Mõnikord on nii selge

No tavaliselt on alati see kahtlemise koht ja Dunning-Krugeri efekti mõjust ei ole ma ka kaugeltki mitte vaba, isegi teadlikkus ei aita, aga mõnikord on nii lihtne ja selge, et nüüd sai küll valesti. Ja kui ma muidu lasen teistel võidelda ja jään ise pigem arutajate tagasihoidlikkesse ridadesse, äärmisel juhul võin oma mõtteid võitlejatele relvadeks kinkida ja tunda üllatust-rõõmu, kui neid rakendatakse ning need hästi töötavad, siis sellise selguse korral ei takista mind miski ka erialaste korüfeede seltskonnas öelda, et stop, kuulge, see oli küll nüüd päris sitasti.

See, millises vaikuses siis kuulatakse, on teatud mõttes müstiline kogemus. Võibolla selle pärast, et selgus, mille põhjalt need sõnad sünnivad, on selleks hetkeks nii suur, et iga sõna on täiuslikkuseni täpne ja sügavalt enesekindel.

Sest tegelikult ma tean. Ja oskan. Lihtsalt ma pole tavapäraselt võitleja, sest niiiiii palju erinevaid võimalusi on ja niiii palju erinevaid kohanemisviise on ja kui ma tean, kuhu ma tahan välja jõuda, siis sellest ju enamasti piisab, sest ma ei pea sinna välja jõudma ainult ühel võimalikul moel ning seda kogemust, et kui siht on teada, siis saab pidevates muutustes sinnapoole segamatult tantsida, lastes siis määramatusel määrata neid samme, sihti muutmata... jah, nii saab. Muretult, mängides, kaoses lulli lüües, uusi asju avastades, lollusi tehes, kui vaja. Ma pole mingi üle laipade mineja ja barrikaadidele tõusja, tihti on mul kohalejõudmise viisist niivõrd suva, et - võib nii, aga võib ka teisiti, lihtsam on muuta meetodit kui sellepärast võidelda. Kohale jõuab nii või teisiti.

Ja enamasti meeldib mulle niiviisi minna: teisi julgustades, veidrate seoste üle nalja visates, lolluste tegemist nautides, kellukesi helistades.

Aga siis on need teised, sügava selguse hetked, kus nii ei saa.

Või noh, nagu tuletõrjekast peldikus: "Klaas purustada ainult äärmise häda korral". Stereotüüpide lugu räägib siinkohal seda, et narr ongi üks pagana tõsine roll ja kui asjad on nii kaugel, et narr kellukesed nurka viskab ja kuningasaua kätte võtab, siis on asi naljast kaugel.

Ägedad naised

Mul on viimasel ajal naistega vedanud, jumal tänatud, ja see läheb mulle täiega korda. Kunagi olin meeste suhtes vist lillelisem. Ilusatele, tarkadele ja tugevatele meestele andsin hoobilt äge-inimene-olemiseks kümme eelispunkti juurde, puhas ebavõrdsus (kuigi muidugi minu seisukohast äärmiselt praktiline ebavõrdsus, aga ebavõrdsus siiski).

Viimasel ajal, ilmselt tänu sellele, et elu on mind selgesti hellitanud ja ilusaid, tarku ja tugevaid mehi on rohkem kui ma parima tahtmise juures oma tiheda ajagraafikuga arvestades sihtotstarbeliselt rakendada suudaks, olen tundnud üha enam rõõmu ilusatest, tarkadest ja tugevatest naistest ning nendest erilistest hetkedest, kui maailmade kokkupuutepunkte jagame. Puhas rõõm. 

Üks neist erilistest säravatest olevustest jagas just äsja minuga oma vaimustust sarnase tunde üle ja see, et see on vastastikune, on veel eriti puhas rõõm. Veidi häbelikukstegev, aga väga eriline ja oluline ja lahe. 

Mu elus on ägedaid naisi, tõsiselt jee! (Tunne, mis on täiesti võrdne jõuluaegse kaminakuma ees võetud Shoti esimese legaalse single malt´i esimese lonksuga - et niigi hullult hea on olla, ja siis see tuline, ümmargune, selge, karge, suitsumaitseline kuum tuli, oeh...)

(Ja noh, kõik need ilusad, targad ja tugevad mehed, teie olete ka endiselt toredad, lihtsalt kuna defitsiiti ei ole, siis boonuspunkte ei saa...). 

Totakad toredad Facebooki postid

Enamasti on nad tobedad. Ma ei kujuta seda kapinuppu täpselt ettegi, kust otsast nad võetud on.
Aga üllatuslikult võib isegi sellest tundmatu kapinupu otsast võetud testitulemusest õigel hetkel kasu olla.

Just siis, kui olen magamatusest ja kergest haigusfoonist ja kohutavast kogusest tööst ja muudest tegemistest natuke udune.

Teatud mõttes isetäituv enesepilt, aga, pagan, just see, mida vaja. Sest kui kõik ülejäänu on puhas eneseprogrammeerimine, siis kui naeratus (milline imal mõte) reipalt hullumeelse irvitusega asendada, siis sellega ma küll samastun. Ignoreerides selle teksti ilmset mõtet hoida kangelaslikku naeratust näol kurbuse varjamiseks, leian, et oooo, nii täpselt mina, kõige sügavamas jamas olles aitab must huumor kõige paremini ja nii mutta pole maailm mind veel peaaegu iialgi (hah, paadunud optimist ka selles sõnastuses) löönud, et ma naerda ei suudaks.

No ja kuna naeratus ja irvitus on põhimõtteliselt sarnased, siis järelikult on kõik muu ka õige.

Pff, muidugi.

Jagatud rõõm

Raamatud on ikkagi nii isiklik elamus, sest see raamat, mida mina lugesin, muutub mu sõbra jaoks hoopis teiseks raamatuks ja nii saame me selle üle arutades sisulisi kogemusi võrreldes eelkõige üksteist paremini tundma õppida - ja näha uusi vaatenurki. Et.. hm... ongi võimalik, et see tegelane/asjade areng võib lugejale ka mitte meeldida.. No sellised asjad on huvitavad, aga pigem ratsionaalsed, analüütilised, abstraktsed - selline mõnus ajutoit.

No aga siis on see emotsionaalne side, mis raamatuga tekib, ja seda ei ole vajagi arutada, analüüsida, tükkideks lahti monteerida, see lihtsalt on, et oooo, ***, kuidas see mulle meeldib! SEE raamat. SEE tegelane.

Mõned raamatud on lihtsalt nii märgilised.

Ja sellise reaktsiooni üle on mul sügavalt hea meel. Mäletan, kui umbes 17 aastat tagasi ostsin Malazani esimese raamatu ja olin seda lugedes täiesti serva peal. Vahepealsete aastate jooksul olen seda sarja hoolega kogunud ja laenutanud ning tulemusena on mu esimeste väljaannete köited täiega räbaldunud ning mõned raamatud ikka veel kadunud, aga tühja sellest, sest ma olen saanud neid nii paljudele inimestele laenutada ja nii paljusid ägedaid inimesi kroonilise Malazanivaimustusega nakatada. Mis on paar kadunud raamatut sellega võrreldes?

No see esimene, see kõige räbalam, on ikka alles ja armastavalt kinni kiletatud-teibitud, peab veel paar nakatamist rahuga vastu.

Ja siis Sandman... See oli 1995 aastal, kui ma need koomiksid sõna otseses mõttes higi ja haige tagumiku arvelt ostsin. Korjasin Inglismaal maasikaid ja päevatöö raha eest sain osta järgmise koomiksi - mitte vihiku, vaid korraliku, kvaliteetse köite. Ja kui ma Eestisse tagasi tulin, siis polnud mul "välismaiselt vinget teenistust" ollagi, olid ägedad reisielamused, tagumik oli veidi vintskemas vormis ja kaks suurt kotti oli paksult raamatuid täis. Gaimani Sandmanid in corpore kogu kõige väärtuslikum osa.

Siiani loen ja siiamaani sügava heameelega nakatan valitud isikuid Sandmanipisikuga, aga ettevaatlikumalt, sest nende köitega on mul veelgi isiklikum side kui pudenevateks ümmarguste servadega lehtedeks loetud "Gardens of the Moon" raamatuga. Neid ei taha küll ühtegi kaotada. Ja siis see, kui minu Sandman kellegi jaoks tema Sandmaniks muutub, kuni tätoveeringuni välja, siis see on... lahe! Mingi väärtuse paljunemise värk.

Kiire on, aga ütlema peab

See on nii eriline tunne, et pean kirja panema, kuigi on kiire-kiire-kiire...

Läksin oma lemmikkohvikusse, et tunnike selle suurepärast õhustikku nautida. Jah, mul oli seal ka töö kaasas, aga kõik need pisikesed imelised detailid seal hellitavad mind ka siis, kui tööd teen. Või siis... tegelikult ongi ju see töö ka üks neist asjadest, mille olen ise valinud = mida tahan teha. Aga see selleks.

Teenindaja leti ääres naeratas, tegi küsimata mu lemmikkohvi ja pakkus just selle õige makrooni. Pilk ajakirjavirnale tõi meelde ühe valus-magus-naljakas-hullumeelse mälestuse, muusika meenutas teist samasugust. Märkasin lauda valides üht ema kahe tütrega oma värskeltpressitud mahlasid joomas - sügav empaatialaine käis must üle ja pani varbaotsteni naeratama. Üks vanem mees istus teise lauda, sättides oma tütre - või siis väga noore naise, mis on ka okei - mantlit paremini tooli peale, kui too neile teed tellima läks. 

Lugematud väikesed armsad ja hoolivad liigutused kõikjal mu ümber, inimlikkus ja lähedus selle kõige paremas mõttes, naeratused, puudutused, hetked. 

Ma lihtsalt tundsin, et kõik on hästi, ma armastan enamust maailma ja maailm armastab mind vastu. 

Ja makroon oli meeletult maitsev.

Torus on auk sees

Veider kurnatusetunne süveneb. Jah, ma olen suuteline täiesti adekvaatselt lugema mõttestatult, kuigi kergelt diagonaalselt 120 minutit järjest ca 5 lehekülge minutis erialast teksti ja sellele tagantjärgi asjakohaselt stuktureeritud analüüsi tegema. Jah, ma olen suuteline meelde tuletama kuu aega tagasi korraks nähtud maatriksit ja vastama küsimusele, mis nüüd sellest uuest X vaatenurgast vaadates seal muutma peaks.

Seega ei saa ma öelda, et mu aju 5 protsessorit isegi praeguses seisus kuidagi ülearu kehvasti esinevad.

Aga ikkagi on õhtuti selline "pea on betoonplokk, mille sees toksib üks säilinud ajurakk teisele SOS-koodi" ja kui keegi küsib midagi tapvalt keerulist, näiteks, et mis me õhtuks lastele süüa teeme, siis suudan ainult suud maigutada ja kalapilgul kaugusesse vahtida.

Või siis võibolla on see lihtsalt rõõm sellest, et masin töötab jälle täistuuridel ja nii ma siis lasengi ta töö käigus täiega üle. Üle iga võlli vähemalt viis korda. Just because l can.

No kas tasub?

Aga totaalne sügav kurnatus on küll juba mõnemat aega, vahel ikka lasen päikest peale ja vahel taastub, aga siis läheb jälle aina sügavamaks. Kuskil torus on auk sees, nii et pealekallamisest ei piisa.

Kui süsteem ei toimi, tuleb süsteem korda saada, sest lisaks sellele, et elu peab põnev olema, peab elu ka mõnus olema.

Jällegi, ei saaks väita, et seda poleks üldse - asjaolusid arvestades on elu lausa mõnus, nagu kamin-ilusad-mehed-armsad-lapsed-pits-viina mõnus.

Väsinud olen lihtsalt.

Veider võrdsus

Märkan olukordi, kus vanemad on oma laste vastu absurdselt hoolimatud.

Märkan olukordi, kus lapsed on oma vanemate vastu absurdselt hoolimatud.

Kui mitte muu, siis selles veidras võrdsuses on midagi, mis paneb mind aegajalt inimestest küllastuma, ja seda mitte ülerahuldatud, vaid pigem kurval, võõrastaval, pettunud moel, vajadusest eemalduda, tundest, et tõesti on kõrini.

Õnneks märkan olukordi, kus vanemad on oma laste vastu mõõtmatult hoolivad.

Õnneks märkan olukordi, kus lapsed on oma vanemate vastu mõistvad ja hoolivad.

Õnneks on inimlikkus enamvähem tasakaalus, see annab lootust, aga ei tee sita talumist oluliselt kergemaks.

Maailmaparandus ja naiivsuseplahvatus

Eelneva postitusega seotud ja ajendatud järjekordsest uudisest, et laps liikluses surma sai.

Jah, muidugi ma tahaksin, et kogu maailm oleks turvaline, hea ja hooliv koht, et inimesed oleksid üksteisega õrnad, armastavad ja hoidvad, ja et õnnetusi ei juhtuks. Et keegi ei peaks südant murdma sellepärast, et kaotab lähedase ja kalli inimese. Et kõik saaksid elada õnnelikku, tasakaalustatud ja rahuldustpakkuvat elu - ja laseksid teistel samal viisil elada. Et lapsed oleksid hoitud ja kaitstud ja hoolitud. Et vanad ei peaks üksildust tundma. Et KÕIK oleksid hoitud ja kaitstud ja hoolitud ja ei peaks üksildust tundma.

Vaat sellist roosat mannavahtu tahangi tegelikult.

Loomulikult ma tean, et see polegi päriselt võimalik. Inimesed on selleks liiga vastuolulised ja erinevad ning lolle õnnetusi juhtub alati ikkagi. Ja tervet maailma päästa ei suuda mitte miski, isegi mina. Kuigi palun protokollida, et kui see oleks mu võimuses, siis ma kindlasti püüaksin.
Hoolimata sellest, et ma tean nii hästi, kuidas põrgutee on heade kavatsustega sillutatud ja ma tean ka, et ma ei tea, mis kõigi jaoks tegelikult hea on.
Hoolimata sellest, et olen puhas narri arhetüüp, mitte kuningas = see roll sobib paremini neile, kes ei näe korraga nii palju eri tahke = kes nii palju ei kahtle.

Aga kuna ma 99,99999% ulatuses pean võimatuks, et suudaksin kogu maailma päästa, siis ma lihtsalt teen seda, mis on minu võimuses. Kaitsen oma lähedasi, oma karja, ja hoian neid, kes on minu suutmise piirides. Ja kui sellest muutub mulle kallite inimeste elu paremaks, kui suudan ära hoida mõne halva nende eludes, siis olen ehk kogu maailma muutnudki kübekese paremaks. Tore lisaboonus muidugi, et muudan paremaks just seda maailmanurka, mis mu enese hingele kõige lähemal - kui praktiline.

