Saturday, December 31, 2016

Ligimeseaitamisest

Nojah, see heategevustegevuste laine jõulude ajal tõstis selle hea tegemise mõtte kuhugi kuklasse tiksuma, sest ma tabasin mingi olulise äratundmise iseenese head tegemise ajaloos, milles võib olla mingeid üldinimlikke jooni.

Ühest küljest olen ma head tegemise suhtes olnud algusest peale pisut kohmetu, mulle ei ole kunagi meeldinud selle eest ülearu tunnustada või kiita saada, see tundub kuidagi kohatu ja kui see tunnustamine ongi ootamatult mu peale juhtunud, ei tunne ma ennast üldse edeva või kõrvust tõstetuna, pigem vastupidi, häbeliku ja pisut piinatuna, et okeiokei, räägime nüüd millestki vähemebamugavast. Mis on minusuguse tähelepanuhoora (no inglise keeles kõlab see sõna paremini...) jaoks küll päris üllatav seisund. Sellele lisandub ka soov mitte panna teist inimest kuidagi tundma, et ta on mulle (tänu) võlgu. Sellepärast püüan ma tavaliselt ka konteksti teise jaoks võimalikult kergeks kujundada ning ütlen selle asemel, et jätsin tema pärast kauaoodatud teatrietendusele minemata, et ei-ei, mul oligi täiesti vaba õhtu ja igav pealegi, nii et hoopis tema tegi mulle teene, et mulle tegevust pakkus.

Mida lähedasem on inimene, seda enesestmõistetavam on aitamine - teed ja ei oota mingit tänu, sest ... nojah, see sisaldub enesestmõistetavuse definitsioonis ilmselt. Ja õnneks on mu pere ja sõbrad niivõrd palju normaalsed eestlased, et ei hakka mind mingi tänutseremooniaga grillima. Parimal juhul viskavad mingi elegantselt debiilse nalja ja kõik on rahul. Sest kuna nende aitamine on enesestmõistetav, nad on minu hõim ja mulle olulised, siis see, et ma aitan, on minu isiklik otsus ja minu isiklik hinnang oma suutlikusele, ajale, muudele ressurssidele. Kui hinnang ütleb, et ei saa, siis ma ju ei aitaks. Kopsupõletikus ma ju ei lähe kellelegi appi puid laduma? Kui tulin, siis järelikult ise otsustasin, sain ja tahtsin. Ja selles otsuses sisaldub ka olulisel määral puhast omakasu: see inimene on mulle tore ja tähtis, ma saan temaga suhtlemisest nii palju positiivset, et see, kui ma teda selle juures aitan, on äärmiselt väheoluline. Mu hõimu kuuluvad sellised inimesed, kellega suhtlemine rikastab mind ka siis, kui ma peaksin öösel magusamast unest ärkama ja neile kuhu kuradisse appi sõitma. Või kuude kaupa amatöörpsühholoogi teenust pakkuma.

Ja seal ei ole isegi seda kaalutlust, et mina täna sulle ja ehk siis sina homme mulle. Ei, pigem lihtsalt - teen, sest mul on seda praegu tore teha. See, et minu hõimus on valdavalt sellised inimesed, kes mind vajadusel toetavad, on niigi teada ja elu on seda ka kinnitanud. See on olemuslik alus, mitte igapäevane tehing. Seega on mu head tegemise otsus ka tehingulistest kaalutlustest suhteliselt vaba.

See aitamiseotsus sünnib enamasti ikka sisetunde pealt. Näiteks annan ma laenugi ainult nii olulisele inimesele, kellele oleksin nõus sisuliselt selle raha ka kinkima. Kui laenuküsija sellesse kategooriasse ei tõuse, siis elan talle lihtsalt kaasa, aga vaba raha mul parajasti lihtsalt pole. Mis on ka puhas tõde. Raha laenamine on väga lihtsustatud näide, täpselt sama sisetundeseier liigub ka oma aja investeerimisel. Nii enesekeskne olen ma küll, et kui seier ütleb, et ma ei taha aidata, siis ma ei aita ja ei põe ka, sest mul on täieline õigus nii otsustada. See ei peagi olema potentsiaalselt terendav doonorsuhe, mille suhtes ma tänu elutervele isekusele siiski olemuslikult allergiline olen, see võib samahästi olla lihtsalt vales läheduseastmes inimene, kes sel hetkel ootab minult liiga palju. Igasugunegigi survestamine mõjub mulle üldiselt hoopis vastupidi, nii et see ka ei tööta. Nii, et kui otsus on ei, siis lihtsalt - nii on.

