Mul on see privileeg

Elu on mu teele toonud tarku ja häid inimesi, see on ilmselgelt lihtsalt vedamine. See, et mul on lõpuks oskus neid ära tunda ja hoida, see... no tegelikult on ka see lihtsalt vedamine, ma võinuks olla hoopis teistsugune täiesti minussepuutumatutel asjaoludel.

Ja siis on need õhtud, kus on lihtsalt rõõm. Lähedased ja olulised inimesed ümberringi, kes oleks osanud arvata, et sõbralik tögamine, mille nüansside lihvimisel on enam kui 20-aastane ajalugu, võib nii palju hinge toita. Soe, hubane, sõbralik ja rõõmus. Mõnus toimiv tervik, kus kõik on omal viisil asendamatud.

Telefonikõne kellelegi, kes on umbes sama soe ja hubane kui verest tilkuv kontrollimatult perutav mootorsaag, ja ka see on puhas hingetoit, selline, mis on nii hea, et raudselt teeb paksuks. Paralleelsaagimine, nii et vaimseid karvatorte lendab. And all the puns are intended. Jaaa... ongi lapsik, mis siis, sel hetkel ja selles kontekstis on kõik totakalt naljakas ja täiesti vabastav. Saame kokku ja puudutame läbi aja ja ruumi. Vajalik.

Või siis see õhtu, kohvikukamina kõrval, üle saja aasta paar klaasi veini ja SEE sõber, kes on alati olnud ja kes on alati SEE olnud.

Mul on see privileeg.

Tahan lihtsalt öelda, et ilus ja põnev

Nii... elev ja naljakas, nii äge on. 

Kõige selle kõrval on see raske vagu, millest sai räägitud, ka vedada, aga elu on praegu nagu helipult, kus kõrvuti on väga palju nuppe ja kui üks ongi hetkel väga maha keeratud, siis teised on üleval ja tulemuseks on elev, naljakas, värvikas ja oh, kui... ilus. 

Inimesed on inspireerivad, eriti kui nad on targad, ilusad ja head. Ja kui neis on see miski, mis puudutab.

Ainult, et ma ise olen nii palju muutunud, et mõningasest edevusest hoolimata on see täiesti uus ja huvitav ülesanne: kuidas teha nüüd kõike hoopis teisiti. 

Teadmine aitab

Nojah, ma tean, et mu veidralt isikupärane, kuid sellest hoolimata väga konkreetne õiglustunne teeb mu haavatavaks. Kõik muu on fafafaa, aga kui miski läheb sellega risti, siis saan ma päriselt pihta. Ja ma tean, et ma olen pigem sprinter kui maratonijooksja. Tuli ja tuul. Ma ei jaksa ega vist suudagi olla visa nii, nagu seda tavaliselt ette kujutatakse. Minu visadusepisoodid esinevad olukorras, kui ma olen selleks ikka tõesti sunnitud ja on isegi siis tavaliselt tüüpi, et mh, okei, kuigi  ma olen kärsitu nagu vanakurat, olen sunnitud tõdema, et praegu vara veel, eks ma siis ootan ära ja kallutan maailma tasakesi õiges suunas, kuni asjad lahendavad iseennast üldjuhul oodatud viisil. Magavale kassile jookseb hiir suhu küll, kui suu on strateegiliselt positsioneeritud, õigel ajal ja õiges kohas, aga oi, kuidas ma ei naudi kannatlikkust. No ei ole mu tugevam külg. Ja sellise toimimise eelduseks on, et ma samal ajal, kui asjad viissada korda kauem küpsevad, kui nad minu arvates teha võiksid, saaksin mingite muute meeli haaravate tegevustega aega viita ja selle kuramuse küpsemise unustada. See on siis ilmselt "ei ole eluliselt oluline" kategooria visadus.

Aga. Aga. Need teadmised enese toimimisviisidest õnneks aitavad, kui sprinter on selili ja lõõtsutab ja õiglusmeel tunneb, et pekki kui ebaõiglane x või y oli. Ja eriti jabur on see olukorras, kui ma olen juba selgelt tõdenud, et oli kommunikatsiooniprobleem, me rääkisime üksteisest mööda. Kas siis pole mitte juba selgelt defineeritud, et asja põhjus oli selles, et me saime üksteisest valesti aru. Minna siis veel selgitama ja oooo - selgubki - et aga teine sai sellest hoopis teistmoodi aru.