Selle varjukülg seisneb selges piiritõmbamises ja valikute tegemises, kes kuulub karja ja kes mitte. Keda suudan hoida/kaitsta, keda mitte. Mitte, et mulle korda ei läheks - nagu öeldud, ideoloogilisel tasandil meeldiks mulle, kui kaitstud oleks kogu maailm ja kõik olevused selle sees, aga mingi sügav praktilisus ja selge arusaam oma võimete piiridest hoiab mind kogu maailma muresid enda õlule võtmast. See lihtsalt pole jätkusuutlik, on ennasthävitav ja parem teen head oma võimete piirides, kui põletan ennast mõttetult läbi ja ei tee sedagi.

Nii juhtub, et piire tõmmates aktsepteerin ka oluliselt kergemini neist väljajäänute õnnetusi
 - välja arvatud, kui õnnetus juhtub lastega. Oh. Suurtest eeldan, et nad suudavad end ise kaitsta, on piisavalt tugevad ja arukad. Ja kui ei ole, siis pole lihtsalt midagi teha, nõrkus/saamatus/elujõuetus täiskasvanu omadusena ei ole midagi, mida ma hindan. See, et lapsed vajavad kaitset, on aga minu maailmas nii enesestmõistetav. See, kui mõni neist olulisel hetkel sellest kaitsest on ilma jäänud, puudutab mind alati valusalt.

Võtted, mida ei tohiks kasutada

Ei ole tark mõte pühapäeva õhtul hakata põnevat raamatut lugema, no ei ole tark mõte. Eriti, kui plaanisin esmaspäeva varahommikul trenni minna. Hea, et enamvähem viisakal ajal töölegi jõudsin...

Aga seekordne põnev raamat ei olnud nauditavalt põnev, vaid painavalt põnev. Vastikult põnev ja mitte heas mõttes. Põnevus iga hinnaga, hmm... mulle ei meeldi, et selliseid võtteid kasutatakse - ja et see mulle nii tugevalt mõjub.

Seda raamatut lugedes avastasin lihtsalt veelkord, kui väga mind tegelikult häirib see, kui isegi väljamõeldud loos lapsed, eriti kõige pisemad ja abitumad, kuidagiviisi ohus on. See tõenäoliselt näitab, et mul on normaalsed liikisäilitavad emase olevuse instinktid ja et olen selles asjas puhtalt oma hormoonide ori, sest see, kui lapsed kuidagiviisi haiget saavad, keerab mu nii põhjani tagurpidi, mitte mingit ratsionaliseerimise võimalustki ei ole. Ma täiesti tõsiselt vihkan kõikvõimalikke filme ja raamatuid, kus laste ohustamist kasutatakse kui põnevust kerivat võtet - täiega, täiega vihkan. Seda enam vihkan, et see mõjub nii kapitaalselt, olen selle ees suht kaitsetu. Võimatu ennast selle mõju alt "välja mõelda". Eriti hull on, kui see oht on kuskil õhus ja lugu on samas nii põnev, et pooleli jätta ka kuidagi ei saa. Painav kogemus. Õeh.

Seekord päästis mind loo painavast lummast välja uni, mis ühel hetkel ennast enam edasi lükata ei lasknud. Korra juba välja tulnuna enam loosse tagasi sukelduda küll ei taha. Eriti, kuna lugeja on täiesti passiivne roll, ma ei saa loo muutmiseks midagi teha. Kui lapsed on ohus, siis tahab absoluutselt kõik minus võidelda ekstreemse piirini, et neid kaitsta - ja kui ma seda teha ei saa, siis lähen lühisesse. Ilmselt on see abitus osa sellest painest.

Häh, muidugi saan ma lihtsalt raamatu lõppu kerida ja saada kinnitust sellele, et ei, kõik korras, kõik jäid ellu, see on kergendus, aga see ei muuda oluliselt loo käigus läbitud kannatusi - ei tegelaste ega minu kui lugeja omasid.

Odav manipulatsioon, raisk, pinget kerida laste ohtu seadmisega. Üha rohkem kohtan sellist räigust ka filmides ja iga kord on see minu jaoks hea maitse piiri ületamine - tõesti, pinge ükskõik mis hinnaga. Ei ole mulle. See on midagi nii läbivalt olemuslikku, et "emalõvi" on liiga leebe väljend seda ürginstinkti pealt tekkivat totaalset raevu kirjeldamaks - emalõvi on ikkagi veel mingitki läbirääkimist võimaldav olevus. Reaalses maailmas olen lapsi ähvardavate ohtude / inimeste vastu absoluutselt ühene, sest isegi, kui olen sellele proovinud  mõistusega vastu töötada, siis olen saanud järjekordse kinnituse, et mõistusega tunnete vastu ikka piisavalt hästi ei saa, vähemalt selles asjas.

Jah, see defineerib mind. Korduvalt tõestatud. Olemuslik väärtus. Inimeste suhtes, kes on selle vastu minu sisemise äratundmise skaala järgi räigelt eksinud, lihtsalt lakkab minus igasugune empaatia, ükskõik kui filantroopsed-toetavad-inspireerivad-kaunisilmsed-trubaduursed-laiaõlgsed-eritiägedad ja muud midaiganes nad seni tundusidki. Sellest piirist edasi ei loe mitte miski enam. Nagu öeldud - see on mu olemuslik väärtus, midagi sellist, mida ma muuta ei saa. Ja miks peaksingi?

Mille kuradi pärast väärib järelmõtteid näiteks mees, kes sõitis lapsele otsa ja kadus sündmuspaigalt kummivilinal? Mida loeb see, et ta suutis mind sellele eelnevas elus kunagi seitsmel eri viisil õnnelikult üllatada? Panna õigel hetkel õiges kohas õige muusika? Olla neetult toetav ja andekas? See on umbes nagu võrrelda peotäit kullaterasid tuumapommiplahvatusega. Keda kotib? Peale seda valikut teda inimesena lihtsalt pole enam mu maailmas. Muidugi ma faktiliselt tean, et ta on olemas, faktiliselt mäletan neid kullaterasid ka. Ajus on ta olemas, südames mitte. Nii on.

Lapsi ohtu seadmise võtet kasutavad raamatud ja filmid on tõeliselt vastikud - eriti-eriti siis, kui on nii selge, et lugu võinuks üles ehitada ka teisiti. Kui ma kogemata tõesti hetkeks ka sinna vajuvasse liiva jalgupidi kinni jäin, siis see tõesti pole koht, kuhu tagasi hüpata. Mis siis, kui selline võte korraks töötabki ja lahtipääsemine võtab aega? Vähemalt oma lõplikku tähelepanu saan autorile keelata.

Elu jäljed põrandas

Meie perel on üks üsna omamoodi kiiks - ehitusteraapia. Seetõttu on mul õnnestunud elada enamus elust pideva remondi tingimustes. Ja mitte seetõttu, et remont venib, et see üks õnnetu sein on kolm aastat värvimata ja viimane liist ripakil - ei, vastupidi. Remondid toimuvad uskumatu kiirusega. Põrand, mille laudu paps hommikul ostma läks, on õhtuks pandud. Neid remonte lihtsalt on äärmiselt palju ja sagedasti, sest nii suures majapidamises on koguaeg võimalik midagi paremaks teha - või siis lihtsalt ümber teha. Elu mõjutab see mitmel viisil - no näiteks seegi, et pagana raske on üles leida üht nendest kümnest tuhadest raamatust, mis lisaks inimestele meie linna- ja maakodu asustavad. See, et raamat sai kaks aastat tagasi pandud riiulisse x, suurt ei päästa, sest tõenäoliselt on vahepeal ehitatud juurde suur hulk riiuleid ja raamatud on ennast maagiliste jõudude abil ümber reorganiseerinud. Raamaturiiulid meie majas toimivad mingil sarnasel viisil nagu Sigatüüka trepid.

Remondi suurmootoriks on muidugi mu isa, kelles on konsentreerunud sünnijärgse maamehe tohutu töövõime, 2 meetrit toorest jõudu ja väga hästi töötav insenerimõte. Visadusest ja järjekindlusest rääkimata. Millele siis aasta-aastalt lisanduvad kogemused on ammu ületanud "väga vilunud" tasemejoone ja jõudnud kuhugi "teab une pealt, kuidas ehitada sauna, seina, kaminat ja tugitooli - ja on ehitanud neist enamuse."

Nii ongi meie maaresidentsis üheks "suveprojektiks" kogu talukomplekti laastukatused, muuhulgas jõudis valmis ka suveköögi ja lastemaja, aga, nojah, uue sauna ehitus jäi siis järgmiseks suveks. Neid ehituskihte jätkub meie kodudes nagu puutüves aastaringe.

Ning kõiges on oma hing sees. Lisaks on käsitöös mõned konarused või ebatäiuslikkused, mis teevadki asja lahedaks. No näiteks on mu magamistoa laes siiamaani näha see koht, kus isa laudade peitsimise pooleli jättis ja jalgpalli vaatama läks - no ja ma ju rääkisin talle, et kui ta tingimata tahab ise teha, selle asemel, et mind ära oodata, tehku laudhaaval, mitte viis lauda korraga. Laudhaaval nimelt ei jää värvijutti, kui töö vahepeal pooleli jätad. Aga, ausalt, siiamaani on mul seda kerget värvilainet märgates soe tunne sees. Mitte see, et pagan, ma ju ütlesin, porin-porin ja nüüd on mul laes kümme aastat tagantjärge värvilaine, mida keegi teine muidugi nähagi ei oska, aga mina ju näen ikka, vaid see, et ooo! Minu! Issi! on nii inimlik ja siis soe ja hoitud tunne sellest, et see üheskoos tehtud töö sellisest väikesest naljakast märgist ikka ja jälle meelde tuleb.

Ema siis muidugi ohib jälle natuke peale suuremat ehitusmaratoni,  koristab järgmise kihi betooni- või puidutolmu kokku ning katab mõne visuaalselt vähemõnnestunud teose hädapärast päästva tekstiiliga. Aga ausalt öeldes on ta oma vaiksel "märkamatult" inspireerival viisil ilmselt ka üsna paljude ehitusideede taga.

Ja mulle ka meeldib! Täiega! Nojah, betoonseina lõhkumises ei ole ma siiski nii tulemuslik kui isa, kuid 4-5 tundi labidaga maad kaevata järgmise vundamendiaugu jaoks on puhas lust. Järgmised viis tonni telliseid ümber laduda - tänan! Lihased ruigavad rõõmust ja maailm laseb ennast heatahtlikult luua. Või siis kõikvõimalike esemete peitsimine, värvimine ja lakkimine. Ühe tööobjekti kollektiivsel remontimisel märkasin, et hmm... ma vist tõesti oskan seda asja - mis objektid teibiga üle tõmmata, millise töövõttega värviservadesse teip nii sättida, et oleks mugav ja pärast ilus; millise pintsli või rulliga millist otsa värvida, kui mitme kihiga katta. Mitte, et ma nüüd mingi professionaalne maaler oleks, aga ma olin kõiki neid asju nii palju katsetanud, netist lugenud, värvipottidelt sõrmega järge ajanud, et mingi kindlus ja asjatundmine on tekkinud.

No ja see on nii mõnus! Selline sügav ja tõeline loomingupuhang. Istuda, tass kohvi käes, poolvalmis (või vahelduseks jälle poolvalmis) ruumis ja ette kujutada. Milline värv siia sobiks? Millise viimistlusega põrandalauad üle lasta? Kuidas ehitada sinna need kapid ja riiulid, et need oleksid perfektselt mugavad ja vastaksid tuppa siseneva inimese igale käeliigutusele. Ja _kui_ seal on kast, siis kui palju jätab see ruumi kapiuksele? _Või_ peaks seal ruumi säästmiseks olema lükanduks?

Ja siis võtta ja need mõtted ükshaaval tegelikkuseks luua. Kõigepealt joonistada. Mõõtudega mängida. Siis käia ja osta kogu materjal kokku, laudadest viimistluseni. Siis nokitseda, katsetada, nühkida, lihvida, lakkida.

Mingeid lambikupleid olen ma katsetades ja katsetades teinud viis tükki, enne kui tehnika kätte sain, mingid omad trikid juurde lisasin ja täpselt õige õnnestus.

Milline rahuldus! Ja iga kord sellest esemest mööda minnes meenub kehas see väike loomiserõõm ja rahuldusetunne. Isetehtud keskkond on täielik loomerahulduse salvesti, järelikult.

No ja nüüd jõuan asjani ka - meie kodupõrand sai kunagi kümme aastat tagasi koos isaga tehtud. Tema pani lauad, meie lihvisime ja õlitasime. Õlitamine on mõnus neegritöö, kuivadesse laudadesse läheb seda õli ikka ämbriga sisse - ja siis tuleb seda sinna toore jõuga veel sisse lükata, mõnes kohas aitab masin, aga mõnes kohas peab käsitsi tegema (tere tulemast, seljalihased), ja siis peab seda ahviarmastusega poleerima, et läikivat ebaühtlast kihti peale ei jääks. Mäletan, kui heledad ja siledad need lauad siis olid, lõppkokkuvõtteks käisin nad ju viimase poleeriga kõik, ükshaaval, suure hoole ja armastusega käsitsi üle. Iga sentimeetri.

Väga ilus tuli.

No ja nüüd sai tehtud üle hulga aja suurem üleõlitamine. Võtsin mitu õhtut selleks, et kogu põrand uuesti läbi töötada. Masinat ei hakanud seekord võtmagi, käsitsi on täpsem. Saigi mitu õhtut ja pool ööd takkaotsa põrandal roomatud, laudu õlitatud ja silitatud ning see oli pagana põnev. Neist toona nii siledatest ja puhastest laudadest oli päris palju välja lugeda. Tean, kust pärinesid enamus sügavamatest täketest; märkasin suure koera küünte jälgi - ja suure kassi küünte jälgi. Meenus koht, kuhu olin raske vaasi pillanud - ja miks (kerge nukrusevari). Selle nurga vajutas põrandasse sisse vanema tütre beebivoodi (jälle hetkeline meenutus nendest (unistest ja) armsatest aegadest). Tolle nurga põrutas lauapinda vana diivan, kui selle esimest korda tuppa tassisime - ja nii lõputult edasi. Lasin sõrmed üle tolleaegse töö ja vahepeal elatud elu jälgede. Lihvisin mõned teravamad nurgad ühtlasemaks, aga maha ei raatsinud midagi kustutada, ja hoolitsesin põranda jälle üle. Koos kõigi elujälgedega. Minu isa pandud lauad. Meie tehtud jäljed, õnnelikud ja kerged ning kurvad ja rasked läbisegi, aga kokku just õiged, kokku ilus ja hea.

Mingil sarnasel viisil on ehitamiste aastaringid ka meie maakodus, aga seal on põlvkondi palju rohkem - vanavanaema käsikivi, vanavanavanaisa ehitatud maja, vanavanaisa ehitatu ja istutatu, vanaisa... ja isa... ja ema ja minu. Sellepärast ongi seal aianurgas kiiges istuda ja seda kõike sisse hingata sügavaim meditatsioon, mida seni olen kogenud.

