Õrn ja peenetundeline nagu mõmmipuuks

Üldiselt kuulun ma enese nägemuses kõigi oma kurvide ja kabariitidega siiski "siugja" kategooriasse ja olen (hea tuju korral) suhteliselt sulnis  olevus. Ning ülevaade hea kasvatuse põhimõtetest ja eelistatud sooritustest on mul ka olemas - lai lugemus ja puha. Ainus mure, et natuke raske on sellist tüünet minapilti säilitada, kui on olnud intsidente, kus ma:

- lõhverdan keset vaoshoitult vestlevat seltskonda kontrollimatult naerda nagu spiidilaksu all makaak. Täiesti mittedaamilik sealjuures;
- ajan sellessamas vaoshoitud seltskonnas täiesti vaoshoidmatult kätega vehkides ühele vaoshoitud härrasmehele coca-cola klaasi sülle. Seleta siis, et tegelikult ei olnud ma mitte purjus, vaid lihtsalt itaallane, niipea, kui asi puudutab vestluse taktis kätega vehkimist. No, ja koba olen ma loomulikult ka. Daamid vist ei ole kobad, nad vist harjutavad kodus coca-cola klaasidega? Või ei vehi nad kätega? No, igatahes.
- Satun täiesti kasvatamatult hoogu, kui räägitakse millestki päriselt huvitavast. Hea kasvatusega käib vist kaasas mingi üleüldine apaatia, nii et sa ei lähe silmist ega muudest kehaosadest põlema ühegi teema peale. Fui.
- Räägin ennast mõnuga sisse ja kühveldan puhtast lustist veel kruusa peale ka ja isegi ei põe ülearu. Või noh, leian, et naljakas. Ja enda üle nalja visata on üks lihtsamaid.

Ja nii kohutavalt naljakas on näha seda sügavat lootusetust, millega ma parimagi püüdmise juures ei ole delikaatne või hästikasvatatud, pigem nagu rõõmsameelne elevant portsenalist toas, kes ütleb küll "Oh helduke!" järjekordse prohmaka peale, aga ülearu ei muretse. Asjade koomika läbinägemine on esiteks peamine põhjus igasuguste sotsiaalsete fopaade tekkimiseks ja teiseks väga hea meetod neist ülesaamiseks.

Kirjutamisest nii ja naa

Vahetevahel tuleb kirjutada siis, kui oma eluga enam kuidagi hakkama ei saa. Ükskõik, kas maadled mingi väiksema jama kallal või oled omadega silmini sees, kirjutamine aitab. Kas siis analüüsida, struktureerida, luua mõte või tööriist, mis jamamerest välja aitaks (sest alguses oli Sõna), või lihtsalt luua illusiooni, et kontrollid vähemalt mingit osa elust. Sõnastad, järelikult valdad.

Teinekord tekib isu kirjutada siis, kui kõik on nii hästi ja kõik patareid on nii laetud, et särinat jääb ülegi. Tahaksid anda soojust ja valgust kõigile teistele ka. Olla olemas ja elus. Äge. Murjahh.

Ja mõnikord, mõnikord tekib Mõte. See sinder ei anna enam rahu, vaid käib ja painab ja eputab, et oooo, kui uskumatult kirgas, uudne ja huvitav. Kui elupõhine. Kui olemuslik. Kui unikaalne. No ei saa enam olla, tuleb kirjutada, Mõte välja saata nagu kratt, oma elu elama, sest sinu sisse ta enam ära ei mahu kuidagi. (Ma ei hakka siin mõne füüsilise protsessiga paralleele tooma, kuigi kahemõttelise huumori maailmameister minus teeb parajasti samaaegselt kõik need naljad ka ära.)

Huvitav, mida need inimesed teevad, kes ei kirjuta? Suhtlevad üksteisega või?!