii hoomamatuks?)

Teatud mõttes teadsin ma seda trafaretset - ja pealiskaudset - (eel)tõde juba siis ka, et see päris mina ei ole ükski mask, mida ma proovisin, vaid see päris mina on see maskide proovija. Üldiselt olin ma ju üpriski intelligentne tütarlaps, kui IQ-testi tegin, tuldi pärast elamuse eest kättpidi tänama...

Aga selle taipamiseni, et mina ei olnud mitte olevus, mis maske katsetades otsis oma pärisolemust, vaid et mu pärisolemuseks ongi just otsimine ise, jõudsin ma tõesti alles jupp aega peale keskkooli. Otsisin subjekti, aga asja iva oli hoopis protsessis, vaat kus lops ja paradigma murdmine ja muud maakeelsed sõnad. Nii, et võibolla neid IQ-teste väga ikka usaldada ei saa, kui see lihtne mõte nii kaua aega võttis.

Paljud eksistentsiaalsed asjad on oma valulikust taipamiseprotsessist hoolimata lapsikult lihtsad kui sa lõpuks nendeni jõuad. Suures avastusevaimustuses märkad aga ootamatult, et su enese lapsed teavad neid väärtuslikke elutõdesid juba ammuilma, nii et sellises olukorras oleks tõeliselt tobe oma erakordsest taippulikusest puhevile minna. Ohjeee, ma olen oma vaimselt arengult umbes 6-aastase tütrega võrdväärne. On, millega kiidelda, tõesti.

Võibolla sellepärast öeldaksegi, et mida targem inimene päriselt on, seda tagasihoidlikumaks ta selle tarkusega muutub, sest märgates, kui lapsikult lihtne see isiklikult taasavastatud jalgratas on, oleks ju piinlik kirema pista, et näete, sellise asjani jõudsin mina tervelt 25 aastase raske mõttetöö tulemusena! Nii, et tagasihoidlikkus on sellises olukorras mingigi maine säilitamiseks lihtsalt hädavajalik.

Ei viitsi vaielda

Mõnikord on hea mõte vaidlusesse mitte sekkuda - eriti siis, kui inimene on jõudnud rikastavasse ja vastuolulisse vaidlusse iseendaga -, vaid istuda tugitooli, võtta tass kohvi ja vaadata, kuidas ta siis omadega toimetab. Paremal juhul vaidleb ta enesega asjad selgeks ja jõuab mingile uuele mõistmistasemele, mis on ka enamvähem loogiline või intuitiivne või mõne muu valideerimissüsteemi järgi enamvähem toimimissuutlik tulem. Jälgida seda on tore mitmel põhjusel - esiteks saad nostalgiliselt meenutada, kuidas sa ise mitte just ülearu ammu sama vaevaliselt samu eluloogikajuppe kokku sobitada üritasid. Teiseks saad miskitpidi kinnitust, kui ka tema eurekad kinnitavad sinu leitud lahendust. Ja kolmandaks - äkki saad mõne hoopis uue ja parema mõtte, millega enda mudelit arendada.

Sellisel juhul ei ole mõtet ju eriti vahele segada - ei ole mõtet inimest upitada arusaamisastmele, mis ei ole tema jaoks (veel?) päriselt omane. Sellisel juhul see ei tööta. Või siis äkki on sinu arusaamistrepp tema jaoks vales suunas, pakud talle oma kasulikku mudelit nagu kalale jalgratast. Või, mis veel hullem, tapad eos ära selle veel parema mõtte sündimise.

Natuke nukker on seal tugitoolis kohvitassi taga siis, kui  näed, kuidas inimene lollustesse ära takerdub. Ennast veenab ja õigustab primitiivsetes skeemides. Klammerdub nägupidi nurka kinni, sest ümber pöörata ja selja taga kogu seda vaba ruumi näha oleks nii... mittedramaatiline.

Kuigi alati jääb võimalus, et ta on minust nii valgusaastate võrra targem, et tema lahendused tunduvad lihtsalt mulle rumalatena. Mis mõttes on maakera ümmargune?! Vesi voolaks üle serva maha ju...

