Thursday, September 1, 2016

Alguse asi

Täna on see kooliga alustamine nii temaatiline ja kuigi tegemist on kõvasti, siblin nagu marutõbine orav, tekkis hetkeks mõttekoht. Üks täitsa mõistlik, võiks isegi öelda, et silmapaistva mõistuse ja taippulikkusega isend ohkis näoraamatus, et oh seda õudu ja hala ja et kool oli kole koht.

Ma ikka endiselt ei välista, et inimesed on erinevad, aga et keegi, kes tundus nii sarnane (eriti see silmatorkava mõistuse ja taippulikkuse koht..) - on ikkagi kohe NII erinev... Käisime ju muuhulgas ka samas koolis ja mina käin aegajalt hardusega, mõtteline pisar silmanurgas, Reaalkooli seinu silitamas, sest see oli tõesti päris Kool. Imeline paik, kus sai igast otsast säriseda ja kus juhtus erilisi ja imelisi lapsest 18-aastaseks (et mitte öelda täiskasvanuks) saamise asju. Vaimselt väljakutset  kui palju, kirgastumist, elevust, igatsust, uitamisi, eneseavastamist, oh. Õpetajad, kes ei pannud saavutustele lage ette, vaid inspireerisid, tekitasid hasarti veel kõrgemale ja veel paremini. Mu rahutul mõistusel oli seal koolis pagana mõnus (näiteks see kirjanduse õpetajaga vastastikku hiilgavi silmi vesteldud Fausti ja värvide lugu või siis matemaatikaõpetaja maailma kõige süütum naeratus, millega algas "no saite jagu, aga proovige seda nüüd ka..." või siis vene keele õpetaja kirg vene kirjanduse vastu, mis kohustas mind lõpueksamiks vene keelt valdama vastava lugupidamisega, kuid see, et ta tuli mul eraldi kätt suruma, oli ootamatu, aga meeles siiani, või siis... neid hetki on palju).

Napakalt ilus esimene armumine veel pealekauba, koolipeod ühest ootamatust ja nii sõna otseses kui kaudses mõttes hingetukstegevast valsist nende siiani säravate lühtrite all kuni kauaoodatud ja siis häbelikult koostammutud koolidiskodeni (no lõpuks ometi tulid ka need aeglased lood...), milles oli ka vaieldamatult oma võlu - pidi olema, kui verisekstantsitud jalgadega kannatas peo lõppedes veel ka kuus kilomeetrit käsikäes jalutada. Ühesõnaga. Pagana. Ilus. Aeg. Tõe huvides tuleks mainida ka Karukoobast, kus keskkooli kõrval (heh) müüdi kahtlaselt odavat hõõgveini, neid algpahelisi hetki ja minu maailmasüütut ehmatust ühes matatunnis, et issand, ma vist ei ole päris kaine, mis nüüd küll saab.

Ah, muidugi oli vahepeal jama ka, suheteklaarimist, vägikaikavedu sobimatu veregrupiga õpetajaga, mis sel hetkel oli omajagu vastik, aga konfliktide lahendamine on kokkuvõttes ja väikese nüansina ka samal ajal omamoodi fun. Et hing on küll haige, aga väike kurat tantsib samal ajal õla peal.

Või siis ongi nõmeduste b) murdmine/ülekavaldamine või a) nende väljakannatamine kui väljakutse minu jaoks kuidagi kirkam kui nende jaoks, kes lihtsalt nendivad, et nõme ja nii on. "Nii on" on tardumus, samas kui kõik on muutumises/nii suhteline. Nõmedust saab ära kaotada ja see annab rõõmu edust. Mõni nõmedus tuleb välja kannatada ja ka see võib anda omapärase rõõmu enese sitkuse ja kannatlikkuse kasvatamisest (ja kogemused näitavad, et väljakannatamist vajavaid nõmedusi on vähem kui ärakaotatavaid.) Nii, et isegi nõmedusel on juures oma positiivne maik.

Miks too taippulik tuttav ei saanud/tahtnud/osanud kooliaega endale ilusaks elada, mis meil siis olemuslikult nii teistpidi oli?  Siiralt loodan, et ta oma halva kogemuse jõulise edasiandmisega jõngermanne ei mõjuta, sest see oleks juba karmavõlg. Vanem võiks last toetada, mitte talle lisakive kotti laduda. Ja kui minusugune tolerast juba karmavõlaga ähvardab, siis on asi tõsine. Või tegelikult ongi asi selles, et lastele liigategemise suhtes pole mus tolerasmiraasugi, vastupidi. Aga arvatavasti ta siiski ei vähenda nende võimalust kooliaega õnnelikuna näha, sest tegemist on ju siiski silmatorkavalt aruka inimese ja hea vanemaga.

Minu jaoks on mu preilide kõrvuni suud ja õnnelik elevus kooliminemise ja koolisolemise üle puhas rõõm. Ja uhkus ehk ka, hästitehtud töö üle. Absoluutselt kindlasti eelistan seda, et nad tunneksid kooliajast rõõmu sellele, nojah, (levinud?) alternatiivile.

Inimesed on müstiliselt erinevad, vaatenurki on briljon, aga mul on siiralt kahju, kui keegi on õnnetu, ei taha seda olla, aga sellest välja ka ei saa.

Mul on vähe tõdesid, milles ma veendunud olen, aga seda usun ma küll kindlasti, et olla õnnelik on parem kui olla õnnetu. Isiklike asitõendite tõttu on põhjust oletada, et see õnn pole siiski täiesti juhuslik, vaid pigem toetatud teadlike valikutega. Ehk teisisõnu - keegi teine sind õnnelikuks ei tee. Õnnelikuks ei tee ka ainult mingid välised tingimused. Ekstreemsusse minnes - on näiteid, kus eriti ränkades oludes inimene on segamatult õnnelik. Kuigi jäägu minust kaugele soov propageerida nende nõmedate asjaolude väljakannatamist, mida sa tegelikult muuta suudaksid. Pealegi - ma lihtsalt ei suuda uskuda, et kooli nõmedus on üleüldine. Kõik klassikaaslased ei saa iialgi olla nõmedad. Kõik õpetajad ei saa iialgi olla nõmedad. KÕIK koolist ei saa iialgi olla nõme. Ja sealt edasi on valikute küsimus: millele tähtsust omistada, kuidas tõlgendada.

Kas on siis nii, et mida teadlikum, seda õnnelikum? Sest teadlikum ja omal vabal tahtel õnnetu kõlab minu jaoks praktiliselt arusaamatult. Teoreetiliselt on muidugi arusaadav, aga - milleks?!

Nii, et küllap see teadlikkus jõuab inimesteni erinevas vanuses, mõnele varem, mõnele hiljem. Kuigi minu toonast üldist vasiklikkust arvesse võttes oli mu oskus oma õnnelikolemist garanteerida kas sobimatuid asjaolusid muutes või neid ignoreerides siis veel pigem intuitiivne. Aga siis tekib küsimus, et miks siunata seda, et kool (kõik teised, kuri maailm) oli jõle, mitte nentida, et no sel ajal veel ei osanud enese eest seista või tõlgendada või märgata - siis - veel. Sest loodetetavasti nüüd, vanemana, targemana... ehk? Jah?


89 comments:

notsu said...

Alustasin kommenteerimist VVN postituse juures, aga mõtlesin, et peaks jätkama siin.

Alustuseks - jah, inimesed ongi erinevad (nagu VVN oma postituse lõpus juba möönis - "Me oleme, kes oleme. See ei tähenda, et keegi meist oleks valesti, me olemegi erinevad. Dohh."). Ma ei kavatse kuidagi diskrediteerida su kogemust, et sul oli koolis tore. Ju oli, kui sa ütled.

Aga kripeldama jäi paar kohta: "Miks too taippulik tuttav ei saanud/tahtnud/osanud kooliaega endale ilusaks elada" ja "... see õnn pole siiski täiesti juhuslik, vaid pigem toetatud teadlike valikutega. Ehk teisisõnu - keegi teine sind õnnelikuks ei tee. Õnnelikuks ei tee ka mingid teatud asjaolud. On palju näiteid, kus eriti ränkades oludes inimene on segamatult õnnelik. Pealegi - ma lihtsalt ei suuda uskuda, et kooli nõmedus on üleüldine. Kõik klassikaaslased ei saa iialgi olla nõmedad. Kõik õpetajad ei saa iialgi olla nõmedad. KÕIK koolist ei saa iialgi olla nõme. Ja sealt edasi on valikute küsimus: millele tähtsust omistada, kuidas tõlgendada."

Ühest küljest - jaa, ma olen üldiselt suur segamatu õnne fänn ja üks mu suuremaid imetlusobjekte on Viktor Frankl, kes suutis koonduslaagris elamise enda jaoks ära mõtestada (ja luua selle kogemuse pealt uue teraapiavoolu). Teisest küljest oleks vast liig öelda, et kui Frankl sai selle kogemuse mõtestamisega hakkama, siis järelikult ei olnud koonduslaager halb. Ma lähen siit edasi ja väidan, et see, et Frankl sai kogemuse mõtestamisega hakkama, ei tähenda veel, et Primo Levit, kes end oma koonduslaagrikogemuse mõjul lõpuks ära tappis, tuleks selle pärast nõrga inimesena hukka mõista. Frankli mõtestamisvõimekus oli erakordselt hea (ja tal ka vedas, et ta üldse ellu jäi) ja vaevalt tahtnuks ta ise, et tema õnnestumist kasutataks selleks, et murdunuid hukka mõista.

Ma võtsin nii drastilise näite, et argumenti "see, et ka kõige hullemaid kogemusi saab mõtestada, ei tee neid headeks kogemusteks" eriti ilmseks teha, mitte et ma arvaks, et kool oleks päris sama hull kui koonduslaager. Aga ma näen vähemalt oma aja koolikogemusel masendavalt palju ühist sellega, mida inimesed on vanglast rääkinud: koht, kus inimesed on sunniviisiliselt koos, mitte ise seltskonda valinud; kus järelevalvet on niipalju, et valvatavad püsiks, kus ette nähtud, aga mitte niipalju, et kehtiks tavalised normaalse ühiskonna reeglid, nt eraomandi kaitse või vägivallakeeld; ja kus mõttekat tegevust antakse liiga vähe, nii et valvatavad sisustavad aja omavahelise vägivallaga, mida valvurid ei võta vaevaks eriti tõkestada. Selle vahega, et koolist saab vähemalt õhtul ära minna ja omavaheline vägivald enamasti üle peksmise ei ulatu, päris ära lapsed üksteist enamasti ei tapa, aga enesetapuni viiakse üksteist küll.

Ma küll loodan, et need asjad on paranenud ja tänapäeval ei lasta lastel nii kergesti üksteise kallal vägivallatseda või üksteise asju ära võtta, aga laste enesetapu-uudiseid on vahel lehes ikka näha.

/jätkub/

notsu said...

Vbla ma eksin, aga su koolikirjeldusest jääb mulje, et sul ei tulnud nii halbu asju endal kogeda. Võimalik, et teil oli lihtsalt õhkkond parem (isegi sama kooli piires on eri klasside vahel suuri erinevusi), aga võib ka olla, et su isikuomadused on sellised, et sind kõige suuremad koolihädad lihtsalt ei tabanud. Näiteks su kooliaegse õnneliku esimese armastuse kirjeldusest saab järeldada, et sa olid küllalt kõrge staatusega, et noormees julges avalikult sinu vastu sümpaatiat üles näidata, ja et nähtavasti ei olnud sellel tema jaoks halbu tagajärgi.

Ja seepärast võid sa selles asjas, et "on valikute küsimus: millele tähtsust omistada, kuidas tõlgendada," selles mõttes mööda panna, et tema kogemuste assortii, mille hulgast valida, millele tähtsust omistada, võis olla hoopis teistsugune. Kui ma ennast võrdluseks võtan, siis sinu variandid olid "mõni õpetaja nõmetseb" vs. "õnnelik armastus"; minu kogemuste sõelal on head variandid pigem "selles tunnis on täitsa okei olla", aga halvad variandid on tunduvalt halvemad (ja mõne õpetaja nõmetsemine ei suuda selle fooni taustal üldse silma jääda).

Kusjuures ma ei arva, et mu kooliaja halbus oleks tulnud sellest, et "teised klassikaaslased on nõmedad", vaid pigem, et kool oli keskkond, milles sai horrori kokku keeta ka täitsa normaalsetest lastest, kellest enamjaolt tulid toredad täiskasvanud (üks poiss, keda ma toona õudselt kartsin, küll ongi hiljem vägivaldses kuriteos süüdi mõistetud). Pmst keskkond, kus kehtis valik "kiusad ise või kiusatakse sind" ja muid valikuid ei osanudki siis nagu näha. Kuna ma olin suurem osa ajast alumisel redelipulgal, siis tähendab, et umbes kaks aastat oli kool puhas õudus. mis veel hullem: ma juba väikestviisi aktsepteerisin seda olukorda. Need, kes olid sagedamini kiusaja rollis, olid arvatavasti õnnelikumad, aga sa ei taha ju ometi öelda, et selles, kuidas nemad oskasid "oma õnnelikolemist garanteerida", oleks midagi kiiduväärset?

Selle perioodi järel tundusid tavalised suhtlemisraskused juba kergendusena, aga tagasivaates ei arva ma enam, et SELLINE "segamatu õnnelikkus" oleks hea. Tähendab, kui alternatiive ei ole, on ilmselt parem tajuda "oh, ta ainult narrib mind mu riiete pärast, aga lubab mul ikkagi samas ruumis olla, ära ei aja ja lööma ei hakka," aga normaalses maailmas oleks siiski tervem mõelda, et narrimine on halb, kas pole? ja on ju kahju, kui lapse arust ongi alternatiivid "teised teevad mind naeruks" vs. "teised ei luba mul endaga samas ruumis olla"? või et kellegi jaoks oleks koolinostalgia põhjus "oli tore aeg, mind löödi ainult vahetevahel"? Ma pean silmas, et sellel kellelgi peaks olevik siis ikka päris kohutav olema. Ja on asju, mida minu arust ei tohiks ilusaks mõelda (näh, ei saa minust ikka moraalirelativisti).

/jätkub/

notsu said...

Teiseks, oletades, et teie koolielu objektiivsed sündmused ei olnud nii erinevad kui sul ja mul: inimeste tugevused-nõrkused on eri koha peal ja keskkond, mis on ühe jaoks meeldiv või lihtsalt väikeste ebakõladega, võib teise jaoks olla talumatu. Tavaline koolikeskkond, kus on 30-40 üheksa-kümneaastast last koos, on ühe jaoks lõbus, teise jaoks vahet pole, aga kolmanda jaoks teeb see juba keskendumise võimatuks.

Näiteks mul oli kooli ajal häda asjadega, mis teiste jaoks ei ole üldse segajad või on ainult väikesed: esiteks on mul siiamaani jubedusvärinad, kui ma mõtlen sellele kohutavale lärmile - igas vahetunnis ja ka osas tundides. Ma oletan, et mõni teine ei pannud seda tähelegi või mõnele võis isegi meeldiv olla, "elu keeb". Teiseks olen ma valutundlik ja ehmun kergesti, nii et mind jubedalt häiris, kui poisid togisid, ja ehmusin hirmsasti, kui keegi tegi, nagu lööks mind näkku (mis tegi minust muidugi sellise meelelahutuse sihtmärgi, sest lõbus ju, kui tõmbleb). Mõni teine lööks selle peale vastu või midagi või kehitaks õlgu ja tal ei jääks halbu mälestusi; mõni kolmas oleks ise esimene lööja ja tal oleks lõbus. Kolmandaks olin ma juba siis lühinägelik, nii et paratamatult olin ma mingites asjades teistest nõrgem. Kui ei näe korralikult või tuleb hoolitseda, et prillid katki ei läheks, takistab see su soovitatud "enese eest seismist", vähemalt selle füüsilisemat poolt.

