Friday, July 24, 2015
Kissell ja transistor
Mõnikord tabab mind jumalik valgustus laksti lagipähe ja selle sädemetes näivad inimesed korraga nii lihtsatena. Mõistetavatena. Struktureeritutena, baaselementidesse tagasituletatavatena. Instinktide kaudu tõlgitavatena. Ja niipea, kui ma sinna kohale jõuan, on selge, kui kuratlikult keerulised nad ikkagi läbi kõigi nende tõlgenduskihtide tegelikult on.
Thursday, July 23, 2015
Sokk nurgas ja päris normaalne
Kõik sai alguse sokist, mis nurgas vedeles. Üldiselt üsna musta värvi sokk, mõned lillakasroosad lilled peal, staatus: umbes pool päeva kantud.
Tundus kuidagi loogiline, et normaalne naine kodus lapsega võtaks selle soki nagu möödaminnes üles ja paneks mustapesukasti. Mina istusin selle asemel rahulikult edasi ja mõtlesin sokki vaadeldes, et see on teatud mõttes nagu sümbol: nagu lastega kodusolemise kokkuvõtte. Siblid nagu marutõbine koopaorav, aga kaos on alati sinust sammu võrra ees ning mõnitab sind niiöelda sokiga otse näkku. Esoteerikat vast nii palju, et sa ei tea, kust see sokk üldse ja ülepea sinna sai, aga seal ta siis nüüd on. Vedeleb. Kogub tolmu.
Huvitav, kuidas ta ikkagi SINNA sai? Millised müstilised saatuse tuuleiilid võisid selle soki, mis minu teadlikus maailmas peaks asuma hoopis teises toas, viia ühe tillukese privaatse olemisega toa nurka?
Või siis, et tegelikult illustreerib see sokk sügavalt minu boheemlust - näe, sokk vedeleb nurgas, aga mina teen selle asemel pilti voodil "Maa-aluseid paharette" lugevast lapsest, sest ta poos on lihtsalt ütlemata koomiline.
Või siis on sokk miskitpidi vähemoluline kui kõik need riided, mänguasjad ja kööginõud, mida ma hommikusel koristustuuril jälle oma kohtadele kandsin?
Või on ta muutunud juba osaks keskkonnast per se (jajaaa...) ja sellisena koristamist mittevajav?
Siis mõtlesin ma juba nende mõtete üle, mida sokk minus tekitas - ja nüüd tegelen nende kirjapanekuga.
Sokk, nagu arvata võite, vedeleb nurgas endiselt. Nii jõuliselt, et ta saab olla ainult sümbol.
Oskaks ma nüüd välja mõelda, et mille sümbol nimelt... Huvitav... see nõuab veel üht tassi kohvi.
Tundus kuidagi loogiline, et normaalne naine kodus lapsega võtaks selle soki nagu möödaminnes üles ja paneks mustapesukasti. Mina istusin selle asemel rahulikult edasi ja mõtlesin sokki vaadeldes, et see on teatud mõttes nagu sümbol: nagu lastega kodusolemise kokkuvõtte. Siblid nagu marutõbine koopaorav, aga kaos on alati sinust sammu võrra ees ning mõnitab sind niiöelda sokiga otse näkku. Esoteerikat vast nii palju, et sa ei tea, kust see sokk üldse ja ülepea sinna sai, aga seal ta siis nüüd on. Vedeleb. Kogub tolmu.
Huvitav, kuidas ta ikkagi SINNA sai? Millised müstilised saatuse tuuleiilid võisid selle soki, mis minu teadlikus maailmas peaks asuma hoopis teises toas, viia ühe tillukese privaatse olemisega toa nurka?
Või siis, et tegelikult illustreerib see sokk sügavalt minu boheemlust - näe, sokk vedeleb nurgas, aga mina teen selle asemel pilti voodil "Maa-aluseid paharette" lugevast lapsest, sest ta poos on lihtsalt ütlemata koomiline.
Või siis on sokk miskitpidi vähemoluline kui kõik need riided, mänguasjad ja kööginõud, mida ma hommikusel koristustuuril jälle oma kohtadele kandsin?
Või on ta muutunud juba osaks keskkonnast per se (jajaaa...) ja sellisena koristamist mittevajav?
Siis mõtlesin ma juba nende mõtete üle, mida sokk minus tekitas - ja nüüd tegelen nende kirjapanekuga.
Sokk, nagu arvata võite, vedeleb nurgas endiselt. Nii jõuliselt, et ta saab olla ainult sümbol.
Oskaks ma nüüd välja mõelda, et mille sümbol nimelt... Huvitav... see nõuab veel üht tassi kohvi.
Subscribe to:
Posts (Atom)
Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"
Kohati põhjustab ülevõlli eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju välja...
-
Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täit...
-
Issand, miukesed seiklused, oipekki ja shallallaa :) Ma olen ikka täiega läbi, aga õnnelikult läbi. Siit moraale: 1. väga pikalt mugavustso...
-
Oli pikk ja väga oodatud vestlus ühe eriliselt toreda inimesega. (Sõber oleks liiga defineeriv silt, kuigi seda on seal kindlasti ka, ja pä...