Suvel Lahemaal rannas jalutades märkasin sadu millimallikaid, keda tuul oli randa toonud ja kes seal liiva ja lainete piiril olid suremise eri faasides. Muidugi oleks loomasõber minus mõne ärksama isendi võinud ettevaatlikult kaussi püüda ja sügavamasse vette viia. Kas ühe või ka kümne millimallika päästmine oleks kuidagi oluline nende kümnete tuhandetega võrreldes? Maailmas, kus me oleme ühtainsat elu pühaks pidama harjunud? Samas, millimallikate massiline suremine oli kuidagi enesessesüüviv tegevus, ma tundsin, et ma olen kõrvaltvaataja ja mul ei ole mingit õigust ühegi parajasti enese suremisega tegeleva olevuse nii tähtsat ja tõsist tegevust katkestada. See oleks tundunud kuidagi egoistlik ja väga kohatu.

Head psühholoogi ei saaks minust niisiis ka vist mitte.

Kissell ja transistor

Mõnikord tabab mind jumalik valgustus laksti lagipähe ja selle sädemetes näivad inimesed korraga nii lihtsatena. Mõistetavatena. Struktureeritutena, baaselementidesse tagasituletatavatena. Instinktide kaudu tõlgitavatena.  Ja niipea, kui ma sinna kohale jõuan, on selge, kui kuratlikult keerulised nad ikkagi läbi kõigi nende tõlgenduskihtide tegelikult on.

Sokk nurgas ja päris normaalne

Kõik sai alguse sokist, mis nurgas vedeles. Üldiselt üsna musta värvi sokk, mõned lillakasroosad lilled peal, staatus: umbes pool päeva kantud.

Tundus kuidagi loogiline, et normaalne naine kodus lapsega võtaks selle soki nagu möödaminnes üles ja paneks mustapesukasti. Mina istusin selle asemel rahulikult edasi ja mõtlesin sokki vaadeldes, et see on teatud mõttes nagu sümbol: nagu lastega kodusolemise kokkuvõtte. Siblid nagu marutõbine koopaorav, aga kaos on alati sinust sammu võrra ees ning mõnitab sind niiöelda sokiga otse näkku. Esoteerikat vast nii palju, et sa ei tea, kust see sokk üldse ja ülepea sinna sai, aga seal ta siis nüüd on. Vedeleb. Kogub tolmu.

Huvitav, kuidas ta ikkagi SINNA sai? Millised müstilised saatuse tuuleiilid võisid selle soki, mis minu teadlikus maailmas peaks asuma hoopis teises toas, viia ühe tillukese privaatse olemisega toa nurka?

Või siis, et tegelikult illustreerib see sokk sügavalt minu boheemlust - näe, sokk vedeleb nurgas, aga mina teen selle asemel pilti voodil "Maa-aluseid paharette" lugevast lapsest, sest ta poos on lihtsalt ütlemata koomiline.

Või siis on sokk miskitpidi vähemoluline kui kõik need riided, mänguasjad ja kööginõud, mida ma hommikusel koristustuuril jälle oma kohtadele kandsin?

Või on ta muutunud juba osaks keskkonnast per se (jajaaa...) ja sellisena koristamist mittevajav?

Siis mõtlesin ma juba nende mõtete üle, mida sokk minus tekitas - ja nüüd tegelen nende kirjapanekuga.

Sokk, nagu arvata võite, vedeleb nurgas endiselt. Nii jõuliselt, et ta saab olla ainult sümbol.

Oskaks ma nüüd välja mõelda, et mille sümbol nimelt... Huvitav... see nõuab veel üht tassi kohvi.

Õnnelik meditatsioon

Mu mõistus on paraku üks rahutu ja teravmeelne pärdik, kes pühadusi püüdes neid vähemalt ühe suupoolega samal ajal paratamatult välja naerab. Seda takistada on umbes sama võimatu kui... noh, kui üritada üht rahutut ja teravmeelset pärdikut takistada ja seetõttu on klassikalise meditatsiooni kõige algelisemadki vormid minu jaoks rasked. Üks osa minust sulgeb küll silmad ja üritab küünlaleeki ette kujutada, teine osa laseb spordireporteri kiirusel irvitavaid kommentaare. Aga õnneks on elu mu mõistuse ahvipärdikust kavalam ja pakub mu puuet (mentally challenged?) arvestades välja spetsiaalselt sihtrühmale sobivad meditatsioonihetked, kus isegi mõistus teeb lihtsalt ahhhh... Eeldades, et meditatsioonil on midagi tegemist aja peatamise, üleni hetkes kohalolemise ja elu süvitsi tunnetamisega - tegelikult ma ju ei tea, sest küünlaleegiga ei ole ma kuigi kaugele jõudnudki.

Aga palju lihtsam on aega peatada ja iga rakuga elus olla, kui sa vaatad, kuidas laps magab. Lihtsalt. Vaatad. Kõik tsakrad avanevad, puhkevad ja õitsevad ühekorraga. Ja mõistus ei sega vahele, vaid ütleb: "Oooo.... mmmmmm.... ".  DNA replikatsiooniahel lööb tantsu nagu kaks laksu all madu. 

Nii lihtne on päriselt kohal olla, kui sa oled kahekesi õhtul, magavate laste imetlemisest küllastunult, diivanil kaisus, kas lihtsalt vaikselt elu nautides vüi tasakesi juttu ajades. Ei ole vaja butafooriat - klaasi veini, küünalt või kaminatuld või mida muud iganes, mille peamine eesmärk on rahututele meeltele lisadopingu andmises. Piisab puudutusest, rahulikust hingamisest su kõrval. Olemisest. Ommm... Ja mitte ükski pärdik ei irvita ega tunne vajadust kommenteerida.

Või siis võrkkiiges, kilkamine ja laste möll ümberringi (sest ilusaid hetki on elus ju ka siis, kui nad teadvusel on), sinine taevas ja õunapuude lehed pea kohal. Kerge tuul, milles on õige õrnalt mere lõhna. Päike jalgadel. Mõistus on vait või ütleb peaaegu artikuleerimatult: "Kurnjäääuuuu". Mis on lihtsalt om-sõna üks variatsioon.

Või siis, kui tütar tuleb ja kallistab mind; kui saan nina ta juustesse pista ja tunda ehtsat päikesepaistelõhna.

Või siis öösel, kuulates vaikust, hea raamat näpu vahel, tundmata vajadust seda lugeda. Lihtsalt - oled. Vaatad. Elad. Ei mõtle ja mõtled tohutult intensiivselt - ning seda korraga. 

Võibolla mu peakuju ei sobi nende klassikaliste meditatsioonide jaoks ja see on puhas küündimatus. Või sügav raskekujuline viitsimatus neid klassikalisi meetodeid omandada. Aga võibolla on see hoopis särav isikupära ;)

Igaljuhul - l do it my way.

Elu mõtte tagaotsimine

Elu mõtte otsimine on üks pateetiline siblimine, kui mõelda, kui kohutavalt vähe meil selleks reaalselt aega on. Ah, et nädal läheb mööda nagu silmapilk ja vaata, et varsti on suve lõpp juba käes? Ja et üks sünnipäev pole veel läbigi, kui peab juba uut korraldama hakkama ja aasta on ju päris lühike aeg. Ongi lühike - ka kakskümmend aastat on rabavalt lühike aeg, kui seda siit otsast vaadata. See aeg, kui ma, nahktagi seljas ja õllepudel näpus, mööda maailma ringi uitasin, oli justkui alles eile. Mis tähendab vaid seda, et homme olen juba kuuekümnene... Ja kauaks seda elu mõtte otsimise aega sealt edasi on? Seniilide klubini kiviga visata.

Natuke hirmutav. Võibolla on see järelejäänud aja lühiduse tajumine üks neist koerapöörirohtudest, mis keskeakriisi tekitavad? Ja raskus aru saada, et sa pole enam päris seesama õllepudel näpus ja nahktagi seljas süüdimatult roosa tegelane. Või noh, ta on sinu sees olemas (kõigi nende lisakilode all ;) ) aga tema ümber on veel nii palju rohkem sind (lisaks neile kilodele...).

Aga see roosa tegelane igatahes lootis selle kohutavalt pika ja sügavmõttelise elu jooksul, mida ta oletas end ees ootavat, seda üht ja ainsat elu mõtet leida. Kindlapeale oli tema kergelt ebaadekvaatses, kuid see-eest seda võitmatumas süvaromantismis, mis ülbe kergusega öise taeva rahutukstegevalt kõrgeid tähti vahtis, kindel veendumus, et see on tabatav. Oi, ma nii mäletan neid vestlusi, neid laule, neid luuletusi, neid odavaid õllesorte...