Tuttava lapse koolis oli vahepeal keiss, kus üks laps harrastas teise ärritamist, et sellel epilepsiahoogu esile kutsuda, sest lahe ju. Ilma epilepsiata lapsel oleks seda arvatavasti kergem taluda olnud ja teiseks ei oleks teda nii huvitav ärritada olnud. Aga kas me saame epilepsiaga lapse süüks panna, et ta seda ärritamist sama üleolevalt ära ei kannatanud nagu mõni teine?

See on väga ilmne taluvuserinevuse näide, aga eks erinevusi ole ka vähem silmatorkavaid.

Juhul, kui su tuttav ikkagi mäletab kooliaega kui eriti halba aega oma elus, siis nähtavasti oli see tal halvem aeg kui hilisem elu, kus ometi kindlasti on olnud mingeid nõmedusi, mida ära kaotada või välja kannatada; tähendab, emba-kumba: tal tuligi koolis üle elada aeg, mida enamik inimesi peaks täiesti objektiivselt halvaks ajaks; või on keskelt läbi suht talutav kool tema tüüpi inimesele hästi halb keskkond. Ja sa vast tead, et on isiksuseomadusi, mida muuta ei saa, olgu siis intro-ekstravertsuse teljel või neurotüüpsuse-autistlikkuse teljel.

Kusjuures on nagunii küsitav, kas neid tasukski muuta, kui ka saaks, sest omadused, mis on ühes keskkonnas tülinaks, võivad teises olla kasuks. Mul on meeles, kuidas ma kooliajal üritasin ennast meeleheitlikult normaalseks teha, selliseks nagu teised, ja kuidas see mul pidevalt nurjus; ja siis jõudsin ma ülikooli, kus ühtäkki oli lademes inimesi, kellele ma meeldisin sellepärast, et ma olen, nagu ma olen; ja kus kalduvused, mis olid mind koolis teinud friigiks, tõid nüüd hoopis tunnustust.


Kokkuvõte: sul võis oma kooliajaga lihtsalt vedada. Või sellega, et sa oled sündinud omadustega, millega on juhtumisi koolis kergem hakkama saada. Kui teisel on sellest halvemad mälestused, ei pea see olema moraalne puudujääk, vaid sama hästi võib asi olla selles, et tal juhtusid teised asjad või et tal on teised omadused; et ta ei mäleta/tõlgenda valesti ja et ta ka ei teinud midagi valesti, vaid tal lihtsalt läks halvemini kui sul. Vahel lihtsalt juhtub, et mõnel läheb halvemini kui teisel ja kumbki ei ole selles süüdi. Ja isegi neil, kellel on läinud halvasti, võiks olla õigus oma kogemustest rääkida.

Muidu kukub välja nagu siis, kui vägistamisohvrist kuuldes hakatakse arutama, et "äkki ta ikka oli liiga lühikese seelikuga" või kõrvaltseisjana õpetama, kuidas ta ei tohiks seda kogemust koledaks pidada, sest "õnnelikkus on enda teha". Vastupidi, kannatanu jaoks võib taipamine, et oli ikka kole kogemus küll, olla just lähtepunkt, kus hakata oma edasist elu paremaks ehitama.

notsu said...

huvi pärast: kas sa "Kärbeste jumalat" oled lugenud? ka seal ei olnud mõnel poisil tore olla, aga ma kahtlen, kas seda saaks nende puuduseks lugeda. on olukordi, kus õnnelik olla ei ole parim moraalne valik.

K said...

Aitäh, notsu, see oli hea.

Tahaks kohe midagi vastu kirjutada, seepärast alustan lõpust, siis mõtlen/seedin/analyysin veel edasi ja kirjutaksin veel, kui puder valmis saab ja lapsekari söödetud.

Moraalset puudujääki ma kindlasti silmas ei pidanud, see, mida ma ei mõtle, on see, et keegi on ise SÜÜDI, loen kohe üle ja kui seda mõtet on võimalik välja lugeda, teen vajalikud parandused. Pigem mõtlen, et õnnelik olemine ei tule niisama, vaid see on oskus ja otsus.

Sest ma polnud sugugi see popp tüdruk, olin pigem korraks "see nohik raamatuga", siis peale mõningaid sotsiaalseid tõesti ebameeldivaid rüselusi võidukas neutraalne keskmine. Ja ka mul oli aeg, kui igapäevane kooliskäimine tundus võimatult vastikuna. Leidsin ka sellele lahenduse - ma lihtsalt ei käinud tundides, käisin vaid kontrolltöid ja eksameid tegemas, tsillisin kinos ja raamatukogus, lugesin kodus (ka "Kärbeste jumalat"), sest mu kodu on raamatutest tehtud, ja elu oli lill. Nii, et selles mõttes küll, mu elus oli periood, kus kool mulle pigem ei meeldinud, aga siis ma tegin endale ise reeglid ja see sobis. Nii, et minu koonduslaagril ei olnud seinu ümber. Äkki teiste omadel ei olnud tegelikult ka? Sealt edasi ma vahetasin kooli, sest eelmine kool oli liiga nõrk ja otsustasin, et okei, ma enne ei osanud, aga ma nüüd proovin. Sealt edasi oli kõik ütlemata lahe.

Raskuseks oli see, et mul ei olnud vanemat, kes oleks mind sellest läbi toetanud, pidin ise pusima - muidu oleks kiiremini läinud. Aga sedavõrd suurem on eduelamus.

Minu õnnelik olemine ei ole kehvade oludega leppimine! Koonduslaagri seinast tuli välja murda. Kärbeste jumalas tuleb võidelda. Seda ma mõtlesin, kui ütlesin, et enamus nõmedusi on muudetavad. Kui mitte kohe, siis kannatlikult, aga ikkagi.

Ühesõnaga - aitäh veelkord, nii süvitsi... Vastan kindlasti.

K said...

Lugesin ka vvn-i blogi. Oh. Kui see polnud mõeldud ülekantud tähenduses, siis ütlen igaksjuhuks (juba teist korda siin blogis...), et ma ei pidanud üldse teda silmas. Üht koolivenda hoopis, kellega sai pikalt koos töötatud kunagi. Kahtlen, kas ma hakkaksin lahkama blogis inimest, kellest ma tean, et ta loeb. Pigem räägiksin temaga otse.

Loodan, et mul on õhtul rahulikult aega vastu kirjutada :)

väga väga naine said...

Me ju ei käinud ühes koolis, muidugi sa ei pidanud mind silmas =)

K said...

Siis on hästi, see sõnastus vajas lihtsalt ületäpsustamist :)

K said...
This comment has been removed by the author.
K said...
This comment has been removed by the author.
K said...

Tänud kommenteerimast, tekkis väga palju jätkumõtteid ja asi läks mu esmasest pealiskaudsest reageeringust ühe väga sarnase inimese sama kooli kohta öeldud nii erineva hinnangu vastu hoopis sügavamaks.
Huvitav, et üks tekkinud oletus on see, et „küllap minul ei olnud siis üldse nii raske kui teil/neil/teistel“. Täiesti vale oletus. Mul oli palju eeldusi sinna kõige alumisse kihti sattuda: ei mingeid popikaid riideid, vaid need kõige hullemad, alates Sangari sügelema-ajavalt villastest teksadest kuni legendaarse Marati paksu dressini. Isa kinkis mulle isegi ühe eriti räige kakavärvi kumm-materjalist, olümpiarõngastega koti, mis põhjustas publikule palju nalja, aga mida ma kandsin aastaid teadliku otsusena, sest ma sain aru, et isa tahtis head ja nii ma siis õppisin lojaalsust. See mälestus on mulle kallis siiani.
Lisaks olin sotsiaalselt uskumatult oskamatu, elasin peamiselt raamatutes ja kuna ma olin 13-aastaselt 175 cm pikk ning konkurentsitult klassi kõige pikem, siis ma tundsin ennast ka eriti ekstra kohmaka. Nii, et teie „ah, kindlasti popp tüdruk“ või „ah, ekstravert“ oli üsna pikka aega vaikne kohmetu endassetõmbunud teletorni pikkune tüdruk tagumises reas. Ja aega, kus klassiõhtud olid piinlikuvõitu sündmused, sest pikim potentsiaalne partner ulatus õlani, tean ma ka. Keskkoolis panin kanna maha 10 sentimeetrit kõrge kontsaga.
Kui võtta kooli kui raamatut, siis on see minu puhul vähemalt esimeses osas mingil määral sarnane: ilus algus, siis esimesed pilved, siis emane pärisjama, aga sealt edasi - võitlus, süsteemist väljamurdmine kui esimene lahendus, siis radikaalsed muutused, keskkonnavahetus, ja siis pikk õnnelik lõpp. Ma olin lihtsalt selline anarhist, kes juba 4ndas klassis käis ainult neis tundides, mis meeldisid ja see, et süsteemi hammas mulle peale ei hakanud, oli täielik eduelamus. Ja lõpuks ma valisin ise endale sellise kooli, mis mulle sobis. Jällegi hästi. Olulised õppetunnid sellest, kui tinglik on süsteem ja kui lihtne on seda tegelikult rikkuda, ning et samas on võimalik leida endale sobiv süsteem.

K said...

Ka kiusamisega olen kokku puutunud, eks neid vaiksemaid üritati kõiki ükshaaval murda. Ja kuna ma olin nii oskamatu ja totu, siis proovisin esialgu kivinäoga välja kannatada. Mis jälle ei sobinud kiusajatele, ning kui nad siis ühekorra mind kambaga varitsesid ja lifti haarangu tegid, et mind seal nutma togida, siis toimus mitmete muude asjade murdmise käigus ka ideoloogiline murrang ja algas aga-nüüd-aitab-jamast ajajärk.
Kui niiviisi mõelda, siis oli koolis rõvedusi ka tõesti üksjagu, õnneks küll suhteliselt lühikest aega, aga miks on minu mälestus kokkuvõttena nii, et ka see oli õnnelik aeg? Nojah, see esimese kooli aeg oli vähem idülliline, aga samas äärmiselt oluline ja praegu, läbielatuna, ma seda enam tagasi ei vahetaks.
Siin aitas mind vvn-i väljapakutud skaala, see aitab süsteemselt selgitada:
-50: kamp kiusajaid ründab sind liftis
+50: see hetk, kui sa astud ainsana liftist välja, mis siis, et verised rusikad värisevad põlvedega võidu, sest kõik teised jäävad sinu selja taha ninasid, silmi, päid, kaelu ja muid kehaosasid hoidma ja röökima. (mõttelised leegid kangelase selja taga on asjakohased ;) )
+100: see hetk, kui sa saad aru, et jõujooned on jäädavalt muutunud.
+1000: see hetk, kui sa saad aru, et nüüd ja edaspidi piisab vähesest, et kaitsta lisaks endale ka neid teisi, kes ei saa/julge/oska ennast ise kaitsta.
Kokkuvõtte skoor tulebki väga positiivne. Ma ei ütlegi, et see -50 hetk mõnus oli, pigem nagu väga vastupidi, pigem nagu surmahirm ja veremaitse kurgus, aga lõpliku skoori määrab see, mis Suurest Jamast edasi saab.
Siinkohal tunnen ikkagi, et ma ütlen eraldi välja, et ei, loomulikult ma ei pea õnnelik olemist teiste kiusamise läbi mingil viisil heaks. Seda nii piisavalt olemuslikult, et ise kiusatava rollist välja murdes pidasin oluliseks nõrgemaid koondada ja neile kaitset pakkuda. Ja muidugi on skaala „oh, täna mind ei togita – hea päev“ absurdne. Kust see üldse tuleb? Ma saan aru, et ma võiksin sama hästi küsida, et miks kõik lambad ei ole hundid või et miks kilpkonnad pole jänesed või miks keegi laseb ennast vägistada, kui nüüd absurdini minna, aga iseenese eest seismine kõige lugupidamisega teiste suhtes on minu arust asi, mida on väga vajalik osata. Ka epilepsiahaigel lapsel, keda kiusatakse, on võimalik ennast kaitsta. Palju raskem, aga võimalik. Vahendeid on erinevaid.
Ja teine tähelepanek: mõlemad vastajad keskendusid minu meelest rohkem sellele osale, kus ütlesin, et nõmedusi välja kannatades võib ka õnnelik olla. Tegelikult ma isegi sõnastasin, et muudetavaid, võidetavaid, murtavaid nõmedusi on palju rohkem kui neid, mille peab lihtsalt ära kannatama.
Muuta saab nii ainult enese jaoks, kui rohkemat veel ei jõua, aga juba seegi on hea. Paremal juhul saab muuta ka teiste jaoks ja parimal juhul muuta kogu süsteemi.
Ma arvan, et ärakannatamise asemel peab keskenduma muutmisele, ükskõik kui suurel skaalal siis. Õppima ise muutma ja toetama teisi, et need õpiksid muutma. Siis on rohkem ka neid, kes lisaks endale suudavad ära kaitsta ka teisi, siis on rohkem neid, kes suudavad muuta süsteemi.

K said...

Igas keskkonnas on teatud hulk tegureid, mis su heaolu mõjutavad, mõned neist on lihtsamini ja kiiremini muudetavad, mõned raskemini ja aeglasemalt, aga täiesti muudetamatuid on tegelikult, kui tahta ja juba osata vaadata, väga vähe. Mõned neist teguritest on juba nii ehk naa väga hästi, mõned on neutraalsed, mõned on nõmedad. Nii neutraalseid kui nõmedaid tuleks, peaks ja saaks muuta.
Ma julgen öelda, et mul oli neid nõmedaid mingil perioodil ka üksjagu palju. Hetkel olemasoleva info pealt tundub, et erinevus oli selles, et mina hakkasin muutma asju, mis mulle ei sobinud. Murdma endale koolireeglitest erandit, kui vaja, vahetama kooli, kui vaja, andma kere peale, kellele vaja, kaitsma, keda vaja.
Kool ei ole halb asjana enesest, seal on samuti häid asju, neutraalseid asju ja halbu asju. Mõni kool sobib rohkem, mõni vähem, mõnele rohkem, mõnele vähem. Õnnelik olemise oskamine tähendab ka seda, et oskad enda eest seista, leida enesele sobiva koha ajas ja ruumis – ja selle õppimine ise võib olla samuti eduelamus. Mina kindlasti alguses ei osanud kuigi hästi, aga ma õppisin. Seda, et ma pidin parajast jurast läbi ujuma, võtan jah optimistliku mõttelaadi tõttu keskmisest kergemini, aga oleks ebaõiglane seda tagantjärgi pisendada, nagu oleks mul kuidagi eriti lilleline ja kerge olnud. Samuti ei olnud mul selles supis mitte kellestki tuge. Aga ma sain hakkama.
Selge see, et laps ei saa ise oma õnne eest vastutada. Siinkohal saan üsna hästi aru, kust need vangla paralleelid, sest alguses on tõesti paras loomaaed. Jah, õpetajatel ei käi jaks, jõud või tahtminegi kõigest sellest üle. Võiks küll. Kus vajalik, peaks seda muutma, kui see võimalik on. Aga vähemalt on lastel olemas nende vanemad, kes saavad veidi lihtsamini oma laste maailma ilusamaks teha ja lapsevanemana õpetada ja toetada oma lapsi, et neil oleks vajadusel seljatagune olemas ja vajadusel keegi, kes suudaks neid kaitsta, süsteemi murda, muuta või vahetada. Sellepärast pahandasingi koolivenna üle, kes jagas oma laste koolimineku uudist, et oh, vaene laps, see jõle aeg algab… Kurat, mees, miks sa tõstad oma kive poja kotti? Nagu talle sinna enda omi ei koguneks. Aitaks parem mõne oksa teelt eest ära tõsta.
Nagu öeldud: õnnelik olla on minu arvates parem kui olla õnnetu. Ja tõeline õnn on oskus olla õnnelik.

