Kivi jälg sisalikul

Jäävuse- ja mõtestatusevajadus. Ei pea tingimata olema osa keskeakriisist ja matemaatiliselt võttes ei saagi olla, sest kui ma plaanin elada 150-aastaseks, siis ei ole see keskmine iga veel käeulatuseski. Aga nojah, võibolla, nii üldiselt levinud normide järgi võib ju olla, et need vajadused kuidagi teatud eas võimenduvad, las siis jääb.

Aga mis jääb?

Suguvõsasse legend, et oli üks selline natuke hull esiema, kelle kirjutatud lühijutte võib siit-sealt raamatutest leida?

Keegi neist äkki teab veel, et ma kasutasin seda vana ja veidrat roosteplekkidega väikest pööratavat peeglit lihtsalt sellepärast, et ma hakkasin seda kasutama 14-aastaselt, kui me siia majja kolisime ja see on näinud nii mu puberteediea punne, esimest korda punaseks värvitud juukseid, esimest teadlikult lõigatud tukka, esimesi naerukortse silmanurkades ja varsti võibolla kunagi neid esimesi halle juukseid. (Sest kuigi alates tänasest päevast ma vanuse kohale need numbrid teistpidi kirjutada võin, ei ole mul tänu absurdsetele geenidele veel mitte ühtegi (!!) halli karva peas, tunnen ennast peaaegu petetuna. Aga paistab, et 150-aastaseks elada on vähemalt geenide arvates täiesti reaalne plaan. Nii, et kunagi näeb see peegel need esimesed hallid ka ära.) Kuna peegel on raskest metallist raamiga ja kuna klaas ei kõdune, siis see ilmselt JÄÄB.

Võibolla jääb mingi muutus inimkonnas - kivi, mis vette vistakse ja veeringid, lähemal tugevamad, kaugemal hajusamad. Oma lähedaste eludes on mõju mõistagi suhteliselt suur. Aga inimkonnas, eksistentsiaalselt? Elu mõtteliselt? Mingi väga-väga väike muudatus inimkonnas? Või piisab neist jälgedest lähedaste eludes?

(Milleks piisab? Kes mõtestab? Kes valideerib?)

Või jäävad püsima need kellelegi kingitud ideed, mis võibolla muutsid midagi nende maailmates? Üks neist satub juhuslikult olema see butterfly effect? (Kas see, et oleks SUUR ja MÕJUV, on üldse oluline?)

Või siis jääb see, et ma laste jaoks olen nende lapsepõlvest kogunud pilte ja mälestusi - ja mingil hetkel osutub see OLULISEKS. Nende jaoks näiteks. Võibolla veel kellegi jaoks kümme põlve hiljem.

Või õnnistavad kunagi mu lapselapselapsed ka neid väheseid old-school paberraamatuid, mida nad ei tea miks veel ostavad, niiviisi sisse, et koputavad teravaid kaanenurki vastu põrandat ümmargusteks (ja lastele vähemohtlikeks)?

Või jääb see kiviaed, mille ma hilistes kahekümnendates vanade ranna ehitusvõtetega korralikult ja massiivselt üles ladusin, püsti veel järgmiseks viiesajaks aastaks?

Ja siis on nii palju sellist, mis on olemas ainult minu maailmas ja mis ilmselgelt EI JÄÄ. Ajasillad mingitesse "mina olin" mälupiltidesse.  Minu mälestused. Isegi need, mida ma teistega jagasin. Või siis hetked, kus keegi isegi ei teadnud, miks ma kuskil olin, aga ma olin, ja see on minu saladus. Mis siis, et selles polnud midagi kriminaalsemat, kui et ma poodiminemise asemel jalutasin mere ääres.

See, kuidas ma salaja tantsisin "Still have not found what l am looking for" lauldes, laskmata ennast segada sellest, et ma just ülearu viisi ei pea?

Komme kohvitasse käest poetada suvalistesse kohtadesse ja neid siis pärast elu eest taga otsida? Oskus lugudest Lugusid rääkida... noh, väheke ilustades siit-sealt?

Mis? MIS?

See on nii huvitav. Ja see, et see oluline on, on huvitav. Ja see, et see NII suhteline on, on veel eriti huvitav.

Ja eriti huvitav on see, et ma tegelikult ei mõtle nii. Ma võin hedonistliku enesestmõistetavusega nautida iga isiklikult rikkalikku, tuhande peene täiesti ainult minule mõeldud väärtusega kaunistatud hetke ilma igasuguse põdemiseta, et ma peaksin oma olemasolu ja eriti veel seda hedonistlikku mõnulemist vähemalgi määral õigustama.

Lihtsalt inimeses võivad täiesti vabalt koos rääkida vastuolulised mõtted. Naudin häbitult, nagu jaksan, vahepeal magan natuke ja siis naudin jälle. Aga huvitav on, et mis (MIS?) on selles kõiges universaalne jääv väärtus (mis on see, mis dinosaurusest päriselt järele jääb?) ja vist isegi tahaks, et midagi jääks.