Igatahes.

Mingil hetkel jõuad selle trafaretse tarkuseni, et elu mõte on elamine ise või et elu mõte on õnnelik olla. Bwah. Nagu SEE oleks mingi särav ja unikaalne uus avastus - no ei ole see sinu leiutatud jalgratas mitte miskiski mõttes parem miljonist juba olemasolevast. Mis siis, et see trafaret sai nüüd siis sinugi poolt unikaalselt, vahetult ja süvitsi läbi tunnetatud. Ikkagi tahaks nagu salvestuda maailma infovälja, jätta oma ainulaadse käpajälje. Või mis? Praktiliselt võimatu, aga ilus soov ju ometigi - ilma selle vaimse ambitsioonina oleks maailm praegu ehk vaesem.

Aga oo, eile tabas mind mingi äratundmine, mille sõnastust ma vähemalt ei mäleta ennast kusagilt mujalt lugenud olevat: elu mõtestab ennast ise. No see on peaaegu sama kui "elu mõte on elamine" ja kui ta ennast ise mõtestab, siis ongi mõistlikuim, mida me selle elu jooksul teha saame, võimalikult õnnelik olla, aga mingi grammi võrra on rõhuasetus erinev. Vähemalt-vähemalt ei olnud see minu jalgratas see kõige sagedamini esinev mudel.

Kogemine seest ja väljast

Jalutasin just vanalinnas ja nägin, kuidas paar keskkooliõpilasi GAG-i poolt mulle vastu jalutas. Paar sõna otseses mõttes - tüdruk ja poiss, hoidsid käest kinni ja puha. Sellised säravalt värsked, et mitte öelda jaburalt noored, viisteist? kuusteist? Teises käes oli mõlemal kinnas, selles käesthoidmise käes ei olnud.

Nii veider oli neid vaadata, ma tean ju täpselt, mis tunne on niiviisi vanalinnas jalutada, mingid mälusillad 16-aastasesse minusse on uskumatult detailselt ja kirkalt olemas. Selles mõttes oli see väikestviisi välgulöök küll, ma siiralt lihtsalt vaatasin - nagu mälupilti või peegeldust või...

Ainult, et minu sees on see kogemus kõigi järgnevate ringide võrra tähenduslikum. See kõlab pisut ülbelt, paraku. Kas saab kellegi teise isiklikku kogemust vaadates öelda, et minu oma on detailsem ja värvirikkam? Või saab see olla nii sellepärast, et mina ei mõtle neid vaadates ainult selle hetke tundele, sest paratamatult tuleb kaasa kogemus kogu loost, mille mina erinevalt neist olen aastate kaupa läbi elanud? Nagu need, kes on kogu elevanti näinud, kujutavad ta kõrva katsudes paratamatult kogu looma ette.

Selliseid hetki on varemgi olnud - kelleski enese kogemuse peegeldust nähes tuleb see taas nii ehedalt meelde, mõistan, mida osalejad tunnevad ja saan nii selle kogemuse teatud mõttes uuesti. Mälupilt muutub väga elavaks.

Ja samas ei ole see kunagi enam päris seesama, sest puhtalt ja pildist välja ei saa ma oma tüvesiseseid aastaringe kutsuda, alati mõjub kogu ülejäänud loo teadmine ka.

Nii on kogemine väljast, kõrvaltvaatajana, alati kuidagi värvikam ja inforohkem, kuid ma tean liiga hästi, et kogemuse sees olles, seda esimest korda ja ise läbi elades oli see... kirkam? selgema fookusega? olulisem? esimesem? huvitavam?

Elus olemine on mitmel viisil imeline

Nüüd on mitu tähtsat tähtaega värskelt selja taga. Juubel ja teadmine, et ninii, statistiliselt on vast veel pool ees. Ah, metsa see statistika, ma kavatsen nii ehk naa elada häbitult igavesti, sõltumata igasugusest tõenäosusest. Measure that.