K said...

See oli nüüd üks paras egotripp, vabandust. Iseenese kogemusi on kõige lihtsam kirjeldada, sest neile on raske kuidagi vastu vaielda, nende suhtes oled kõige suurem ekspert ;)

Ideaalis võiksid muidugi õpetajad olla need, kes vastutavad lapse heaolu eest koolis, aga seda on mõnes kohas raske muuta. Ideaalis võiksid lapsevanemad oma lastele anda võimalikult tasakaaluka enesehinnangu ja oskuse enda eest seista. Mu kogemus ütleb, et kui keegi teine su õnne eest ei vastuta, siis on võimalik ka ise õppida seda tegema, isegi lapsena, aga see ei ole kõige lihtsam ja kindlasti on isiksuseomadusi, mis muudavad selle raskemaks.

Aga mind hakkas huvitama mõte, et kui on 10, kes ütlevad, et kool on jõle; 10, et pole viga ja 10, kes arvavad, et pagana ilus aeg oli, siis kas me saame öelda, et kool on objektiivselt üks või teine või kolmas. Praegu olen ma nii hunt küll, et kuigi "enamus on" koolijälestajate poolt, ei sega see mind sugugi oma arvamust oma kogemuse kohta sügava rahuga usaldamast ;)

Teisisõnu. notsuga/vvn-iga selles kohas nõus, et asi ei ole koolis. Asi on inimeses.

notsu said...

Okei, meil langeb kokku see, et ka sina olid raamatueluga kohmetu laps. Äärmiselt erinev oli aga sinu oskus vastu hakata. Ja see on üks päris suur erinevus. Ma kahtlustan, et mu arsenalis ei ole seda võimet siiani. Kooliajast on üks-kaks mälestust, kus mul on juhuslikult õnnestunud ründajale vastu hakata - sest ma ei jõudnud ehmuda ja tegutsesin pooleldi hajameelselt -, aga need paar korda muutsid väga vähe. Mul on selline loll organism, mis konfliktsituatsioonis tüüpiliselt tardub - käed-jalad värisevad, liigutada ei saa (viimatine selline mälestus on sellest, kui mind tänaval rööviti ja ma ei suutnud õieti karjudagi). Õigemini, mul kipub selline tardumus äkilisemate füüsiliste kontaktide peale üldse tulema, ilma vägivallatagi, nt rahvastepall oli asi, mida ma kartsin kui niisugust - "kole mäng, kus loobitakse üksteise pihta".

Aga kooliajast mäletan samuti, et ma jäin pikapeale võrdlemisi edukalt uskuma, et viga ongi minus, ja siis ei ole nagu mottigi vastu hakata. Et on sitt küll, aga see peabki nii olema. Kahtlustan siin osa õpetajate hoiakut (sest jamad hakkasid siginema pärast klassijuhataja vahetust ja tema hoiakutest võis midagi imbuda ka lasteni). Vanemad olid iseenesest toetavad, aga issand jumal, selliseid asju ei räägita ju vanematele. Ma varjasin seda suure hoolega, alguses vbla sellepärast, et kesse tahab kitukas olla, pärast sellepärast, et häbenesin ja ei tahtnud, et nad muretsema hakkaksid. Igatahes oli olukord selline, et kõik, kes asjast teadsid, pidasid seda enam-vähem normaalseks, nii et mul ei olnud nagu eriti vastupidist infot kuskilt tulemas.

Minu parim katse talumatut muuta oli kaks kuud poppi teha, aga see õnnestus mul nii kaua tänu sellele, et ma olin küllalt kaval, et koolist vaheaja eel tunnistus ilma puudumistõendita välja kaubelda: valetasin, et olin haige, aga unustasin tõendi koju. Üldiselt oli see aeg, mil puudujaid jälitati miilitsaga (vähemalt minu teadmine oli selline). Kodus ei saanud ma suurel osal sellest ajast redutada, sest ema oli pärast jalaoperatsiooni pikalt kodune, tähendab, ma hulkusin mööda parke, kuni jäin vahele, ja siis tuli muidugi kooli tagasi minna (mis on kõige suurem hirm, mis ma elus üle olen elanud). Su kommentaare lugedes tundub hämmastav, kuidas sul oli võimalik pidevalt oma suva järgi koolis käia? meil oleks pärast puudumist kooli ilmudes kohe tõendit hakatud nõudma; mul õnnestus nii pikk redutamine ainult tänu sellele, et ma lihtsalt ei ilmunudki rohkem kooli kui see üks eduka valetamisega kord. Ja see lõppes väga õudselt - mitte et tagajärjed oleks kuidagi õudsed olnud kui ülejäänud kooliskäimine üldiselt, aga see vahelejäämise moment oli kohutav. Mul oli ilmselt üks suur häda selles, et ma tahtsin kangesti hea laps olla, aga osutusin hoopis Väga Halvaks.

Kooli vahetada ei oleks ma keset põhikooli saanud, sest ma olin prantsuse keele klassis, tähendab, ei olnud õppinud ei inglise ega saksa keelt ja pr. k koole linnas rohkem ei olnud; ja põhikooli lõpuni oli kool kohustuslik, nii et lihtsalt ära jääda ei oleks kah saanud.

K said...

Pagana raske on niiviisi pikkade kommentaaridega pika ajavahega suhelda, eriti kui lapsed võimaldavad lühikesi hetki süvenemiseks :)

Muidugi on kõigil õigus arvamust avaldada. Pole eales väitnud vastupidist. Õiend: lapsevanemana tasub mõelda, mida ja miks öelda, sest kuigi vägistamine on õudne kogemus, ei tähenda see veel, et seks on halb. Paha lugu, kui lapses tekib juba ette nii raske eelarvamus.

"Vastupidi, kannatanu jaoks võib taipamine, et oli ikka kole kogemus küll, olla just lähtepunkt, kus hakata oma edasist elu paremaks ehitama."

Absoluutselt. See kõlab nagu asja paremaks muutmine. Just. Kahe käega poolt.

Üldse, ma ei _süüdista_ kedagi, selles, et tal oli halvem või et ta sai kooliga väiksema sobivuse tõttu halvemini hakkama kui mina või et ta ei osanud sel ajal õnnelik olla. See on umbes sama, kui pidada süüdistuseks seda, kui ma ütlen, et keegi X ei osanud sel ajal veel inglise keelt. Siit edasi tuleb loogilise absurdina ka lause: "nagu ma oleks ise süüdi, et ma inglise keelt ei osanud?!". Nojah, keegi teine seda ka inimese pähe panna ei saa ju ;) Aga küllap lihtsalt polnud siis veel see aeg. Mõni inimene ei õpi ealeski (inglise keelt) ja ikka ei ole süüdi.

K said...

Notsu, ma tean väga hästi, millest sa räägid :) Mul oli keldrivõti, sain vahepeal seal lugemas käia, aga enamasti olin raamatukogus.

Meil nõuti ka tõendit, aga ma võltsisin allkirju, varastasin peotäie arstiblankette, uurisin ladina keelt ja kirjutasin endale loetamatus arstikäekirjas tõendeid. Üks kord, kui olin juba nii kaua ära olnud, et klassijuhataja tuli koju, teadsin õnneks ette, keerasin vanematel teleka valjemaks ja ühendasin uksekella lahti ;)

Eks ma kartsin ka, aga siin me oleme jah erinevad. Inimestel on 4 baasreaktsiooni rünnaku puhul: tardumine, põgenemine, bluff ja vasturünnak. Seda vist ka saab muuta, aga see on väga raske. Minul on õnneks see viimane, sellevõrra oli sellest loomakarja perioodist lihtsam läbi närida. Lisaks on hirm minu jaoks natuke põnev ka.

Õpetajad viitsisid mind taga ajada nii kaua, kuni said kinnituse, et ma tulen ja teen oma hinded ära ja minuga ei ole jama. Sealt edasi oli neil kama. Mingil hetkel hakkas mul liiga mugav, hakkasin mõtlema, et kool võiks ju tegelikult tore koht olla ja äkki peaks ikkagi rohkem õppima.

Ma käisin saksa keele klassis, ei teadnud inglise keelt sõnakestki. Kooli vahetamiseks võtsin suvega kätte ja õppisin vajaliku koguse ära.

Jällegi, ma ei taha üldse öelda, et ma olen kõvem kui sina, vaid et - kõike saab. Ei tohi uskuma jääda, et koonduslaagril on seinad ümber, alati on kusagil väljapääs. Kannatama ei tohi ka jääda. Väga tore, et sa enam ei jää ja ei arva, et viga on sinus.

notsu said...

Kirjutad, et "ideaalis võiksid lapsevanemad oma lastele anda võimalikult tasakaaluka enesehinnangu ja oskuse enda eest seista. Mu kogemus ütleb, et kui keegi teine su õnne eest ei vastuta, siis on võimalik ka ise õppida seda tegema, isegi lapsena, aga see ei ole kõige lihtsam ja kindlasti on isiksuseomadusi, mis muudavad selle raskemaks."

Mul on selle kohta väga raske midagi öelda - ma mäletan, et mu enesehinnangul ja enesekehtestamisvõimel ja suhtlusoskusel ei paistnud midagi häda olevat kuni koolini. Samamoodi on kõik need asjad pärast kooli suht okeid olnud, kui ma lõpuks uskuma jäin, et ma kõlban kuhugi. Nii et paistab, et põhiraskus oli minu jaoks just kooli-eri: agressiivsed kontaktid, eriti need, mille point ongi mulle halba teha (mitte näiteks see, et kellelgi on vaja kiiresti trügida või ta arvab, et käte külgeajamine on normaalne külgelöömisviis - need asjad on lihtsalt nõmedad, aga ei aja mind sellesse küülikutardumusse, kus ma enam liigutada ei saa). Pmst mul jooksis selle peale, et keegi tahab mind asja eest, teist taga lüüa, lihtsalt juhe kokku. Mul on suurest peast olnud konflikte, kust ma olen võitjana väljunud, ja isegi need on pigem ebameeldivad kogemused. Kaklus kui niisugune teeb mul olemise halvaks, isegi teiste konflikti nägemine on ebameeldiv, ka siis, kui konfliktlejad ise selle all ei kannata. Nii et minu jaoks oleks koolis edukas kaklemine küll mu staatust parandanud, aga ilmselt ei oleks ma sellest häid mälestusi saanud, ikkagi oleks olnud "koht, kus tuleb kakelda, võeh".

Õnneks ei ole mul lapsi, sest kui ma üritan ette kujutada, mida ma praegu teeks olukorras, kui keegi tuleb lambist kallale, siis mingit head stsenaariumi küll pähe ei tule, ainult süda läheb pahaks. Nii et ma ei oskaks neile ka õpetada, mida teha olukorras, kus kümme last sind sisse piiravad. Ma ei tea ju isegi. Ja see on kahtlemata olnud ka üks asi, mis mul laste saamisest mõeldes ploki ette lööb - pmst tuleks siis arvestada sellega, et kui laps on nagu mina, siis hakkab tal koolis sitt, aga ta varjab seda minu eest hoolega, ja ma peaks midagi ette võtma, aga ei tea, mida (sekkun? aga siis saab ta memmeka kuulsuse. ei sekku? siis talle jääb mulje, et ma ei hooli.)

Aga kui sa ütled "on võimalik ka ise õppida seda tegema, isegi lapsena", siis sa pmst ju ikkagi ütled, et oma viga, kui lapsena halb oli, "miks sa siis ei õppinud oma elu paremaks tegema". Mul oleks vähem masendav, kui sa arvestaks võimalusena, et igasuguselt baasilt ei ole võimalik kõike tegema õppida - vähemalt mitte ilma treenerita - ja on omadusi, mida ei saa isegi mõne õpetaja-toetaja abiga enda küljes ära muuta. Nt see, kelle aju liigseid stiimuleid ära ei ploki, ei saa stiimulitest kubisevas keskkonnas sensoorset ülekoormust vältida, tema ainus võimalus oleks vältida seda keskkonda ja kui tal ei ole see võimalik, siis on tal vähe pihta hakata, et mitte kannatada.

Ma ei saa aru, miks sellega arvestatakse, et silmnähtavate füüsiliste takistuste korral on vaja teistsugust keskkonda, et oleks normaalne elada (nt ratastoolirampi), aga psüühiliste või neuroloogiliste omadustega samamoodi ei arvestata, siis on ikkagi nii, et "muuda ennast".

notsu said...

Lisaks: kui ka arvesse võtta, et üks ja sama keskkond on osa jaoks okei, ja ainult osa jaoks jõle, peab midagi olema vähemalt meie põlvkonna kooliajas väga halvasti olnud, kui just kool on suure osa inimeste jaoks see koht, kust on saadud elu halvimad kogemused. Või noh; sinu jutust paistab, et ühed suurimad katsumused said ka sina just koolist, sul vedas lihtsalt sellega, et sul olid võimed, millega neist võitjana läbi tulla ja eduelamus saada. Nüüd on küsimus, kas sa usud, et lapseiga on tõesti see aeg, kus inimest tuleks nii raskete asjadega proovile panna? Häda on ju selles, et kui see lapsel ei õnnestu, siis avaldab see ebaõnnestumine pikaks ajaks mõju ja pärastiseks eluks on kohe tülikaid omandatud omadusi kaasas; õpitakse paraku ka halbu asju, mitte ainult oskusi, ära õppida võib ka veendumuse "ma ei saa millegagi hakkama". Kui su klassivennal on vähe usku oma võimesse midagi muuta, siis selle taga võib vabalt olla just lapsepõlve kogemus sellest, kuidas see muutmine tal ebaõnnestus (ja mitte üks kord, vaid sadu kordi).

Selge muidugi, et lapsele neid hirme otse väljendada ei tasu, sest tõepoolest, õnnestumisvõimalused on suuremad siis, kui laps ise usub õnnestumisse. Aga sa ei tea ju, et ta oleks neid lapsele otse väljendanud.

Ma võin küll öelda, et lapse rõõmus usk, et koolis hakkab tore, vähemalt minu puhul ei aidanud. Mitte rohkem kui esimeseks paariks klassiks. Ja mul pole kuigi head ettekujutust, mis seal kolmandas klassis siis valesti hakkas minema, mis oli põhjus.

notsu said...

"Meil nõuti ka tõendit, aga ma võltsisin allkirju, varastasin peotäie arstiblankette, uurisin ladina keelt ja kirjutasin endale loetamatus arstikäekirjas tõendeid. Üks kord, kui olin juba nii kaua ära olnud, et klassijuhataja tuli koju, teadsin õnneks ette, keerasin vanematel teleka valjemaks ja ühendasin uksekella lahti ;)"

See näitab ausalt öeldes väga suurt sotsiaalset võimekust. ja käelist osavust. ma korra püüdsin esimeses klassis ema allkirja võltsida, jäin käekirja pärast kohe vahele; vaevalt mu käekiri oleks paar aastat hiljem, kolmandas-viiendas klassis nii palju osavam olnud, et veenev välja paista.

Minu arsenalis oli "lihtsalt ei lähe kooli", aga see, nagu näha, lõpmata kaua ei õnnestunud.