See, kui suur, armastav ja rahuldustpakkuv looming on ehitamises, on lihtsalt... rõõm. Ma ei ole koristamises just ülearu osav, ma ausalt parema meelega ehitaks või teeks remonti - selle jäljed on jäävad kauemaks ja rõõmustavad hinge palju pikemat aega pealegi.

Naised on hullud

Ühesõnaga. Kõik need leebe mõtteviisi õpetused, eksole, ürgse mehe ja naise leidmised, mantrad ja tantrad - midagi neis kindlasti on. No peab olema, tunnen väga arukaid inimesi, kes on neid eneses ja ennast neis leidnud. Aga. Aga!

Nomaisaa, lihtsalt, kui kuskil seal energiate lennutamises tuleb jälle mingi selline jutt, et "olgu nende kaasaegsete rollidega kuidas on, aga kodu energia loob naine ja nagunii te koristate viis korda kiiremini kui mehed..."

Minge perse, palun!

/Ja "palun" sellepärast, eksole, et ma olen ju naine ja seetõttu oleks sünnis olla viisakas. Palun väga, ma võin vabalt ka viisakas olla. Tänan./

Või siis, et: "Uudishimu, arusaam maailma asjadest ja julgus on maskuliinsed omadused ja neid evides muutub naine maskuliinsemaks ja tänapäeva põhihäda on see, et naised on liiga maskuliinsed ja seetõttu on nad ise ka õnnetud /-/ kui mehes tekib hirm, kui ta kaotab huvi asjade toimimispõhimtete vastu või  vaimse selguse, siis on ta nagu naine /-/ Kui naine on maskuliinne, siis ei ole ta tõeliste meeste jaoks atraktiivne jne jne"

Mis ma sinna parata sain, et seda kuulates läksin üleni pingesse nagu saaki märganud tiiger, see on mingi selline spetsiifiline pinge - kogu keha on fookuses ja keskendunud, ma otsin seda õiget hetke ja seda õiget sõnastust, et õrna ja naiseliku, see-eest kõlavalt kandva häälega täie süütuse ja alandlikkuse juures küsida, et kas ta tahab sellega öelda, et tõeline naine peaks olema apaatne, arg ja rumal, või ehk on ka sellel arhetüüpsel "tõelisel naisel" positiivseid omadusi? Või miks peaks naist defineerima läbi stereotüüpsete halbade iseloomujoonte ja tõelist meest sealsamas kõrval läbi positiivsete? VÕI ehk võiksime kaaluda võimalust, et uudishimu, julgus ja arusaam maailmast on üldinimlikud iseloomujooned, millel on nii naiselik aspekt kui mehelik, sest ausõna, ma näen võimalust, kuidas uudishimu võib ikka väga naiselik olla, samuti on tõelisel julgusel mitmeid üdini naiselikke aspekte, rääkimata siis maailma asjade mõistmisest. Või et mis on tema seisukoht selle suhtes, et vaimse võimekuse pidavat lapsed pärima valdavalt emalt, kuid tõelise naise roll on olla rumal?

Ja ma tundsin samal ajal, et daaaa, tõesti, ma ilmselt ei ole ikka piisavalt pehme, tüüne ja malbe, sest nii suurte lolluste eest ei valmistunud ma mitte lugupidavalt väitlema, vaid sättisin ennast üleni valmis rünnakuks. Täiesti juhuslikult sain teadlikuks sellest, mida mu keha teeb. See oli põnev.

Aga häh, selline suhtumine on tõesti megaloll, ükskõik, millises supis seda siis tahetakse sisse sööta: traditsioonilised soorollid, mehed ju ei sünnita (ja seepärast on loogiline, et naised peavad kodutöid tegema), kui oled kuidagigi intellektuaalselt ambitsioonikas naine, siis mehed sind ei taha ja kohe kasvavad vuntsid ka (mis on täielik jama, elu tõestab pidevalt vastupidist), tõeline naiselik energia on rumal, ilus, passiivne ja ideaalis suurte tissidega, kuid muidu väga saleda kehaga.

Sellised mehed/naised lihtsalt tunnistagu ausalt, et põhimure on selles, et ise ei ole piisavalt tark või tugev või julge ja siis ei jäägi muud üle, kui elu eest võidelda selle eest, et need naised, kes seda jällegi on, oleks kuidagi sotsiaalse punnseisu tõttu vaoshoitumad või vähemalt saaksid selle eest kuidagi karistatud.

Ja kuna selline suhtumine on lihtsalt NII väiklane, siis jääb mul ainult kaasa tunda. Seetõttu jättis tiiger seekord ka päriselt ründamata - kui mees väidab midagi sellist, siis ei pea ma teda kuninglikult lolliks tegema, las ta siis mängib oma liivakastis, äkki teeb kellegi õnnelikuks, lihtsalt... kahju temast.

Teisalt, kui keegi saab oma murest üle vale ravimeetodiga, siis kas ei lähe midagi muud lootusetult paigast ära? Veendumus, et naise tõeline roll on olla rumal, apaatne ja ilus, võib olla selline maailmavaade, mis tõesti võib põhjustada ulmelisi uusi hädasid.

Kolmandaks: minu tõde ei ole tingimata parem kui tema tõde hoolimata sellest, et ma juba nägin ette, et vaidluse loogilised punktid võtaksin enamuses mina. "Vaimse guruga" jüngrite kuuldes vaidlema hakata... on küllalt tõenäoline, et keegi peale mu enese ei märkagi, et mul võib mingi point olla ;)

Koomilise vastuolu koomiline vastuolu

Ma saan ise ka väga hästi aru, et kaks viimast kirjet on omavahel täiesti vastuolus. Ja arvestades ühe pealkirja, on vastuolu eriti koomiline... Esimeses ütlen, et kui inimene on ikka akuutselt loll, hoolimatu ja väiklane, ning kui ma tema juurest mitte kuidagi minema ei pääse, siis võib juhtuda, et malbe kannatamise asemel asun oma vaba isikuruumi piire maha märkima. No ja teises ütlen, et izzzand, kuidas inimesed küll võivad minuga kohtudes mind liiga jõuliseks pidada ;)

Okeiokei... tõesti, võibolla jah...

Ainult, et tavaolukorras olen ma vähemalt enda arvates lahke, leebe, malbe, kannatlik, ei lähe hullult emotsionaalseks ja lasen teisel inimesel olla. Ja see kuri kirje tulenes olukorrast, kus keegi oma absurdselt pimedat jõhkrust vägisi verbaliseeris ning mul polnud sel hetkel võimalik minema jalutada. Ja isegi siis ei öelnud ma talle, et ta on loll, vaid kannatasin ära, keerasin kõrvad sissepoole, ümisesin tasakesi midagi positiivset ja lihtsalt tagantjärgi kirjutasin blogisse, et ma ei välista, et võiksin sellises olukorras okkaliselt käituda. Kohapeal olin lihtsalt vait. Polnud minu võitlus. Polnud küüsi või küünlaid väärt.

Aga eks ma mõtlen selle peale, et kuidas ma saan sõbralikus vestluses osalevale inimesele jätta "liiga jõulist" muljet, kui räägime asjadest, mis mulle meeldivad ja inimestest, kes mulle täiega meeldivad. Kas on midagi, mida ma kahe silma vahele jätsin? Midagi, mida oleksin tema heaolu toetada soovides teisiti võinud teha?

Kui ma selle välja mõtlen ja kui see on midagi, mis eeldab, et ma oleksin vähem mina, vaid hoopis keegi teine, siis muidugi ei ole midagi teha. Seda ei tasu teha kõige lähemategi inimeste pärast, suvalisest juhututtavast rääkimata. Inimestele meeldida on TORE, aga seda vaid siis, kui meeldin selle eest, kes ma päriselt olen, mitte selle eest, kes ma püüan nende jaoks olla - see aeg on õnneks üsna ammu selja taga.

Ehk siis, kui see on midagi, mida võin iseenese autentsust säilitades kergesti teha, siis on tore tulevikus olla sellevõrra empaatilisem. Ja kui see meeldimatus on kinni teise eelduses minus näha kedagi, keda ma ei ole, siis lepime sellega.

Koomiline vastuolu

Olen mitmest allikast kogenud, kuidas inimesed peavad mind "liiga jõuliseks" ja see tuleb mulle alati üllatusena, sest ma ei oska iseennast sellisena näha - kuigi see võib asjaolusid analüüsides ju tegelikult loogilisena tunduda.

Ainult, et sisimas ma tean liigagi hästi, kui kerge on mind panna kahtlema, et kas ma ikka olen kõike arvestanud; kui kerge on mind ebakindlaks muuta juba puhtlihtsalt ainult selle väitega, et "aga see võib olla hoopis teistmoodi". Ja pealegi annan üsna kergelt teistele inimestele järele juba kasvõi sellepärast, et enamuste asjade puhul ei ole minu nägemus mulle üldse nii oluline. Ok, teeme nii, nagu sina tahad, nii saab ka. Sest tegelikult saabki. Mul on suhtkoht suva, et kas silku süüa saba ees või pea ees, kui keegi teine sellest pisiasjast õnnelikumaks saab, pealegi.

No ja siis ongi nii naljakas, kui öeldakse, et ehmatasin kellegi ära, et olin liiga jõuline. Ehh, kui nad vaid teaks ;) Liiga jõuliseks muutun ainult tõsistes kriisiolukordades, aga viimane selline juhtus juba aastaid tagasi.

Aga vähemalt on hea teada. Hm, ega see, et ma kõrgetel kontsadel 190-nele lähenen, olen punase peaga ja räägin asjadest kirrrrrglikult, kuidagi seda kuvandit ei mõjuta? Heh. Pff. Noh :) Jah. Nojah siis.

Kuidas kuvandada seda, kui suur respekt mul tegelikult igaühe isiklike valikute vastu on?

Vaimse põlguse küsimus

Mul lähevad sundolukorras, kus peaksin suhtlema inimesega, keda mingil olemuslikult vääramatul põhjusel põlgan, lihtsalt süsteemid rikki. Lausa veider, kuidas ma sel hetkel ei suuda isegi viisakat nägu teha. Siis on kõikide asjassepuutuvate tüüne päevarahu säilitamiseks hädavajalik, et mul oleks võimalus kiirkorras lahkuda.

Võeh.

Väkk-väkk-väkk. 

Jällegi see tuule ja tule teema: kui minema ei saa lennata (mis on eelistatud esmavalik), ei ole välistatud, et võtan leegiheitja, et olukorda lahendada, kui hingamiseväärilist õhku väheks jääma hakkab.

Muidugi ei ole mu esimene valik oma põlgust neile näkku plahvatada, sest inimesed on erinevad ja kuni ei ole vägivaldselt ohtlikud, olgu nad siis... sellised... Aga mul peab olema võimalus värskesse õhku lahkuda, sest muidu muutun ma ise vägivaldselt ohtlikuks. Esialgu rakendub leegiheitja ilmselt puuduva ukse tegemiseks või mind muul viisil kinnihoidvate tegurite tuhastamiseks, aga kui see osutub võimatuks, siis mine sa tea. Ma ei ole kergekäeliselt vägivaldne, kuid ma kindlasti kehtestan endale vähemalt minu standardite järgi minimaalse vaba isikuruumi ning kui eemaldumine ebameeldivast osutub võimatuks, siis ma tõesti ei välista ebameeldiva eemaldamist.

Aeg on piiratud ressurss, minul on täieline vastutus iseenese heaolu eest ja ma lihtsalt olen akuutselt allergiline inimeste suhtes, kes suudavad samaaegselt olla lollid, väiklased, empaatiavõimetud ja vaimselt ebastabiilsed. Kõigile on parem, kui me suletud olukorda kokku ei satuks.

Klaas veini õhtul

totaalse väsimuse peale on nagu.. noh, nagu väga maitsev viinamarjamahl, sest olen kehas vaikselt undavast väsimusest niigi natuke pilves ja selle süvenemist ei tähelda.

See armastuse teema aina kerib peas - ma saan aru, see kõlab veidralt, et tunne ja kerib peas, aga no ma olen analüütik olemuselt ju, ajud on igal pool ees. Seega kerib, ja peas, nagu kruvi - on teatud korduvusi, kuid iga pöördega pisut sügavamal/ uuel tasandil.

Einoh, vaieldamatult on see miski, mida olen pidanud õppima, sest teekond algas sügavast üksindusest, milles võis ehk isegi mingeid üksilduse jooni olla perioodi lõpu poole, kuid mitte oluliselt. Ühel hetkel toimus mingi murrang, kookonist väljapugemine, aga kuigi printsi, hmm, tõepoolest, ühe tõelise Printsi suudlus selle Lumivalgukese ellu äratas, oli see olevus pigem nagu päeval printsess ja öösel sookoll, kahe näoga Jaana. Kõik hea ja ilus sirgus selle imelise puudutuse omaniku suunas, aga paljude teiste suunas paistis üsnagi teistsugune keegi, kes läbielatud valude viha maailma peale välja valas. Võeh, tõesti üks õudsemaid viise lapsepõlvetraumasid ja puberteeti 5 aastat tavapärasest hiljem läbi põdeda.

No et ühesõnaga, see algus ei tulnud mulle kergelt.

Ja siis, kunagi, kui olin esimese kättemaksuhimu süütute inimeste peale laiali laamendanud, hakkasin seda armastuse asja tasakesi õppima. Esialgu tundus mulle, et...

et armastus on lilled ja liblikad ja häbelikud jalutuskäigud ja tantsimine öö läbi ja pikad-pikad ootused ja Eriti Tähtsad Kohtumised ja silmavaatamised ja huulejooned ja vargsi püütud puudutused ja tõsise ajuraginaga leiutatud ühised hetked.

No siis veidi hiljem oli armastusega seotud nii seiklemine, seksimine, tabudevaba naermine, üheskoos mõtlemine, vaidlemine, rõõmuga pooleks nägelemine, lolluste tegemine, usaldav käest kinni hoidmine, edevus-uhkus üheskoos minemisest, mõistmise uudishimu ja mõistetud olemise luksuslikkus, ühise jõu tajumine.

Siis veidi hiljem oli armastusega seotud ka segadus ja võimuvõitlus ja valu ja lahkumise kurbus ja huntijooksmise tume sisemine sund. Kogemus, mis tunne on otsustavalt mitte suhelda, kuigi armastad, sest suhtlemine teeb teisele haiget ja ta ei soovi seda. Päevast-päeva kannatlik vaikimine, sest "nii on talle parem ja mina saan sellest kunagi, aastate pärast üle." Vastamata, ei, vist ikkagi liiga valusaks muutunud armastuse hääbuda laskmine võtab tõesti kaua aega ja väga palju vaikselt ja kannatlikult valutatud päevi.

Praeguseks on lisandunud nii tohutult palju lisanüansse, raske neid korraga kokku püüdagi. Midagi ehk siiski:

Lõputu kannatlikkus, kus hoolimise silda oli võimalik ehitada ka üle suurte valude, väsimuste, kaotuste. Kuidas isegi minu tulelohe kärsitust on võimalik aastateks taltsaks ohjeldada - kui ma väga hoolin.