Ja kui see otsus on jah, siis võtan ma selle eest nii täiemahulise vastutuse, et kuigi minust olgu kaugel soov kedagi solvata tänu tagasi lükates, siis sisuliselt ei tunne ma sugugi, et oleksin selle ära teeninud. Ma ei aita (üldjuhul ja valdavalt) sellepärast, et ma ei suutnud "ei" öelda, ma aitan sellepärast, et mulle meeldib. Seega on ka küllaltki garanteeritud, et ma ei tee seda ju vähimalgi määral kuidagi enda arvelt, vastupidi, see on puhas rõõm. Kas selle eest, mida sa ise tahad teha ja mis sulle endale nii palju positiivset pakub, oleks üldse sünnis veel üle tänatud saada?

Friday, December 30, 2016

Puudutused

Oo, ma leidsin Ta üles, kui lahe!

Lihtsalt üks õpetaja, kellega (paraku õige põgusalt) kokku puutusin esimestes klassides, kui ma elust ja inimestest veel ulmeliselt vähe teadsin. Aga Ta oli nii eriline, et minu alaealisest ignorantsist hoolimata jäi see põgus kokkupuude meelde ja oli tähtis. Temas oli selline maagia/jõud/sära/teadmine/helgus, et mul on siiani vaimusilmas selged pildid, kuidas Ta klassi ees seisab ja naeratab. Metsikult ilus oli ta pealekauba.

Ja siis kõik need ooo-sosinad tema kohta, et viis last! tippsportlane! näitleja! mees surnud! ... mida kõike veel, mis teda tavalistest inimestest (või kasvõi normaalsetest algklasside vene keele õpetajatest, kui selline stereotüüp peaks olemas olema) eraldas. Pooljumal? Nõid? Aga need sosinad lisasid Talle lihtsalt veel salapära juurde, tegelikult oleks piisanud lihtsalt sellest, kes Ta oli. Sellest, et vene keele tunnis kustutasime tuled ja kuulasime vihma sabinat aknaklaasil. Või sellest, et Ta korraldas meie kooli kinoseansid ja aegajalt käisime tundide ajal hoopis väga häid filme vaatamas. Või sellest, et laulsime sõnade mehaanilise tuupimise asemel helgemate vene filmide laule ja sõnavara laienes hoopis teisel viisil nagu iseenesest. Või sellest, et Ta aegajalt rääkis meile selliseid asju elust, mida ükski õpetaja... nojah, ei pidanud kooliprogrammi kuuluvaks.

Kahtlustan, et mõjutas mind rohkem kui oskan arvatagi. Õpetajaid on igasuguseid. On tuhme ja töllakaid ja enamvähem normaalseid ja täitsa okeisid ja siis on mõned, kes inspireerivad ja siis on Aime Piirsalu, kõikidest stereotüüpidest, kastidest ja eeldustest nii imetlusväärselt väljas, et lisaks "Kapten Granti laste" venekeelsele filmilaulule jäi sellest ammusest põgusast puudustest minu tüveringidesse üks mu inimeseksolemise ideaalidest, targast, tugevast ja ilusast nõidnaisest.

Selline naine!


Monday, December 26, 2016

Jõulud nii nagu ise tahan

Mul on selline naljakas perekond, kus jõuludesse (või sünnipäevadesse või üldse muudesse pidustustesse) on suhtutud minimalistliku jahedusega. Sünnipäevakingi ikka saab ja üheskoos tordi söömine on ka okei, aga kõikvõimalikud hommikul üles laulmised ja muu sarnane on hilisemate suhetega sisse imporditud ja lastele valikuvõimalusena edasi antud, vanematesse põlvkondadesse pole need asjad olemuslikult kinnitunud.