"Inimestel on 4 baasreaktsiooni rünnaku puhul: tardumine, põgenemine, bluff ja vasturünnak. Seda vist ka saab muuta, aga see on väga raske. Minul on õnneks see viimane, sellevõrra oli sellest loomakarja perioodist lihtsam läbi närida. Lisaks on hirm minu jaoks natuke põnev ka."

pmst sa ütled, et koolis on agressiivsemal lapsel kergem läbi lüüa. selles ei ole ma kunagi kahelnudki.

kohati on ikkagi kahtlus - ka pärast su märkust, et sa olid kohmakas - et sa olid füüsiliselt minust mõnevõrra võimekam (kaklemise ja enesekaitse mõttes). nagu ma märkisin, oli mul üks suur pidur lühinägelikkus (esimesest klassist peale ja süvenes pidevalt). vasturünnakud vasturünnakuteks, see võis mul jääda üldise kaklemispuudulikkuse taha, aga rünnakuid oleks ehk olnud kergem algusest peale vältida, kui ma oleks paremini näinud.

minu ellujäämisstrateegia oli põgeneda oma pähe, unistada, kujutada ette, et ma olen kuskil mujal või üritada minna iseendast välja, justkui kolmanda isiku perspektiivi, justkui ma vaataks sündmusi kõrvalt. ellujäämisstrateegiana ehk täitsa toimiv, aga õnnelikusstrateegiaks ei olnud erilist kasu. õigemini on mul siiamaani tegemist, et ma kogu aeg kolmanda isiku perspektiivis ei oleks; seda, et mul on omaenda vaatenurk, peab endale aktiivselt meelde tuletama.

pmst - hulk tööd täiskasvanuna lihtsalt selleks, et saavutada see õnnelikuse ja vaimse tervise tase, mis mul enne kooli ja algklassides juba oli. suur hulk tööd lihtsalt selleks, et oma nulltasemele tagasi saada. tundub nagu energia raiskamine. ja kuna paistab, et selliseid täiskasvanuid, kes koolijamadega tagantjärgi maadlevad, on hulgem, siis mõtle, milline hulk tööd ja energiat sinna läheb, mis võiks olla hoopis millegi konstruktiivsema teenistuses.

notsu said...

see asi ka, et kooli vahetamast oleks mind takistanud see, et siis oleks pidanud ju vanematele rääkima. või ma ei tea nii hästi tehnilisi võimalusi... oletades, et see oleks võimalik olnud, siis oleks nad ju tagantjärgi ikkagi esimesel lastevanemate koosolekul teada saanud. või tunnistuse pealt.

a teine asi muidugi see, et hulluks läks asi tasapisi, nii et kogu aeg oli ainult natuke halvem kui enne. nii et siis, kui ma juba poppi hakkasin tegema, olin ma sellega märkamatult nii harjunud, et ei kujutanud enam ette, et kuskil koolis saaks parem olla. ma arvasin, et asi on minus.

nii et selles mõttes mul ei olnud väljapääsu, et ma ei teadnud, et kuskil on üldse mingit muud varianti. kedagi, kes oleks öelnud, ei olnud ka. ja mida rohkem sa räägid oma strateegiatest, seda suuremad meie erinevused paistavad, nii et ma ei ole tõtt-öelda kindel, kas mul oleks üldse mujal paremini läinud. st mujal koolis. (ma räägin põhikoolist endiselt, keskkool on teine asi.) Ma oleks ju ikka olnud konfliktifoobikust lühinägelik nohik.

koolivälises kontekstis - jaa. mul olid omad suvevaheaja-sõbrad. kui ma hakkasin kunstiringis käima, siis tekkisid kohe ka seal sõbrad. kooliväliselt oligi kõik kogu aeg lill. mul olid sõbrad igal pool, kus lapsed said oma suhtluskaaslasi ise valida. erinevaid sõpru.


*

mõtlesin veel selle lause peale, et "on 10, kes ütlevad, et kool on jõle; 10, et pole viga ja 10, kes arvavad, et pagana ilus aeg oli" - et oletades, et ka minu klassikomplektis on suhtarvud sellised, siis tähendab see olukorras, kus mitu aastat alati _kedagi_ kiusati, seda, et kolmandiku arust on see, et kiusatakse, "pole viga" ja kolmandik on selles olukorras õnnelik. ma ei tea... ükski neist kolmest variandist ei tundu sellises olukorras nagu hea, ainus hea variant tunduks olukorda muuta. aga keegi ei muutnud ju.

see vaibus lihtsalt samamoodi tasapisi ära, nagu oli tasapisi tekkinud. tasapisi lakkasid kiusajad kiusamast, ja siis muutus tasapisi lubatavaks tõrjutud lastega suhelda.

K said...

Klassivenna ja minu üllatuse selgituseks lõik tema jutust.

"Kui tuleb ette olukordi, mis ei võimalda head tööd teha, tuleks unustada igasugune virisemine ja midagi ette võtta. «Peaks tõusma püsti ja ütlema kõva häälega, et nii ei saa asju ajada, palun lepime kokku mingi parema meetodi!

Meie riik on liiga väike, et sellist jama endale lubada, midagi lihtsalt tuleb ette võtta. Üleskutse on täiesti siiras. Et jätame nüüd kogu selle vahu kõrvale ja üritame leida mõne parema meetodi, mis võimaldaks riigile teha suurepärast tööd. Et ei peaks otsima pidevalt vabandusi, miks töö on kehvasti tehtud."

Saad isegi aru, miks ma olin üllatunud, et kui talle koolis midagi ei meeldinud, et ta siis ei võtnud ja muutnud. Kogu mu reaktsioon oli suuresti tema isikus kinni.

K said...

Pagan, koolivenna, mitte klassivenna, et oleks päris täpne, needus, et kommentaari parandada ei saa.

K said...

"olukorras, kus mitu aastat alati _kedagi_ kiusati, seda, et kolmandiku arust on see, et kiusatakse, "pole viga" ja kolmandik on selles olukorras õnnelik."

Jah, aga lahendused on kirjud. Mina olin õnnelik, sest mind kiusati ja ma sain sellest võitu ning veel eriti õnnelik, kuna ma sain kaitsta teisi. Nii, et jah, ka mina olin sellises olukorras õnnelik - aga hoopis teistel põhjustel. Suuremat sotsiaalset mõõdet mul tolles vanuses muidugi ei olnud kui ma ise ja inimesed, kellega suutsin kiusatava rollis samastuda. Riigi tasandile ei küündi ma paraku praegugi, erinevalt koolivennast.

Selles on Sul muidugi tuline õigus, et enamasti olid inimesed ikka neutraalsed või rahul ignoreerides kiusamist või selles rõõmsalt kaasa lüües, mis tõesti lülib täiega.

"ükski neist kolmest variandist ei tundu sellises olukorras nagu hea, ainus hea variant tunduks olukorda muuta. aga keegi ei muutnud ju."

Räägitakse, et Robin Hood oli pärit aadlike hulgast, mis tost, et vaid legend, aga tõenäoselt tõusevad mässajad ikka rõhutute seast. Kiusaja peab ikka väga ebatavalise vaimse valgustuse osaliseks saama, et tunda vajadust olukorda muuta.

Lühinägelikkus on tõesti kammitsev omajagu, mõistan. Mul oli ahhaa-elamus, et ma tegelikult ei olegi koba, ma lihtsalt ei näinud piisavalt kaugele, kui laseropi tegin 26-aastaselt :) Aga ma ei olnud üldse kuigi hullult kaldes, -2 kuni -2,5 kõigest ja väga hullult ei takistanud. Aga mõistan ikkagi.

Muuseas, ka mina ei tahtnud oma vanemaid muretsema panna ja võitlesin oma võitlused ise. Oleksin võinud neid rohkem usaldada, tagantjärgi tarkusena. Oma lastele tean algusest peale õpetada, et ma olen alati nende poolt ja püüan vähemalt veenda neid, et mulle saab muredest rääkida. Aga ei tea, kuidas see välja tuleb. Ma üsna tihti murran pead, kuidas neile edasi anda neid tarkusi ja teadmisi, mida ma ise katse-eksituse meetodil kogusin.


"Selge muidugi, et lapsele neid hirme otse väljendada ei tasu, sest tõepoolest, õnnestumisvõimalused on suuremad siis, kui laps ise usub õnnestumisse. Aga sa ei tea ju, et ta oleks neid lapsele otse väljendanud."

On äärmiselt tõenäoline, et oma vanema FB lehekülge loetakse, seetõttu porisesin. Õnneks on sõber väga avatult inimlik oma kommentaarides ja suudab selle targa lapse jaoks ilusti lahti seletada. Samuti olen ma veendunud, et temas on oma lapsele tark, tugev ja kaval tagala, nii et peace.

"Aga kui sa ütled "on võimalik ka ise õppida seda tegema, isegi lapsena", siis sa pmst ju ikkagi ütled, et oma viga, kui lapsena halb oli, "miks sa siis ei õppinud oma elu paremaks tegema". "

Ei ütle :) Ma ütlesin täpselt seda, et lapsena ja üksi on ka VÕIMALIK (loogiliselt võttes ühest näitest piisab, et seda väitas), aga raske oli. Ja ma ei väida, et sa süüdistaksid mind selles, et ma prantsuse keelt ei oska :D Sest sa ju ütlesid, et sa oskad...

Ok, vabandust, läks käest ära...

notsu said...

tglt näitab see ju, et ta ongi ennast vahepeal õnnelikumaks ja tervemaks teinud.

a see on ju samuti selge, et lapsel on täiskasvanuga võrreldes esiteks väiksem arsenal ja teiseks on last kergem igasugustes asjades veenda. näiteks selles, et ta ei saa midagi muuta.

mõni on ju selline laps, kes usub, et nii ongi, nagu öeldakse. äkki tema oli ka.

ja esiteks on sellised lapsepõlvemuljed tugevamad, nii et "see kole aeg hakkab" tuleb puhtalt emotsiooni pealt; teiseks on päris loogiline, kui inimene usub, et tema lapsed on nagu tema ise lapsena.

pluss see, et ka minul on tunne, et täiskasvanumaailmas on asju kergem muuta. "üritame leida parema meetodi" on ju üleskutse, mis eeldab, et teised on hea tahtega inimesed, kes tahavad parimat. lastekarjast seda ei ootaks, isegi kui üksikud lapsed on toredad (ja võib-olla isegi kõik lapsed eraldi võttes). mul on mitut sorti täiskasvanumaailma probleeme ette tulnud, mis mul on õnnestunud lahendada, aga kui ma peaks välja mõtlema, mida mõne omaaegse kiusamisoluorraga ette võtta, oleks ikka kök-mök. või mis. ma saan täiskasvanutega üldiselt normaalselt suheldud ega karda inimesi, aga kui lähen pargis lastekambast mööda, viskab pulsi lakke, kõhus hakkab keerama jne.

täiskasvanumaailmas on toeks juba see teadmine, et on instantsid, kellelt vajadusel abi otsida; teadmine, et üldiselt ei aktsepteerita vägivalda jne. muidugi on vahel ka täiskasvanute maailmas asjad nii käest ära läinud, et vägivald on heakskiidetav. a siis ongi asjad väga halvasti; ja selle vastu tuleb küll midagi ette võtta, aga samuti on siis teada, et selle käigus ei pruugi ise ellu jääda; siis isegi aitab mõte, et ma saan surma, aga mis siis. a kes tahaks, et tema laps läheks kooli nagu surma?

K said...

Jah, nõus, last on kerge veenda - nii lapsevanemal kui õpetajal. Siga õpetaja, kes sellesse hooletult suhtub ja neid tõepoolest on, mulle tegelikult ei ole miski, millest sa räägid, päriselt võõras. Mina õpetaja ei ole, olen lapsevanem, seetõttu saan ka lapsi veenda - aga nii, et see neid aitaks. Loodetavasti.

Kusjuures koomiline on, et kuigi ma ei korda ehk oma vanemate vigu, ei korranud nemad ka kindlasti oma vanemate vigu. Ja et kui kord minu omad suureks kasvavad, mõtlevad nad ka, et eiiii, selliseid asju mina oma lapsele küll kindlasti ei tee. Positiivne on vähemalt see, et iga põlvkonnaga saame natuke paremateks vanemateks. Ja ehk annavad mu lapsed ka kunagi mulle andeks, et ma kõike ei osanud :)

Ja õigus, lapsed on kohati ilge loomakari, teatud vanuses. Aga mis oleks koolile alternatiiv? (eeldades, et pere ei pinguta ennast pooleks, et oma last kaitsta).

notsu said...

"lapsena ja üksi on ka VÕIMALIK" - noh, rangelt võttes saab ühe näite põhjal öelda, et "ühel lapsel oli võimalik". see, mis mul kripeldab, on just üldistus. ja see, mis ma üritan öelda, on, et mõnel on võimalik, mõnel mitte. mõnel on ainuke väärikas valik kangelaslikult surra (sellega ei saanud ma hakkama, pmst ma feilisin igas mõttes ja loomulikult ma põlgan ennast sellepärast), aga jällegi, kui paljud vanemad oma lapsele kangelaslikku suremist tahaks.

ja siis on ikkagi ka need lapsed, kellel on koolis halb ka siis, kui seal objektiivselt midagi halvasti ei olegi. halb lihtsalt sellepärast, et seal on liiga palju lärmi ja liiga palju rahvast. ma kahtlustan, et mul on natuke samu probleeme - olen hakanud aru saama, et ma olen nt kompimisaistingute suhtes normaalsest tundlikum - , aga kindlasti on neid, kes taluvad seda ärritajatehulka veel halvemini. nende elu ei lähe paremaks, kui nad oskavad enda eest seista, sest lärmi ja teisi inimesi nad välja lülitada ometi ei saa. neile oleks parim, kui nad ei peaks koolis liiga tihti olema.

notsu said...

minu puhul oleks koduõpe olnud alternatiiv vähemalt põhikooli lõpu või viimaste klassideni (ja siis hakkasidki lapsed juba vähem ilget loomakarja meenutama). aga toona minu teada seda varianti ei olnud.

mu ema oli operatsioonide pärast nagunii sageli kodus; ta läks minu kooli minnes keeltekooli prantsuse keelt õppima, et saaks aidata mul koduseid ülesandeid teha, mis tähendab, et üsna pikka aega oli ta oma prantsuse keele oskuselt minust ees. Isa on hariduselt matemaatik, mis tähendab, et ilmselt oleks kogu keskkooli reaalainete programm talle käkitegu olnud. ma ei kujutagi ette, mis ülesannete lahendamist nad ei oleks mul toetada osanud. kirjanduses ja eesti keeles olin ma nagunii kogu aeg kooliprogrammist ees.


korra esimeses klassis olin murtud ninaluuga kuu aega kodus; siis läks KOGU selle kuu aja programmi õppimise peale (koolis tunnis tehtav materjal pluss kodutööd) maksimaalselt paar tundi päevas.

aga muidu: hädasti oleks vaja väiksemaid klasse ja/või rohkem õpetajaid klassi peale. see aitaks kohe halva lärmitaluvusega lapsi. ja siis olen lugenud seda Wiredi artiklit - http://www.wired.com/2009/08/st-essay-9/ -, kus kool tehakse "nohikusõbralikuks" ja sellest võidavad kõik lapsed: nohikud, sest nad normaliseeritakse; mittenohikud, sest nende nohiklikke omadusi toetavad ja need aitavad paremini õppida. nohikusõbralikkuse üks põhimehhanism paistis samuti olevat see, et koolis liigub rohkem täiskasvanuid. mis annab tulemuseks, et kool meenutab rohkem pärismaailma, sest pärismaailmas ei ole inimesed vanuse kaupa rühmitatud. ja see hoiab ära sellise toksilise lastekultuuri tekkimise, mis on muidu koolides tavaline.

