Elu mõtte tagaotsimine

Elu mõtte otsimine on üks pateetiline siblimine, kui mõelda, kui kohutavalt vähe meil selleks reaalselt aega on. Ah, et nädal läheb mööda nagu silmapilk ja vaata, et varsti on suve lõpp juba käes? Ja et üks sünnipäev pole veel läbigi, kui peab juba uut korraldama hakkama ja aasta on ju päris lühike aeg. Ongi lühike - ka kakskümmend aastat on rabavalt lühike aeg, kui seda siit otsast vaadata. See aeg, kui ma, nahktagi seljas ja õllepudel näpus, mööda maailma ringi uitasin, oli justkui alles eile. Mis tähendab vaid seda, et homme olen juba kuuekümnene... Ja kauaks seda elu mõtte otsimise aega sealt edasi on? Seniilide klubini kiviga visata.

Natuke hirmutav. Võibolla on see järelejäänud aja lühiduse tajumine üks neist koerapöörirohtudest, mis keskeakriisi tekitavad? Ja raskus aru saada, et sa pole enam päris seesama õllepudel näpus ja nahktagi seljas süüdimatult roosa tegelane. Või noh, ta on sinu sees olemas (kõigi nende lisakilode all ;) ) aga tema ümber on veel nii palju rohkem sind (lisaks neile kilodele...).

Aga see roosa tegelane igatahes lootis selle kohutavalt pika ja sügavmõttelise elu jooksul, mida ta oletas end ees ootavat, seda üht ja ainsat elu mõtet leida. Kindlapeale oli tema kergelt ebaadekvaatses, kuid see-eest seda võitmatumas süvaromantismis, mis ülbe kergusega öise taeva rahutukstegevalt kõrgeid tähti vahtis, kindel veendumus, et see on tabatav. Oi, ma nii mäletan neid vestlusi, neid laule, neid luuletusi, neid odavaid õllesorte...

Igatahes.

Mingil hetkel jõuad selle trafaretse tarkuseni, et elu mõte on elamine ise või et elu mõte on õnnelik olla. Bwah. Nagu SEE oleks mingi särav ja unikaalne uus avastus - no ei ole see sinu leiutatud jalgratas mitte miskiski mõttes parem miljonist juba olemasolevast. Mis siis, et see trafaret sai nüüd siis sinugi poolt unikaalselt, vahetult ja süvitsi läbi tunnetatud. Ikkagi tahaks nagu salvestuda maailma infovälja, jätta oma ainulaadse käpajälje. Või mis? Praktiliselt võimatu, aga ilus soov ju ometigi - ilma selle vaimse ambitsioonina oleks maailm praegu ehk vaesem.

Aga oo, eile tabas mind mingi äratundmine, mille sõnastust ma vähemalt ei mäleta ennast kusagilt mujalt lugenud olevat: elu mõtestab ennast ise. No see on peaaegu sama kui "elu mõte on elamine" ja kui ta ennast ise mõtestab, siis ongi mõistlikuim, mida me selle elu jooksul teha saame, võimalikult õnnelik olla, aga mingi grammi võrra on rõhuasetus erinev. Vähemalt-vähemalt ei olnud see minu jalgratas see kõige sagedamini esinev mudel.