Veategemise ärategemine

Üks tark ja ilusate silmadega mees ütles mulle täna, et venelastel olevat tabav ütlus selle kohta, kui inimene ei taha endas viga näha: "Kehv tantsija süüdistab ikka põrandat". Päritolust johtuvalt ütles ta seda inglise keeles vene aktsenti üle võimendades ning see oli lisaks ütluse tabavusele ka tobedalt naljakas. Sellest hoolimata otse kümnesse.

See on kohati nii üllatav/naljakas/inimlik/häiriv, kui väga nii tehakse. Ei teagi, kas see tuleb puudulikust eneseanalüüsivõimest või sügavast oskamatusest ümbritsevat mõista. Teiste puhul on seda lihtsam märgata, siis rakendan kergematel juhtudel tüünet tolerantsi, raskematel juhtudel aga juba teatud üleolekutunnet või kärsitust.

Seda nõmedam on iseennast sellestsamast tabada - otsin õigustust sellest, et teine käitus valesti. Nii lihtne on asju nii tõlgendada, lüüa rusikaga rinnale ja öelda, et sõitke seenele, mina ei ole süüdi milleski. Samas, ma vähemalt mõnikord vähemalt püüan ennast sääraselt vääritult teolt tabada, endal kratist kinni võtta ja kasvada paremaks, kuigi see tähendab nii iseendale peeglis karmi pilguga otsa vaatamist, valusa tõe tunnistamist (ka raske) ja asja lahendamiseks aegajalt vastikult keerulist enesesundimist. No näiteks.  Öelda selgelt välja, et "Ma tegin vea" on sõprade hulgas enesestmõistetav, aga see võib muutuda üllatavalt raskeks, kui tead, et kuulajad võivad olla halvasti meelestatud. Öelda see välja, mõistes, et see tõenäoliselt kõlab võimendatult ja võib ootamatu kokkujuhtumisena kinnitada seni alusetuid eelarvamusi, moonutab nende arusaamist sinust veelgi ning jääb suure tõenäosusega sulle mõneks ajaks märgina külge - ning on vähe, mida sa selle vastu teha saad...  Kuni saad vähese vaevaga valida, kellega suhtled, siis ei ole see hull, aga kui suuremate kaotusteta ei saa, siis on see ikka paras eneseületus.

Sellepärast olengi ma enesega nii rahul, et sellega hakkama sain. Unetust ööst ja enese kallal näritud õhtust hoolimata. Oi, kui raske on seda teha suhtes, kus puudub suhtlust lihtsustav üksteisemõistmine ja usaldus.

Aga sellele eelneva õhtu kohta võib kogu ängist hoolimata öelda, et oo, kui imelised ja head võivad jälle mõned teised inimesed olla. Nii ei ole mul lihtsalt enam õigustust ülearu põdeda või selles mures marineerida, kui mind niiviisi kuulatakse, toetatakse, arutatakse, süvenetakse, analüüsitakse, lahendatakse, kätt hoitakse (ja mitte ainult hoitakse, oi...). Saad kõik need kägistavad happeniidid enda rinnust lahti harutada, üle vaadelda, aru saada, kuidas asjad objektiivsemas vaates on ja iga niidi niiviisi ükshaaval ära lahendada. See kogemus, et jah, tõesti, ma ei olegi naiivselt sinisilmne, kui usun, et need, keda oma inimeseks pean, raskel hetkel tulevad ja toetavad. Üleeilne kinnitas, et seda tehakse ka siis, kui ma veel otseselt abi ei ootagi, sest saan ise ka aru, et jama, millega tegelen, on üsna väike ja jõukohane.

Jah, löödi üheks õhtuks mind natukeseks mõlki... ma ju TEAN, et järgmiseks hommikuks saan iseendaga hakkama ja olen jälle enamvähem okei. Ja järgmiseks õhtuks on see juba kaugel selja taga ja olen jälle rõõmus. See üks õhtu ägisemist ja kahtlusi ja valutamist tuleb lihtsalt välja kannatada. Fast regeneration. Aga ei... tullakse, ollakse päriselt ja olemas ja ma ei lahenda seda üksi - me lahendame koos. Mõni tähelepanu on nii soe, et see on lausa kiirgav. Eriline kogemus.

Kui ma suudaksin kuidagigi väljendada tänulikkust kõige selle eest, siis ma teeksin seda. Aga ehk piisab lihtsalt inimeseks olemisest, mina ise olemisest nende inimeste jaoks, tore mõelda, et see ongi see päris väärtuste vahetus.

Lihtsalt üks mõttepoeg, täiesti toimetamata

Töövõtuvestluste kogutud tarkuseteread.

• Keskendumine ühele on oluline ja multidistsiplinaarsus on tähtis. Keskendu neist ühele.
• Kuni inimene endale ise päriselt ei meeldi, siis on tema maailmas nii palju asju sitasti, et endal võtab silme eest kirjuks ja teised veenab ka ära. 
• Ka kõige veendunum tõde on subjektiivne, aga see on ainus, mis meil on.