Saturday, November 19, 2016

Kirgas kogemus

Väga pikk autosõit kahe erilise inimesega on isegi rängast magamatusest ja ürituse korraldamise  pingest hoolimata nii äge kogemus, et väärib salvestamist. No tegelikult mällu ja elukogemusse salvestub nii ehk naa, isegi kui faktiliselt ununeb, aga kirjapanemine aitab ehk sellegi vastu.

See oli ette ka teada, et saab tore olema, ma täiega ootasin seda sõitu. Et saab aja maha võtta ja päriselt rääkida, need on just sellised inimesed.

Ma sügavalt imetlen tarka ja naiselikku elujõudu, julgust mängida, julgust olla ehe ja haavatav ja inimene. See autosõit oli selline siira ärarääkimise ja elukogemuse jagamise ja elu üle imestamise ja naermise ja ägamise keeristorm, mille kohta ka T ütles, et "Oooo!".

Mul on naistega olnud mingil pikal eluperioodil ettevaatlikum-raskem suhelda kui meestega. Üldiselt (erandid välja arvatud, muidugi) on naiste enesehinnang madalam kui meestel ja madala enesehinnanguga inimesega on mul keerulisem suhelda. Pead palju täpsemalt jälgima, mida teed või ütled ja mille kohta sobib nalja visata ja mille kohta mitte. Peab arvesse võtma seitset erinevat kompleksi ja salapõdemist ja selle asemel, et rõõmsalt ringi hullata, kõnnid ettevaatlikult õhukesel jääl. Kellelegi haiget teha ju ei taha ja kui on suur oht seda tahtmatult teha, siis oled paratamatult ettevaatlik. Lõpuks on sellised inimesed suhtluspartnerina lihtsalt väsitavamad.

Meestega on üldiselt saanud muretumalt, otse, vähema põdemisega. Lihtsam, vabam. Ja kõik see ilusate silmade ja laiade õlgade atraktsioonivärk muidugi ka - sellepärast ei saagi päriselt nii öelda, et mul on raskem suhelda madala enesehinnanguga inimesega tema soost sõltumata. No, et kui on väga atraktiivne mees, siis see atraktiivsus kuidagi natuke kompenseerib. Kuid siiski mitte liiga palju.

Jah, tugevate, tarkade ja tasakaalus naistega on mul olnud sama muretum, lihtsam, vabam ja vähema põdemisega. Isegi huvitavam kui meestega, sest jagada on rohkem.

Õnneks on nõnna, et mida vanemaks, seda rohkem tekib selliseid naisi, kes on iseendaga rahu teinud, jalad maha saanud, tasakaalu leidnud ja keda mu Puhhi Tiigri tüüpi traumeeriv optimism enam väga ei väntsuta. Ja mul on sellest tõeline rõõm.

Sest see tarkus ja tugi, mis naistel üksteisega jagada on, on nii suur jõud. Tunned, et lülitasid ennast mingisse ühisesse taru-ajusse, jagasid ja ammutasid hoidmiseoskusi. Hea tunne.

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

Kohati põhjustab ülevõlli eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju välja...