Elus olemine on mitmel viisil imeline

Nüüd on mitu tähtsat tähtaega värskelt selja taga. Juubel ja teadmine, et ninii, statistiliselt on vast veel pool ees. Ah, metsa see statistika, ma kavatsen nii ehk naa elada häbitult igavesti, sõltumata igasugusest tõenäosusest. Measure that.

Kolmanda lapse sündimine ja arusaamine, et sinna majja ilmselt selles elus ise ühe peategelasena enam ei satu. (Tulevikus, statistina, ehk?) Käia seal nüüd ühe korra veel neidsamu kogemusi pidi - no mõnes asjas siiski äärmiselt erinevaid, aga mõnes ikkagi üllatavalt samasuguseid, piisavalt sarnaseid, et ühest déjà vu´st teise libiseda. Samad lõhnad, värvid ja tunded. Kogemus, mis keha ja vaimu täielikult läbi raputades üdini välja jõudis - saad seda kõike veel ükskord läbi elada. Vaadata, tunda, puudutada ja tänada, et seekord minnes lõplikult lahkuda. 

Siia ma niiviisi enam ei tule, seda ringi ma tulevikus enam ei käi.

Aga NÜÜD käin. Veelkord. Algusest peale. Elu ebatavalise hapruse ja sitkuse tajumisest, abitusest tekkivast heldimusest ja kärsitusest peale kuni lõpmatu kannatlikkuseni ja paratamatu enesesalgamiseni läbi ööde ja päevade, nädalate, kuude, aastate...

Enesesalgamiseni läbi erakordselt enesekeskse kogemuse. Miks muidu ma seda siis teen, headusest või?! No kuulge ;)

Ja siit veekord rakupõhjani läbitajutud kreedo, minu valikute tunnetatud paratamatus. Hingelt hunt ja elajate poolt.

Eneseteostus ja väljakutse - või otse öeldes tasuta töö?

Viimasel ajal on mulle jälle mitu korda täiesti üllatavatest allikatest pakutud "ühte põnevat projekti", kuhu peaksin panustama päris arvestatavalt oma kogemust ja aega ning viimast mitte tundides, vaid ikka tööpäevades per kuu mõõdetavas mahus. TööTASUST kui sellisest ei räägita midagi, küll aga peetakse seda tööd "huvitavaks eneseteostuseks" või "erialaseks väljakutseks."

Kuulge, kas mul on naiivse lollikese märk otsaees? Või on tööpuudus turul juba nii meeleheitlik, et ei tundugi lootusetu mõttena see, et omas valdkonnas täiesti pädev ja rahuldustpakkuvalt tasustatud väljakutsetega koormatud spetsialist võiks tahta lihtsalt ainult küsimise peale töötada tasuta.

Miks ei ole iseenesestmõistetav, et kui kutsud kellegi tema erialaste oskustega appi/tööle/projekti,  mis sulle endale reaalselt rahalist kasu toob, et sa austad ka kutsutu panust talle sobiva tasuga?

Saan aru, kui tegemist on "hea sõber, olen hädas, tule appi" olukorraga, see on täiesti teine asi, aga kui töökaudne tuttav kutsub sind tegema ekspertiisi lihtsalt "huvitava väljakutsena", mis kahjuks ka sisuliselt on ilmselge liialdus, siis on minu jaoks tegemist juba küll kehva lastetoaga.

Tuli meelde

Mitte, et oleks põhjust haigettegevaid asju meenutada. Lihtsalt, niisama. Toimetulekumehhanism meenus. Et üks kord, kui ikka uskumatult lollipööra haiget tehti, et siis oligi see nii uskumatult lollipöörane, et oli - juba täiesti naljakas. Lihtsalt, et oo, ma ei usu, et see just praegu ja reaalselt ka minuga juhtus, see oli nii (valus) jabur, nii (ahastamapanev) absurdne, et. Issake küll. Elu, va haige notsu! Naerma ajas, ja nutta olnuks nagunii liiga vähe sellepeale, ja naer aitas kõige selle vastu ootamatult hästi.

Ma üldse ei imesta, et sünnitajatele ka naerugaasi antakse.

Või et mul surmtõsistesse teemadesse sattudes tuleb võllanalju nagu tatraveskist ja ma lihtsalt normaalsete inimeste säästmiseks üritan sellisel juhul suu kinni hoida.

See pole ju eitamine, teesklemine või kogu selle vaeva ja valu ignoreerimispüüd, vaid maitse-eelistus: mulle sobib seda elujama lihtsalt süüa niiviisi. Klaasi konjakiga. (Ära süüa tuleb nii ehk naa.) Sest, olgem ausad, isegi selles, kui elult metafoorses mõttes mingil hetkel labidaga näkku saad, on pahatihti oma koomiline/irooniline/absurdne alatoon olemas ja üllatusega olen tabanud ennast sellises olukorras muuhulgas siiralt naermas.

Mitte, et see kuidagi käesolevasse hetke puutuks, elu on liigagi tüüne.