See on selles mõttes lahe, et ei riputa kaela mingisuguseid ootuseid või aastate jooksul kindlakskujunenud traditsioone, mille täitmist minult eeldataks, ilma et ma ise oleks jõudnud ära tunda, kas see meeldib mulle või mitte. (Muidugi, teisest küljest, võibolla olen just ilma jäänud rikastest pererituaalidest, mis elu mõtestavad ja tähistavad. Aegajalt olen selliseid kõrvalt näinud, mõnikord kerge imetlusega hinges, mõnikord kerge hämmastusega, aga mida ei ole, seda ei ole.) No igatahes, nii on mul harukordne võimalus ise midagi nullist rajada vastavalt sellele, mis tundub hea. Näiteks on kuuseoksad head, ideaalis oma maakohast oma kuuskede otsast toodud oksad. Puu mahavõtmist tõkestab minu peas ürgne sisetunne, et see ei ole eriti hea mõte. Kuigi tunnistan, et laste jaoks on viimased aastad sedagi tehtud - sest neile on see tõesti väga oluline, nad teevad ise täiesti vabatahtlikult kuuseehteid ja siis me mõnikord õhtuti spontaanselt laulame kuuse kõrval suure kott-tooli peal ja see on täiega lahe. Üldse mitte jõululaule muidugi, kuigi sekka vahepeal neid ka.

Küünlad on head, mul on väga erilised küünlad ja ma olen enda jaoks süvitsi mõtestanud nende perioodilist põletamist, nii et see on omamoodi riituseks kujunenud. Kaminatuli on ka hea, sellest tekib palju ehedat soojust.

Head on pikad rahulikud päevad, kus saab perega kodus olla ja teha ainult neid asju, mida tahad. Mingid töökohustused on edasi lükatud ja isegi ei häiri. Oma perele jõululõunasööki teha on ka tore, sest me teeme seda mitme põlve peale koos ja kokku saab täpselt paras. Natuke kingitusi teha on tore ja koos lastega käia poes, et nad saaksid üksteisele väikeseid kingitusi teha, on ka huvitav, sest nad on selles nii lahedad. Me ülejäänud eriti stressama ei hakka, kingime lihtsaid asju.

Valgustandev kitseke akna taga on armas. Ühel korral viitsib ka natuke piparkooke teha, peamiselt lõhna pärast. Ja siis meeldib mulle jõulude ajal kududa, see on selline naljakas aeg. Tavaliselt suhtun ma kudumisse õõvastava leigusega, aga siis, kamina ees, "Game of Thrones´i" vaadates ja hõõgveini nillides tundub see kuidagi asjakohane. Jaaaa... hõõgvein. Muidugi, see ka. Iseenesesse olemise ja oma lähedaste lähedal olemise mõnus aeg.

Võibolla oleks mul raskem jõule nautida, kui mul oleks mingid rakmed ette kaela riputatud, võibolla on mul vedanud, et saan valida selle osa jõulust, mis mulle meeldib. (Aga võibolla on vale mõtteharjumus headele asjadele oma elus ainult välisest maailmast õigustust otsida?) Aga kõige selgrooks jõulude mõnusa olemise sees on see päris elevus ja sügav rõõm sellest, et nüüd lõpuks ometi hakkab iga päev natukenegi valgemaks minema. Tõesti, on, mida tähistada.

Friday, December 16, 2016

Inimlikkus on nii habras

Õnn on uskumatult mitmetahuline ja keeruline asi. Inimlikkus niisamamoodi. (Minu vaatenurgast on nad suurel määral seotud pealegi.) Kuskilt lendas mööda üks laul, mis ütles, et kogu meie elu on nagu küünlaleek tuules, nii et miks üldse selle elu osade hapruse üle eraldi halada.

Ometigi! Ometi tahan ja julgen ma oma äärmise kübemelisuse suurt tõenäosust teadvustades siinkohal värisevate põlvedega kosmosele vastu põrnitseda. Kuradile!

