Tuesday, April 25, 2017

Ei saa sitast lahti

Hoolimata kõigest elurõõmust ja konstruktiivsusest ja kärsitusest ja "tahan häid asju enda ja oma hõimu ellu" ei saa ma idioodi nõtrusega mõnest konkreetsest sitast lahti. Muidugi ma saan aru, et see on täiesti raisatud aeg ja, veelgi enam, ma ju täiega tean, et see konkreetne aines võib kellegi teise jaoks küll puhas kuld olla (no näiteks sitasitika jaoks), aga minu jaoks - kindlasti ei. Aga ei saa lollist harjumusest lahti, nagu kärna nokkimine. 

No mida ma raiskan oma aega, et mingeid totaalseid totrusi nokkida, kasvõi enesegi eest salaja, et no... ma... täna... natuke. Selle asemel, et teha midagi, mis mulle tõeliselt meeldib ja ka muuhulgas - hea on. Milleks nokkida midagi ja tuvastada, et - ikka võeh, iu. Pff. 

Maailmaparanduse esimese etapi (no see eneseparandamise etapp) ülesanne ongi siis nüüd mõttetust sitast lahti saada. (Mõttekas sitt on veel eraldi kategooria ja seda tuleb aegajalt käsitleda, aga see on hoopis teine lugu.)

Monday, April 10, 2017

Oeh

Minevik puudutas ja kuigi see oli põgus, oli see ehmatav. Ja kurb. Kuidas ma sain / me saime küll nii katki olla? Meenus, kui räige on ribadeks olla, kui vigastused on nii suured, et fast regen enam ei tööta. See oli raske-raske aeg.

Praegu on kevad, päike paistab ja rohutirts mängib jälle muretult viiulit, sest suvi on ju tulemas ja mis mõtet on muretseda selle pärast, et kunagi tuleb jälle talv. Pealegi, olen nii eriliselt hoitud, kaitstud ja igal võimalikul viisil armastatud, skaalal süvaturvalisest kirkalt inspireerivani, et mõtlen igal õhtul enne magamaminemist täiesti siiralt ja ilma igasuguse paatoseta: "Aitäh, universum, sa tõesti-tõesti võtad mu hingetuks! (Ja Narr minus lisab: "Kuradi hea töö!")"

Kontrast kunagise kestva valu ja praeguse samavõrd kestva õnneseisundi vahel on vaiksekstegev. Oi, ma ei tahtnud seda meenutada, ise tuli. Kunagise valu vari pani üle keha judisema. Oeh.

Aga - nüüd paistab päike nii tõeliselt ja universum tõesti armastab mind. Ma sain / me saime sellega hakkama. Üks neist aurahadest kuldse kuue rinnas.

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

 Kohati põhjustab patoloogiline eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju...