Tuesday, February 7, 2017

Nii palju mõtteid ühest õhtust

See oli jälle üks väga eriline õhtu (hullude õhtute jumal on minu vastu viimasel ajal tõesti lahke). Ma olen küll mitmel viisil vabalt ekstrovert, kuid mingil hetkel saab minugi kann triiki täis ja siis on vaja veidi eemale tõmbuda, korraks kaugemale lennata, et seda kõike rahulikult läbi mõelda. Ja ka see tunne on jaburalt hea, nagu tuleksid metsast kuhjaga seeni täis korviga, et neid siis peale kosutavat tassi head kohvi ükshaaval ettevaatlikult kätte võtta, hoolega üle vaadata ning kaaluda, mida igaühega kõige parem oleks peale hakata.

Lihtsalt mingid mõtted:

- kõige nauditavam on suhelda inimesega, kellega on olemas nii üheseltmõistetav ühisosa kui piisavalt palju erinevusi, olgu need kasvõi vastandlikud. Siis on olemas nii lihtne mõistmisesild (või tüüne vahemaandumispaik) ja samas on nii palju uut ja huvitavat, mis mõlema maailma silmapiiri laiendab.

- sõprus, kus saad täie usaldusega avatud olla ka selles 1%, selles lapsikus-tobedas-häbenemistväärivas reaktsioonis, mida varjatakse ka lähedastes suhetes, on uskumatult eriline väärtus. Eriti, kui selline täielik usaldus on vastastikune... Saab isegi öelda, et tead, piinlik, aga sel hetkel käis väike kole kadedusesähvatus hingest läbi, täitsa nõme oli. Ja sa saad seda öelda, teades, et sind mõistetakse õigesti ja seda ei hakata üle tähtsustama. Et korraga ei muutu see 1% kõige olulisemaks osaks sellest hetkest.

- jah, mu energiatunnetus ongi teistsugune. Ma ikkagi tõesti-tõesti ei oska sõbratasandil seda füüsilise puudutuse värki. Ei ole lihtsalt kallistaja tüüp, isegi kui ma siiralt väga püüan. Kaasaelamine - jah; elu arutamine - jah, jah, palun kirssidega ja kasvõi hommikuni, magan püstijala kui vaja ja arutame edasi; siiras ja sügav rõõm koosolemisest, tänutunne, et mul on selline sõber; hea tunne, kui saan tema ellu ka head tuua - kõik see. Aga kallistamisega on nii, et olen 20 aasta jooksul õppinud meeldivana võtma seda tervituse- ja lahkumise k.... noh, seda asja, kui see kestab limiteeritud sekundid ja kui ma tõesti olen pööraselt rõõmus, kui seda inimest näen. Kui sekundid nimetatud limiidist üle hakkavad tiksuma, tunnen, et keha läheb pingeseisundisse ja mind tabab hingeline kärsitus, et noh, aitab ka nagu juba. Ja see on olemuslik ja päris, mul ei ole enda arvates mingit hingetraumat - või vähemalt ma ei kannata selle käes ega tunne, et peaksin sellest kuidagi üle saama. (Huvitav, see vist ikka juba on selline levinud mõte, et kui inimene on puudutussuhtes jäik, et siis tal on lähedusega mingi trauma? Tegelikult on ju kõik individuaalne ja see siin on minu individuaalsus, mis on üsna põhjalikult läbi tunnetatud ja olemuslikuna omaks öeldud.). Mitte, et ma puudutusi või füüsilist lähedust ei naudiks - vastupidi ja vägagi, üleni ja intensiivselt, totaalselt, iga keharakuga, aga seda siis hoopis teises kontekstis ja eelistatult kahekesi. Sinna see minu jaoks sobib 200%, seal on see üleni enesestmõistetav ja nauditav ja sealt ma saan kuhjaga kogu füüsilise läheduse kätte, tunnengi ennast selles vallas nagu vahukoore ja lõhefileega ületoidetud kass. Võimalik, et asi on ka üleliigses tundlikkuses nagu muusikagagi - ma kuulan muusikat väga teadlikult, sest see puudutab mind üdini, ma lähen muusikasse seda kuulates sisse, see mõjutab mu emotsioone, kehatunnetust ja südamelööke. Sellepärast on mul muusikaga ka üsna paks kaitsekilp, ma ikka väga valin, millal ja mida kuulan. Ja kui kuulan, siis on see ülimalt nauditav. Mingi sarnasus puudutuse ja muusika vahel nagu on.