Eestist olen kuulnud samamoodi, et kasu on olnud sellest, kui keskkooliõpilased põhikooliõpilastega rohkem tegelevad-suhtlevad. ilmselt samal põhjusel, et lapsed ei saa oma lastekultuuri kapselduda ja neil on midagi muud ka teha kui rõvehierarhiaid leiutada.

notsu said...

a abi oleks sellestki, kui inimesel, kellel on olnud halvad koolikogemused, lubataks seda välja öelda. see ei muudaks kooli paremaks, aga teeks kergemaks nende halbade kogemustega elamise siis, kui kool on läbi. ja oma elu uuesti ülesehitamise nii, et võtta omaks kõik oma küljed. kui kogu aeg peab midagi oma elust varjama, on see õudselt kurnav, ja hirm on ka, et "kohe jään vahele". oma kogemusest tean.

(mis lühinägelikkusse puutub, siis olid mul juba esimeses klassis nõrgemad silmad kui sul laseropi ajaks. miinus kolm, mis ronis kooli jooksul vist kuhugi miinus viie peale, kui ma ei eksi. kahekümnendates oli juba miinus kaheksa).

notsu said...

mis vanemlikku veenmisjõusse puutub, siis ma oletan, et sellel, et mu vanemad on minusse kogu aeg hindavalt suhtunud, on oma mõju olnud. aga mitte sellele, kuidas ma hindasin oma võimet teistele meeldida. pmst ma kuidagi integreerisin nad sellesse halba enesehinnangusse, laiendasin oma madala staatuse ka neile. mingi sellise loogikaga, et kui mina olen obviously imelik, sest kõik ütlevad nii, ja vanemad suhtuvad minusse, nagu ma oleks normaalne, siis järelikult on nad ka ise imelikud. sest muidu saaks ka nemad aru, et ma olen imelik.

mingi sarnase lükkega oli mul hiljem tükk aega häda sellega, et iga kord, kui mõni armumisobjekt hakkas minu vastu huvi ilmutama, ta mulle enam ei meeldinud. sest kui ma kellelegi meeldin, peab tal ju ka ise imelik olema.

vanemate veenmisjõul oli aga kindlasti oma mõju sellele, et ma arvasin oma võimetest-teadmistest küllalt hästi. st sellistest konkreetsetest võimetest, kui hästi ma oskan kirjandeid kirjutada või suppi keeta.

mis andis kokku minapildi "ma suudan kõike, aga ei meeldi kellelegi". sest see meeldimise värk tundus suutmise sfäärist kuidagi välja jäävat; see ei olnud mu arust asi, mida saaks mingi suutmisega muuta.

K said...

"Nüüd on küsimus, kas sa usud, et lapseiga on tõesti see aeg, kus inimest tuleks nii raskete asjadega proovile panna?"

Ei arva üldse ja tegelikult on ju karm tõde, et ma algkooliaegse põhilise eduelamuse sain sõna otseses mõttes kriminaalsete tegevuste: dokumentide võltsimise ja peksmise kaudu. Paremini oleks võinud olla lausa kaks asja: laste ja vanemate suhted võinuksid olla avatumad, sest hoolimine selgelt oli, ja koolis oleks võinud olla keegi, kellele toetuda. Sellest oleks juba palju kasu olnud. Ma väga loodan, et selliste tingimuste juures on minu lastel ka see loomakarja periood lihtsamini läbitav, nii et kooliskäimine ongi läbivalt tore kogemus.

Aga see läbiv Su jutus, et on inimesi, kelle isikuomadused, hetke veendumused ja misiganes muud mõjurid ei võimalda neil enda eest seista ega endale ise sobivaid tingimusi luua, on
tõsine ja mitmekülgne teema. Jällegi, loodan, et asjad muutuvad ka nende jaoks, tundub, et muutuvad. Aeglaselt ilmselt, aga ehk siiski. Ka need ideed on väga head.

K said...

Igaks juhuks täpsustan, et ma ei olegi plaaninud keelata oma halbu kogemusi väljendada, olgu see mõte minust kaugel. See, mis ma ütlesin (arvatavasti olemuselt väga sarnase, kuid võrratult jõulisema inimese kohta, kes rääkis minuga samast koolist) oli:

"Miks too taippulik tuttav ei saanud/tahtnud/osanud kooliaega endale ilusaks elada, mis meil siis olemuslikult nii teistpidi oli? Siiralt loodan, et ta oma halva kogemuse jõulise edasiandmisega jõngermanne ei mõjuta, sest see oleks juba karmavõlg. "

K said...

"lapsena ja üksi on ka VÕIMALIK" - noh, rangelt võttes saab ühe näite põhjal öelda, et "ühel lapsel oli võimalik".

Ok, rangelt võttes õigus :) Aga ma lihtsalt tõesti ei arva, et ma olen nii megaeriline. Minust on nii palju tugevamaid, targemaid, ilusamaid, võimekamaid, tasakaalukamaid, tugevamate peresidemetega jne jms. Sellest ka see üldistus.

Ok, ütleme siis nii, et on tuvastatud, et ühel lapsel oli võimalik, aga tulemuse kordumise tõenäosus on eduks vajalike tegurite esinemissagedust arvestades olemas.

K said...

Oeh, vabandust! Ja kusjuures see viimane rõhutus ei plaaninud üldse ignoreerida seda, et sul oleks vähem masendav.

Mis omakorda näitab, et mu sotsiaalsed võimed ei ole sugugi nii suured kui mu jutust võiks paista :)

notsu said...

sul oli nähtavasti üks väga kasulik omadus: hea konfliktitaluvus (nagu sa kirjeldad, kohati sa lausa nautisid kas oma võite või hirmuadrenaliini (ma ei suuda eriti viimast üldse nautida - mul on hilisemast elust üks veider eduelamus, nimelt edukast ärajooksmisest, mis mõjus küll turvatunnet tekitavalt, andes teadmise, et võib ka pääseda - aga on mälestusena sellegipoolest ebameeldiv, võtab õlgu võdistama)). see võib "loomakarja" tingimustes olla kasulikum kui need teised head omadused, mis sa ette lugesid (ja mis sul kindlasti ei puudu, sest siit blogistki on näiteks üle keskmise vaimne võimekus näha).

See omadus ei peagi olema selles mõttes megaeriline, et absoluutses vähemuses. lihtsalt neile, kellele on seda vähem jagatud, võiks kah mingid variandid olla, ja neid ei ole nüüd nii hirmus väike vähemus ka.

Õnneks mõni infokild sisendabki veidi optimismi: üks tuttav õpetaja väitis, et tänapäeval saaks õpetaja, kes niiviisi kiusamisest kalanäoga mööda käib nagu minu ajal, kohe kinga. Ja üldse oleks nagu teadmiseks võetud, et see ikkagi on probleem, mitte "ah, lapsed müravad." Isegi kui sellega kohe midagi ette ei osata võtta ja kui seda päris lahendada ehk ei õnnestugi, läheb vähemalt selle all kannatanutel hilisem integreerumine kergemaks, mitte ei pea häbenema või mõtlema "mis krt mul viga on, et selline tore müramine mulle ei meeldinud."

K said...

Ma ei ole selle peale nii mõelnud, aga ilmselt on Sul selle konfliktitaluvuse suhtes õigus. Ning isegi see on mul puha pärilik, mitte niivõrd isetehtud. Põlvkondade kaupa sõjaväelasi, piiritusevedajaid, jahimehi jms kraami, loogiline on.

Tänan Sind oma vaimse võimekuse nimel. Sinu kommentaare on ka vvn-i blogist alati äärmiselt huvitav lugeda.

Jah, ma usun tänapäeva kooli paindlikumaks ja inimlikumaks muutumist. Alternatiive on õnneks palju rohkem, on väiksemaid koole, Waldorfi koolegi näiteks, ka koduõpe on võimalik. Liiati käivad mõlemad mu piigad sellessamas prantsuse keele koolis ja mulle siiralt meeldivad meetodid, millega õpetaja kasvatab klassis üksteisega arvestamist ja koostööd. Alust lootuseks on.

notsu said...

Mul tuli meelde näide asjast, mis ei olnud otseselt kiusamine (selles mõttes, et sihipäraselt minu vastu suunatud), aga mis mind koolis juba algklassides väga väsitas ja keskendumist segas: see, et kogu aeg pidi valvel olema. Sest iga hetk võis keegi tulla ja seeliku üles kiskuda või minu asjad laua pealt maha lüüa või möödaminnes müksata või jalaga lüüa. Nagu ma ütlesin, see ei olnud kiusamine, vaid lihtsalt sellised agressiivsed mängud, kindlasti osale meeldis see adrenaliin "kas mul õnnestub kellegi seelik üles kiskuda enne, kui mul kistakse," aga mind kurnas see jubedalt ära. Üldse ei saanud ennast lõdvaks lasta ja täiesti õppimisega seostamatutel põhjustel. Mis tähendab, et ma hakkasin vaikselt oma peas kuhugi oma maailma ära kolima juba enne, kui mind kiusama hakati. Mis tähendab omakorda, et mind oli kerge kiusama hakata, sest ma päris kohe ei pannud vbla tähele, alles siis, kui näts oli juba juustes vms.

Ma isegi ei näe, et selle vastu saaks midagi väga ära teha - peale selle, et lastele mingit vähemvägivaldset tegevust anda ja agressiivsemate laste agressiivsus kuhugi sportmängu kanaliseerida ja üldse vähem lapsi korraga ühes ruumis pidada, sest vist isegi loomadel on nii, et kui neid on liiga palju koos, muutuvad nad agressiivsemaks. Igatahes ei ole see asi, mille vastu aitaks mingi otseselt kiusamisvastane aktsioon, sest see ei ole kiusamine.

notsu said...

... a kahjuks käib vähemalt Tartu ja Tallinna koolides pigem asi seda rada, et klassikomplektide suuruse normist sõidetakse kogu aeg üle (ja koolidele lubatakse seda ka, sest kuhugi tuleb need lapsed ju ära toppida).

a mis Waldorfi puutub, siis ma lootsin sellest kah väga palju, kuni kuulsin ühest, keda Waldorfis kooli algusest lõpuni kogu aeg kiusati. loodan vähemalt, et selliseid kogemusi ei ole väga paljudel.

notsu said...

huvitav nüüd, kas su piigad käivad samas pr. k koolis või ikkagi teises? sest mu koolis on prantsuse keel viimasel ajal taandunud, kuigi päris kadunud ei ole. põhiline prantsuse keele kool on Tallinnas praegu Lütseum.

K said...

Nojah, aga Waldorfki on kogu oma inimesekesksusest hoolimata lihtsalt teine süsteem, mis samuti ei saa sobida kõigile.

Sellised töllakad mängud on jah tõeliselt tobedad. Selles esimeses, võiks öelda, et getokoolis, tehti samasuguseid asju, suht rõve. Knopka toolile ja koolikott aknast välja jms, et ka lihtsalt mäng. Nii normaalne. Kusjuures ma ei saagi öelda, kas Reaalis selliseid asju oli või mitte, sest sinna läksin ma ju hiljem. Tahaks loota, et oli oluliselt vähem, kaader oli ikka palju kirkam. Aga mine sa tea.

K said...

Selles Esimeses.

K said...

Kusjuures, kui nüüd maailm ei läinudki suures mastaabis paremaks ja kui me seda koolide probleemi ehk siin ära ei lahendagi, siis igal juhul oli rõõm tuttavaks saada. Sarnasusi oli üllatavalt palju, need aitavad samastuda, ja erinevused on põnevad ja näitavad natuke nagu paralleelmaailmu.

notsu said...

meil oli kah laias laastus üsna kirgas kaader, a märgatav vahe oli põhikooli alguseotsal ja keskkoolil sellegipoolest. see on pigem vanuse asi, pakuks ma. või õigemini nii omapead jäetud laste vanuse asi. tähendab, nii väikesi lapsi (nii 8-11 või 8-12) ei tohiks veel nii iseseisvalt suhteid korraldama jätta. Teismelistel on juba parem "mind theory", ja lapsega võrreldes parem impulsikontroll, ja põhjalikumad eetilised süsteemid kui "see tundub praegu lõbus".

K said...

Nojah, kogu selle targa jutu peale leidsin FB-st kellegi seinalt ütlemata kokkuvõtliku mõtte: "Arvan, et last erakooli pannes tahavad vanemad lapsele parimat. Aga välja kukub nii nagu ikka. Kõik on kinni panijas ja pandavas. Samuti ümbritsevates pandutes ja nende panijates. Ilusa elu valemit ei saa paberile kirjutada."

K said...

Ah, vat, see tähtis asi ka veel, et enamus süsteeme on suhteliselt jäigad ja lollid ja seetõttu on neil nõrgad kohad ja seetõttu saab neid tegelikult lollitada kergemini, kui paistab.

Mina kasutasin ilmselt instinktiivselt ära seda nõrkust, et õpetajad seal getokoolis tegelikult ei viitsinud meiega tegeleda ning kuna mu hinded olid korras, ei vaevunud nad minu juhtumit rohkem uurima. Mõnel teisel juhul, mõne eriti agara õpetaja korral, oleks ilmselt vaja taktikat muuta.

notsu said...

Meil ei olnud niivõrd küsimus agarates õpetajates kui selles, et mul oli algusest peale n.ö eliitkool (või ilma teeninduspiirkonnata kool või kuidas neid tookord nimetatigi. Tähendab, isegi kui õpetajad ei olnud väga agarad, puudumisi jälgisid nad ikka ja klassijuhataja asi oli tõendeid nõuda. Ja kui õpilane oleks iga kord öelnud, et unustage ära, ei too ma teile mingit tõendit, siis oleks ta lihtsalt välja visatud. Ainsad lapsed, keda oleks põhikoolist olnud keeruline välja visata, olid need, kelle jaoks see oli piirkonnakool.

Meil toimus näiteks kolmanda-neljanda klassi vahel päris palju liiklust, muist läks ise mujale (sest enne neljandat oli veel lihtne minna, suuremas osas koolides hakkas inglise v saksa keele õpe alles siis), üks visati konkreetselt välja.

Väljaviskamist ma kartsin, sest siis oleks vanemad teada saanud. Nojah, mingil määral said nad teada ka siis, kui ma olin popitegemisega vahele jäänud, aga siis ma üritasin keerutada ja kõik oma laiskuse ja mugavuse arvele panna. Ja lõtk popitamise alustamise ja vahelejäämise vahel oli arvatavasti pikem kui siis, kui ma oleks lihtsalt sporaadiliselt kord käinud, kord mitte. Pika popitamisega sai kool mingi ajani endale puru silma puistata, et ma puudungi haiguse tõttu, eriti kuna ma olin korra sealt läbi käinud ja seda öelnud (ja "arstitõend jäi koju" - ma olin üsna hajameelne laps, nad võisid seda täitsa reaalselt uskuda).

Aa no ja hinded ei olnud mul kõige hullemal ajal kah eriti korras. Viisi oli harva, muudkui kolmed-neljad. Ma olin tüdrukutest kõige halvemate hinnetega. Ei teagi, miks. Tundub küll usutav, et kuna ma veetsin kõik viimased tunnid kalkuleerides "kas ma jõuan kellahelina järel nii kiiresti gardroobist asjad kätte saada, et poisid ei jõua välisukse ees positsioone sisse võtta, või õnnestub mul majas redutada, kuni nad ära tüdinevad" (tüüpiliselt ei õnnestunud kumbki, ma polnud küllalt kiire ja majas redutada sai ainult seni, kuni õpetajatele vahele ei jäänud, pmst ei tohtinud asja eest, teist taga koolimajas olla) - ja varasemates tundides kalkuleerides, kuidas vahetunnid üle elada; või halvema distsipliiniga õpetajate tundides, kuidas ennast tunni ajal kaitsta, siis jäi õppimiseks vähevõitu auru üle. Pidev magamatus muidugi ka. Ma arvan, et ma magasin põhikooli ajal keskelt läbi viis tundi ööpäevas. See ei soodusta ei õppimist ega heade pääsemisstrateegiate väljamõtlemist.

