Ei olegi kivist, aga see-eest uudishimulik

Naljakas endalegi, aga mõnikord lähevad kellegi suhtlemiskonarused - õieti väga väikesed asjad - ootamatult pihta, kuigi tegelikult ei ole alust. Otsest alust ei ole. On lihtsalt mingi sisetunne ja siis on sellised mittesobivad nurgad, mis aegajalt õige natukene vastastikku satuvad. Vale hääletoon. Natuke valesti lausutud sõnad. Võimalik ka, et vastastikku satuvad need nurgad ainult minu peas, aga paraku on kogu mu maailm suuresti minu peas, nii et kuigi ma ei saa iialgi välistada, et kusagil on parem tõde kui mu enese oma, ei suuda ma ikkagi enamat, kui kasutada olemasolevat - noh, kui on selline hetk, et on mingit tõde vaja kasutada.

Närvi ajab. Üsna lihtsad asjad muutuvad korraga oluliselt keerulisemaks. Roni nagu läbi makaroni, pagan. Aga issand, kui huvitav on! On ilmselge, et kõige mõistlikum oleks neid nurki ja nukkasid, mis üksteist tüütult toksivad, esialgu lihtsalt vaadelda, keerutada peas neid pusletükke ja -kuubikuid. Miks see tükk siin on? Miks see nurk ennast mulle silma topib? Mismoodi see kõik töötab?

Õnneks ei tekita selline tüütu toksimine minus mingit vahkvihast prääksatust, vastupidi, silmad lähevad esialgu üllatusest ja siis toorest uudishimust pärani ja siis ma tahaks teada, mismoodi see süsteem töötab.

On selge, et kõik ei saa kõigile meeldida. Aga õnneks ma näen temas väga toredaid jooni ka ja see annab lootust. Nii et tegemist on väljakutsega, alati ei peagi lihtne olema, alati ei peagi kõigiga olema esimesest pilgust palav armastus, sest nii raske kui seda on tunnistada, siis mõnele ma lihtsalt ei meeldigi. Kurb on, aga tuleb leppida. No ja vastupidi ka.

Rohkem kuulata, võibolla. Süsteemi hammasrattaid ja võibolla sõnugi. Inimene nagu pusle. Ja lamedalt lihtsustav oleks neid arusaamatusi erinevast päritolust sõltuma panna, enne peab see ennast ise ikka selgelt ära tõestama, kui ma nii banaalsesse põhjusesse uskuma hakkan. Huvitav on - kas ma saan sellega hakkama, ja kuidas.

Oi, aga närvi ajab ka, tuleb tunnistada. Tegelikult on minust püstiloll nii hilja üleval olla. Sest homme on ka päev ja uus võimalus. Võibolla õnnestub mul juba homme midagi paremini teha, olgugi puru-unisest peast.

Update: ma vist saingi sellega hakkama, jei! Tore on, kui mingi jää hakkab sulama või klaassein eest libisema. Üldjuhul on inimesed üllatavalt põnevad.