Tänavavõitluse treeningus sain teada, et ma jälgin alateadlikult keskmisest enam inimeste kehakeelt ja asetust ajas ja ruumis. Kui vaja, liigun eest ära, aga ei lase võõrast inimest oma isikuruumi sisse tulla. Seal öeldi, et see ongi ellujäämisinstint, instinktiivne vajadus jälgida oma isikuruumi. Tugevad ellujäämisinstinktid kõlas nagu midagi, mida võiksin omaks nimetada. See kindlasti ei ole põhjus, aga ehk on mingi lisanüanss selles, et olen füüsilise läheduse suhtes kuidagi keskmisest tundlikum.

Lisaks sellele frustreerib mind, kui mu vaba liikumine on mingil määral takistatud. Kui ma eelmine kord ütlesin, et kui üldse millelgi, siis uudishimul luban ennast vabatahtlikult defineerida. Teiseks vabatahtlikuks määrajaks on vabadus, mus on sisemine sügav vajadus vaba ruumi järele. Naljakas, nii võtta olen vabaduse küljes vangis, sest mida muud sõltuvus siis on.

See kõik kõlab ühe sõbraliku kallistuse kontekstis väga ülepingutatuna, aga võibolla seletab, miks ma instinktiivselt pisut pingule tõmbun ja hakkan saba võngutama, kui see liiga pikaks venib (liiga pikk oleks minu kontekstis siis üle 1,7 sekundi...).

Ühesõnaga. Ma väidan, et ma olen täiesti igavalt ebatraumaatiliselt õnnelik oma mitmemeetrise isikuruumiga ja kuna ma üldiselt tolereerin väga laias valikus teiste inimeste veidrusi, siis a) olen tolerantne ka enda omade suhtes ja b) leian, et tolerantsi vastastikuse vahetuse sotsiaalse normi järgi on mul endal ka kõvasti krediiti olla samuti mõnes asjas veider.

Sunday, February 5, 2017

Selline lahe

Mõned inimesed on erilised esimesest hetkest peale, tekib selline elektrisärtsakaga sarnane kiire ja üllatav ühendus, mis, nagu aeg näitab, ongi päris. Tahaks targutada ja öelda, et nojah, kogemuste kogunedes õpid oma inimesi kiiremini ära tundma, aga tegelikult ei ole nii. Selliseid - oooo, sina - ühendusi esimesest pilgust ja näoilmest olen kogunud keskkoolist saati, nad on alati väga ebatavalised ja haruldased ning toimumise sagedus ei ole märgatavalt muutunud. Neist, kellega see ühendus on loodud, on saanud väga olulised inimesed ja lähedased sõbrad, kellega tõesti see vaimne lühinumbri alt valimine on pidevalt olemas, mis siis, et vahepeal võib palju aega mööda minna.

Ja see on nii lahe see on nii lahe see on nii lahe. Et seda ikka juhtub, see on selline eriline ja rõõmus ja natuke segadusseajav, aga samas sügavat tänulikkust tekitav sündmus. Ja kui seda kombineerida nende suhetega, mis on kestnud aastaid - et mitte öelda -kümneid, siis olengi korraga seisus, kus inimesed mu ümber täidavad mind kõrvuni elevuse, rõõmu ja tänutundega. Kui nii võtta, siis sellised avatud, elu üle rõõmsad ja samas arutamissuutlikud, soojad, helged ja armastavad suhted ongi mu praeguse eluetapi kõige sügavam ja erilisem väärtus, põrgusse need raamatud :)

Ja - oo, kui ilusad on inimesed ja oo, kui palju on mul veel õppida. Nii, et mitte ainult tänutunne, et nad olemas on, mitte ainult puhas rõõm nendest koosveedetud hetkedest, vaid lisaks ka elevil uudishimu uutest mõtetest, maailmadest, silmapiiridest. Ma pole päris kindel, kas sõprus katab kogu seda tunnetespektrit, kahtlustan, et nii mõnegi sõbraga soost sõltumata on vastastikune rõõm, tugi, mäng, ausus ja avatus lõpmatult lähenemas armastusele ja seda kogu mu 1,5-meetrisest privaattsoonist hoolimata.