Kolmanda lapse sündimine ja arusaamine, et sinna majja ilmselt selles elus ise ühe peategelasena enam ei satu. (Tulevikus, statistina, ehk?) Käia seal nüüd ühe korra veel neidsamu kogemusi pidi - no mõnes asjas siiski äärmiselt erinevaid, aga mõnes ikkagi üllatavalt samasuguseid, piisavalt sarnaseid, et ühest déjà vu´st teise libiseda. Samad lõhnad, värvid ja tunded. Kogemus, mis keha ja vaimu täielikult läbi raputades üdini välja jõudis - saad seda kõike veel ükskord läbi elada. Vaadata, tunda, puudutada ja tänada, et seekord minnes lõplikult lahkuda. 

Siia ma niiviisi enam ei tule, seda ringi ma tulevikus enam ei käi.

Aga NÜÜD käin. Veelkord. Algusest peale. Elu ebatavalise hapruse ja sitkuse tajumisest, abitusest tekkivast heldimusest ja kärsitusest peale kuni lõpmatu kannatlikkuseni ja paratamatu enesesalgamiseni läbi ööde ja päevade, nädalate, kuude, aastate...

Enesesalgamiseni läbi erakordselt enesekeskse kogemuse. Miks muidu ma seda siis teen, headusest või?! No kuulge ;)

Ja siit veekord rakupõhjani läbitajutud kreedo, minu valikute tunnetatud paratamatus. Hingelt hunt ja elajate poolt.

Eneseteostus ja väljakutse - või otse öeldes tasuta töö?

Viimasel ajal on mulle jälle mitu korda täiesti üllatavatest allikatest pakutud "ühte põnevat projekti", kuhu peaksin panustama päris arvestatavalt oma kogemust ja aega ning viimast mitte tundides, vaid ikka tööpäevades per kuu mõõdetavas mahus. TööTASUST kui sellisest ei räägita midagi, küll aga peetakse seda tööd "huvitavaks eneseteostuseks" või "erialaseks väljakutseks."

Kuulge, kas mul on naiivse lollikese märk otsaees? Või on tööpuudus turul juba nii meeleheitlik, et ei tundugi lootusetu mõttena see, et omas valdkonnas täiesti pädev ja rahuldustpakkuvalt tasustatud väljakutsetega koormatud spetsialist võiks tahta lihtsalt ainult küsimise peale töötada tasuta.

Miks ei ole iseenesestmõistetav, et kui kutsud kellegi tema erialaste oskustega appi/tööle/projekti,  mis sulle endale reaalselt rahalist kasu toob, et sa austad ka kutsutu panust talle sobiva tasuga?

Saan aru, kui tegemist on "hea sõber, olen hädas, tule appi" olukorraga, see on täiesti teine asi, aga kui töökaudne tuttav kutsub sind tegema ekspertiisi lihtsalt "huvitava väljakutsena", mis kahjuks ka sisuliselt on ilmselge liialdus, siis on minu jaoks tegemist juba küll kehva lastetoaga.

Tuli meelde

Mitte, et oleks põhjust haigettegevaid asju meenutada. Lihtsalt, niisama. Toimetulekumehhanism meenus. Et üks kord, kui ikka uskumatult lollipööra haiget tehti, et siis oligi see nii uskumatult lollipöörane, et oli - juba täiesti naljakas. Lihtsalt, et oo, ma ei usu, et see just praegu ja reaalselt ka minuga juhtus, see oli nii (valus) jabur, nii (ahastamapanev) absurdne, et. Issake küll. Elu, va haige notsu! Naerma ajas, ja nutta olnuks nagunii liiga vähe sellepeale, ja naer aitas kõige selle vastu ootamatult hästi.

Ma üldse ei imesta, et sünnitajatele ka naerugaasi antakse.

Või et mul surmtõsistesse teemadesse sattudes tuleb võllanalju nagu tatraveskist ja ma lihtsalt normaalsete inimeste säästmiseks üritan sellisel juhul suu kinni hoida.

See pole ju eitamine, teesklemine või kogu selle vaeva ja valu ignoreerimispüüd, vaid maitse-eelistus: mulle sobib seda elujama lihtsalt süüa niiviisi. Klaasi konjakiga. (Ära süüa tuleb nii ehk naa.) Sest, olgem ausad, isegi selles, kui elult metafoorses mõttes mingil hetkel labidaga näkku saad, on pahatihti oma koomiline/irooniline/absurdne alatoon olemas ja üllatusega olen tabanud ennast sellises olukorras muuhulgas siiralt naermas.

Mitte, et see kuidagi käesolevasse hetke puutuks, elu on liigagi tüüne.