Pff. Nagu ilmselt jaa siis?

(Ah, ma parem ei hakka.)

Huvitav, kas lollus ja ebaõiglus kokku ajavad mind rohkem tagajalgadele kui nad seda eraldivõetuna teeks?

Õnneks ma tean, et ma oskan haiget saada. Olen kurb ja lasen sellel olla. See tuleb läbi tunda, selleks et siis ennast püsti ajada, karv kuivaks raputada, natuke nina löristada, et ei puuduks pateetika, ja hakata minema. Lõug jonnakalt rinnale surutud, suund teada ja hinges üsna selge pilt, kes ma olen ja mida ma tahan.

Ärdagu lasta end petta mu pehmel karval ja üldiselt sõbralikul ellusuhtumisel ülearu. Sest siis on need teised visadusepisoodid, harvemad, aga õnneks vägagi olemas - kui on vaja. Suur loom teab, kuhu suur loom läheb. See on hoopis teine toimimisviis, mille sisse lülitudes ei ole ma ainult üks kord elus lõpuks saanud, mida ma tahan.

Ma tean, et see elukas on kusagil mu sees olemas, enamasti on ta varjul ja enamasti magab, aga kui raskeks läheb, siis saan ühel hetkel ta seljas sõita ja siis järgmisel hetkel olengi see ma ise, laiad õlad triibulise karva all liikumas, jalg-jala ette, samm-sammu haaval.

Rääkisin hea sõbraga

Kusjuures need sõnad on nii laetud, et sellega võiks piirdudagi. Aga no ei saa, see sõber on nii suur ja tark ja julge ja jultunud, et oimaivõi ja trullalaa, kuidas saab ellu jätta selliseid jälgi, lilli, lapsi, veinipudelipõhjaringe ja ütlemata selgeid äranägemisi ja selliseid - rääkimisi -, kus iga nurga taga on "oh sa pagan". Mingil hetkel pääsevad mõtted lendu ja kogu selle liblik und luuletajj juures ei oska kirja panna kõiki neid mõttekihte, seosed tekivad kiiremini kui suudaks neid sõnastades jälgida.

No ma lihtsalt ei ole nii osav.

Aga ma püüan.

Miks peab olema ettevaatlik rääkides, et sul on hästi? Miks võetakse siirast soovi jagada oma rõõmu mingi ootamatult ulja saavutuse üle kui uhkeldamist, ülbitsemist, okste laialiajamist?  (pilt: riieldasaanud laps nurgas, sest su rõõm ei sobi.) (seosevõrk 1: baasemotsioonid, kallutatus, aju kui ellujäämisaparaat, keskmised jäävad elama) (järgmine kiht peale: kõik see ebauskne ärasõnumise hirm või kurja silma hirm, mis on ka ühest otsast kõik eelmisest johtuv).  (irve: vingumürgitus kui peamisi surmapõhjuseid. Vingumaraton kui eesti rahvussport. Üks tõmbab vingu käima ja siis võtavad viiulid üle.). Nojah, see, kui ühel on hästi, ei tähenda, et ta sellest rääkides peaks silmas: "Ja sinul on halvasti, nänänäää". Aga. Oh. Oh, kuidas seda nii tihti just nõnda võetakse. Kui on hästi, on soliidne hoida mokk maas. Lapsed, ärge naerge nii kõvasti! Olge tõsised! Mida sa kilkad siin raisk?! Mine muretse. Võta tõsiselt.

Siirast rõõmu on mõnikord üllatuslikult raskem jagada kui midagi negatiivsemat. Vähemalt peab vestluskaaslast üsna hästi tundma, muidu.. noh, kiiremal juhul tabab sind mõtteline märg kalts näkku, aga pigem antakse sellega kuklasse, ikka seljatagant ja takkajärgi. Et kuidas ta siis on selline... Ja kas ta kohe üldse ei mõtle, kui nõmedalt kõik need, kellel nii hästi ei lähe, ennast tema pärast tundma peavad.

Oot, kuidas see oli, et jagatud rõõm on misasi? Nojah... Tõsi, kui sul tõesti õnnestub seda päriselt jagada, siis küll, aga tihtipeale tuleb see jagatud rõõm märja kaltsuna kuklasse. Tagasi vaatad, siis märkad, et viskaja on võssa peitunud pealegi, "tuntmatu austaja", nagu salmikusse kirjutati. Olgu tal siis.. kerge. Aga kogu oma õlakehitusoskusest hoolimata oled ikkagi paratamatult ettevaatlikum.

(Seosevõrk3: kõrge baasturvalisus ja selle pealt töötab süsteem teisiti. No ei pea koguaeg, küüned verel, valvel olema, et äkki on kuskil miski ohtlik. No on - ja siis? Kirivise piralt!  Julge hundi rinnad on rasvased ja elu lilli täis.)

Kui on hästi, siis a) on selleks mingi väline, hästiolijast sõltumatu põhjus, mis on teiste jaoks järeletegematu (ving viisil "nooooo miiiiiss siiiiinul viiiiga") või b) ei saa ta sunnik ise ka aru, kui halvasti tal tegelikult on (ving viisil: "ei noooo teeegelikult...") Või siis c) et ongi selline siga ja ei saa ta hoopis sellest aru, kui taktitundetu on selline hea teiste suhtes, kes mõistavad oluliselt paremini, et halb tegelikult. Või kellel ongi päriselt halb, nagu korralikul eestlasel olema peab. Või noh, teen rahvusele liiga, tõenäoliselt on tegemist rahvusülese mõtteviisiga.

Samas on see päris hea sõbravalidaator: vingu võetakse kui normaalse inimese tunnust, saad kooris viiuldada ja ühistegevus on tunnustatud. Aga tõeliselt hoolivad sust need, kellega saad lisaks muredele jagada oma rõõmusid. Ausalt ja avatult, kartmata seda, et äkki saadakse valesti aru. See on nii palju keerulisem kui paistab.

Teades, mida kõike ta teinud, suutnud ja saavutanud on, ajab mu õiglusemeele mässama kellegi kommentaar: "On alles ülbe tüüp." "Miks ülbe? Enesekindel. On ju ka põhjust." "Enesekindel - ülbe. Mis seal vahet on?!"

Kui mu õiglusemeelt piisavalt häiritakse, on kuradi raske sisse ja välja hingata ja lihtsalt mitte minna sinna mutta maadlema, aga. Wtf?! Mis on vahet ülbusel ja põhjendatud enesekindlusel?  Kadedus võtab pimedaks?! Jaksa olla.

Aga ma siis hingan rahulikult ja ei. lähe. sinna. mutta. Ma enda vastu suunatud jura vastu tavaliselt ei viitsi kuigi põlema minna. Nojah, oli midagi, aga see pole ju midagi tõsist, ei vaevu jantima hakata. Teiste vastu suunatud lörri kuuldes lähen kiiremini põlema.

...

Ei, see oli ikkagi nii palju mitmekihilisem... Käed vajuvad jõuetult rüppe. Seal oli nii palju neid muid mõtteid ka, et kirja sai pandud vaid mõned lihtsamad seosed, aga ma vähemalt püüdsin. Jälg jäi maha ja mul on mõttekera, mille kallal päevi nikerdada. Mõnus.

Ja järeljärelmõte: vahva, nii me, kaks rõõmurullikest, vingusime vingujate üle ja viiuldasime ise ka niiviisi Eestit ühtlaselt katvasse vinguvinesse oma pilvekese. Kohe kuidagi tugevam õlatunne tekkis, nagu Balti ketis.

Aaa. Aga siin on mõte - võibolla ongi tegemist vandenõuga, et oleks ühtlaselt halb ja raske: neil, kellel on hästi, tuleb see hästiolemine lihtsalt kavalalt raskeks teha, sest kui hästiolemine on piisavalt raskeks tehtud, siis ei saa ühel hetkel enam arugi, et hästi on.

Ah, mindagu. Shallala.