Süütuse segane kontseptsioon

Kui üks noor Dorian võttis millalgi üllatuda, et kuidas ma küll saan kõige selle juures nii absurdselt süütu olla, siis tundus asjakohane talle eriti ebasüütu irve saatel näkku naerda ja kontekst, olgem ausad, töötas sel hetkel minu kasuks. Aga süütusel on tõesti sada varjundit, see on lihtsalt veider ja eriti piinlik on tunnistada, et tal oli ometigi üllatavalt õigus - nii nagu tema toona seda süütust silmas pidas. Jah, paljud kogemused on jäänud minust puutumata ja mitmes punktis olen paras Malle maalt: ei ole teinud seda, tõmmanud toda või joonud/söönud kolmandat, neljanda ja viienda kogemuspagasist rääkimata.

Aga samas ei tähenda see midagi. Jah, võibolla ma siis olen kuidagi loomupäraselt süütu /nagu üks mu tuttav, kes ulmelisest elubordellist siiras teaduslik huvi näol läbi jalutas, ilma, et ükski poripritse ta valgeid püksisääri oleks puudutanud/ või HOOPIS on asi selles,  et olen loomupäraselt nii ürgpaheline, et mul puudub igasugune vajadus sellele lihtsalt asja enese pärast mingite lisakogemustega vunki juurde keerata?

Nagu ma niigi ei vahiks kõike uut ja huvitavat uudishimust roheliselt põlevate silmadega. Aga sellest hoolimata on mul mõned konkreetsed lisatingimused, mis otsustavad, kas ma tahan seda uut ja huvitavat ise proovida või piisab sellest, kui ma saan kellegi teise kaudu teada, kuidas see käib. Lisatingimused on siis enamvähem järgnevad: see uus ja huvitav asi ei hävita märkimisväärselt tervist, ei tekita kiiret sõltuvust, ei tekita midagi selgelt halba kellelegi teisele ja ma ei jää vahele, kui ma seda oluliseks pean.

Mingid süütusega eeldatavalt seotud eelarvamused, hoiakud, hinnangud? Mina küll mitte! Ausalt ei huvita. Vahelejäämise küsimus on pigem sellepärast, et ma ei taha mingil tegevusel lasta ennast kuidagi defineerida või kinni siduda, tahan olla see, kes ise otsustab, kellele midagi teada anda ja kellele mitte. Niipalju seda sotsiaalset adapteerumist ikka on, et ma võimalusel eelistan inimestele, kes asjadest nagunii tuimalt mustvalgelt aru saavad, kaigast mitte kätte anda ja nii ma siis seetõttu, sotsiaalsest mugavusest ja lisaks ka mingist viisakusest nende vastu lipsan pigem poolsalaja rebaserajale kui oma erinevust neile silma sülitan. Aga elu on näidanud, et seda mustvalget üldiselt tunnustatud arusaamist heast ja halvast ma päriselt ei jaga. Still - live and let live. Ma lihtsalt ei pea oluliseks iga väiksema tavanormidest irdumise pärast lipuvarrast maasse lüüa, rinnale taguda ja hüüda, et siin ma seisan ja teisiti ma ei saa - sellist sisemist absoluuti on minus ainult väga vähestel teemadel.

Kui on midagi, millel ma ennast vabatahtlikult defineerida lasen, siis see on uudishimu. Aga uudishimu ei käi tavaliselt mingite juurdunud tõekspidamiste kinnisilmse heakskiitmisega kokku lihtsalt. Ja kui ma ei võta seda tõekspidamist omaks alguses, minus puudub see hea-halb skaala, siis kuidas see, et ma aegajalt sellesama skaala järgi skandaalsekspeetavaid asju proovin, üldse süütusesse puutub (kui me eeldame, et see kvaliteet kuidagigi objektiivne on)? Seega, kuidas "kõik see", milles mind tolles naeruga pooleks vestluses süüdistati, saab üldse mind vähemsüütuks muuta?

Üldse see süütuse mõiste ongi kohutavalt keskaegne. Ma saan paremini aru, kui kasutataks sõnu nagu: kogenud/kogenematu või heasoovlik/pahatahtlik või tähelepanelik/mõtlematu või siis misiganes sõnu, mis viitavad inimese suhtele alkoholi, seksi, meelemürkide, kriminaaliga vms muu teemaga, mis nagu välistaks süütu olemise.

Aa, kohtulikus kontekstis on süütul (süüdioleku vastandina) täiesti mõte olemas aga mujal.. tundub veider.

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

Kohati põhjustab ülevõlli eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju välja...