Õpetajate silmis olin ilmselt just mina probleemne laps (imelik ja õpib halvasti, ise veel tüdruk), nii et sellises negatiivses mõttes mul natuke kindlasti hoiti silma peal.

notsu said...

meenutasin veel, et selliseid ühemõttelisi kaklemisolukordi, nagu sa kirjeldad, mul eriti ei tekkinudki. umbes nagu VVN kirjeldab, et ei olnud ühtegi nii konkreetset asja, millest kinni võtta - kuidas sa kaebad, et see ei kutsunud mind oma sünnipäevale ja too ei valinud rahvastepallivõistkonda? mul oli veidi konkreetsemaid asju, aga sageli distantsilt. keegi ütleb möödaminnes midagi inetut ja kui seda juhtub sageli, ei jõua kõigile ütlejatele kallale minna, isegi kui oskaks kakelda. Või keegi lööb möödaminnes ja tõmbab ise kähku eest ära - eks ma üritasingi vahel vastu lüüa, aga ma ei olnud selleks küllalt hea reaktsiooniga. või siis tullakse kambakesi ümber ja öeldakse inetusi, aga ega see kamp ei ole ju päris käeulatuses, piiramisrõngal on ikka teatav raadius ka.

ja nii või teisiti ei oleks kellelegi peksaandmine lahendanud seda probleemi, et mul ei olnud seal teatud perioodil - umbes poolteist aastat - kedagi, kellega normaalselt suhelda. isolatsioon nii või teisiti; kui selle põhjuste hulka oleks lisandunud "nad kardavad mind," ei oleks selles asjas midagi muutnud.

notsu said...

nüüd meenus veel, et mu vastuhakkamiskatsed kukkusid küllalt koomilised välja, nii et tundus, et osa lapsi ründab mind just selleks, et seda kohmaka vastuhakkamise nalja saada. millalgi raalisin ma selle välja ja üritasin siis pigem kõrvale hoida kui vastu hakata, aga häda oli selles, et koolis polnud eriti, kus omaette olla. kõik pidid olema ühes koridoris, ainus alternatiiv oli vets, aga seal ei käinud uksed riivi.

Anonymous said...

notsu, ma samast koolist ja väga sarnase kogemusega.
nii kurb hakkas sinu juttu lugeda, kõik tuli meelde
mina tean ka enda kohta seda, et suudan kõike, aga ei meeldi eriti kellelegi
õnneks leidsin mehe, kes mind armastab ja sain maailma armsaimad lapsed. nemad on mu elu muutnud elamisväärseks.

notsu said...

heldeke.

huvitav, kas me oleme ühevanused?

Mul on kahju, kui mu jutt sind kurvaks tegi, mul endal on sellest rääkimisest pigem kasu (sest varjamine on kurnavam).

Eks minugi meeldimis- või õigemini mittemeeldimisjutt käib rohkem enesetunde kui faktide kohta. Minagi elan koos toreda toetava mehega.

ntosu said...

K, muide, ma hakkasin vahepeal mõtlema, et võib-olla mängis selles, kui suurt puudumisvabadust sa said võtta, ilma et välja oleks visatud, natuke rolli ka aeg. Ma pean silmas, et minu kooliaja kõige vastikum osa oli 3.-5. klass, mis on tavaliselt kõigi inimesete mälestustes kõige vastikum osa kooliajast. Mul langesid need aastatesse 1985-1988, eriti kole oli 1986-1988. Kui sul olid kõige vastikumad samad klassid, siis vanuse põhjal oletan, et sul olid need paar aastat hiljem, niisiis 1987 või 1988-1990. Ja see oligi toona aeg, mil igasugune kord läks lõdvemaks, perestroika ja värk. Ma mäletan, et põhikooli lõpus võeti puudumisi ka meie koolis juba kergemini, ja ma olen selle pannud pigem üldise muutuseaja kui selle arvele, et suuri lapsi kontrollitakse vähem. Üks lõdvenemise näitaja: meist paar aastat vanemad lennud pidid põhikooli lõpus veel koolivormi kandma, meie võisime juba koolipintsaku asemel (mida enamikul ei olnudki) kampsunit kanda ja klassis hakati lubama jopega olla (mis oli suur kergendus, sest maja oli talvel väga külm).

Kusjuures siis ei tulnud koolivormi äralangemisega kohe seda rikkuseteemat ja firmamärkidega eputamist, mis tänapäeval pidi probleem olema. Valdavalt olid kõigil kodukootud kampsunid. Kaheksakümnendate lõpp ja üheksakümnendad olid üks huvitav kõigi võimaluste aeg, parasjagu anarhistlik, ja ka tolerantsus kasvas iga aastaga.

notsu said...

(ma olin muidugi ka eelmises kommentaaris ikka notsu, ainult sõrmed läksid sõlme.)

notsu said...

mul tuli nüüd meelde veel see repliik, et "tõenäoselt tõusevad mässajad ikka rõhutute seast" - ajalugu nagu näitaks, et mässajad tulevad üldjuhul keskklassist või alamaadlist. sellisest kihist, kes ei ole päris tipus, aga kellel jääb küllalt energiat üle, et igasugused ideed pähe tuleks. alumisel redelipulgal olijad keskenduvad ellujäämisele ja kogu aur läheb sinna ära.

kehtib ka maailma lõikes: kõige enam maailmamuutmise peal väljas olevaid terroriste ei tule ei heaoluriikidest ega ülimas vaesuses riikidest.

K said...

:D See ntosu kõlab väga lahedalt.

Vabandust :) Ma olen oma veebialiast ka mitmesse kohta oraluuna kirja pannud. Ilmselt freudistlik vääratus.

See mässajad ja rõhutute seast. Hm, su mõttel on jumet - ilmselt on kõrgema sotsiaalse pulga pealt mässama hakkajatel teatud protseduurilised eelised. Samas, kurat, seesama ora on tagumikus just alumisel klassil ja inseneriteadus räägib, et oraga võib harjuda, aga kui seda juba tuliseks hakatakse ajama, läheb liiga ebamugavaks. Ehk siis - ükskord prahvatab vimm.

Aga selleks, et täpselt öelda, kumb eelis - sotsiaalne staatus või motivatsioon otse oma tagumikust - peale jääb, peaks mingit statistikat tegema ja selleks, et see kuidagi ülevaatlik oleks, ma ausõna ei küüni. Randmest tuleb näiteid vennasvabariikidest - Pugatshov, Razin, kes olid (vist?) talupojad, Wat Tyler, see... noh... mehhiko.. (Sancho?) Pancho? Villa? oli kindlapeale päris vaene ja mats pealekauba, Spartacus tõenäoliselt ka. Nii, et turunduskeeles öeldes, minu top-of-mind mässajad oleksid ilmselt valdavalt rõhutute bändist pärit. Aga eliidist, keda ma kohe teaks? Mõmm. Wallace vist? Robin Hood ei ole ju ajalooline isik, seetõttu jääb ära. Rohkem hetkel selliseid ajaloolisi kujusid, kellesse ma rohkem usuks kui näiteks Kingisseppa, ei tule.
Nö. aidatud tuntuse pealt, et "aaa, seda ma ju tean" tõenäoliselt tuleks rohkem.
Aga test seegi, nii algeline kui see ka poleks, mis võibolla näitab eelkõige hoopis mu piiratud teadmisi ;)

Või noh, teatud mõttes on ka Beatles mässajad, aga võibolla mitte selles kontekstis, mida me silmas pidasime?

Aga ok, ma olen nõus, teatud eelis kõrgema klassi mässajatel on, loogiline.

Terroristi ja mässaja vahele ma võrdlusmärki samas ei paneks. Neil on vaid teatud ühine osa, aga mõisted ei kattu.

K said...
This comment has been removed by the author.
K said...
This comment has been removed by the author.
K said...

Notsu, aga miks Sa üldse otsid põhjuseid, miks mul oli mõnevõrra lihtsam süsteemi häkkida, väljastpoolt? :P

Ma ei heida seda sulle ette, lihtsalt märkan mustrit. Mu 3.-5. klass olid täpselt 85 - 88. aasta, nii et ikka ei. Ma küll kõlan naiivselt, aga olen vana nagu Metuusala. Selles vanuses on infantiilsus teatud mõttes nagu eelis isegi (taustal laialt irvitav nägu, ma nii igaks juhuks ütlen, irreaal-verbaalsuse rõõmud).

Mis muidugi ei välista, et meil olidki mõnevõrra ebavõrdsed võimalused, kuna Sa käisid rangema korraga koolis ja võibolla ei oleks ma suutnud seda süsteemi nii kergesti häkkida. Aga ma olen nüüd juba üsna kindel, et võti peitub eelkõige isikuomadustest ja mõtteviisis. Mis absoluutselt ei tähenda, et ma kuidagigi ütleks, et "ise olid süüdi, et".

See test, mida vvn viitas, oli selles mõttes väga toetav. Ma olin kunagi neid teinud, aga ammu ära unustanud, aga seda vestlust selgitas see väga hästi. Pidin tunnistama, et unustan aegajalt ära, et inimesed on nii ulmeliselt erinevate toimimismehhanismidega olendid, et kui ma optimistlikku ja ratsionaalset laadi analüütikuna eeldan seda, et iga inimese toimimise aluseks on vajadus leida endale õnnelikku asendit ajas ja ruumis ükskõik, millises võimaluse konfiguratsioonis, siis ma pean lihtsalt endale jõuga meelde tuletama, et see ei pruugi nii olla.

Debateri (ENTP) tüübist mõned seletavad lõiked:

ENTPs will always be able to find /-/ the way out of a seemingly hopeless situation.

Having little attachment to tradition, ENTP personalities are able to discard existing systems and methods /-/ If presented with chronic, systemic problems and given rein to solve them, ENTPs respond with unabashed glee.

ENTPs enjoy the mental exercise found in questioning the prevailing mode of thought, making them irreplaceable in reworking existing systems or shaking things up /-/

Minu jaoks tundub selline lähenemine nii hm.. baasolemuslik? sellepärast mul ongi raskusi mõnikord aru saada, et teised inimesed toimivad hoopis teistmoodi, isegi siis, kui neil on sellest halvem olla. Mis ei tähenda, et nad ise sellepärast halvemad oleksid.

Külli said...

Ma rääkisin keskklassi maailmamuutjatest, mitte aadlisoost (kuigi alamaadel on mõnikord sarnases positsioonis). Näiteid (suvalises järjekorras ja väga erinevate meetoditega tegelased): Lenin; Stalin; Marx ja Engels; Gandhi; Pol Poth; Ho Chi Minh. Che oli kõrgklassist. Fidel Castro oli piisavalt rikkast talupojaperest, et kõrgharidus saada (ja kindlasti luges Kuuba ühiskonnas toona eelisena ka see, et valge); kogu Prantsuse revolutsiooni kamp olid kodanlased ja Cromwell oli väikeaadlik.

Pancho Villa on tõepoolest huvitav näide, et revolutsiooni tegemiseks ei pea tingimata privilegeeritud ja/või haritud olema: tema oli päriselt vaesest kihist ja tahtis päriselt muutusi; aga Pugatšov oli esiteks kasakas (tähendab, suvalistest talupoegadest privilegeeritum ja sõdalasrahva hulgast), tema perel olid oma maa ja enne mässamist oli ta juba ohvitserikarjääri teinud; teiseks ei ole ma kindel, kas tema tegutsemist saab üldse revolutsiooniliseks nimetada. Ta ei tahtnud ju süsteemi muuta, vaid ise tsaariks saada, selles mõttes tavaline troonipretendendi kodusõdimine. Razinil oli poliitilist haaret rohkem, aga tema oli samuti kasakas.


Wat Tyler läheb üldse pigem keskaja talupojamässude kui revolutsioonide paradigmasse: st ambitsioon ei ole mitte ühiskonda muuta, vaid vastupidi, konservatiivne, muutusele vastu hakata, olgu see uus maks või pärisorjuse kehtestamine (isegi Razini algmotiivid lähevad sinna patta). Nagu sa ütlesid, kui ora aeti _tulisemaks_. Harjumuspärane ora kannatatakse ära või kidetakse koguni heaks. Pärisorjuse vastu sõdisid ikka need talupojad, kes veel ei olnud pärisorjad, tähendab, need, kes olid üles kasvanud veel parema elu peal.

Gladiaatorite ülestõus läheb vast küll rõhutute ülestõusu kirja, aga teisest küljest ei olnud need ju mingid suvalised orjad, vaid väljaõppinud profivõitlejad (ja Spartacus oli juba enne sõdur olnud). Ja ka nende plaan ei olnud süsteemi muuta, vaid lõpuks ise minema pääseda.

See meenutab omakorda "Haiiti Spartacust" Toussaint Louverture'i - kes oli küll alguses ori, aga üsna haritud (mis võimaldas tal Prantsuse revolutsiooniga kursis olla); ja teiseks alustas ta ülestõusu siis, kui oli juba paarkümmend aastat vaba mees olnud ning ise plantaator ja orjapidaja.

(notsu teisest arvutist)

notsu said...

Mis isikuomadustesse puutub, siis ma saan neis testides sageli samuti ENTP (nagu ma VVN pool märkisin, varieeruvad mul testist testi kõik tähed peale N ja P), selle testi ENTP kirjeldus küll ei klapi, aga mõne teise oma vägagi (põhiline, et NT kirjelduses tunnen end tavaliselt hästi ära, sest ma kaldun sensoorset sisendit eirama); võimalik, et segav faktor oli hoopis suurem neurootilisus (Big5 tähenduses, ma oletan, et tolle viimase testi turbulentsus tähendas umbes sama), nii et ma segastes olukordades kaldun arvama, et viga on minus.

muide, ma usun, et "vajadus leida endale õnnelikku asendit ajas ja ruumis" on omane kõigile, lihtsalt kõigi jaoks ei tekita samad asjad õnnelikkust. ja nagunii tähendab see õnnelikkus "kõige õnnelikumat võimalikku". ebameeldivas konfliktses keskkonnas on konfliktilembesel inimesel kõige parem ilmsem ja lahendus võidelda. halva konfliktitaluvusega inimesel nii ilmset rada ei ole, õigemini, kõige ilmsem lahendus on kapselduda, aga pikas perspektiivis võiks kasulikum olla ikkagi võidelda - aga see on juba ise ebameeldiv ja teiseks, pikka perspektiivi alati ise ei näe.

a mis puutub tõestamisvajadusse - küllap see tuleb sellest, et ma olen harjunud kuulma sel teemal süüdistusi. kus isiksuseomadused visatakse ette, vaadatakse nõudlikult otsa ja küsitakse süüdistavalt "miks sa oled selline?" või otseselt "ole siis normaalne." Kooli ajal oli see väga tavaline, täiskasvanumaailmas harvem, aga piisab, kui lugeda koolikiusamisteemade kommentaare stiilis "saksa ajal pandi sellised mürgisüstiga magama, liiki ei tohi nõrgendada." või noh, kunagi, kui VVN oli kooli koledusest oma blogis rääkinud ja seal kommentaariumis oli pikalt kogemusi jagatud, mina sealhulgas, siis avaldas Tavainimene postituse, kus sildistas koolikriitilised avaldused esialgu pmst laisa teismelise stiilis vingumiseks - mis minu jaoks, kes ma olin paar päeva varem üsna koledaid sündmusi kirjeldanud, oli paras nätakas - räägin vägivallakogemustest ja seepeale öeldakse, et mulle ei meeldinud koolis, sest ma olen laisk ja distsiplineerimatu.

no ja algses postituses nägin selle koolivenna aadressil "miks sa oled selline?" küsimust ja kuulsin selles oma 11-aastaste klassikaaslaste häält.

notsu said...

gääh. "ebameeldivas konfliktses keskkonnas on konfliktilembesel inimesel kõige *parem ja ilmsem* lahendus võidelda." sellel kurjavaimu läpakal hüppab kursor aeg-ajalt ise teise kohta. (aga vähemalt paistab, et siia blogisse saan ma ka sellelt masinalt tavalisel moel sisse logitud, mõni bloggeri blogi sööb selle läpakaga lähenedes kommentaarid lihtsalt ära.)

K said...


Oot, ma uuriks lähemalt - kuna Sa ilmselt tead ajaloost rohkem, siis on mul põnev. Esiteks, kas kasakad mitte ei olnud talupojad, mõningase militaarse lisafunktsiooniga? Mis kindlasti oli uhke ja tore, uhkem ja toredam kui lihtsalt põldu harida, aga talupoeg nevertheless?

Teiseks, kas kasvõi tunnetuslikult saaks keskklassi (mis ülepea on tagantjärgitermin, sest ta on vist suhteliselt hiljutine ja seostub minu peas kaupmeeste klanni tekke ja tööstusrevolutsiooniga) kuuluvaks lugeda talupoegi, kasvõi osalise kohaga talupoegi, kes olid igast otsast vaadates omadega all, mis all?

Nii, et puht väitlemiseerõõmust, Razin ja Pugatshov oleksid siiski talupojad oma kasaklusest hoolimata?

Kolmandaks, ega ma kusagil polegi öelnud, et RÕHUTUD peaksid olema eriti lollid ja oskamatud (no näiteks MITTE väljaõppinud profivõitlejad, nagu gladiaatorid), neid defineerib ainult ja absoluutselt nende rõhu all olemise seisund, ehk ora tagumikus, mis hakkab ebamugavalt tuliseks minema.

Seetõttu ei ole isegi teab mis oluline, kas ta sotsiaalne staatus on täiesti "kõige alumine mudakoon" või siis "pisut kobedam: on üks terve kuub ja kaks raamatut".

Ja sellest vaatenurgast on kama kaks ka see, kas teda rõhub olemasolev süsteem või süsteemi uuendamine (no Tyleri keiss). Küsimus on rõhumisele vastuhakkamises.

notsu said...

a põhjuste otsimisest veel: on ka teoreetiliselt huvitav, miks ühel läks nii ja teisel naa. ma ei teekski sisestel ja välistel põhjustel selles mõttes väga vahet, et ühed asjaolud puha. tõenäoliselt olid mõlemad mingil määral erinevad ja kumbagi erinevust ei saa võrdlusest korralikult taandada (ei saa teha üht last kõigi tema omadustega tema kontekstist välja tõsta ja teise konteksti panna).

see on mulle oluline küsimus, sest ma kukkusin ju selle ülesande lahendamises läbi. ja nii sain ma koolist kaasa ainult teadmise, et ma kukun sellistes ülesannetes läbi. huvitav oleks teada, kas täiskasvanud, kes seal kuskil ju kogu aeg olid, oleks saanud omalt poolt sellist tuge või nõu pakkuda, et ma oleks ülesandega hakkama saanud (ja seega võimaluse õppida, et see ülesanne on lahenduv).

oskuste õppimiseks on ju vaja, et õppeprotsessi jooksul millalgi ikka õnnestuks ka. noh, umbes, et ei saa õmblema õppida, kui pole niiti nõela taha saanud ja ei teagi, kas asi on lihtsalt koordinatsioonipuudes ja tuleb aktsepteerida, et mina ei hakkagi niiti sealt läbi saama, ja tuleb nüüd eluke niiviisi ära elada, või hoopis selles, et ma üritasin siiani niiti läbi nõela vale otsa ajada, kus ei olegi auku, ja kui ma õigest otsast läheneks, siis lubaks mu koordinatsioon seda küll, ja kui keegi juhiks tähelepanu sellele, et teistel ei jää niit nõela külge mingi maagiaga ega salaliimiga, vaid tänu nõelas olevale augule, siis oleks õmblemine juba palju kättesaadavamas kauguses ja mul oleks ehk mõtet harjutada. ühesõnaga, tahaks teada, kas mul oleks enda omaduste juures olnud võimalik midagi teisiti teha, nii et oleks parem olnud; või tuleb mul lihtsalt aktsepteerida, et ma olen selline inimene, kellel läheb sellises keskkonnas halvasti, on lihtsalt selline puue.

su koolivennaga võib sama lugu olla: koolist sai ta kaasa teadmise, et selles koolivärgis ta põrus, ilma et kuskilt oleks tulnud infot, mida teha, et mitte põruda. muu elu on talle näidanud, et ta saab muu elu asjadega hakkama, sh nende muutmisega (nagu minagi), aga need on muu elu värgid, täiskasvanute asjad, mitte see koolivärk. tähendab, tema jaoks on võimalus, et ta põrub koolivärgis ka seekord täitsa reaalne.

K said...

Saan aru. Tegelikult ei olnud seal seda "miks sa oled selline", vaid, et "inimene, kellel on kombeks imelise kergusega maailma muuta iseendale ja teistele paremaks, ning kellega arvasin end mingitelt tagasihoidlikematelt isikuomadustelt sarnane olevat, käis samas koolis, mis mulle meeldis, ja oli õnnetu - miks ta ei osanud seda endale õnnelikuks elada". Aga ega ma seda siis nii süvitsi mõelnudki.

"Miks sa oled selline" on täiega ebanormaalne suhtumine :). Või noh, autentse küsimusena on see väga okei, aga kui kujutada sinna etteheitvat hääletooni, mis muudab küsimuse etteheiteks, siis tõesti.

Aga ei! Jumala pärast, võitlemine ei ole sugugi ainus ja kindlasti mitte ka parim võimalus. Ma üldse ei propageeri leegiheitjat, mis siis, et elu on näidanud, et suudan seda kriisiolukorras kasutada.

Palju paremad lahendused on: kahepoolselt teadliku kompromissi leidmine, süsteemis augu leidmine, süsteemi ülekavaldamine, süsteemi murdmine või siis lihtsalt lahkumine ja uue ja paremini sobiva leidmine. "Ja siis labidaga pähe" pole üldse see ellusuhtumine, mida ma propageeriksin. Enese vajaduste eest tuleb seista, aga ega siis alati ei pea labidaga :)

Aga tavainimese kommentaari kohta - nii kahju, kui ka pole, tuleb leppida tõenäosusega, et leidub igasugu lollakaid. Andku jumal meile meelekindlust neid ignoreerida, kui see on võimalik, ja kui enam ei ole, siis... (labidaga).


K said...

Sellest, et on teoreetiliselt huvitav, saan ma täiega aru. Ja muidugi on inimesed/süsteemid piisavalt erinevad. Ning see, et "õnnelik asend ajas ja ruumis" on erinev, on ka enesestmõistetav. Ega kõik ei tahagi kirssidega.

Tegelikult on vabalt väga tõenäoline, et õpetajad võinuksid sind/mind/meid/neid palju rohkem aidata, väga loodan, et kool liigub sinnapoole. Igal juhul nii peaks.

Muidugi on nii, et raskustes karastub teras, aga kas peab just nii kõvasti karastatud olema. Ja hea indikaator on see, et mulle meeldiks, kui mu isiklikud lapsed saaksid pisut vähem karastada, usun, et inimeseks kasvavad nad niigi.

K said...
This comment has been removed by the author.
K said...

Aga see ääremärkus väliste põhjuste otsimiseks oli puhas nokkimine, sest kõigile ei ole antud Sinu segamatut taktitunnet (mis mulle tegelikult ka on ka vvn-i blogi kommentaaridest saadik väga sügavat muljet avaldanud, siiralt, kuigi ma muidugi praegu ka nalja teen, eksole).

K said...

No kui päris täpne olla, siis sa said koolist teadmise, et sa sel hetkel ja sellisena nagu sa olid, kukkusid sellises ülesandes läbi :P

Äris peetakse kahte läbikukkunud start-upikatsetust näiteks väga heaks pagasiks. Tõenäosus, et kolmas kord õnnestub, on oluliselt suurem.

notsu said...

kasakad olid sõdalastraditsioonidega talupojad. lisaks nt maksude koha pealt privilegeeritud, tähendab, rikkamad. nii et kui mitte tänapäeva mõttes keskklass (seda ju Venemaal ei olnudki), siis igatahes mitte kõige alumine ühiskonnakiht (orjad või pärisorjad). kiht, kellel ei läinud kogu energia ellujäämise peale. Razini tegutsemine jääb lisaks sellessse aega, mil talupojad NII all veel ei olnud või õigemini selle aja päris lõppu.

Ega talupojamässe pärast seda, kui pärisorjus korralikult jõusse sai ja talupojad olid eriliselt vaesed, enam eriti ei olnud.

mu point oli ühesõnaga selles, et relvi ei haara need, kes nälgivad ja kogu aeg peksa saavad. sõdima hakkamiseks on vaja olla küllalt heas toitumuses ja küllalt enesekindel.

ja selleks, et surve alt välja rabelema hakata, on vaja ettekujutust, et teistmoodi on üldse võimalik. konservatiivsete talupojamässude puhul on sellega lihtne - siiamaani on parem olnud (ilma mingi maksuta või ilma pärisorjuseta), kõik teavad ja mäletavad. revolutsioonide puhul on tüüpiliselt tegemist mingi tegelasega, kellel endal ei ole kõige halvem, aga kelle elus on piisavalt ärritajaid, et oma kannatuskogemust saaks ekstrapoleerida neile, kellel on veel raskem elu (rahvusvähemuse või immigrandi staatus on üks võimalik motiiv, vt Marx või Gandhi). või olnud endal parasjagu näpuotsaga võimalusi, et saaks maigu suhu ja tahaks enamat, stiilis "äri oskan ma ajada, ajusid on, miks mul siis nii vähe poliitilist otsustusõigust on?" Prantsuse revolutsiooni taga oli suuresti see, et kodanluse käes oli juba väga palju võimu.


haaratakse ikka kättesaadava järele ja küünitatakse peaaegu-kohe-kohe kättesaadava järele. rõhuvusest üksi ei piisa mässamiseks, vaja on usutavaid alternatiive ("usutavaid" selles mõttes, mida potentsiaalsed mässajad suudaks uskuda).

ma oleks nagu kunagi lugenud, et Orwelli "1984" kirjutamise üks ajend oli tema painav fantaasia, mis oleks võinud saada siis, kui Hitler ja Stalin oleks edukalt kogu maailma omavahel ära jaganud. et kui haavamatud sellised riigid oleks siis, kui kuskil kõrval normaalsemaid riike ei olekski.

notsu said...

start-uppide katsetamisega on ka rohkem võimalusi lühema aja jooksul. kooliga on nii, et seal käib perekond üks kord põlvkonnas, nii et mis see siis annab... "pole viga, minul oli elus põrgu, lastel tuleb ilmselt ka, aga mine tea, äkki lapselastel kukub õigesti välja".

ma ka kahtlen raskuses karastumises. ma arvan, et raskustes karastumise jutt tuleb lihtsalt sellest, et sellised ilma igasuguse toeta raskused selekteerivad need välja, kes ongi algusest peale tugevamad. teised tapavad ennast ära või hoiavad hiljem madalat profiili, kui neid pildil ei ole, on muidugi ühiskonnal hea praalida, et kus meil ikka sirguvad tugevad inimesed.

või noh. eeldades, et ma ei ole sellises mõttes puudega, oleks õiget sorti tugi andnud mulle võimaluse õppida, kuidas selliste raskustega toime tulla. oleks palju tugevam inimene välja tulnud, ilma vajaduseta aastaid hiljem energiat raisata selle peale, et ennast veenda, et ma olen inimene vms.

no näiteks oleks väga palju abi olnud sellest, kui pidevalt oleks kuskilt peale tulnud infot, et see, kui ma süsteemi ei sobi, võib tähendada hoopis seda, et süsteem on nõme, mitte et minul oleks midagi viga. Või et ma ei pea tõestama, et ma ei ole imelik, sest miks peaks üldse olema teistega täpselt ühtmoodi.

tglt... millalgi tulid meile järjest sellised eesti keele ja kirjanduse õpetajad, kellelt ma saingi aimu, et mul on positiivseid erinevusi. et positiivne erinemine on võimalik. ja umbes samal ajal või vähese aja pärast hakkaski mul ka teiste laste hulgas paremini minema. võimalik, et nende suhtumine mitte ainult ei parandanud mu enda enesekindlust, vaid kandus üle ka teistele - aa, erinev võib ka äge olla. ei maksaks alahinnata õpetajate mõju klassi mentaliteedile.

teine positiivne näide on prantsuse keele õpetaja, kes ei lubanud klassivennal mind tunni ajal norida - ja mitte sellepärast, et "ära nori temaga, ta on nõrgem," vaid "ei nõmetse!" - ühesõnaga, andis sundimatult sõnumi, et norimine on iseenesest nõme. aga see mõjutas minu mäletamist mööda ainult tema tundi, kuigi seegi oli muidugi hea, et mõne õpetaja tunnis on turvaline.

notsu said...

üks õiendus veel: Tavainimene ei ole üldiselt lollakas, aga tookord ta lihtsalt ei süvenenud, millest teised õieti räägivad.

ta palus toona oma kommentaariumis vabandust ka (pärast seda, kui ma olin sinna suure hiina tekstimüüri kirjutanud).

https://ignorabo.wordpress.com/2013/01/09/we-dont-need-no-education/

K said...

Aa, okei. Kui sa "sellise ülesande" all ainult täpselt kooliskäimist silmas pead, siis jah. Aga siis ei ole ka põhjust põdeda, sest tõenäosus, et Sa jälle õpilasena algkooli satud, on suhteliselt tühine.

Ma lihtsalt tõlgendasin lõigus "see on mulle oluline küsimus, sest ma kukkusin ju selle ülesande lahendamises läbi. ja nii sain ma koolist kaasa ainult teadmise, et ma kukun sellistes ülesannetes läbi." mainitud "selliseid ülesandeid" kuidagi laiemalt, noh, et elus võiks ette tulla veel mingite sarnaste parameetritega ülesandeid, kus see läbikukkumine võiks olla korduv. Ilmselt suunas ka mitmuse kasutamine niiviisi aru saama.

Aga kui Sa siiski ainult algkooli silmas ei pidanud, siis ma siiski jään start-uppide paralleeli juurde, mille iva oli see, et kui milleski kord või paar läbi kukkuda, võib hoopis suurendada tõenäosust järgmine kord hakkama saada :P

Tunnistan, et see viimane test inspireeerib, ei, toetab mind tervitama oma sisemist pärdikut ja seetõttu surun ma tavapärasest vähem alla vajadust vaielda.

"Ma võitlen sellepärast, et ma võitlen." Porthos.

Aga mind võib seetõttu alati saapaga visata, võtan seda kui sõbralikku vihjet suu pidada ;)

K said...

Tavainimene ei ole läbivalt lollakas. Protokollitud.

K said...

Aga et rikkamad talupojad kuidagi muu maailma silmis oluliselt vähem alamklass oleks kui vähemrikkad talupojad, on kaheldav. Nende endi jaoks võis see küll nii olla ja võibolla ongi selles see kübe petlikku enesekindlust, mida mässajaks olemiseks vaja. Aga sellisel juhul on see "parem kui alumine" ju nii kuratlikult suhteline, et võiks kehtida suvalisele kerjuste hulgale, kes lesivad porimülkas - lihtsalt ülemine neist on oluliselt kõrgema sotsiaalse staatusega kui alumine.