Kogemus, kuidas lahustuda teiste vajadusi toites, neid hoides ja arvestades. Ning siis kogemus, kuidas seda täpselt tasakaalustada, olla samal ajal täiuslikult isekas, et "lahusest" jälle iseeneseks kokku koguneda. Kogemus, kuidas balansseerida jagamise ja iseeneseksolemise vahel.

Kogemus, kuidas jagada oma kõige salajasemaid muresid - ja olla mõistetud. Veelgi enam, hoolitseva käega sellessesamasse kuldsesse kuube mässitud (et oleks soojem ja mugavam) just nii inimlike vigadega nagu ma olen.

Andeksandmise oskus ja usk sellesse, et mulle ka andeks antakse.

Sooja, tugeva, kannatliku, targa, tundliku ja pühendunud tähelepanu keskmeks olemine on midagi sellist, mida ma ikka veel peaaegu iga päev pean käega katsuma, et seda võimalikuks pidada. Justnagu oleksin saatnud universumile tellimuse ja ta täitis selle veel palju paremini kui oskasin küsida. Nagu - päriselt? Ja just siis, kui olin ära õppinud selle, et keegi ei ole täiuslik.

Kogemus, kui pööraselt, uskumatult ilusaks võib muutuda midagi pealtnäha neutraalset.

Kogemus, kuidas armastuse nägu, kogu ja vorm võib väga palju muutuda, ilma, et sideme tähtsus väheneks. Uue näo leidnud, kuid mitte vähemsügavaid armastusi on mul õnnestunud hoida mitmeidki.

Kasvav. Arenev. Sügavamaks ja nüansirohkemaks muutuv kogemus. Kõik need kogemused, nad on nii  mitmekülgsed.

Tahan midagi öelda, aga veel ei oska. Lihtsalt hingan sisse ja võtan selle kõik vastu, olles samal ajal naeruväärselt õnnelik, et saan just omaenese elu elada. Olen ülbe metslane / olen pehme, taltsas ja hoitud.

Mõnikord ma teen rumalusi, aga

... mingid seosed muutuvad nähtavaks alles tagantjärgi. Mis ei tähenda, et vähem rumal tunne oleks, või noh, mitte traagiliselt ja piiritult, aga selline nihelev-piinlik, et muidu ju päris intelligentne inimene nagu, artikuleeritud ja puha, aga nüüd siis selline ämber.

Sellele järgnevat tunnet seletaks vist see viie protsessori jutt. Paralleelrajad, millest kunagi sai räägitud. Noh, et mu aju on enamvähem multitaskimise jaoks kokkupandud arvuti, kus on ca 5 protsessorit. 5 sellepärast, et mingil hetkel tuvastasin, kuidas suutsin mu kõrval seisva disaineriga projekti arutada, samal ajal suheldes telefonis kliendiga, samal ajal kirjutades e-kirja, samal ajal rääkides allhankijaga Skypes ja kui keegi taustal ütles "sada tuhat", siis oli mul selleks 1 protsessor vaba, et küsida, mis projektis täpselt. Disainer ütles, et ta jälgis juba hasartselt, et millises kanalis ma segast hakkan ajama, aga teatas siis pettunult, et olin igas kanalis adekvaatne - vähemalt jätsin sellise mulje. See oli muidugi uhke lugu ja ma pole kindlasti enam nii heas vormis kui siis, ütleme, et paar protsessorit kohe kindlasti enam täiel võimsusel ei tööta. Aga kui ajul on toitu ainult ühe jaoks, mis monotaskerite jaoks on ilmselt ideaalne seisund, siis minu peas hakkavad teised protessorid üsna kiiresti igavusest lollusi tegema ja laamendama nagu pärdikud.

Mis muidugi omakorda tähendab, et monotaskimine tuleb mul erakordselt halvasti välja. No olgu, ekstreemjuhtudel suudan tund-paar süveneda, aga siis hakkab nii igav, et... lollusi ja laamendama, nagu ülal öeldud. Tähelepanu hajub, vead tulevad sisse ja sealt edasi läheb aiva hullemaks.

Ning kõrvalnähuks on ka see, et faktidest ei jää suurt midagi meelde. Muidu kena inimene, aga mälu, näete, ei ole...

Hm. Nojah, protsessoreid on mitu, aga mälumaht nigel.

Nii, et panna mind rutiinset ja süvenemisteeldavat tööd tegema on umbes sama tõhus nagu kuulipildujaga põldu künda - no saab küll, kui ikka väga tahta, aga kas tasub ära?

Proovisin seda selgitust ühe sõbra peal, kes oli pisut hämmastunud, kui keset tulist vestlust teemal x, ütlesin ma täiesti seosetult, et aaa, muuseas, tead, ma mõtlesin välja, mida selle y asjaga teha, millest me vahetult enne x rääkisime. Lihtsalt - samal ajal kui üks protessor rääkis, ragistasid teised y kallal. Minu jaoks oli see huvitav, et see tema jaoks hämmastav oli, et vestlus-vaidlus-väitlemisega samal ajal on võimalik süvitsi muude asjadega tegeleda.

Aga tagasi tulles - kui ma olen mingi rumaluse teinud, kui üks protessor kiilub emotsioonidesse kinni, higistab neid läbi, häbeneb ja mõtleb, et nõme; siis samal ajal mõtlevad vähemalt kaks teist protsessorit, et oooooo kui huvitav. Miks ma sellise vea tegin? Miks ja millises kontekstis see täpselt viga on - subjektiivne, objektiivne? Kuidas oleks võinud teha? Kas tulevikus on võimalik seda viga ette näha? See on selline ratsionaal-analüütilis-loogiline, suht emotsioonivaba ajuragin, mis siis lahti läheb, ja see, et on piinlik, neid protsessoreid ei puuduta.

Ühesõnaga - kui ma olen olnud rumal, on mul samal ajal uskumatult huvitav.

A mulle lihtsalt ei meeldi

Keegi tark inimene ütles, et agar loll on kõige hullem loll. Ma võtaks ja täiendaks, et agar ja ennastimetlev loll on kõige hullem loll.

Mis on konksuga asi, sest positiivne enesehinnang on minu jaoks tihti nauditava suhte üks eelduseid, sest madala enesehinnanguga inimestega pikem suhtlemine on viiel veidral viisil kaldu ja tihtipeale rohkem jama kui asi väärt on. Ning hea enesehinnang on ometigi see, kuhu enamus ühel või teisel viisil püüdleb, üks hästi hakkamasaamise põhitalasid.

Ja nii lihtne on inimest, kes enesega hästi läbi saab, eneseimetlejaks siunata, kui süda parajasti täis on, sellises olukorras võib neid kahte asja omavahel kergesti segi ajada. Aga kuskilt läheb see piir, muidugi, kus terve ja ennast hoidev enesehinnang haiglaseks nabaimetlemiseks muutub. Öelda ei oska, kust täpselt, aga kui ette satub, võin ära tunda.

Nojah, jälle üks arusaamine, kinnitamaks tõde, et ükskõik mis asja äärmused on nagu ühe tagumiku kaks kannikat - murumadal enesehinnang on looduskatastroof, aga pime eneseimetlus on tema vahetus läheduses.

Nukruse asi

Nukrus tuleb aegajalt ootamatult kallale, justnagu põhjuseta - või siis äkki lihtsalt selleks, et rõõmuseisundit tasakaalustada. Hetkeks välja astuda. Hetkeks kasvõi ära minna, olla, nina iseenesesse, vaiksesse veerandtoonide maailma.

/kunagi ammu oli see rahutuse tunne - tunne, et mu praegune kogemus ei ole päris, vaid et olen selles lihtsalt külas - palju tavapärasem, lausa sissesurutud muster. Minekuvajadus ja esialgu suhteliselt süütuna tunduv vabadusevajadus võis tihtipeale muutuda minekusunniks, sõltumatuseorjuseks, pidetusevaevaks, kus pidi minema lihtsalt sellepärast, et minna, hoolimata sellest, mida kaotasin/

/aga kunagi ammu oli sellele rahutusetundele järeleandmine, uste kinnipanek selja taga, trepist alla-astumine-sellest-asjast-välja-uude-ilma, maanteel kulgemine, "But l still haven´t found what l´m looking for" soundtrack taustaks kumisemas, kunagi ammu oli see ka äärmiselt NAUDING. Nagu  sõõm värsket õhku umbsest ruumist põgenedes/

Mõnikord oli see minemine argus (lihtsalt jalgalaskmine, kui asi keeruliseks läks ja ei viitsinud, ei vaevunud, värske õhk tundus väärtuslikum, uuesti alustada oli lihtsam kui vana parandada... misiganes kergekaaluline põhjus), aga mõnikord oli see hoopis julgus. Julgus seljast maha raputada kõik see, mis enam tõesti ei toida, mis on lõppenud, otsa saanud, ammendunud. Tänuliku viipega lõpetada suhted, mis olid omal ajal ilusad, aga mis on hääbunud närvilisse nääklemisse. Mitte sinna sohu kinni jääda, viisakusest, kohuse- või kahjutundest, hirmust haiget teha, jäädes niiviisi vabanemissoovi ja seotusevajaduse vahelisse limbosse, elades viha  nii enese, ahela kui teise osapoole peale välja ja närides lõputult inetuks asja, mis kunagi võis väga ilus olla. Õigel ajal lõpetamine kinkis vähemalt ilusa mälestuse.

Õigetel põhjustel minemine on kunst nii nagu ka lahtilaskmine, kui läheb keegi teine. Nukrus või mitte, nende oskuste väärtuslikkust ma enam ei vaidlusta.

Muidugi on ise minemine lihtsam. Eriti kui tuleb see puhas selgusehetk - et see on nüüd läbi, jääb ainult tänada ja uks sulgeda, teades sisemise sügava rahuga, et olen sellest inimesest/suhtest/perioodist täiesti vaba. Nii vaba, et ei tunne vähimatki vajadust ühendust võtta ka siis, kui koos on väga lähedaselt veedetud (või peaks ütlema, koos elatud?) pikki aastaid. Jah, kui selle selguseni jõuda, siis on tegemist ainult hea ja õige äraminekuga.

Minejat lahti lasta on küllap raskem, sest see "olen täiesti vaba" hetk ei tule ju mõlemal samaaegselt. Need kohad, mis mineja jaoks tundusid loomulikul viisil lahkukasvanuna, võivad jääja jaoks olla hoopis ootamatult ja vägivaldselt läbi lõigatud. Sellest siis kibedus, pettumus, viha, mis kõik on inimlikult igati mõistetav.

/samas tahaks sellisel hetkel öelda, et - mis pani sind arvama, et omad mu tulemisi ja minemisi? Kas tõesti on jäämine ja üha inetumaks hääbumine väärt minemast hoidumist? Kas minevikku jäänud ilusate hetkete nimel peaksime sinu arvates inetuks hääbuma, selle asemel, et nende säilimise nimel seda iga hinna eest vältima?/

Ma olen kogenud nii ise minemist kui lahti laskmist ja mõistagi on ise minna võrratult lihtsam kui jääjana lahti lasta ilma senist ilusat ja head ajalugu lahkumisest tekkinud haavumiste kibedusse uputamata. Sellevõrra rohkem on mul hea meel selle üle, kui ka see õnnestub. Raskem ja valusam, aga seda väärtuslikum.

Mõte läks lappama.

Jah, Nukrus.

Nukrus on ikkagi osaliselt minemistega seotud. Mitte nende õigete, üheste ja lõplike minemistega, (nendega on asi lihtne ja selge), vaid mõnikord isegi vaid ühest etapist teise liikumisega, mingite heade-nii-heade asjade lõpu lähenemise tajumisega, vana naha seljastajamisega, uuekskasvamisega.

Keegi ütles, et minus on väga vähe stabiilset, kui, siis ainult mu oskus kaose tingimustes stabiilselt hästi hakkama saada. See on tõenäoliselt küllaltki tõsi, kaos mulle valdavalt meeldib, valdavalt on see inspireeriv ja ärgitav, kõneleb nii tuule kui tulega, paneb põlema ja lendama. Lendan kõrgelt ja põlen eredalt.

No ja siis tuleb see muutumine, läbi taevast langenud tuha. Ja muutumise nukrus. Vaikselt ja kaugelt ja ettevaatlikult ja õrnalt, justnagu ma polekski mina ise. Justnagu ma oleksin mina ise, lihtsalt see teine pool. Väike, hädine, kaitsetult karvutu ja roosa linnupoeg, kes on oi-kui-kaugel sellest, et jultunud tulisabana pilvedetagust mõõta.

Ei saa öelda, et see oleks kuidagi halb tunne, et ma oleks õnnetu. See pole kindlasti nii, sest mu hing, keha ja vaim on lausa perverssuseni küündiva intensiivsusega õnnelikkusest õndsalikult kurnatud ning midagi pole otseselt valesti, kõik on tüünelt hästi.

Lihtsalt. Nukrus. Ilus ja hea, vaikne ja - tüüne - nukrus.

Armastuse asi

Seda, et "mul on see privileeg olla lähedane just selliste inimestega", seda olen ma juba öelnud. Seda, et "oh, ma olen neile sisimas nii sügavalt tänulik, et ei oska öeldagi - ja ilmselt sellepärast ei ütlegi", seda olen ka.

Aga seda, et oo, kui...

... kui mu isa sõidab maalt linna, noh, "niisama", sest ta ei taha sellest suurt numbrit teha, kuid ma ju tegelikult saan aru, et sellepärast, et ta ei taha mu tütrele uute papude kinkimisega paari päeva oodata...

... kui tütar paneb need jalga ja, kuigi ta vanaisale vist "Aitäh!" ei märganudki öelda, on ta uute papude üle nii rõõmus, et ajab need jalga ja jookseb õue möllama ja kui isa vaatab seda läbi akna ja sellest talle täiesti piisab - nii tänuks kui sõidupõhjuseks...

... kui üks metsikute ja metsikult siniste silmadega mees ütleb madalal bassihäälel, et hmm, sõpradega väljas õllejoomise asemel ta tõesti tahaks pigem lihtsalt minuga koos kodus olla...

... kui teine, kelle välimuse kohta võib vaid öelda, et... absurdini viidud filigraansus kõige selle haldjalikuga, mida parimad raamatud räägivad... pakub mulle marutava meretuule käest kibuvitsapõõsasse varjudes tilliteed (fenkoliteed, fen-ko-li-teed, et mitte nüüd liiga valesti aru saadud saada...) ning on nii leebelt nii järjekindel selles,  et võiksime toredaid asju koos teha...

... kui mu imeline laps vastab kohvikus vereproovi autasuks kõige ägedamate koogitükkide pakkumise peale, et ta koogisöömise asemel tahab hoopis niisama natuke minu kaisus olla...

... kui ma saan teise imelise lapse käest tatist nõretava beebimusi otse ninale (mis on tatist nõretamise jaoks täiesti adekvaatne koht...

... kui kõik need päikeselised ja merelised ja tuulised ja tulesed hetked kokku lugeda ning naerda samas natuke enda üle, et oh, kuivõrd mu tavalist säravakarvalist asendit veelgi enam õnnestavad segaselt ilusad, metsikud, intelligentsed, julged ja head ja minust kergemal või raskemal määral sisse võetud mehed /kui nüüd natuke üldistada, aga see käib naiste kohta ilmselt ka :) /...

... kui vana hea võitluskaaslane ja asjalik kirjastaja ütleb, et muuseas, see edetabeli esimene 20, kuhu kuulumine mind sügavalt rõõmustas, oli tähestiku järjekorras pandud, et puhtstatistiliselt. Võttes. Oli. Minu. Oma. Esimene... ja ma saan seda sõgedat rõõmu jagada lähedaste inimestega ilma selleta, et saaksin karistada rõõmu jagamise eest... (ei ole uhkustamine, ei ole, on rõõmu jagamine hoopis ja seekord lausa sõgeda rõõmu jagamine, sest läbi aegade esimene? nagu, päriselt? jaaaa, statistiliselt, jaaa, piiratud valimi piirides, jaaa... aga... noh... faktiliselt... ooo :) )

siis... tahaks ikkagi veel lisada, et aitäh, universum, tõeliselt hea töö!

PS: seda ma olen tegelikult ka juba öelnud. Nice.

Heas mõttes küllastunud

Kolmepäevane mängulaager väga heade sõpradega, küllusliku toitlustusega, kergelt doseeritud tinapanekuga ja üha jaburamaksmuutuvate naljadega on õnnestavalt kurnav. Ilmselt mängisid oma rolli ka lõpuks ometi suviseks hakanud päike ja rannaskäigud ning ootamatult külla tulnud kallis/oluline/eriline inimene. Ja ka see, et mäng muutus süvitsi sisse elades nauditavalt tõeliseks - kuigi nauditavat polnud tegelaste käekäigus seal mängus muidugi suurt midagi. Või siis oli oma osa kurnatusest ka selles, et kogu see aeg oli mängutegelastel vihm, külm, tagumik paljas, kuid see-eest pekid kuninglikult leekides, mida kõlbab väga hästi iseloomustama vangi hüüatus vangivalvurile: "Kui sa mind lööd, siis ma vastu ei hakka!".  Oli jah parajalt ärakeeranud olukord, nagu öeldud, õigemini - ärakeeranud olukordade paraad, peast kinni hoidmise, ninastpurskava naeru ja jaburate mõtete festival.

Järgmisel päeval oli nii heas mõttes kurnatud olla, et pikka aega pole saanud. Isegi peale kolme väga õnnestunud S-i kombinatsiooni ei pruugi alati sellist totaalselt läbitöödeldud tunnet olla.

Nii et kui kunagi peaks kaua aega kuival olema, siis on vähemalt teada, et õndsalt naeratava ja totaalselt läbitõmmatud rahuloluseisundi saab ka väga hea mängusessiooniga kätte. Mõte, mida mustadeks päevadeks kõrvale panna.

Kummal on valusam

Keegi ütles, et lihtne on niiviisi pidevalt rõõmsameelne olla, kui elus midagi hullu juhtunud ei ole.

Veider mõte. Muidugi on tal raske, saan sellest täiesti aru, elus on vahepeal väga raskeid ja keerulisi asju ning mõnikord kipub see "vahepeal" liiga pikaks venima. Saan aru, liigagi hästi ja ma ei pisenda sugugi tema läbielamisi. Aga see, et ma olen üldiselt rõõmsameelne, sest (sest järelikult) on mul elus kõik hästi olnud, on nii veider eeldus. Huvitav, miks ta arvab, et kui mu emotsionaalne tasakaal on enamvähem õnneliku skaalas koguaeg, energilisest ja optimistlikust halvimal juhul veidi üllatunu ja väsinuni, kuid õnnelikuni sellest hoolimata, tähendab see automaagiliselt, et ilmselgelt ei ole ma elus eriti midagi hullu läbi elama pidanud?

Nojah, ta ju ei tunne mind hästi, see oli kõigest selline pealiskaudne pisiloba.

Aga. See eeldus siiski häirib mind pisut, sest kuigi jah, ma olen kõigest lõpuks läbi ja üle tulnud, noh... heh... jah. Ei hakka mina oma lahinguhaavade sügavust ja pikkust turuplatsil lahkama, aga väikesed ei ole nad sellest hoolimata. Jah, ma taastun kergesti ja mu meeleseisund on by default rõõmsameelses, aga kui süveneda, siis see on suuresti ka tänu mitmele üsna ulmelisele jamale, millest olen läbi tulnud. Kaks neist on potentsiaalselt permanentselt vigastavad, kolmas ka paras pikaajaline (veerand sajandit võiks juba pikaajaliseks nimetuda) ajupenetratsioon, aga ma lihtsalt ei vigastunud.  Fast regen, läksin läbi, tulin välja, elasin üle, kasvatasin uued käed-jalad. Vigastumatuse üks oluline põhjus oli aga ka see, et oi, kuidas ma ei tahtnud õnnetu olla. Või noh, sealne põhjaskaala oli tuimusest (parimad hetked) emotsionaalse agooniani, kus lihtsalt nii kuradi võimatult valus oli olla, nagu oleks verilihal soolapütti topitud. Noh, nii, kergemal juhul kestis see mõistagi vaid kõigest mõne aasta jagu. Ilmselt on paljudel hullem, ilmselt on paljudel kergem, aga "mis mul viga õnnelik olla" poleks ma enda kohta küll ütelnud. Pigem naeran paljudele elujamadele lihtsalt näkku, sest, hei, mida on nad võrreldes sellega, mida ma samuti tean. Üks väike varblasepuuks ainult.

No ma saan aru, et kui parajasti endal hullult valutab, pole mahti märgata, et teised on ka elusad inimesed, olgu nad siis kasvõi rõõmsameelsed. Nii, et olgu ta sellega. Võinuksin ju talle öelda, et kuule, kui mina saan õnnelik olla, siis annab see pigem lootust, et sina saad ka. Aga kes olen mina teise inimese sisse nii sügavalt nägema või mõõtma, kummal on valusam. Või kummal on kergem või lihtsam.

/Mul on siis nüüd see tüüpilise tolerasti häda, et kui annan temale vabaduse olla täpselt temasugune, mitte mingi stereotüübi teadmatu esindaja, siis häirib mind, et ta mulle samaga ei vasta. (Kas ma saan üldse olla erinevuste suhtes tolerantne, kui ma ei tolereeri teiste õigust olla erinevalt minust ebatolerantne? Jaaa, ma tean, tolerantsi paradoks tuleb pisiskeemina niiviisi naljakalt otse näkku.)/

Aga, aga, aga... õienduseks võin lihtsalt väita, et minu meelest annab tema lähenemine väära tulemuse. Tean nii mitmeid rõõmsate silmadega inimesi, kelle selja taga on nii palju läbielatud jõhkrusi, et minu omadki tunduvad üpris väikestena. Oi kui rumal oleks nende elujaatavat hoiakut nähes nende mineviku üle nii pealiskaudselt otsustada. Kui mingi lähenemine annab selgesti ebatõese tulemuse, siis võiks see ju olla miskitpidi kriteerium seda kehvemaks pidada.

Nüüd ma siis tean

Nüüd ma siis tean, miks neid asju lohedeks kutsutakse - peale seda, kui olen ühte eriti pisikest ja äkilist taeva all juhtida püüdnud. Olin nagu Puhh-Notsu-Tiiger, tehes kordamööda: "Mmm... kuidas see nüüd täpselt - oioioi! - juhuuuuuu!". No ja siis algusest peale.

Mitte vähetähtis pole ka see, et üks saatanlikult ilus mees ütles, et ma olen osav.

Hah. Mitte ainult, ma olen lisaks ka ilus, tark ja õnnelik. Ja maailmaga nii rahul, et ma just nii tuulise ilmaga esimest korda lohega sõitsin.

Muidugi olen ma osav, kui ma hasarti lähen. Ainult siis, kui ma olen diivanil keras, kõhklen, kahtlen ja ülemõtlen, võin ma arvata - ja ollagi - koba. Elu on näidanud, et kui ma oma põdemisega oma keha ei sandista, siis ta tantsib ja ratsutab ja mäesuusatab ja võitleb ja ronib ja hüppab metslase osavusega. Vähem mõtlemist on selles asjas tõesti abiks.

Aga nüüd lähevad asjad tõsisemaks, järgmine kord saan juba suure lohe. Elevilolek totaalse algaja tundest ja esimesest õnnestumisest on nagu endorfiinikokteil. Mmm... oioi....juhhuu!

Lohed. Tuul. Meri. Metsikud inimesed. No mida ma nii mitu aastat ootasin ometigi?

Täna on seiklus

Täna on jälle üks neid päevi, mil tunne on õige: täna on seiklus, ükskõik siis, mis tuleb. See on hea tunne, seda tahaks hoida. Alati ei õnnestu, aga mõnikord küll.

See on selle intro- ja ekstra mõnus tasakaal: südaöösel ja varahommikul une arvelt näpatud tunnid paganama hea raamatuga kõige nauditavamas vaikuses ja üksinduses - ning õhtul esimene lohesurfi tund. Täpselt nii nigela ilmaga, nagu täna on. Vihm, lörts, mört, muud rõlged sademed, ehe Eesti suvi. Tundmatu treeneriga, tundmatus seltskonnas, ise täiesti algaja.

Juhuuu!

Elu on seiklus, blin.

Miks blogi hea on

No näiteks. Nädalavahetusel oli mul täiesti reaalne valgustushetk, selline "aaaa... see niimoodi käima" arusaamine oluliselt laiemast pildist, kus mingi suvaline kägar muutub täiesti loogiliseks hammasrattaks töötavas süsteemis. Mõtlesin, et see on nii hea iva, et väärib kirjapanemist, no et kui ma kunagi arvutini jõuan, kindlasti kirjutan. Töötan veel rohkem läbi, vaatlen igast nurgast. Säilitan tulevikuks, et võibolla mingi hetk tagasi pöörduda ja uuesti üle hinnata.

Siis tulid peale kõik need teised asjad. Jah, südanttoitvad, hinge- (ja muid kehaosi hellitavad) armsad ja erilised hetked. Mõned lausa korraga. Kui kiiremaks läks, siis kolmekaupa. Olin nagu avatud silinder, millest elu kosena läbi voolas.

Nüüd ma siis olengi jälle mitu korda rikkam, rahuldatum, kurnatum. Mõtted idanevad nagu muruseeme suvevihmases mullas.

Aga SEE iva on täiesti meelest läinud. Lihtsalt. Läinud. 

Kunagi ütlesin ühele, kes muretses ühe mu vabalt levima hakanud mõtte autoriõiguste üle: ehh, pole hullu, saagu folkloor, mul on teisi mõtteid veel. Nojah, mõtteid on mul tõesti mitu tükki veel, loodetavasti. Aga see on ikkagi teine asi. Üks on see, kui mõte läheb lendama ja saab uue elu, teine on see, kui ta kaob olematusesse. Jääb loota, et alateadvusesse jäi see mõistmine alles, et kui juhuslikult sarnasesse olukorda satun, siis tuleb ta sellevõrra kergemini kaosesupist üles. Aga kindel olla ei saa.

Blogimine on hea.

Taotlen, et mu unistused täituvad

Ja mis siis, et olin nii järeleandlik, et mõtlesin mitu aastat: "Ohjah, sel aastal surfilaagrisse ei jõua, aga siis järgmine kord kindlasti..." Mis siis, et selle mõtte taga oli ka mure, et ma üldse ei oska ja kuidas ma seal hakkama saan, kõik vanad surfigurud koos jne jms.

Jura.

No ja siis nüüd sel aastal, kui mul oli pikk etteplaan, et nüüd. ma. lähen. tulgu. pussnuge.  - siis nüüd sel aastal jäeti surfilaager ära.

Pikk mokk ja tõsine õppetund. Kas oli siis vaja olla nii hädine ja järeleandlik või siis tegelikult laisk ju? Lihtsama vastupanu tee. Asjad aga ei oota, millal ma lõpuks valmis olen. Selle peale lootma jääda, et valmimisajastus ja maailma asjade ajastus kattuvad, on ka tobe nats. Pealegi, päriselt valmis ei saa tihti ollagi, tulebki pea ees sisse hüpata ja ujuma õppida, mis siis, et see on natuke hirmutav.

Õppetunni tulemusena - maailm, palun mine pekki selles küsimuses, et sa alati kuldkandikul mulle asju ette ei kanna ja isegi minu järele oodata ei suvatse, ma teen endale ise surfilaagri.

Hetkeseisuga hakkab reaalsus juba vormuma. Varsti ma sõidan lohega :)

Salajane rõõm

Täna tuli trükikojast välja esimene ajakiri, mille ma nö nullist kavandanud olen. Autorid olid, kujundajad, proofreaderid, tõlkijad... mina, mina, mina...(khm, vabandust, väike talitsematu eneseplahvatus, aga kui ise enese üle ei rõõmusta, rõõmustab su üle üks inimene vähem) mina, mina, mina ainult mõtlesin välja, visioneerisin, komplekteerisin, kollektsioneerisin, praakisin, irisesin, vaidlesin, valisin ise hoopis, nokkisin detailide kallal, närvitsesin nii trükki andes kui trükist välja tulles.

Täna on tuba värske trükise lõhna täis ja esimene tagasiside on, et oo, vau, äge, lahe, cool.

Hea meeskond oli. Ilma nendeta poleks midagi. Tunnustust väärivad nad kõik. Aga mina-mina-mina tean, et mõte oli minu oma ja kui mõni mu idee on päriselt teoks saanud, siis vähe ma ei teadvusta seda vähemalt endale ja vähe ma ei tantsi luua ümber parajat nõiatantsu, nii et olgu minust kaugel jultumus iseennast tunnustamata jätta.

Lõppkokkuvõttes olin elus esimest korda nii selgelt ajakirja produtsent ja peatoimetaja. Heh. Ära tegin.  Mis sest, et lõpuks isegi unes südame värisedes neid vigu otsides, mida sajandat korda layoute üle vaadates ei märka enam, aga mis kohe trükivärskelt silma torkavad nagu maasikaplekk valgel pluusil... Õnneks selgus, et kui värselt trükist välja tulnud ajakirja läbi vaatasin (selles seisus ei ole tegemist enam "läbilugemisega"), siis neid eriti polnudki. Isegi minu maksimalismi juures. No mõni oli, aga tugevalt alla talutava määra.

Nii hea tunne. Kunagi ju alguses ei tea, mis võib juhtuda. Alati ju proovid ja annad endast parima, aga kui on midagi, mida teed esimest korda, siis on nii loll tunne koguaeg...

Täna vaatas üks väga hea disainer ka sügavalt silma ja ütles, et väga hea asi on, uhke on jagada.

Väärin seda tassi kohvi ja spontaanset-planeeritud poolpiknikku maailma kõige ilusama mehega.

Rõõm.

Naudingud toidavad

Üldiselt püüan enese eest viimasel ajal paremini hoolitseda, aga see oli jälle see päev, kus söömine enne hilist pärastlõunat kohe mitte kuidagi ei õnnestunud. Ja siis oli täpselt nii palju aega, et minna Blissi, mis on ülepea üks äärmiselt maitserikas koht, ning taldrik häid ja paremaid asju kokku kuhjata. Mis siis, et see kuhi - või õigemini: "need kuhjakesed" said väga eklektilised. Ingverist ja wakamest kuni baklazhaanini teravmagusas chillikastmes, kõrval kuhjake köögiviljakarrit.

Ja siis see esimene suutäis - ooo... Selline tunne, et maitsenauding võttis pildi eest häguseks, oleksin tahtnud lihtsalt diivanile viltu vajuda ja seda suutäit nautida. Usun, et samal korrusel istuvale mustas turbanis kokale oleks naudinguõndsuses kokkuvajuv külastaja olnud päris südantsoojendav kompliment ;). Ja iga, absoluutselt iga suutäis oli nii nauditav, et ma piuksusin ja niutsusin seal suurest rõõmust omaette.

Või siis see tunne, kui sai näo võililledesse suruda ja nende lõhna sisse hingata. Hingamise kergus. Lõhn, karedate võililleleheservade puudutus näol.

Või siis see tunne, kui ma sain üle pika aja jälle joosta nii, et õhtune kevadõhk ajab ärevaks, ööbikud laulavad ja pihlakad õitsevad ümberringi. Võtsin vahepausi ja hingasin üht alles avanevat õit kaua sisse ja kuulasin üleni seda, kuidas linnud laulavad - selline toores rõõm, ootusärevus, kergus, siirus, mäng.

Või siis see tunne, kui ma olin ennast täiesti sodiks ajanud (sest, olgem ausad, 8 km joosta ilma igasuguse varasema jooksutrennita sel aastal oli selles mõttes täiesti mõnuga täiesti teadlik valik...) ning järgmisel päeval ringi kakerdasin nagu posti otsa kihutanud kaelkirjak, ise enesega nii rahul, et lihased on täis magusat valu ja peas lööb lulli mõte, et mida kõike selle keha kiusamiseks nende musklitega veel ette võtta saaks... See tunne, kui iseenese kujutlusvõimest piisab, et õnnelikke aistinguid tekitada.

Sain aru, et toit rahuldab mind tõeliselt ainult siis, kui mul on võimalik seda nautida. Lihtsalt kütuseks sissenäritud toit (ükskõik siis, kas kiirustamisega maitsetuks muudetud või lihtsalt kehvapoolne) jooksutab keha küll mingi aja, kuid ei võta ära näljatunnet, koguaeg nagu tahaks midagi veel. Kasvõi viit grillvorsti hilisõhtul. Ikka oleksin näljane. Naudinguga söödud toidust piisab palju vähemast, et olla rahuldatud ja et nälg kaoks üllatavalt pikaks ajaks, isegi teoreetiliselt meeletult maitsev toit ei tekita mõtet, et võiks süüa.

Ja siis heade sõprade õhtune seltskond, kus kõik sobivad nii hästi kokku, nagu oleksime kõik koos aastakümneid paaristantsu harjutanud, toidab nii hinge kui vaimu (kui keha ka, antud seltskond eriti), siis saan sealt koju tulla, nagu väga heast restoranist, õnnelik, rahulolev, küllastunud.

Maailm on minuga hea. Püüan olla nendega/temaga hea, eriti, kui olen NII hästi hoitud. Toidetud. Üllatatud.

Ma õpin iga päevaga seda naudingute märkamist ja nende sisse ära lahustumist. Lihtsalt... häbitult... lapsikult... totakalt... tore.

Lasteaed, ausalt

Üks pealt kolmekümnene meesterahvas, kelle vaimses võimekuses polnud seni põhjust kahelda, teatas muu vestluse käigus sügava pahameelega, et jah, tal on selline halb komme tõesti ja selles võib ainult tema ema süüdistada - ning vabastas ennast järgmise lausega hoobilt igasugusest vastutusest enda käitumise eest. No ja siis, et kui juba algus tehtud, siis süüdistas ta kohe pikalt ja mõnuga oma ema mitmes surmapatus lisaks halbade kommete õhutamisele. Minu jaoks oli see samaväärne tegu avalikus kohas püksitegemisega.

Nagu tõesti või? Saan aru jah, et on vanemaid, kes seda nime väga ei vääri, kuskilt raskelt defineeritavalt kohalt läheb minu jaoks ka see piir. Kuskilt sügava hüljatuse, hoolimatuse või lausa ohtlikkuse piirimaalt. Aga tema ema ei osanud ma kuidagi sellesse kategooriasse mahutada - ta oli selline tüüpiline usin ja edasipüüdlik nõukaaegne ema, kes tegi korralikult ära oma kohustusliku tööpäeva ning õhtuti keetis-küpsetas-koristas-õmbles lastele riideid-potipõllundas, et söök oleks laual, leidis kuskilt veel aega aidata neil koolitöid teha ning kogus koolireisideks raha jms jne.

Jajaaa, ma tean, et siit tuleb see jutt kohe, et lapsele oleks palju parem, kui ta tunneks, et on armastatud, tühja sest söögist laual ja riidest seljas. Ma olen täiesti nõus. Muidugi on. Selgesti see ema ei osanud oma armastust teisiti väljendada. Kas ta aga selle eest tõesti avaliku häbistamise on ära teeninud, on rängalt küsitav. Armastada oma lapsi nii nagu ta oskas ja mitte nii, nagu lapsed tahtsid? Vaieldamatult väärib see avalikku häbiposti. Sest keda kotib, kui palju sellest ajast, mida ta laste eest hoolitsemisele pühendas, kuna selline oli tolleaegne armastuse definitsioon, oli tema enda arvelt võetud? Keda huvitab, et ta andis endast parima ja oli suure tõenäosusega parem ema kui tema ema seda oli; oli rõõmus, et tema lapsed ei pidanud olema näljas - nagu tema seda oli, ei pidanud kandma musti ja lapitud riideid, nagu tema seda pidi. Reisida ta ise ei saanud, aga kuidagi ta leiutas selle, et ta lapsed said. See, et ta ei osanud rohkemat kui oma parim, tähendab vaieldamatult, et ta on emana läbi kukkunud.

Pfff.

Kui vähe peab inimeses olema empaatiat ja kui palju väiklust, et omaenese vanema armastust mitte näha? Kui palju isekust, et oma ema avalikult häbistada?

Minu ema võinuks täpselt samamoodi kirjeldada, tunnete vaoshoitus ja armastuse näitamine läbi hoolitsemise ja tegude oli tol ajal tavapärane - kes rohkem, kes vähem, aga valdavalt nii. Samas on minu jaoks mu vanemate armastus läbi tegude olnud absoluutselt arusaadav, see on nii absurdselt enesestmõistetav, et nüüd manada ema, et miks ta ei olnud oma tunnete väljendamises vabalt verbaalne ja miks meil oli nii vähe "kvaliteetaega" tänapäeva parimate arusaamade järgi on mõte, mis mahub minu pähe nagu kuubik läbi ümmarguse augu. Seevastu sügav austus oma vanemate suhtes on jällegi mingi täiesti iseenesestmõistetav põhiväärtus. Loomulikult austan ma oma vanemaid siiralt ja sügavalt, märkan seda, mida nad tegid vanematena nii palju paremini kui nende vanemad, mõistan ja andestan neile kõik selle, mida nad lihtsalt ei osanud. Tänu sellele on minul võimalus olla parem vanem kui nemad ja loota, et minu lapsed kunagi märkavad seda, mida mina vanemana hästi tegin ning mõistavad ja andestavad selle, mida mina teha ei osanud.

Minu maailmas on nii, et need vanemad, kes ei ole just peast haiged, tahavad tõepoolest oma lastele parimat ja võimaldavad seda nii hästi kui nad oskavad. Ja paremat kui inimese parim on raske tahta. Teistpidi võttes - kõik me põhjustame vanematena, kes me oleme nii hästi kui oskame, oma lastele suuremaid või väiksemaid traumasid hoolimata sellest, kui väga me neid armastame või kui väga palju oma vanematest veel paremad püüame olla. Ilmselt tulevad need süüdistused, mida meie lapsed peavad meile kunagi andeks andma, meile suure üllatusena, sest tahtsime ju parimat. Ja kuidas nad ometi ei mõista... Meie ainus lootus siinkohal on, et nad siiski mõistavad. Et lapsed mõistavad. Siinkohal ei ole me vanematena sisuliselt paremad kui meie vanemad või vanemad enne neid, ja lastena sisuliselt paremad või halvemad kui meie lapsed või meie vanemad, kui nemad lapsed olid. Nii primitiivne ongi.

Sest lõppeks taandub kõik armastusele ja mõistmisele, oskusele näha tegude ja sõnade taha ning andestada, kui inimene, kes annab endast parima, ei ole sinu soovide järgi täiuslik.

Kui kolmekümnene mees ei pea paljuks oma ema, kes isegi kõrvaltvaataja jaoks selgelt teda siiralt armastab, avalikult inetute sõnadega visata, ei ole probleem emas, vaid selles mehes. Muidugi võis see ema olla liiga nõudlik, muidugi võis ta olla tunnete väljendamises sõnakehv, köhatas vales kohas, ei kandnud õiget jakki, unustas lubatud raamatu - muidugi... mida iganes. Kes meist on täiuslik? Niikaua kui inimene võrdleb oma vanemaid mingi täiusliku pooljumala formaadiga, ei ole ta ise täiskasvanu, vaid laps. Ja sellised ootused jäävadki täitumata. Sellest siis see pettumus ja viha - tavapärased puberteediea läbielamised. Täiskasvanukssaamist võiksid tähistada ka mõistmine ja andestamine, eriti kui tegu on nii olulise suhtega. Ja sealt edasi - see, kas ema on "ainult inimene" või Minu Ema, on suuresti juba inimese sisemise kultuuri küsimus.

(Ach... jaa. No tegelikult ma tean, et see pole nii lihtne, et tegelikult olen ma ise ka usaldusväärses seltskonnas (mis kuidagi tundub minu mätta otsast parem kui pika laua taga valjuhäälselt lahata, eksole, eneseõigustus töötab mul laitmatult) hingepõhjast kirunud, et kuramus küll, pidi ta siis just nii ütlema või tegema. Ja aegajalt on juhe koos ja mott maas, aga... kuidagi... suur pilt on õnneks ikka fookusesse tagasi tulnud pärast. 

Ja et on vanemaid, kes on kuidagi nii napakad või nii kurjad oma lastega, et selleks andeksandmiseks läheb ikka väga palju aega, kui üldse ja lõppkokkuvõttes on see igast inimesest kinni, milline valik on parim. Sest. Inimesed. On. Erinevad. 

Lihtsalt-lihtsalt... minu jaoks on see oma nii lähedase suhte musta pesu laotamine suvalise seltskonna ette kuidagi... lame.)

Või siis, tagasi tulles sündmuse juurde, mis selle postituse põhjustas: kui 30+ eas on inimesel mingi komme, mida ta ise ka halvaks peab, ning selle asemel, et end sellest võõrutada, süüdistab ta oma ema ja teeb edasi... meh?

Mis ma oskan öelda - kasva suureks.

Mugavustsoonist väljas

Ühe t-särgi peal olevat olnud kirjas, et elu algab väljaspool mugavustsooni.

Kena mõte, kuigi matemaatik  minus tahab täpsustada, et tegelikult see ilmselgelt ei ole nii (sest äärmiselt lihtne on tõendada vastupidist ja seda eelnevalt kokkulepitud mõistete põhjal). Aga selleks see, mõte, mida t-särk öelda tahtis, jõudis kohale ja osaliselt olen nõus.

Mis muidugi tähendab, et osaliselt ei ole ka - mugavustsoonis on samuti võimalik elada täiesti täisväärtuslikku elu, eriti, kui seda tasakaalustada mugavustsoonist väljas käimisega.

Üldse - mis mind selliste mõtete juures kulmu kergitama paneb (sest muigamiseks olen ma lihtsalt liiga cool, eksole), on nende absoluutsus. Isegi kui ainult arengu kontekstis vaadata, rääkimata mitmekülgsuse võludest ja hingerahust. Kui inimene oleks koguaeg mugavustsoonis, areneks ta selgesti aeglasemalt. Aga kui kogu elu oleks mugavustsoonist väljas, kannataks seesama areng, sest et seda, kui oluline on puhkus igasuguse arengu perspektiivist, on sajal erineval viisil tõestatud, piisavalt, et oleks veenev. Alates sellest, kui oluline on välja magada; kui oluline on spordis edenemiseks anda kehale ka aega taastuda, kuni selleni, mida suudab aju, mis on pidevalt väljaspool mugavustsooni võrreldes ajuga, millele võimaldatakse aegajalt ka puhkust. Jah, ma samastan siin mugavustsooni puhketsooniga, aga minu jaoks on seos nii ilmselge, et ei viitsi seoseid seletadagi.

Ühesõnaga - mugavustsoonist väljaskäimine on täiega lahe, nagu värske meretuul, mis hinge tiivuliseks puhub, ja aegajalt mugavustsooni tagasipugemine on täiega lahe, nagu poeks väsinust peast sooja pehme teki alla pessa.

Olgu neid mõlemaid. Elu ei alga ühest või teisest, elu on koguaeg.

Armastuse huvitav mõju

See on mingi uus seos ammu teada mõtete vahel, seega tuleb kirja panna: mida sügavam ja rikkam on armastus, seda enam toidab see mind rõõmuga. Aga see ei tekita sõltuvust ühest inimesest, sest mingil viisil muudab see mind ärksamaks märkama kõiki teisi täiuslikke hetki/kingitusi/võimalusi/suhteid/osi oma elus. Need on kõik täiesti vanad ja tuttavad mõtted - muidugi on kõik säravam ja ilusam, kui inimene on armastusega toidetud. Muidugi on rõõmu ja energiat rohkem ja elu on ilusam - aga kus siin siis see uus iva on?

Lisandus lihtsalt see arusaamine, miks ma tavaliselt mingisse suhtesse ei klammerdu: mida enam mind toidab armastus, seda säravamaks muutuvad mu elu muud aspektid ja seda enam olen ma rahuldatud igal sajal viisil, õnnelik ja tasakaalus ka kõiges muus ning seda enam muutun ma armastust jagavast inimesest rippumatumaks. Olen õnnelik ja tasakaalus iseeneses ning suudan märgata igas hetkes midagi imelist, mis seda rõõmu edasi toidab. Ning sinna lisandub see järeldus, et ühel hetkel ma ei vajagi seda toidet enam.

See on mingi edasiarendus sellest armastusest, mida vanemad ideaalis oma lastele edasi annavad: kui väike inimene on algusest peale armastusega toidetud, suudab ta mingil hetkel selle nabanööri lahti ühendada ja toita ennast armastusega iseseisvalt. Ka vana, tuntud tõde. Ja ehe kogemus ka, sest hoolimata mõningasest põlvkondadevahelistest nurkadekõksimisest - mul on olnud see erakordne õnn.

Ma lihtsalt ei märganud, kui väga see toimib minu puhul ka meeste-naiste vahelises armastuses.

See seletab mõndagi.

Reis iseendale nii mitmel viisil

See oli erakordne elamus. Ma praegu alles toibun tasakesi sellest aistingute, mõtete, arusaamiste, enese ja maailma kogemiste kosest, mille alla mõneks päevaks astusin. Olla nii luuüdini õnnelik ja nii vaimselt ja füüsiliselt kurnatud, et sõrmeotsad tudisevad, see on uskumatult lahe. Jah, selliseid reise on inimesele vaja, naljakas, kuidas mugavustsoonist välja-astumine, oma tasakesi kasvanud tõrgete hirmudeks arenemise teadlik läbilõikamine, rõõmu ja mure skaala liigutamine iseenese käega, iga hetke maitsmine nagu oleks tegemist esimese lonksu külma õllega päikesepaistelises raekojaplatsikohvikus, oh... kui intensiivselt see mind kasvatas.

Alati ei olegi vaja auraha kuldse kuue rinda, mõnikord on liblikas rännukotil ka tõeline autasu. /nüüd edasi pean minema ja süda olgu mureta.../.

Mu keha töötleb tasakesi kõiki neid kogemusi enesesse, samal ajal kui mu hing tantsib sirelitest lõhnavas pargis soojadel sillutiskividel paljajalu, kuulamata ja vaatamatagi tajudes, kuidas linnud laulavad nii, et õhk paks ja sõbralik pistrik vaatab mind inimese pilguga/ inimene vaatab mind sõbraliku pistriku pilguga; kuidas taevasinine ja päikese kullavärvi kollane segunevad maailma kõige ilusamas kaleidoskoobis naeru ja üllatuse ja elusolemise sügava rõõmuga.

Ma veel otsin sõnu, aga esimene märk on maas. Ma rääkisin universumi valgusega iseeneses ja see rääkis minuga täiel määral arusaadavalt vastu kõiges, millega maailm mind puudutas - kuidas saaks sellist kõnelust päriselt sõnadesse panna nii, et see, kes ma olen, sellesse kuidagi lõputult ei lahustuks?

Mille eest ometigi?

Keegi just ütles, et hah, sul on elu nii lihtne, sa ju meeldid kõigile...

/mõttepaus: meh/päriselt ka või?!/mis andmete alusel/mida tähendab kõigile?/jne hämmastatud mõistuse asjatud katsed öeldut kuidagi mõtestada/

Aga okei, kui ta nii arvab, siis järelikult - ta nii arvab, midagi muud sellest järeldada ei saa. (Või siis tegelikult ei arva, lihtsalt ütleb, et arvab, aga see avab mingid tobeduse järgmised tasandid, millesse ma üldjuhul ei pea vajalikuks süveneda, kui just mingi eriti huvitav erandjuhtum pole).

Kuna minu kogemused kokkupuutes "kõigiga", ehk siis, nojah, nende kõigiga, kellele ma hüpoteetiliselt meeldida saan, on laiemad kui temal, ja seetõttu mu hinnang ka pisut tasakaalustatum, julgen väita, et on ka üksikuid (heh) erandeid.

No et selgesti see ei ole tõsi. Kõigile pole meeldida võimalik, kindlasti on inimesi, kellele ma sel või teisel põhjusel ei meeldi ja - milleks üldse peakski seda püüdlema? Kindlasti on inimesi, kellele meeldimine või mittemeeldimine jätab mind ükskõikseks ja kindlasti on inimesi, kelle puhul võtaksin pigem kerge komplimendina, kui mõjun neile kuidagi ärritavalt, aga isegi see ei ole taotluslik. Elan ise ja lasen teistel elada.

Aga selles mõttes pani see taaskord märkama seda, et kõrvalt vaadates tunduvad mu suhted kuidagi keskmisest soojemad - see võib küll tõsi olla. Ilma absoluudita siis (no, et kohe "kõigile"). Proovisin sõnastada, et miks see võib nii olla - ja sellel on 4 põhjust, mida hetke teadmiste ja vaimse valgustatuse tasandilt oskan välja tuua:

Esiteks inimesed mulle üldiselt meeldivad (uudishimu ja elukogemuste/tunnete/mõistmiste jagamise tarumõistuse alusel kasvõi) seega olen esimesel kokkupuutel uudishimulik ja suhteliselt avatud. Sealt edasi aitab see, et ma inimest lähemalt uurides püüan märgata asju, mis mulle temas juba täiesti isikupäraselt meeldivad, seega on suur tõenäosus, et see meeldimine valdavalt süveneb. Lisaks suhtun inimestesse alguses eeldusena lugupidamisega. Ning küllap inimestele meeldib, et nad mulle meeldivad. Aga see ei ole mu eesmärk, see pole minu jaoks vahetustehing. Lihtsalt tore lisaboonus.

Teiseks on mul väga väheste asjade suhtes kindel mustvalge / hea-halb seisukoht, enamasti suudan ja tahan asju näha selle inimese vaatenurgast. Ma pole küll päriselt tolerast, aga, nagu öeldud, niikaua, kuni keegi ei ole otseselt minu või mu hõimu vastu vaenulik ja ei tee kellelegi jõhkralt/ülekohtuselt/oluliselt haiget, siis suudan teda mõista. Mõnikord suudan teda mõista ka sellisel juhul. Jällegi - erandeid on, aga trend on selline. Ja ilmselt inimestele mõistmine meeldib.

Kolmandaks - ma siiralt otsin sünergiat. Inimesed on väga erinevad, seega saab suhe ühega meile mõlemale olla rikastav ühel ja suhe teisega rikastav teisel viisil. See, kuidas sobiv sünergia, erinevate süsteemide mõistmine ja harmoonia saavutada, on siiralt põnev ülesanne. Mõnikord läheb untsu ka, aga aja jooksul olen sellega nii palju pühendumusega tegelenud, et suudan üldjuhul luua sellise sünergia ka alguses väga vähese mõistmisvõimalusega süsteemide vahel. See on üks neist asjadest, mille oskamist püüan eneses teadlikult ja alateadlikult arendada. Ilmselgelt sünergiline suhe meeldib mitte ainult mulle, vaid teisele ka.

Neljandaks on targad inimesed mulle õpetanud, kuidas tähenduslike suhete hoidmiseks tuleb teadlikke pingutusi teha. Tuleb leida aega, et kohtuda, et päriselt rääkida, et üksteisele märku anda, et hei, ma olen olemas, ma tahan sinuga mõtteid/tundeid/kogemusi jagada ja oma aega sulle pühendada. Tuleb leida aega, et kaasa elada ja vajadusel olemas olla - ning kannatlikkust, kui seda aega parajasti suuremate prioriteetide kõrvalt võtta ei ole. Jällegi - alati pole ma selles õnnestunud, aga asjad paranevad.

Seetõttu pani ta öeldu mind mõtlema. Esimene ajujahmatus oli muidugi eitus - keegi ei saa kõigile meeldida. Aga teise reaktsioonina kinnitas ta seda, mida olen isegi tajunud - et selle eluetapi ja praeguste omaduste/oskuste suurim saavutus ongi ehedad ja hoidvad suhted, mida olen elu jooksul korjanud, arendanud ja hoida mõistnud. Selles mõttes saan seda esialgu pentsikuna tunduvat ütlust tõsise komplimendina võtta küll. Tore, kui see nii välja paistab. Nemad "kõik" meeldivad mulle ka.

Ei saa sitast lahti

Hoolimata kõigest elurõõmust ja konstruktiivsusest ja kärsitusest ja "tahan häid asju enda ja oma hõimu ellu" ei saa ma idioodi nõtrusega mõnest konkreetsest sitast lahti. Muidugi ma saan aru, et see on täiesti raisatud aeg ja, veelgi enam, ma ju täiega tean, et see konkreetne aines võib kellegi teise jaoks küll puhas kuld olla (no näiteks sitasitika jaoks), aga minu jaoks - kindlasti ei. Aga ei saa lollist harjumusest lahti, nagu kärna nokkimine. 

No mida ma raiskan oma aega, et mingeid totaalseid totrusi nokkida, kasvõi enesegi eest salaja, et no... ma... täna... natuke. Selle asemel, et teha midagi, mis mulle tõeliselt meeldib ja ka muuhulgas - hea on. Milleks nokkida midagi ja tuvastada, et - ikka võeh, iu. Pff. 

Maailmaparanduse esimese etapi (no see eneseparandamise etapp) ülesanne ongi siis nüüd mõttetust sitast lahti saada. (Mõttekas sitt on veel eraldi kategooria ja seda tuleb aegajalt käsitleda, aga see on hoopis teine lugu.)

Oeh

Minevik puudutas ja kuigi see oli põgus, oli see ehmatav. Ja kurb. Kuidas ma sain / me saime küll nii katki olla? Meenus, kui räige on ribadeks olla, kui vigastused on nii suured, et fast regen enam ei tööta. See oli raske-raske aeg.

Praegu on kevad, päike paistab ja rohutirts mängib jälle muretult viiulit, sest suvi on ju tulemas ja mis mõtet on muretseda selle pärast, et kunagi tuleb jälle talv. Pealegi, olen nii eriliselt hoitud, kaitstud ja igal võimalikul viisil armastatud, skaalal süvaturvalisest kirkalt inspireerivani, et mõtlen igal õhtul enne magamaminemist täiesti siiralt ja ilma igasuguse paatoseta: "Aitäh, universum, sa tõesti-tõesti võtad mu hingetuks! (Ja Narr minus lisab: "Kuradi hea töö!")"

Kontrast kunagise kestva valu ja praeguse samavõrd kestva õnneseisundi vahel on vaiksekstegev. Oi, ma ei tahtnud seda meenutada, ise tuli. Kunagise valu vari pani üle keha judisema. Oeh.

Aga - nüüd paistab päike nii tõeliselt ja universum tõesti armastab mind. Ma sain / me saime sellega hakkama. Üks neist aurahadest kuldse kuue rinnas.

Lugupidamine loob teelahkme

Arvamuste paljusus mulle meeldib, see, et igalühel on oma tõde, ning hea tahte korral on võimalik korraks näha teise inimese maailma ja mõista, et miks tema tõde seal maailmas toimida võib. Kui nende kahe erineva tõe vahel on vaja kompromiss leida, siis on seda sisuliselt raske teha, kui sa nende tõdede kontekstist aru ei saa. Aga heal tahtel on minu jaoks kaks olulist eeldust:

1. vastastikune lugupidamine.

2. see erinev tõde pole vaenulik minu pere või hõimu suhtes. Kui see peaks nii olema, pole ma üldse eriti headtahtev või tolerantne. (Endavastast vaenulikkust kannatan oluliselt kõrgema kraadini, sest väiksemad asjad ei lähe mulle eriti pihta, aga eks mingil hetkel tuleb siin ka piir ette.)

Aga see teine eeldus on lihtsalt juriidilise korrektsuse mõttes öeldud, sest tavaliselt on küsimus ikkagi lugupidamises.

Kui mul seda lugupidamist vestluspartneri vastu mingil põhjusel (enam) ei ole, siis jääb puudu just see hea tahe, mis on hädavajalik, et panustada väikesessegi lisapingutusse teise maailma mõista. Mõistmise asemel võib sellisel juhul kirjutada: "selle pingutuse tulemus ei ole äärmiselt tõenäoselt nähtud vaeva väärt.".

Viimasel ajal on mul üks üllatav kogemus, kus inimene oma täiesti kolmandast allikast tulnud stressi isiklikult ja otseselt minu suunas prahvatab, mis mulle selgesti väga ei sobi, sest meie suhe ei ole sel tasemel, et peaksins selliseid asju välja kannatama. See on lugupidamisega nii mitmel viisil seotud. Kui keegi käitub nagu jonniv laps, siis on sellel olukorral potentsiaali minu lugupidamist tema vastu mõjutada. Ja see on omakorda kiigeteljeks sellele, kuidas ma temaga suhtlen.

Vaimne kärsitus on esimene samm lugupidamatuse suunas.

Ning, nagu öeldud, kui nende sammudega on jõutud sügava lugupidamatuse tasemeni, ei ole sellel suhtel minu seisukohast enam mõtet. Küll aga on kuratlikult põnev olukord, kui on suhtlusekonflikt, mingi veider möödarääkimisefenomen, kuid mul on sügav ja siiras lugupidamine inimese suhtes.

Ja põnevad olukorrad mulle jälle meeldivad.

PS: see kõlab, nagu oleks mul viimasel ajal tohutult konflikte, mis tegelikult pole üldse nii, vastupidi. Täiega vastupidi (ooo...), aga viimase 4 kuu jooksul on sündinud 1,5 põgusat olukorda, kus ma tunnen, et nääh. Ei ole vast kõige hullem statistika.

Mingid seisukohad ja ausad ülestunnistused

• Mõnikord meeldib mulle jälgida inimesi, kes mulle ei meeldi. See on ühtaegu päris õpetlik ja üksjagu naljakas. Või oleks "meelelahutuslik" ausam sõna? Samas - need on narri naljad, mis on tapvalt tõsine teema läbini.
• Mõnikord on mul raskusi sotsiaalsete vanusenormide arvestamisega. Ma ei saa neist päriselt aru, kuigi ma muidugi tean, et nad olemas on. 
• Kui mulle keegi pööraselt meeldib, võiksin ennast kahtlustada selles, et jumaldan iseenese peegelpilti, kui mus samavõrd joontega, mis meis on ühised, ei põhjustaks tobedat eufooriat jooned, mis on täiesti erinevad.
• Tuli ja tuul. See mõte meeldib mulle nii kohutavalt, et see otsib üha uusi ja uusi väljendusi. Eneseanalüüs - tore, aga kaua sa seda naba nokid. Lohesurf, veelgi enam, kirrrglik lohesurf võiks olla selle kombinatsiooni imeline väljund. Vabadus, oht, võistluslikkus, jõud, mäng, ilusad noored mehed... No ausalt, miks ma nii kaua ootasin üldse?
• Ma värvisin juuksed tulbipunaseks ainult selleks, et neid mitte kohe roheliseks värvida.

Sõnade kuldne kuub

Oluliste ja lähedaste sõnad katavad mu üllatunud õlgu nagu kuldsest villast kuub. Ja mitte selles mõttes, et raske ja külm. Vastupidi: soe, pehme ja kumav. Oi. Kui ootamatu. Ja kui nauditav on sellistel hetkedel olla nii kohmetu, et elegantselt sügavmõtteliste, et samas siiraste tänusõnade asemel puterdan midagi eriti ebaväärilist. Sest kuigi ma suhtun iseendasse sõbraliku tunnustusega, olen täiesti teadlik oma vigadest, mida on üksjagu. Seetõttu ei oska ma sellist kumamist sugugi enesestmõistetavalt võtta.

Ja siis on üks nüanss veel: kui seda kulda ja karda saab liialdavalt palju või on seda liiga minukaugelt, siis võib juhtuda, et ajan pakutud kuldse kesta seljast maha nagu madu vana naha. Kui erinevus minu ja nähtud minu vahel muutub liiga suureks, ei pea ma õigeks seda omaks nimetada. Mitte, et ma oleksin sellest keeldudes vähem väärt või ebatäiuslik - olen täiuslik teistmoodi, sõltumatult, kaugelt ja kasvõi poriselt, kui vaja. Lihtsalt sellel konkreetsel idealiseeritud kujul pole tegeliku minuga erilist seost. Jäägu minust kaugele jultumus segada kedagi tema enese väljamõeldud ebajumala kummardamises, aga ma ei pea seda rolli omaks võtma või üritama ennast selle järgi ümber kujundada.

(Jajaa... tegelikult on see "jäägu minust kaugele jultumus" ikka äärmine võltsvagadus, sest, teadagi, jultumus ei ole minust kuigi kaugel ja oi, kuidas ma olen seda aegajalt kasutanud just selleks, et segada kellelgi mulle sobimatut piparkoogivormi peale vajutamast, olgu see või kuldne. Oo, kui sügavalt ma naudin ikka veel mälestust sellest hetkest, kui ajasin puhtast trotsist ja liiga pikast viisakast vaikimisest lõpuks sarved välja ja teatasin uuseliidi peenutsevalt korralikus autoseltskonnas ühe igavamatsorti kirikumuusika kohta, et minu jaoks on see lihtsalt üks vaimuvaene kristlik ulgumine. Järgnev 40 sekundit vaikust oli seda peenhäälestatud matslust väärt ja kuigi ma olin sellega lõpuks ometi ühe järjekordse koormava kuldse kesta, mille kuju üldse mulle ei sobinud, lõpuks maha ajanud ja avalikult hambaid näidanud, tundsin ma ennast piisavalt täiuslikuna edasi. See, et mu täiuslikkus sellesse konteksti enam ei sobinud, oli siililegi selge ja ainult edasise vormistamise küsimus.)

Küll aga, kui mind selle kuldse kuuega niiviisi ootamatult tabatakse (sest ootamatu on see alati) ja ma märkan sügava rabatusega, et seekordse piirjooned kattuvad tõesti minu omadega, nii nagu ennast näen, lihtsalt on palju kuldsemad, siis - sellest sügavamat komplimenti on raske välja mõelda või elada või öelda, see võtab sõnatuks. Ongi minu piirjooned, ongi minu mina, aga musta-valge segu ja hallitoonse asemel läbi tema silmade nii kumav.

Ja siis on mõned eriti säravad sõnad selle kuue nööpideks, mida aegajalt sõrmeotstega puudutada; ja mõned eriti tõsised sõnad on aurahadeks rinnas, mis täidavad mind halvastivarjatud uhkusega ning üdini sügava rahuga. See asi on hästi tehtud, see asi on tõesti minu. Jah.

Armastus selle eri viisides ja laadides on kõige võimsam ravim universumi külma tühjuse vastu. (Ei ole välistatud, et kunagi saavutan mingi nägemise kõrgema taseme, mis väidab tõsimeeli, et kõik on üks, kaasa-arvatud need kaks.)

Aga hetkel las ma kannan seda kuldset kuube häbelikkusest ajutiselt võitu saades, ja seda usaldusest-lugupidamisest selle kuma nägija(te) vastu ja arvan end kõige kõiksuse vastu kaitstud olevat. Rikastatud eriliste inimeste imeliste puudutuste, sõnade ja silmapilkude läbi.

Kuningas ei ole alasti, mõnikord katab teda nähtamatu kuldne kuub.

Üks inimene ütles 2

Tegelikult ta ei öelnudki seda, arutasime elu, mina maailma paremaks muutmise aspektist, tema isikliku elu kujundamisest. Rääkisime peaaegu mööda, õnneks silmapaistev "taipulikkus" ja vastastikuse heaolu õrn hoidmine panid meid märkama erinevat fookust.

Muidugi on tal õigus. Tema on praktik ja teeb, mina olen rohkem abstrakt ja otsin kontseptsiooni, tunnen mõnu olukorra teoreetilistest lahendustest. Ja kui lahendus on välja mõeldud, kaob oluline osa motivatsioonist seda teostada. Sest uudishimu on rahuldatud, ma juba TEAN, kuidas käib, las keegi tubli ja usin teeb ära. 

Pff. Nii ma siis lendangi nagu jumala vaim vee peal ja loodan, et mõte ja sõna midagi muudavad. Kuidas saab sellist tegudelaiskust säilitada, olles ise nii suurest kogusest inseneridest ümbritsetud?

(Võibolla sellepärast insenerid mind nii tohutult paeluvadki? Nende päris-praktiline loovus on minusugusele teoreetikule rabavalt imetlusväärne.)

Aga tema lähenemine on nii palju parem kui minu oma. Mis õigus oleks mul parandada maailma, kui ma iseenese elu parandamisega hakkama ei saa? Mida on mul teistele õpetada, kui ma ise ei ole oma ideede elav kehastus? Enne, kui saan maailma parandama hakata, pean oma õigust selleks oma elu parandamisega tõestama - ja hetkel ei ole ma sugugi veel nii kaugel. Kuigi üldiselt on elu lill ja ise ka pigem happy-go-lucky, tean ma väga hästi mitut asja, mida olen eneses ja oma maailmas tahtnud paremaks, aga pole õnnestunud. Nii, et võtkem seda siis kui suure maailma parandamise harjutust väikesel mudelil. Kui saan seda, siis võin ka suuremalt.

Lihtne asi välja mõelda, aga miks kuradi pärast  peab see tegemine nii raske olema? Väljakutse, mida võtta :)

Üks inimene ütles

et ta ei tahagi ühest mõtteviisist edasi kuulata, sest see võiks teda mõjutada ja seda ta ei soovi.

Oo, kui huvitav mõte! Nii uus kontseptsioon minu jaoks. Leides midagi, mis radikaalselt erineb sellest, millisena mina tajun enese ja maailma suhet, on sellel kohe kaks mind tohutult lummavat mõju:

- esiteks on ooo-kui-põnev lummus selles, et üks täiuslik maailmasüsteem (sest seda inimesed minu  jaoks üldiselt on, kui nad on jätkusuutlikud) on teinud niivõrd erineva valiku kui mina, kuid on ikka tasakaalus. Esiteks süvendab see mu erisuste aktsepteerimist ja respekti selle vastu, kuivõrd erinevad võivad toimivad maailmasüsteemid siiski olla. Teiseks tahaksin ma tohutult teada - kuidas see käima? Kuidas see süsteem tasakaalus on? Milline on see teine tasakaal? Mu ajurakud löövad nurru ja siis sellest see tulebki, et pommitan inimest lakkamatute küsimustega.

- teiseks aitab see mul iseennast paremini näha, sest tihti selgub, et enne radikaalselt erineva võimaluse praktilist rakendust nägemata (noh, teoreetiliselt olen ma ta tõenäoliselt läbinud, kuid kõrvale tõstnud kui minu süsteemi sobimatu, seega teoreetiliselt vähemoptimaalse - aga seda ainult minu maailma eelvalikutega piiratud tingimustes) ei ole ma päriselt endale teadvustanud, mis on minu valik ja mida see tähendab. Seega - erinevused on huvitavad ja lisaks sellele mõistan ka ennast paremini, näen ennast nende taustal paremini.

Seega tegelesin kahe mõttega korraga: miksmiksmiks ta ei taha lihtsalt toorest uudishimust teada, mida teised arvavad/ mingid süsteemid stamplahendustena välja pakuvad; ja miksmiksmiks on minu jaoks nii enesestmõistetav seda teada tahta.

Võibolla on vastus selles, et mind by default ei mõjuta. Et ma näengi kõiki teisi mõttekonstruktsioone nagu hüpoteese, mida ma võin omaks võtta, kui tahan, aga kui ei taha, siis sugugi ei pea.

Võibolla ongi siis öeldud sõna jõud teiste jaoks suurem? Või on siis valmismõeldud struktuuride võlu niivõrd lummav, et tahes-tahtmata võib inimene sinna sisse libiseda? VÕI olen ma äkki nii sinisilmne, et enesele märkamata võtan omaks öeldud sõnu ja valmismõeldud mõtteid, ilma et oleksin need enese omaks teinud - ja ei saa sellest ise arugi?

Näiteks nagu mulle kohe haakus see elementidemõte? KUI läbini ma selle ikka tunnetasin ja KUI lihtsalt ma varem valmismõeldu kasutusele võtsin? Siinkohal oleks ju irooniline seda kasutada ja öelda, et oo, ma olen sõltumatu nagu tuul - kui ei meeldi, ei ole mul raskusi minema lennata; ja agressiivne nagu tuli - kui ei meeldi ja lahkuda ei saa, ei ole mul raskusi takistusi hävitada.

Naeran iseenda üle.

Ajul on mõnus.

Nii palju mõtteid ühest õhtust

See oli jälle üks väga eriline õhtu (hullude õhtute jumal on minu vastu viimasel ajal tõesti lahke). Ma olen küll mitmel viisil vabalt ekstrovert, kuid mingil hetkel saab minugi kann triiki täis ja siis on vaja veidi eemale tõmbuda, korraks kaugemale lennata, et seda kõike rahulikult läbi mõelda. Ja ka see tunne on jaburalt hea, nagu tuleksid metsast kuhjaga seeni täis korviga, et neid siis peale kosutavat tassi head kohvi ükshaaval ettevaatlikult kätte võtta, hoolega üle vaadata ning kaaluda, mida igaühega kõige parem oleks peale hakata.

Lihtsalt mingid mõtted:

- kõige nauditavam on suhelda inimesega, kellega on olemas nii üheseltmõistetav ühisosa kui piisavalt palju erinevusi, olgu need kasvõi vastandlikud. Siis on olemas nii lihtne mõistmisesild (või tüüne vahemaandumispaik) ja samas on nii palju uut ja huvitavat, mis mõlema maailma silmapiiri laiendab.

- sõprus, kus saad täie usaldusega avatud olla ka selles 1%, selles lapsikus-tobedas-häbenemistväärivas reaktsioonis, mida varjatakse ka lähedastes suhetes, on uskumatult eriline väärtus. Eriti, kui selline täielik usaldus on vastastikune... Saab isegi öelda, et tead, piinlik, aga sel hetkel käis väike kole kadedusesähvatus hingest läbi, täitsa nõme oli. Ja sa saad seda öelda, teades, et sind mõistetakse õigesti ja seda ei hakata üle tähtsustama. Et korraga ei muutu see 1% kõige olulisemaks osaks sellest hetkest.

- jah, mu energiatunnetus ongi teistsugune. Ma ikkagi tõesti-tõesti ei oska sõbratasandil seda füüsilise puudutuse värki. Ei ole lihtsalt kallistaja tüüp, isegi kui ma siiralt väga püüan. Kaasaelamine - jah; elu arutamine - jah, jah, palun kirssidega ja kasvõi hommikuni, magan püstijala kui vaja ja arutame edasi; siiras ja sügav rõõm koosolemisest, tänutunne, et mul on selline sõber; hea tunne, kui saan tema ellu ka head tuua - kõik see. Aga kallistamisega on nii, et olen 20 aasta jooksul õppinud meeldivana võtma seda tervituse- ja lahkumise k.... noh, seda asja, kui see kestab limiteeritud sekundid ja kui ma tõesti olen pööraselt rõõmus, kui seda inimest näen. Kui sekundid nimetatud limiidist üle hakkavad tiksuma, tunnen, et keha läheb pingeseisundisse ja mind tabab hingeline kärsitus, et noh, aitab ka nagu juba. Ja see on olemuslik ja päris, mul ei ole enda arvates mingit hingetraumat - või vähemalt ma ei kannata selle käes ega tunne, et peaksin sellest kuidagi üle saama. (Huvitav, see vist ikka juba on selline levinud mõte, et kui inimene on puudutussuhtes jäik, et siis tal on lähedusega mingi trauma? Tegelikult on ju kõik individuaalne ja see siin on minu individuaalsus, mis on üsna põhjalikult läbi tunnetatud ja olemuslikuna omaks öeldud.). Mitte, et ma puudutusi või füüsilist lähedust ei naudiks - vastupidi ja vägagi, üleni ja intensiivselt, totaalselt, iga keharakuga, aga seda siis hoopis teises kontekstis ja eelistatult kahekesi. Sinna see minu jaoks sobib 200%, seal on see üleni enesestmõistetav ja nauditav ja sealt ma saan kuhjaga kogu füüsilise läheduse kätte, tunnengi ennast selles vallas nagu vahukoore ja lõhefileega ületoidetud kass. Võimalik, et asi on ka üleliigses tundlikkuses nagu muusikagagi - ma kuulan muusikat väga teadlikult, sest see puudutab mind üdini, ma lähen muusikasse seda kuulates sisse, see mõjutab mu emotsioone, kehatunnetust ja südamelööke. Sellepärast on mul muusikaga ka üsna paks kaitsekilp, ma ikka väga valin, millal ja mida kuulan. Ja kui kuulan, siis on see ülimalt nauditav. Mingi sarnasus puudutuse ja muusika vahel nagu on.

Tänavavõitluse treeningus sain teada, et ma jälgin alateadlikult keskmisest enam inimeste kehakeelt ja asetust ajas ja ruumis. Kui vaja, liigun eest ära, aga ei lase võõrast inimest oma isikuruumi sisse tulla. Seal öeldi, et see ongi ellujäämisinstint, instinktiivne vajadus jälgida oma isikuruumi. Tugevad ellujäämisinstinktid kõlas nagu midagi, mida võiksin omaks nimetada. See kindlasti ei ole põhjus, aga ehk on mingi lisanüanss selles, et olen füüsilise läheduse suhtes kuidagi keskmisest tundlikum.

Lisaks sellele frustreerib mind, kui mu vaba liikumine on mingil määral takistatud. Kui ma eelmine kord ütlesin, et kui üldse millelgi, siis uudishimul luban ennast vabatahtlikult defineerida. Teiseks vabatahtlikuks määrajaks on vabadus, mus on sisemine sügav vajadus vaba ruumi järele. Naljakas, nii võtta olen vabaduse küljes vangis, sest mida muud sõltuvus siis on.

See kõik kõlab ühe sõbraliku kallistuse kontekstis väga ülepingutatuna, aga võibolla seletab, miks ma instinktiivselt pisut pingule tõmbun ja hakkan saba võngutama, kui see liiga pikaks venib (liiga pikk oleks minu kontekstis siis üle 1,7 sekundi...).

Ühesõnaga. Ma väidan, et ma olen täiesti igavalt ebatraumaatiliselt õnnelik oma mitmemeetrise isikuruumiga ja kuna ma üldiselt tolereerin väga laias valikus teiste inimeste veidrusi, siis a) olen tolerantne ka enda omade suhtes ja b) leian, et tolerantsi vastastikuse vahetuse sotsiaalse normi järgi on mul endal ka kõvasti krediiti olla samuti mõnes asjas veider.