Mõnikord ma teen rumalusi, aga

... mingid seosed muutuvad nähtavaks alles tagantjärgi. Mis ei tähenda, et vähem rumal tunne oleks, või noh, mitte traagiliselt ja piiritult, aga selline nihelev-piinlik, et muidu ju päris intelligentne inimene nagu, artikuleeritud ja puha, aga nüüd siis selline ämber.

Sellele järgnevat tunnet seletaks vist see viie protsessori jutt. Paralleelrajad, millest kunagi sai räägitud. Noh, et mu aju on enamvähem multitaskimise jaoks kokkupandud arvuti, kus on ca 5 protsessorit. 5 sellepärast, et mingil hetkel tuvastasin, kuidas suutsin mu kõrval seisva disaineriga projekti arutada, samal ajal suheldes telefonis kliendiga, samal ajal kirjutades e-kirja, samal ajal rääkides allhankijaga Skypes ja kui keegi taustal ütles "sada tuhat", siis oli mul selleks 1 protsessor vaba, et küsida, mis projektis täpselt. Disainer ütles, et ta jälgis juba hasartselt, et millises kanalis ma segast hakkan ajama, aga teatas siis pettunult, et olin igas kanalis adekvaatne - vähemalt jätsin sellise mulje. See oli muidugi uhke lugu ja ma pole kindlasti enam nii heas vormis kui siis, ütleme, et paar protsessorit kohe kindlasti enam täiel võimsusel ei tööta. Aga kui ajul on toitu ainult ühe jaoks, mis monotaskerite jaoks on ilmselt ideaalne seisund, siis minu peas hakkavad teised protessorid üsna kiiresti igavusest lollusi tegema ja laamendama nagu pärdikud.

Mis muidugi omakorda tähendab, et monotaskimine tuleb mul erakordselt halvasti välja. No olgu, ekstreemjuhtudel suudan tund-paar süveneda, aga siis hakkab nii igav, et... lollusi ja laamendama, nagu ülal öeldud. Tähelepanu hajub, vead tulevad sisse ja sealt edasi läheb aiva hullemaks.

Ning kõrvalnähuks on ka see, et faktidest ei jää suurt midagi meelde. Muidu kena inimene, aga mälu, näete, ei ole...

Hm. Nojah, protsessoreid on mitu, aga mälumaht nigel.

Nii, et panna mind rutiinset ja süvenemisteeldavat tööd tegema on umbes sama tõhus nagu kuulipildujaga põldu künda - no saab küll, kui ikka väga tahta, aga kas tasub ära?

Proovisin seda selgitust ühe sõbra peal, kes oli pisut hämmastunud, kui keset tulist vestlust teemal x, ütlesin ma täiesti seosetult, et aaa, muuseas, tead, ma mõtlesin välja, mida selle y asjaga teha, millest me vahetult enne x rääkisime. Lihtsalt - samal ajal kui üks protessor rääkis, ragistasid teised y kallal. Minu jaoks oli see huvitav, et see tema jaoks hämmastav oli, et vestlus-vaidlus-väitlemisega samal ajal on võimalik süvitsi muude asjadega tegeleda.

Aga tagasi tulles - kui ma olen mingi rumaluse teinud, kui üks protessor kiilub emotsioonidesse kinni, higistab neid läbi, häbeneb ja mõtleb, et nõme; siis samal ajal mõtlevad vähemalt kaks teist protsessorit, et oooooo kui huvitav. Miks ma sellise vea tegin? Miks ja millises kontekstis see täpselt viga on - subjektiivne, objektiivne? Kuidas oleks võinud teha? Kas tulevikus on võimalik seda viga ette näha? See on selline ratsionaal-analüütilis-loogiline, suht emotsioonivaba ajuragin, mis siis lahti läheb, ja see, et on piinlik, neid protsessoreid ei puuduta.

Ühesõnaga - kui ma olen olnud rumal, on mul samal ajal uskumatult huvitav.

A mulle lihtsalt ei meeldi

Keegi tark inimene ütles, et agar loll on kõige hullem loll. Ma võtaks ja täiendaks, et agar ja ennastimetlev loll on kõige hullem loll.

Mis on konksuga asi, sest positiivne enesehinnang on minu jaoks tihti nauditava suhte üks eelduseid, sest madala enesehinnanguga inimestega pikem suhtlemine on viiel veidral viisil kaldu ja tihtipeale rohkem jama kui asi väärt on. Ning hea enesehinnang on ometigi see, kuhu enamus ühel või teisel viisil püüdleb, üks hästi hakkamasaamise põhitalasid.

Ja nii lihtne on inimest, kes enesega hästi läbi saab, eneseimetlejaks siunata, kui süda parajasti täis on, sellises olukorras võib neid kahte asja omavahel kergesti segi ajada. Aga kuskilt läheb see piir, muidugi, kus terve ja ennast hoidev enesehinnang haiglaseks nabaimetlemiseks muutub. Öelda ei oska, kust täpselt, aga kui ette satub, võin ära tunda.

Nojah, jälle üks arusaamine, kinnitamaks tõde, et ükskõik mis asja äärmused on nagu ühe tagumiku kaks kannikat - murumadal enesehinnang on looduskatastroof, aga pime eneseimetlus on tema vahetus läheduses.

Nukruse asi

Nukrus tuleb aegajalt ootamatult kallale, justnagu põhjuseta - või siis äkki lihtsalt selleks, et rõõmuseisundit tasakaalustada. Hetkeks välja astuda. Hetkeks kasvõi ära minna, olla, nina iseenesesse, vaiksesse veerandtoonide maailma.

/kunagi ammu oli see rahutuse tunne - tunne, et mu praegune kogemus ei ole päris, vaid et olen selles lihtsalt külas - palju tavapärasem, lausa sissesurutud muster. Minekuvajadus ja esialgu suhteliselt süütuna tunduv vabadusevajadus võis tihtipeale muutuda minekusunniks, sõltumatuseorjuseks, pidetusevaevaks, kus pidi minema lihtsalt sellepärast, et minna, hoolimata sellest, mida kaotasin/

/aga kunagi ammu oli sellele rahutusetundele järeleandmine, uste kinnipanek selja taga, trepist alla-astumine-sellest-asjast-välja-uude-ilma, maanteel kulgemine, "But l still haven´t found what l´m looking for" soundtrack taustaks kumisemas, kunagi ammu oli see ka äärmiselt NAUDING. Nagu  sõõm värsket õhku umbsest ruumist põgenedes/

Mõnikord oli see minemine argus (lihtsalt jalgalaskmine, kui asi keeruliseks läks ja ei viitsinud, ei vaevunud, värske õhk tundus väärtuslikum, uuesti alustada oli lihtsam kui vana parandada... misiganes kergekaaluline põhjus), aga mõnikord oli see hoopis julgus. Julgus seljast maha raputada kõik see, mis enam tõesti ei toida, mis on lõppenud, otsa saanud, ammendunud. Tänuliku viipega lõpetada suhted, mis olid omal ajal ilusad, aga mis on hääbunud närvilisse nääklemisse. Mitte sinna sohu kinni jääda, viisakusest, kohuse- või kahjutundest, hirmust haiget teha, jäädes niiviisi vabanemissoovi ja seotusevajaduse vahelisse limbosse, elades viha  nii enese, ahela kui teise osapoole peale välja ja närides lõputult inetuks asja, mis kunagi võis väga ilus olla. Õigel ajal lõpetamine kinkis vähemalt ilusa mälestuse.

Õigetel põhjustel minemine on kunst nii nagu ka lahtilaskmine, kui läheb keegi teine. Nukrus või mitte, nende oskuste väärtuslikkust ma enam ei vaidlusta.

Muidugi on ise minemine lihtsam. Eriti kui tuleb see puhas selgusehetk - et see on nüüd läbi, jääb ainult tänada ja uks sulgeda, teades sisemise sügava rahuga, et olen sellest inimesest/suhtest/perioodist täiesti vaba. Nii vaba, et ei tunne vähimatki vajadust ühendust võtta ka siis, kui koos on väga lähedaselt veedetud (või peaks ütlema, koos elatud?) pikki aastaid. Jah, kui selle selguseni jõuda, siis on tegemist ainult hea ja õige äraminekuga.

Minejat lahti lasta on küllap raskem, sest see "olen täiesti vaba" hetk ei tule ju mõlemal samaaegselt. Need kohad, mis mineja jaoks tundusid loomulikul viisil lahkukasvanuna, võivad jääja jaoks olla hoopis ootamatult ja vägivaldselt läbi lõigatud. Sellest siis kibedus, pettumus, viha, mis kõik on inimlikult igati mõistetav.

/samas tahaks sellisel hetkel öelda, et - mis pani sind arvama, et omad mu tulemisi ja minemisi? Kas tõesti on jäämine ja üha inetumaks hääbumine väärt minemast hoidumist? Kas minevikku jäänud ilusate hetkete nimel peaksime sinu arvates inetuks hääbuma, selle asemel, et nende säilimise nimel seda iga hinna eest vältima?/

Ma olen kogenud nii ise minemist kui lahti laskmist ja mõistagi on ise minna võrratult lihtsam kui jääjana lahti lasta ilma senist ilusat ja head ajalugu lahkumisest tekkinud haavumiste kibedusse uputamata. Sellevõrra rohkem on mul hea meel selle üle, kui ka see õnnestub. Raskem ja valusam, aga seda väärtuslikum.

Mõte läks lappama.

Jah, Nukrus.

Nukrus on ikkagi osaliselt minemistega seotud. Mitte nende õigete, üheste ja lõplike minemistega, (nendega on asi lihtne ja selge), vaid mõnikord isegi vaid ühest etapist teise liikumisega, mingite heade-nii-heade asjade lõpu lähenemise tajumisega, vana naha seljastajamisega, uuekskasvamisega.

Keegi ütles, et minus on väga vähe stabiilset, kui, siis ainult mu oskus kaose tingimustes stabiilselt hästi hakkama saada. See on tõenäoliselt küllaltki tõsi, kaos mulle valdavalt meeldib, valdavalt on see inspireeriv ja ärgitav, kõneleb nii tuule kui tulega, paneb põlema ja lendama. Lendan kõrgelt ja põlen eredalt.

No ja siis tuleb see muutumine, läbi taevast langenud tuha. Ja muutumise nukrus. Vaikselt ja kaugelt ja ettevaatlikult ja õrnalt, justnagu ma polekski mina ise. Justnagu ma oleksin mina ise, lihtsalt see teine pool. Väike, hädine, kaitsetult karvutu ja roosa linnupoeg, kes on oi-kui-kaugel sellest, et jultunud tulisabana pilvedetagust mõõta.

Ei saa öelda, et see oleks kuidagi halb tunne, et ma oleks õnnetu. See pole kindlasti nii, sest mu hing, keha ja vaim on lausa perverssuseni küündiva intensiivsusega õnnelikkusest õndsalikult kurnatud ning midagi pole otseselt valesti, kõik on tüünelt hästi.

Lihtsalt. Nukrus. Ilus ja hea, vaikne ja - tüüne - nukrus.

Armastuse asi

Seda, et "mul on see privileeg olla lähedane just selliste inimestega", seda olen ma juba öelnud. Seda, et "oh, ma olen neile sisimas nii sügavalt tänulik, et ei oska öeldagi - ja ilmselt sellepärast ei ütlegi", seda olen ka.

Aga seda, et oo, kui...

... kui mu isa sõidab maalt linna, noh, "niisama", sest ta ei taha sellest suurt numbrit teha, kuid ma ju tegelikult saan aru, et sellepärast, et ta ei taha mu tütrele uute papude kinkimisega paari päeva oodata...

... kui tütar paneb need jalga ja, kuigi ta vanaisale vist "Aitäh!" ei märganudki öelda, on ta uute papude üle nii rõõmus, et ajab need jalga ja jookseb õue möllama ja kui isa vaatab seda läbi akna ja sellest talle täiesti piisab - nii tänuks kui sõidupõhjuseks...

... kui üks metsikute ja metsikult siniste silmadega mees ütleb madalal bassihäälel, et hmm, sõpradega väljas õllejoomise asemel ta tõesti tahaks pigem lihtsalt minuga koos kodus olla...

... kui teine, kelle välimuse kohta võib vaid öelda, et... absurdini viidud filigraansus kõige selle haldjalikuga, mida parimad raamatud räägivad... pakub mulle marutava meretuule käest kibuvitsapõõsasse varjudes tilliteed (fenkoliteed, fen-ko-li-teed, et mitte nüüd liiga valesti aru saadud saada...) ning on nii leebelt nii järjekindel selles,  et võiksime toredaid asju koos teha...

... kui mu imeline laps vastab kohvikus vereproovi autasuks kõige ägedamate koogitükkide pakkumise peale, et ta koogisöömise asemel tahab hoopis niisama natuke minu kaisus olla...

... kui ma saan teise imelise lapse käest tatist nõretava beebimusi otse ninale (mis on tatist nõretamise jaoks täiesti adekvaatne koht...

... kui kõik need päikeselised ja merelised ja tuulised ja tulesed hetked kokku lugeda ning naerda samas natuke enda üle, et oh, kuivõrd mu tavalist säravakarvalist asendit veelgi enam õnnestavad segaselt ilusad, metsikud, intelligentsed, julged ja head ja minust kergemal või raskemal määral sisse võetud mehed /kui nüüd natuke üldistada, aga see käib naiste kohta ilmselt ka :) /...

... kui vana hea võitluskaaslane ja asjalik kirjastaja ütleb, et muuseas, see edetabeli esimene 20, kuhu kuulumine mind sügavalt rõõmustas, oli tähestiku järjekorras pandud, et puhtstatistiliselt. Võttes. Oli. Minu. Oma. Esimene... ja ma saan seda sõgedat rõõmu jagada lähedaste inimestega ilma selleta, et saaksin karistada rõõmu jagamise eest... (ei ole uhkustamine, ei ole, on rõõmu jagamine hoopis ja seekord lausa sõgeda rõõmu jagamine, sest läbi aegade esimene? nagu, päriselt? jaaaa, statistiliselt, jaaa, piiratud valimi piirides, jaaa... aga... noh... faktiliselt... ooo :) )

siis... tahaks ikkagi veel lisada, et aitäh, universum, tõeliselt hea töö!

PS: seda ma olen tegelikult ka juba öelnud. Nice.