Hierarhia on ju igal pool. Nagu Mikumärdi peremeeski ütles - mis lusti oleks elul, kui ei saaks ülemiste õrte pärast trügida. Ja Eestiski on läbi aegade olnud vaesema ja rikkama talu vahel väga suur vahe, kuigi linna poolt vaadatuna on üks mats kõik.

Nii, et kui võtta, et mässamiseks on vaja kübe enesekindlust (mis võib tulla täiesti absurdsetel "mina olen parem kui see teine kähmakas" kriteeriumite alusel), siis seda võib saada täiesti absurdsetel alustel.

Aga jah, alternatiivist teadlikolemist on tõesti vaja, see 1984 on väga kole raamat. Samas, kui ora ei olnud enne tuline, siis on alternatiiv lihtsalt "tagasi ora tagumikku staatuse juurde" (oo, see kõlab nii haigelt, kui pisut sõnastust sättida) ja asi seegi.

No ja siis on seisund, kus kaotada ei ole midagi, aga see on erikeiss, sest inimesed ikka üldjuhul oma elunatukest hindavad.


notsu said...

ma ei mõelnud ilmselt piisavalt täpselt - õigemini mõtlesin korraga kaht asja, põhikooli kui ülesannet - ja teisest küljest kõiki selliseid võimalikke olukordi, kus keskkond on vägivaldne, süsteem soosib seda või vähemalt ei takista ja tekivad hierarhiad, mille mõte ei ole mitte midagi ära teha (mispuhul hierarhia seisneks lihtsalt ülesannete jaotuses), vaid hierarhiad hierarhia pärast. nagu ma eespool ütlesin, ma olen kuulnud sama ka vanglatest. aga mitte ainult. üks nohikuartikkel mainis vähemalt mõttetute hierarhiate loomise mõttes ka prantsuse õukonda ja rikaste tegevusetute usa abielunaiste seltskonda, ladies who lunch. üks, mis neile keskkondadele veel ühine on, on pikaajalisus. nii et ei ole kohe "mis sitasti, see uuesti", vaid ühe ebaõnnestumise nahka läheb mitu aastat. ja nii neid lihtsalt ei mahu ühe elu sisse teab kui mitu.

ja veel laiemalt mõtlesin ma kõiki olukordi, kus mind ähvardab grupi vägivald ja kus võivad tekkida valikud "annad järele või sured".

ja ma kardan, et omaaegne kogemus on mind nende olukordadega toimetulemiseks hoopis nõrgendanud. sest kuidas saab mind aidata õiget valikut teha, kui mul juba sellise olukorra potentsiaalse võimalusegi peale jalad all nõrgaks lähevad ja sees keerama hakkab, nii et ma ei suuda enam suurt midagi ette võtta (vt "mina pargis teismelistest mööda minemas)? ühtlasi arvan ma, et nende asjadega toimetulekuks on enesekindlus parem kui madal enesehinnang. vastuhakkamiseks on baasveendumus "mul on õigus, isegi kui ma olen juhtumisi nõrgem" tunduvalt parem kui "ma olen imelik, äkki ma ikka ei ole inimene ja ma ei tea neid inimeste asju, äkki neil on õigus ja kõik on hästi".

vt ka see kolmanda isisku vaatepunkti probleem. kui ma elan peamiselt esimese isiku aspektist, ei saaks pähe tullagi, et asjad on hästi, kui nad on minu arust halvasti. aga kuna ma kaon kole kergesti kolmanda isiku perspektiivi, siis kaalub see "minu arust" sama vähe või palju kui see, mis on suvalise teise arust. ja kui neid teisi on rohkem ja ma enda vaatepunktile suuremat kaalu ei anna, siis löövad nad hääleenamusega. objektiivsusel on omad miinused, õigemini sellel, kui subjektiivsus päris tagant ära kukub.

notsu said...

vabatalupoeg oli oluliselt kõrgema staatusega kui pärisori või ori. õigupoolest ei ole alati isegi tagantjärgi kindlaks teha, kust jõuka vabatalupoja ja vaese väikeaadliku piir jookseb: mõlemal on oma maa (aga mitte väga palju), mõlemad on kellegi vasallid, mõlemal võivad olla omad rentnikud.

ja vähemalt keskajal oli neil küll täiesti oma seisuseau. rüütlid võisid neile ülalt alla vaadata, aga samamoodi vaatasid nad ülalt alla ka vaimulikele (kes omakorda olid kõigi teiste suhtes vastu üleolevad) ja linnaelanikud olid maainimeste (keda oli enamus) silmis üldse mingid imelikud ja küsitava eetikaga tegelased. vabatalupoeg võis vabalt linlasesse põlglikult suhtuda.

ma pean ikkagi silmas seda, et esiteks on vaja mingit positiivset identiteeti; teiseks ei kulu kogu energia selle peale, mida süüa või et peksasaamist vältida.

notsu said...

pmst talupojad mässasid pigem siis, kui nende staatus ja elu oli veel suhteliselt hea - keskaja talupoja elu oli kaugelt parem kui nt varauusaja lõpu (ehk prantsuse revolutsiooni aja) oma.

ja ma jätkuvalt pole kindel, kas konservatiivne mäss ikka on päris see. meil oli ennist ju juttu süsteemi muutmisest. talupojad ei ole reeglina süsteemi muutmise peal väljas.
või kui rääkida suurema sotsiaalsuse mobiilsusega süsteemidest, kus ei ole nii selgeid seisusi, siis vaesed tahavad pigem olemasoleva süsteemi raames ülemise pulga peale pääseda kui süsteemi võrdsemaks muuta (see on näha nt eesti valimistatistikas). ning sestsaadik, kui üldse mingi tänapäeva mõttes keskklass (kui kodanlus) on olnud, on põhiosa revolutsionääre ikka sealt tulnud.

samamoodi on jumala levinud see, et kiusamisega klassis käib hierarhia alumistel pulkadel rabelemine, et saaks ise olla see eelviimase pulga tüüp, kes alumise pulga oma kiusata võib. kiusamisvastane on pigem mõni õpilane, kes ise ei ole ohver ja julgeb kiusatava kaitseks välja astuda. või mõni kiusamishierahiaväline autoriteet nagu õpetaja.

väga väga naine said...

Ei tea, kas see on nüüd mingi valgustuslik sõnastus, aga mu meelest ütleb notsu, et kui tunne on "ma ei ole õnnelik, järelikult mul ei olegi õigust õnnelik olla", ei kisu see eriti midagi muutma. Ainult see, kes aru saab, et ta võiks ja peakski õnnelik olema, saab oma õnne eest võidelda.

/alla kirjutanud: asjatundja

notsu said...

See on jah üks aspekt. Et oleks üldse ettekujutus. mis eeldab kas enda kogemust või haridust (mis on ise privileeg).

Teine aspekt on jaksamine. Et jaksu jääks enda elushoidmise pealt üle. sh mõtlemisjaksu. vt seda uurimust, kus India talunike pealt selgus, et ajal, mil neil üldse raha ei olnud, lahendasid nad analüütilisi ülesandeid halvemini kui siis, kui oli parajasti olnud hea riisisaak ja raha jagus. Samad inimesed.

Neil talunikel läks vaesusperioodil mõtlemisjaks kalkuleerimisele à la "kui ma seda toiduasja ostan, siis seda teist toiduasja ei jaksa, aga kaks lusikatäit veel purgi põhjas on ka, aga mis ma siis teen, kui see majaomanik tuleb raha järele?" minul läks koolis jälle liiga palju auru koolimajast väljapääsemise või vahetundide planeerimise peale. Oli isegi hinnetest näha, et ma olin sel ajal ülejäänud mõtmemisülesannete tegemiseks lollim.

Eesti talurahva kõige jubedam ja suurema surve all aeg oli 18. sajand (neid koheldi nii halvasti, et selle aja kohapärimuskihistuses seguneb mõisniku kuju sageli kuradiga); siis nad ei mässanud. Mässasid hoopis palju suuremate vabaduste ja õigustega 19. sajandil ja lõid revolutsiooniga kaasa isegi 1905. aastal, mil enamik talusid oli juba talunike endi omandis ja mõni rikkam talumees oli isegi mõne laostunud mõisa ära ostnud. see aeg, mil oli tunne, et jaksaks tiibu sirutada, aga siis jäi mingi klaaslagi või klaassein ette ja ajas vihale.

väga väga naine said...

nojah, see kaaaaaaaaaaaa. Pisiasi, mis mus valgustatusetunnet ei tekitanud, sest iseenesestmõistevav ju =)

notsu said...

Lisan tagantjärgi ühe vaesuseteemalise artikli lingi, kus mh India talunikest juttu on ja teise samal teemal (aga need ei ole kindlasti ainsad selle teema artiklid). vt poverty's cognitive cost.

No ja ka üldisemalt paistab igasugune stress ajudele hakkavat, guugeldage stressi ja IQd (füsioloogiliselt: kui mandelkeha huugama hakkab, tõmbab ta prefrontaalse korteksi varustust vähemaks).

notsu said...

ja vt ka õpitud abitust selle teaduslikus, mitte käibetähenduses. Kui negatiivseted kogemused on piisavalt kaua vältimatud, siis enam ei üritatagi neist pääseda.

K said...

Lugesin, aitäh, on olnud väga huvitav.

Aga võtsin hetkeks kurevaate ja sain aru, et mõte on läinud hullult lappama.

Mõtlen natuke, kuidas seda võimalikult lihtsalt süsteemi panna, siis tagasi.

Aga huvitav, on, huvitav.

notsu said...

mu vabandused.

muide, see mõtte ajamapanek ja et arutleda on lihtsalt huvitav, on see, mille pärast ma pooltes testides NT tüübiks satun (olgu siis ENTP või INTP).

Sulle oleks ise siinse mulje põhjal samuti NT-d pakkunud, aga pigem ENTJ. vt sellesama testi iseloomustust - "If there's anything ENTJs love, it's a good challenge, big or small, and they firmly believe that given enough time and resources, they can achieve any goal.", samas kui ENTP kohta öeldakse"'However, they'll be miserable managing the day-to-day mechanics of actually implementing their suggestions.", ühesõnaga pigem tugevad teoorias kui praktikas - aga sina, nagu näha, said praktikas edukalt hakkama ja isegi nautisid seda.

K said...

Aitäh :) Eks inimesed on mitmekihilised ja teste saab lugeda nagu horoskoope. Mul on selline töökogemus, et on inimesi, kes algatavad asju, sest nad näevad, kus võiks midagi paremini olla ja esitavad küsimuse, et kas tõesti teeb kanalt saba äralõikamine prae paremaks (no see lugu, et naine arvas, et teeb, sest juba ema tegi nii. mees küsima ema käest, selguma, et juba vanaema tegi nii. mees küsima vanaema käest, selgus, et "ei, ega see maitset küll ei paranda, aga mul, kurat, oli nii väike pott, et kana ei mahtunud sabaga sisse".) Ja seda vana süsteemi murda ja uut luua on põnev ja lahe. Aga niipea, kui see uus murrang muutub igapäevasteks rutiinseteks tegevusteks, mida on vaja ära teha, siis seda nad ei suuda. Ei oska. Ei taha. Minu jaoks on mu töös (no loengute andmine näiteks) kõige kuradi tüütum ja raskem see 2%, mis ma pean igasugust rutiinset mudru, hindeid ja programme näiteks, sisestama andmebaasidesse. Nii, et selles suhtes see "day-to-day" on minu peas tõlgitav kui: põllu leidmine - jah, põllu esimene kündmine - yes, kõik, mis on uus ja huvitav sellega seoses, aga põllu rutiinne harimine - päästa mind jumal selle eest! Nii, et võibolla võiks see tähendada seda kui et seda, et üldse ei pane teooriat praktikasse.

Aga tõesti, testid on väga erinevalt tõlgendatavad ja eks need vastused on kirjutatud nii, et võimalikult paljud suhtestuks. Mul ei ole praktikaga probleeme üldse ja mulle tundus, et ka ENTP jalad on praktikas maas - ideaalseks töökohaks ettevõtja ja insener, näiteks. Mul on probleeme rutiiniga.

Aga mõtte lappamise kohta tunnen ennast pisut süüdi: ma tahaks sisukamalt vastata ja need mõtted tiksuvad kuklas, aga läksin pikalt lapsepuhkuselt uuesti tööle, ning ka sügisealguse elukorraldus kogu lastekarjale, ühesõnaga, koormus vajus selga nagu kruusahunnik, süvenevaks kirjutamiseks on vähe aega. Ma siiralt loodan, et leian selle aja. Lähinädalatel ;)

Nii, et asi pole selles, et ei taha, pigem hetkel, et ei saa.

notsu said...

vaatasin ühest Myers-Briggsi tutvustusest, et P/J täht näitab seda, kumba kasutab inimene ekstravertselt. nii et J-tüüp võiks öelda "I use my decision-making (Judging) preference (whether it is Thinking or Feeling) in my outer life. To others, I seem to prefer a planned or orderly way of life, like to have things settled and organized, feel more comfortable when decisions are made, and like to bring life under control as much as possible." (samas kui sise-elu on rohkem P (perceiving ehk info vastuvõtmise eelistuse) varjundiga).

su kirjelduse põhjal tundus just, et sul ei ole välises maailmas mingit probleemi otsuste tegemise ja asjade äralahendamisega.

K said...

Saan aru, mida Sa silmas pidasid, loen mingi x hetk täpsemalt üle, mis vahe sellel P-l ja J-l on.

See orderly ja settled ja organized aga kõlab hästi vastukarva. Mulle meeldib pigem kaos ja voog. Ilma kaoseta tekib õudne isu müüre lõhkuda, puhtast igavusest. Aga kaoses ujuda on põnev - paned jooksvalt mingeid sobivaid pusletükke kokku, improviseerid.

Aga, veelkord, tunnen puudust vabast ajast, et põhjalikumalt lugeda.

notsu said...

ma olen kuulnud-lugenud, et Myers-Briggsi peetakse tnp enivei pealiskaudseks, praegu usaldatakse rohkem seda Big-5 varianti (vbla just sellepärast, et rohkem parameetreid). a ega mingi internetitestimisega nagunii õiget pilti ei saa.

K said...

Oot, palun väsita mu värsket mälu, aga kas judge - perceive on muu hulgas ka "hinnanguandja - vaatleja" skaala?

K said...

Oot, täpsustan, Myers-Briggsi järgi küll väidetavalt ei ole judge mitte kuidagi judgementaliga seotud (aga miks kurat valida selline sõna, mis TÄHENDAB, ja siis öelda, et see sõna tegelikult üldse ei tähenda, et me ütleme küll porgand, aga me ei mõtle üldse porgandit, vaid hoopis kosmosesüstikut. SÕNAD. TÄHENDAVAD.) Lisaks sellele semantilisele etteheitele - kui vaadata küsimusi, siis mitmed küsimused olid selgelt JUDGEMENTAL - Perceive skaalal.

Aga ikkagi, ma olen üsna 95% perceive. Kogu see list on väga omane, samas kui J oma üldse ei ole. Issand, nii huvitav on iseenese isikust rääkida koguaeg, ja üldse ei nõua ajumahtu ka :D

The following statements generally apply to me:
I like to stay open to respond to whatever happens.
I appear to be loose and casual. I like to keep plans to a minimum.
I like to approach work as play or mix work and play.
I work in bursts of energy.
I am stimulated by an approaching deadline.
Sometimes I stay open to new information so long I miss making decisions when they are needed.

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

 Kohati põhjustab patoloogiline eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju...