Thursday, June 18, 2015

Õnnelik meditatsioon

Mu mõistus on paraku üks rahutu ja teravmeelne pärdik, kes pühadusi püüdes neid vähemalt ühe suupoolega samal ajal paratamatult välja naerab. Seda takistada on umbes sama võimatu kui... noh, kui üritada üht rahutut ja teravmeelset pärdikut takistada ja seetõttu on klassikalise meditatsiooni kõige algelisemadki vormid minu jaoks rasked. Üks osa minust sulgeb küll silmad ja üritab küünlaleeki ette kujutada, teine osa laseb spordireporteri kiirusel irvitavaid kommentaare. Aga õnneks on elu mu mõistuse ahvipärdikust kavalam ja pakub mu puuet (mentally challenged?) arvestades välja spetsiaalselt sihtrühmale sobivad meditatsioonihetked, kus isegi mõistus teeb lihtsalt ahhhh... Eeldades, et meditatsioonil on midagi tegemist aja peatamise, üleni hetkes kohalolemise ja elu süvitsi tunnetamisega - tegelikult ma ju ei tea, sest küünlaleegiga ei ole ma kuigi kaugele jõudnudki.

Aga palju lihtsam on aega peatada ja iga rakuga elus olla, kui sa vaatad, kuidas laps magab. Lihtsalt. Vaatad. Kõik tsakrad avanevad, puhkevad ja õitsevad ühekorraga. Ja mõistus ei sega vahele, vaid ütleb: "Oooo.... mmmmmm.... ".  DNA replikatsiooniahel lööb tantsu nagu kaks laksu all madu. 

Nii lihtne on päriselt kohal olla, kui sa oled kahekesi õhtul, magavate laste imetlemisest küllastunult, diivanil kaisus, kas lihtsalt vaikselt elu nautides vüi tasakesi juttu ajades. Ei ole vaja butafooriat - klaasi veini, küünalt või kaminatuld või mida muud iganes, mille peamine eesmärk on rahututele meeltele lisadopingu andmises. Piisab puudutusest, rahulikust hingamisest su kõrval. Olemisest. Ommm... Ja mitte ükski pärdik ei irvita ega tunne vajadust kommenteerida.

Või siis võrkkiiges, kilkamine ja laste möll ümberringi (sest ilusaid hetki on elus ju ka siis, kui nad teadvusel on), sinine taevas ja õunapuude lehed pea kohal. Kerge tuul, milles on õige õrnalt mere lõhna. Päike jalgadel. Mõistus on vait või ütleb peaaegu artikuleerimatult: "Kurnjäääuuuu". Mis on lihtsalt om-sõna üks variatsioon.

Või siis, kui tütar tuleb ja kallistab mind; kui saan nina ta juustesse pista ja tunda ehtsat päikesepaistelõhna.

Või siis öösel, kuulates vaikust, hea raamat näpu vahel, tundmata vajadust seda lugeda. Lihtsalt - oled. Vaatad. Elad. Ei mõtle ja mõtled tohutult intensiivselt - ning seda korraga. 

Võibolla mu peakuju ei sobi nende klassikaliste meditatsioonide jaoks ja see on puhas küündimatus. Või sügav raskekujuline viitsimatus neid klassikalisi meetodeid omandada. Aga võibolla on see hoopis särav isikupära ;)

Igaljuhul - l do it my way.

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

 Kohati põhjustab patoloogiline eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju...