Wednesday, September 27, 2017

Naised on hullud

Ühesõnaga. Kõik need leebe mõtteviisi õpetused, eksole, ürgse mehe ja naise leidmised, mantrad ja tantrad - midagi neis kindlasti on. No peab olema, tunnen väga arukaid inimesi, kes on neid eneses ja ennast neis leidnud. Aga. Aga!

Nomaisaa, lihtsalt, kui kuskil seal energiate lennutamises tuleb jälle mingi selline jutt, et "olgu nende kaasaegsete rollidega kuidas on, aga kodu energia loob naine ja nagunii te koristate viis korda kiiremini kui mehed..."

Minge perse, palun!

/Ja "palun" sellepärast, eksole, et ma olen ju naine ja seetõttu oleks sünnis olla viisakas. Palun väga, ma võin vabalt ka viisakas olla. Tänan./

Või siis, et: "Uudishimu, arusaam maailma asjadest ja julgus on maskuliinsed omadused ja neid evides muutub naine maskuliinsemaks ja tänapäeva põhihäda on see, et naised on liiga maskuliinsed ja seetõttu on nad ise ka õnnetud /-/ kui mehes tekib hirm, kui ta kaotab huvi asjade toimimispõhimtete vastu või  vaimse selguse, siis on ta nagu naine /-/ Kui naine on maskuliinne, siis ei ole ta tõeliste meeste jaoks atraktiivne jne jne"

Mis ma sinna parata sain, et seda kuulates läksin üleni pingesse nagu saaki märganud tiiger, see on mingi selline spetsiifiline pinge - kogu keha on fookuses ja keskendunud, ma otsin seda õiget hetke ja seda õiget sõnastust, et õrna ja naiseliku, see-eest kõlavalt kandva häälega täie süütuse ja alandlikkuse juures küsida, et kas ta tahab sellega öelda, et tõeline naine peaks olema apaatne, arg ja rumal, või ehk on ka sellel arhetüüpsel "tõelisel naisel" positiivseid omadusi? Või miks peaks naist defineerima läbi stereotüüpsete halbade iseloomujoonte ja tõelist meest sealsamas kõrval läbi positiivsete? VÕI ehk võiksime kaaluda võimalust, et uudishimu, julgus ja arusaam maailmast on üldinimlikud iseloomujooned, millel on nii naiselik aspekt kui mehelik, sest ausõna, ma näen võimalust, kuidas uudishimu võib ikka väga naiselik olla, samuti on tõelisel julgusel mitmeid üdini naiselikke aspekte, rääkimata siis maailma asjade mõistmisest. Või et mis on tema seisukoht selle suhtes, et vaimse võimekuse pidavat lapsed pärima valdavalt emalt, kuid tõelise naise roll on olla rumal?

Ja ma tundsin samal ajal, et daaaa, tõesti, ma ilmselt ei ole ikka piisavalt pehme, tüüne ja malbe, sest nii suurte lolluste eest ei valmistunud ma mitte lugupidavalt väitlema, vaid sättisin ennast üleni valmis rünnakuks. Täiesti juhuslikult sain teadlikuks sellest, mida mu keha teeb. See oli põnev.

Aga häh, selline suhtumine on tõesti megaloll, ükskõik, millises supis seda siis tahetakse sisse sööta: traditsioonilised soorollid, mehed ju ei sünnita (ja seepärast on loogiline, et naised peavad kodutöid tegema), kui oled kuidagigi intellektuaalselt ambitsioonikas naine, siis mehed sind ei taha ja kohe kasvavad vuntsid ka (mis on täielik jama, elu tõestab pidevalt vastupidist), tõeline naiselik energia on rumal, ilus, passiivne ja ideaalis suurte tissidega, kuid muidu väga saleda kehaga.

Sellised mehed/naised lihtsalt tunnistagu ausalt, et põhimure on selles, et ise ei ole piisavalt tark või tugev või julge ja siis ei jäägi muud üle, kui elu eest võidelda selle eest, et need naised, kes seda jällegi on, oleks kuidagi sotsiaalse punnseisu tõttu vaoshoitumad või vähemalt saaksid selle eest kuidagi karistatud.

Ja kuna selline suhtumine on lihtsalt NII väiklane, siis jääb mul ainult kaasa tunda. Seetõttu jättis tiiger seekord ka päriselt ründamata - kui mees väidab midagi sellist, siis ei pea ma teda kuninglikult lolliks tegema, las ta siis mängib oma liivakastis, äkki teeb kellegi õnnelikuks, lihtsalt... kahju temast.

Teisalt, kui keegi saab oma murest üle vale ravimeetodiga, siis kas ei lähe midagi muud lootusetult paigast ära? Veendumus, et naise tõeline roll on olla rumal, apaatne ja ilus, võib olla selline maailmavaade, mis tõesti võib põhjustada ulmelisi uusi hädasid.

Kolmandaks: minu tõde ei ole tingimata parem kui tema tõde hoolimata sellest, et ma juba nägin ette, et vaidluse loogilised punktid võtaksin enamuses mina. "Vaimse guruga" jüngrite kuuldes vaidlema hakata... on küllalt tõenäoline, et keegi peale mu enese ei märkagi, et mul võib mingi point olla ;)

Monday, September 25, 2017

Koomilise vastuolu koomiline vastuolu

Ma saan ise ka väga hästi aru, et kaks viimast kirjet on omavahel täiesti vastuolus. Ja arvestades ühe pealkirja, on vastuolu eriti koomiline... Esimeses ütlen, et kui inimene on ikka akuutselt loll, hoolimatu ja väiklane, ning kui ma tema juurest mitte kuidagi minema ei pääse, siis võib juhtuda, et malbe kannatamise asemel asun oma vaba isikuruumi piire maha märkima. No ja teises ütlen, et izzzand, kuidas inimesed küll võivad minuga kohtudes mind liiga jõuliseks pidada ;)

Okeiokei... tõesti, võibolla jah...

Ainult, et tavaolukorras olen ma vähemalt enda arvates lahke, leebe, malbe, kannatlik, ei lähe hullult emotsionaalseks ja lasen teisel inimesel olla. Ja see kuri kirje tulenes olukorrast, kus keegi oma absurdselt pimedat jõhkrust vägisi verbaliseeris ning mul polnud sel hetkel võimalik minema jalutada. Ja isegi siis ei öelnud ma talle, et ta on loll, vaid kannatasin ära, keerasin kõrvad sissepoole, ümisesin tasakesi midagi positiivset ja lihtsalt tagantjärgi kirjutasin blogisse, et ma ei välista, et võiksin sellises olukorras okkaliselt käituda. Kohapeal olin lihtsalt vait. Polnud minu võitlus. Polnud küüsi või küünlaid väärt.

Aga eks ma mõtlen selle peale, et kuidas ma saan sõbralikus vestluses osalevale inimesele jätta "liiga jõulist" muljet, kui räägime asjadest, mis mulle meeldivad ja inimestest, kes mulle täiega meeldivad. Kas on midagi, mida ma kahe silma vahele jätsin? Midagi, mida oleksin tema heaolu toetada soovides teisiti võinud teha?

Kui ma selle välja mõtlen ja kui see on midagi, mis eeldab, et ma oleksin vähem mina, vaid hoopis keegi teine, siis muidugi ei ole midagi teha. Seda ei tasu teha kõige lähemategi inimeste pärast, suvalisest juhututtavast rääkimata. Inimestele meeldida on TORE, aga seda vaid siis, kui meeldin selle eest, kes ma päriselt olen, mitte selle eest, kes ma püüan nende jaoks olla - see aeg on õnneks üsna ammu selja taga.

Ehk siis, kui see on midagi, mida võin iseenese autentsust säilitades kergesti teha, siis on tore tulevikus olla sellevõrra empaatilisem. Ja kui see meeldimatus on kinni teise eelduses minus näha kedagi, keda ma ei ole, siis lepime sellega.

Friday, September 22, 2017

Koomiline vastuolu

Olen mitmest allikast kogenud, kuidas inimesed peavad mind "liiga jõuliseks" ja see tuleb mulle alati üllatusena, sest ma ei oska iseennast sellisena näha - kuigi see võib asjaolusid analüüsides ju tegelikult loogilisena tunduda.

Ainult, et sisimas ma tean liigagi hästi, kui kerge on mind panna kahtlema, et kas ma ikka olen kõike arvestanud; kui kerge on mind ebakindlaks muuta juba puhtlihtsalt ainult selle väitega, et "aga see võib olla hoopis teistmoodi". Ja pealegi annan üsna kergelt teistele inimestele järele juba kasvõi sellepärast, et enamuste asjade puhul ei ole minu nägemus mulle üldse nii oluline. Ok, teeme nii, nagu sina tahad, nii saab ka. Sest tegelikult saabki. Mul on suhtkoht suva, et kas silku süüa saba ees või pea ees, kui keegi teine sellest pisiasjast õnnelikumaks saab, pealegi.

No ja siis ongi nii naljakas, kui öeldakse, et ehmatasin kellegi ära, et olin liiga jõuline. Ehh, kui nad vaid teaks ;) Liiga jõuliseks muutun ainult tõsistes kriisiolukordades, aga viimane selline juhtus juba aastaid tagasi.

Aga vähemalt on hea teada. Hm, ega see, et ma kõrgetel kontsadel 190-nele lähenen, olen punase peaga ja räägin asjadest kirrrrrglikult, kuidagi seda kuvandit ei mõjuta? Heh. Pff. Noh :) Jah. Nojah siis.

Kuidas kuvandada seda, kui suur respekt mul tegelikult igaühe isiklike valikute vastu on?

Sunday, September 17, 2017

Vaimse põlguse küsimus

Mul lähevad sundolukorras, kus peaksin suhtlema inimesega, keda mingil olemuslikult vääramatul põhjusel põlgan, lihtsalt süsteemid rikki. Lausa veider, kuidas ma sel hetkel ei suuda isegi viisakat nägu teha. Siis on kõikide asjassepuutuvate tüüne päevarahu säilitamiseks hädavajalik, et mul oleks võimalus kiirkorras lahkuda.

Võeh.

Väkk-väkk-väkk. 

Jällegi see tuule ja tule teema: kui minema ei saa lennata (mis on eelistatud esmavalik), ei ole välistatud, et võtan leegiheitja, et olukorda lahendada, kui hingamiseväärilist õhku väheks jääma hakkab.

Muidugi ei ole mu esimene valik oma põlgust neile näkku plahvatada, sest inimesed on erinevad ja kuni ei ole vägivaldselt ohtlikud, olgu nad siis... sellised... Aga mul peab olema võimalus värskesse õhku lahkuda, sest muidu muutun ma ise vägivaldselt ohtlikuks. Esialgu rakendub leegiheitja ilmselt puuduva ukse tegemiseks või mind muul viisil kinnihoidvate tegurite tuhastamiseks, aga kui see osutub võimatuks, siis mine sa tea. Ma ei ole kergekäeliselt vägivaldne, kuid ma kindlasti kehtestan endale vähemalt minu standardite järgi minimaalse vaba isikuruumi ning kui eemaldumine ebameeldivast osutub võimatuks, siis ma tõesti ei välista ebameeldiva eemaldamist.

Aeg on piiratud ressurss, minul on täieline vastutus iseenese heaolu eest ja ma lihtsalt olen akuutselt allergiline inimeste suhtes, kes suudavad samaaegselt olla lollid, väiklased, empaatiavõimetud ja vaimselt ebastabiilsed. Kõigile on parem, kui me suletud olukorda kokku ei satuks.

Wednesday, September 13, 2017

Klaas veini õhtul

totaalse väsimuse peale on nagu.. noh, nagu väga maitsev viinamarjamahl, sest olen kehas vaikselt undavast väsimusest niigi natuke pilves ja selle süvenemist ei tähelda.

See armastuse teema aina kerib peas - ma saan aru, see kõlab veidralt, et tunne ja kerib peas, aga no ma olen analüütik olemuselt ju, ajud on igal pool ees. Seega kerib, ja peas, nagu kruvi - on teatud korduvusi, kuid iga pöördega pisut sügavamal/ uuel tasandil.

Einoh, vaieldamatult on see miski, mida olen pidanud õppima, sest teekond algas sügavast üksindusest, milles võis ehk isegi mingeid üksilduse jooni olla perioodi lõpu poole, kuid mitte oluliselt. Ühel hetkel toimus mingi murrang, kookonist väljapugemine, aga kuigi printsi, hmm, tõepoolest, ühe tõelise Printsi suudlus selle Lumivalgukese ellu äratas, oli see olevus pigem nagu päeval printsess ja öösel sookoll, kahe näoga Jaana. Kõik hea ja ilus sirgus selle imelise puudutuse omaniku suunas, aga paljude teiste suunas paistis üsnagi teistsugune keegi, kes läbielatud valude viha maailma peale välja valas. Võeh, tõesti üks õudsemaid viise lapsepõlvetraumasid ja puberteeti 5 aastat tavapärasest hiljem läbi põdeda.

No et ühesõnaga, see algus ei tulnud mulle kergelt.

Ja siis, kunagi, kui olin esimese kättemaksuhimu süütute inimeste peale laiali laamendanud, hakkasin seda armastuse asja tasakesi õppima. Esialgu tundus mulle, et...

et armastus on lilled ja liblikad ja häbelikud jalutuskäigud ja tantsimine öö läbi ja pikad-pikad ootused ja Eriti Tähtsad Kohtumised ja silmavaatamised ja huulejooned ja vargsi püütud puudutused ja tõsise ajuraginaga leiutatud ühised hetked.

No siis veidi hiljem oli armastusega seotud nii seiklemine, seksimine, tabudevaba naermine, üheskoos mõtlemine, vaidlemine, rõõmuga pooleks nägelemine, lolluste tegemine, usaldav käest kinni hoidmine, edevus-uhkus üheskoos minemisest, mõistmise uudishimu ja mõistetud olemise luksuslikkus, ühise jõu tajumine.

Siis veidi hiljem oli armastusega seotud ka segadus ja võimuvõitlus ja valu ja lahkumise kurbus ja huntijooksmise tume sisemine sund. Kogemus, mis tunne on otsustavalt mitte suhelda, kuigi armastad, sest suhtlemine teeb teisele haiget ja ta ei soovi seda. Päevast-päeva kannatlik vaikimine, sest "nii on talle parem ja mina saan sellest kunagi, aastate pärast üle." Vastamata, ei, vist ikkagi liiga valusaks muutunud armastuse hääbuda laskmine võtab tõesti kaua aega ja väga palju vaikselt ja kannatlikult valutatud päevi.

Praeguseks on lisandunud nii tohutult palju lisanüansse, raske neid korraga kokku püüdagi. Midagi ehk siiski:

Lõputu kannatlikkus, kus hoolimise silda oli võimalik ehitada ka üle suurte valude, väsimuste, kaotuste. Kuidas isegi minu tulelohe kärsitust on võimalik aastateks taltsaks ohjeldada - kui ma väga hoolin.

Kogemus, kuidas lahustuda teiste vajadusi toites, neid hoides ja arvestades. Ning siis kogemus, kuidas seda täpselt tasakaalustada, olla samal ajal täiuslikult isekas, et "lahusest" jälle iseeneseks kokku koguneda. Kogemus, kuidas balansseerida jagamise ja iseeneseksolemise vahel.

Kogemus, kuidas jagada oma kõige salajasemaid muresid - ja olla mõistetud. Veelgi enam, hoolitseva käega sellessesamasse kuldsesse kuube mässitud (et oleks soojem ja mugavam) just nii inimlike vigadega nagu ma olen.

Andeksandmise oskus ja usk sellesse, et mulle ka andeks antakse.

Sooja, tugeva, kannatliku, targa, tundliku ja pühendunud tähelepanu keskmeks olemine on midagi sellist, mida ma ikka veel peaaegu iga päev pean käega katsuma, et seda võimalikuks pidada. Justnagu oleksin saatnud universumile tellimuse ja ta täitis selle veel palju paremini kui oskasin küsida. Nagu - päriselt? Ja just siis, kui olin ära õppinud selle, et keegi ei ole täiuslik.

Kogemus, kui pööraselt, uskumatult ilusaks võib muutuda midagi pealtnäha neutraalset.

Kogemus, kuidas armastuse nägu, kogu ja vorm võib väga palju muutuda, ilma, et sideme tähtsus väheneks. Uue näo leidnud, kuid mitte vähemsügavaid armastusi on mul õnnestunud hoida mitmeidki.

Kasvav. Arenev. Sügavamaks ja nüansirohkemaks muutuv kogemus. Kõik need kogemused, nad on nii  mitmekülgsed.

Tahan midagi öelda, aga veel ei oska. Lihtsalt hingan sisse ja võtan selle kõik vastu, olles samal ajal naeruväärselt õnnelik, et saan just omaenese elu elada. Olen ülbe metslane / olen pehme, taltsas ja hoitud.

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

 Kohati põhjustab patoloogiline eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju...