Ei viitsi vaielda

Mõnikord on hea mõte vaidlusesse mitte sekkuda - eriti siis, kui inimene on jõudnud rikastavasse ja vastuolulisse vaidlusse iseendaga -, vaid istuda tugitooli, võtta tass kohvi ja vaadata, kuidas ta siis omadega toimetab. Paremal juhul vaidleb ta enesega asjad selgeks ja jõuab mingile uuele mõistmistasemele, mis on ka enamvähem loogiline või intuitiivne või mõne muu valideerimissüsteemi järgi enamvähem toimimissuutlik tulem. Jälgida seda on tore mitmel põhjusel - esiteks saad nostalgiliselt meenutada, kuidas sa ise mitte just ülearu ammu sama vaevaliselt samu eluloogikajuppe kokku sobitada üritasid. Teiseks saad miskitpidi kinnitust, kui ka tema eurekad kinnitavad sinu leitud lahendust. Ja kolmandaks - äkki saad mõne hoopis uue ja parema mõtte, millega enda mudelit arendada.

Sellisel juhul ei ole mõtet ju eriti vahele segada - ei ole mõtet inimest upitada arusaamisastmele, mis ei ole tema jaoks (veel?) päriselt omane. Sellisel juhul see ei tööta. Või siis äkki on sinu arusaamistrepp tema jaoks vales suunas, pakud talle oma kasulikku mudelit nagu kalale jalgratast. Või, mis veel hullem, tapad eos ära selle veel parema mõtte sündimise.

Natuke nukker on seal tugitoolis kohvitassi taga siis, kui  näed, kuidas inimene lollustesse ära takerdub. Ennast veenab ja õigustab primitiivsetes skeemides. Klammerdub nägupidi nurka kinni, sest ümber pöörata ja selja taga kogu seda vaba ruumi näha oleks nii... mittedramaatiline.

Kuigi alati jääb võimalus, et ta on minust nii valgusaastate võrra targem, et tema lahendused tunduvad lihtsalt mulle rumalatena. Mis mõttes on maakera ümmargune?! Vesi voolaks üle serva maha ju...

Suvel Lahemaal rannas jalutades märkasin sadu millimallikaid, keda tuul oli randa toonud ja kes seal liiva ja lainete piiril olid suremise eri faasides. Muidugi oleks loomasõber minus mõne ärksama isendi võinud ettevaatlikult kaussi püüda ja sügavamasse vette viia. Kas ühe või ka kümne millimallika päästmine oleks kuidagi oluline nende kümnete tuhandetega võrreldes? Maailmas, kus me oleme ühtainsat elu pühaks pidama harjunud? Samas, millimallikate massiline suremine oli kuidagi enesessesüüviv tegevus, ma tundsin, et ma olen kõrvaltvaataja ja mul ei ole mingit õigust ühegi parajasti enese suremisega tegeleva olevuse nii tähtsat ja tõsist tegevust katkestada. See oleks tundunud kuidagi egoistlik ja väga kohatu.

Head psühholoogi ei saaks minust niisiis ka vist mitte.