Mida inimlikum olla, seda valusam on. Seda ühtaisatki Aleppo videot ei suuda ma lõpuni vaadata, need emotsioonid raputavad jõhkralt kümnesse. Mul lähevad silmad märjaks mingi suvalise lehesaba surmakuulutustegi peale, kus keegi läks varem kui võinuks... Niigi on, et mida rohkem kalleid ja lähedasi, seda rohkem on hirme. Enda pärast ei oska niiväga kartagi, mitte, et ma vähemväärtuslik oleks, lihtsalt tunnen oma suutlikkust õnnelikkusetasemele tagasi taastuda, aga - et ikka nendel ometi kõik hästi läheks. Või kui vahepeal ka halvasti, siis mitte liiga halvasti; kui, siis ainult hoiatavalt halvasti, mitte vigastavalt halvasti. Seda kogemust, et kui oli kellelgi väga olulisel teises Eesti otsas väga halvasti, siis tekkis mul ilma igasuguse loogilise põhjuseta tõsine paanikahoog kõikvõimalike huvitavate vaimsete ja füüsiliste nähtudega ja ma korraga lihtsalt teadsin, et temaga on asjad halvad, seda kogemust ei unusta. No jutte võib ju rääkida igasuguseid, et ennast põnevamaks teha - nagu mingid sensitiivivõimed või nii, eriti edev. Aga kui sa väga täpselt mäletad seda, kuidas ühel hetkel käis mingi klõps, järsku oli raske olla, õhk hakkas otsa saama - päriselt - ja kuidas täiesti lambist, aga sügava teadmisega oli vaja 112-st liiklusõnnetuste kohta küsida ja kuidas sai ennast vaevatud sellega, et kuidas sõnastada sõnumeid, et need ei tunduks täiesti lambist napakad, kui inimesega näiteks peaks kõik korras olema, mis ju eeldatavasti alati ka nii on, aga et ta siiski võtaks ja helistaks ja ütleks, et temaga on kõik korras. Siis saadad "ei taha teda nii kiirel hetkel segada" kuradile, võtad ja helistad - ja ta ei vasta. Püüad endale välja mõelda tuhandeid võimalusi (unustas telefoni maha, on saunas, treeningul, vetsus, metsas, puu otsas), miks ta vastata ei saa, aga samal ajal TEAD, et see pole nii.

Ja siis, peale ei tea mitmendat vastamata kõnet helistad sellele õigele sõbrale, et ta oleks toru otsas ja räägiks sinuga, sest muidu lähed ilmselgelt lihtsalt peast lühisesse. Kui sa olid iseendaga kõige selle juures, eriti, kui sa olid iseendaga nende kauaoodatud telefonihelina peale vahele jäänud südamelöökide juures ja siis selle otsuse juures võtta vastu see kõne ja kõik, mis seal tuleb, sest sa tead, et see pole mingi lihtsalt juhuslikult helistav sõber või kasvõi telefonimüügiagent, vaid, et see on SEE kõne. Sa mäletad siiani neid kolme meetrit telefonini, puuduvat hapnikku õhus, sest helistatakse tema numbrilt ja sa oled umbes fifty-sixty kindel, et helistajaks ei pruugi olla ta ise -  siis sa tead, et seda lugu ei ole ilusamaks räägitud, see oligi päriselt ja iga selle minutit oligi nii painavalt raske läbi elada.

Napilt lendas mööda. Õigemini, päris mööda ei lennanud, aga kõik, millest saab taastuda, on köömes. See, kui rängalt ma teadsin, mis umbes 200 kilomeetri kaugusel kalli inimesega samal ajal toimus, lihtsalt näitas nii veenvalt, kui haavatavaks inimlikkus mu teeb.

Aga mida inimlikum olla, seda õnnelikum on, sest just needsamad inimesed, kes mind nii kuradi-kuradi haavatavaks teevad, teevad mind ka uskumatult õnnelikuks.

Täna rääkisime isaga õhtul mitu tundi, väärtustasin iga minutit. Tegelikult oli see suhteliselt loba, aga me räägime korraga umbes kolmel tasandil ja ainult esimesel tasandil on loba.

Mida inimlikum olla, seda haavatavam/valusam/õnnelikum on, aga milleks üle mõelda, sest elu on küünlaleek tuules nii ehk naa ja see, mis sinust alles jääb, on armastav puudutus kõigi nende teiste hinges.

Ainult, et miks see inimlikkus nii paljudes nõnda habras on?

Saturday, December 10, 2016

Ise mõtlen üle

Täitsa totter lugu, kui palju ma olen ühe konkreetse suhte kallal ajusid võimelnud. Eks ta natuke selline punnseis on, kuna minema jalutades kaotaks ma palju kõike muud, mis mulle väga meeldib, siis ühest küljest peangi pusima, et see sujuma saada ja et need okkad mind ootamatult õrna kohta ei torkaks ikka ja jälle. Teisest küljest see pidev asjaga tegelemine võibolla just vastupidi - võimendab kõike üle.

Tegelikult, naljakas tunnistadagi, mulle lihtsalt ei meeldi, kui ta ennast kehvasti tunneb põhjusel, mis tegelikult pole nii. (Siinkohal jälle - mis õigust on mul sekkuda ja öelda, et see arvamus, mis tema peas minust on, on tema jaoks kuidagi vääram kui see arvamus, mis minul endast tema suhtes on. Sest kuigi ma ennast tunnen natuke paremini kui tema mind tunneb, tunneb tema ennast jälle paremini kui mina teda tunnen ja tal on absoluutne õigus pidada nõmedaks asju, mille peale mina ei tulegi. Või noh, niipalju, kui tema peas on näiteks teadmine, et ma tahan talle halba, ja mina tean, et nii see sugugi ei ole, siis kas on olemas võimalus, et see siiski on nii ja tema teab paremini? Tundub ebatõenäoline. Või kui, siis pigem nii, et ma ikkagi olen ohustav, kuigi täiesti tahtmatult, isegi suutmata praegu näha, mil viisil võiksin nii olla.) Kõrvalt vaadates ma tegelikult näen üllatavalt tihti ta väga toredaid omadusi ja pean tunnistama, et inimesena ta isegi täiesti meeldib mulle. Võibolla see süvendabki soovi, et ta ennast hästi tunneks.

Nii, et ma üritan ka mitte üle mõelda, võtta asju lihtsamalt ja keskenduda heale. Eeldades, et kuskil on mingi kommunikatsiooniviga, üksteisemõistmine ei tule lihtsalt, vaid nõuab suuremat kannatlikkust. Ja see on ka okei.

Tegelikult on asi kinni lugupidamises, nagu ühe hea sõbraga arutatud sai. Kui on lugupidamine, siis on mõistmise ja aktsepteerimiseni lihtne või, nojah, vähemalt võimalik jõuda. See vestlus oli teatud mõttes valgustav hetk, sest jah, lugupidamine on kõige võti selles küsimuses.

Ilmselgelt ma väga pean temast lugu, hoolimata sellest, et ta on mind mõnedki korrad ebameeldivalt üllatanud, nii isiklikus skoobis, aga siis jälle teeb või ütleb ta midagi sellist, mis on nii ütlemata äge, nii suuremas skoobis, mis muudab isikliku hoobilt tühiseks, nii et lootust on. Tegelikult mingi keskmise taseme lugupidamine on mul inimese vastu algusest peale by default olemas ja kui edasine suhtlus annab infot, et ei ole lihtsalt minu inimene, siis selle taseme lugupidamist see ei puuduta ja kõik on viisakalt tüüne ja aktsepteeriv. Kui inimene selle lugupidamise ära lõhub, siis teeb see kogu suhtluse katki ja kui see lugupidamine on taastumatu, siis ei olegi eriti võimalust, et emotsionaalne ja hooliv suhe alles jääks. Lihtne näide endiste kallimate pealt, kellest ühega on sügav lugupidamine säilinud ja suhtleme teisel viisil, aga üksteist toetavalt edasi; teisega selle lugupidamise kaotasin ja mingit soovi suhelda ei ole ning seetõttu pole aastaid näinudki.

Eriti hull lugu, kui selline asi tekib töösuhetes. Õnneks ei kestnud see ületamatult kaua, õnneks läks ära tema, aga ma mäletan, kui äärmiselt keeruline oli temaga sundsuhelda. Nüüd on huvitav koht - kui lugupidamine on väga selgelt olemas, kas siis selle peale saab ehitada siira ja inimliku suhte ka siis, kui ei ole minu inimene?

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

 Kohati põhjustab patoloogiline eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju...