Olen või ei ole siis

Ma väitsin, et ma võibolla lihtsalt ei ole selles hea. Suhtesolemises siis. Selle peale teatas mu sõber, kes tunneb mind piisavalt hästi, et saan teda usaldada, et vastupidi, ma olen selles väga hea, aga ma lihtsalt ei klammerdu sellesse ülearu.

Mis kõlab väga tõenäoliselt. Samas, äkki see klammerdumine on hoopis kannatlikkus ja see ju omakorda on üks hea suhtesolemise oskuse kriteeriumeid. Kurat, kannatlikkus EI OLE mu tugevam külg ja vähemalt selle järgi ei ole ma kindlasti püsisuhtematerjal.

Tegelikult on see muidugi palju keerulisem, aga vist on tõesti vähemalt kaks asja, mis muudavad mind suhteteemal mitte eriti heaks.

Esiteks on mul kindel veendumus, et inimesel on õigus teha seda, mida tema tahab. Kui see on mingi tegevus, mis on mulle akuutselt vastukarva, siis ma ütlen seda. Täiesti mõistvalt ja sõbralikult, andes talle lihtsalt infot, et see, mida ta teeb, mulle üldse ei sobi. Selgitan miks, ning seda ka, mis tundeid see minus tekitab. Aga ma ei sunni inimest muutuma. See on minu arvates tema enda vaba tahe - ta kas tahab muutuda või mitte. Kui ta ei taha ja situb mulle silma edasi, siis ei ole mul mingit alust sundida teda seda mitte tegema - AGA.

Ka minul pole vähimat kohustust seda välja kannatada. Sest ka minul on täielik õigus teha seda, mida ma tahan. Ja siis tulebki lahendus, et - kuule, ma ei pea sinuga seda koos tegema, kui sa käitud minu jaoks nõmedalt, ja ma olen juba korduvalt rääkinud, miks see on minu jaoks nõme, siis ma järgmine kord lähen üksinda. Ja lähengi. Mul ei ole õigust sundida inimest muutuma - ja tal ei ole õigust sundida mind tema muutumatust välja kannatama.

Nii, et viisakus ja tolerants koos vabadusega pikalt perse saata, kui ei meeldi.

Teisest küljest kannatamatus. Ma tõesti suhtlen valdavalt väga arukate inimestega. Ja see tähendab muuhulgas võrdset suhtumist, mina ei ole lasteaiakasvataja. Mulle ei sobi, kui vastastikku häält kergitatakse, ei sobi, kui suheldakse hoolimatult või vastastikuse austuseta. Ma ei luba seda ei endale teistega, ega teistele endaga.

Jah, elu on näidanud, et olen seetõttu nii mõnegi mehe järgmise naise jaoks oluliselt paremaks inimeseks teinud, sest minul ei jätkunud  kannatlikkust ära oodata - või siis mõjuski just see õppetund, et nii käitudes võibki täiesti tore suhe lihtsalt ühekorra ära lõppeda.

Nii, et mine võta kinni. Olen, kes olen. Ma tean, mida tahan, ja ma ei karda midagi.

Kass käib mõnikord

peal.

Vahepeal oli põnev, siis läks liiga põnevaks.

Ei, mul ikka ei õnnestu ennast tüünena hoida, ikka tahan näppe sahtli vahele ajada, sest nii on huvitavam. Ja tikkudega mängimine on nõrkadele, meie siin kallame nad enne bensiiniga üle, sest muidu on igav - ja jumal hoia selle eest.

Uudishimu tappis kassi, aga vähemalt ei surnud ta igavusse.

Selgesti kardan ma igavust rohkem kui seda, et läheb liiga põnevaks.

Siin ma siis olen.

Selline ma olen, sest ma teisiti ei saa, ja, armas maailm, ma tõesti olen aegajalt nii viisakas ja vastutulelik, et ei ole seda sulle otse näkku, aga ära kujuta hetkekski ette, et ma viisakusest olemata jätan.

Kass käib omapäi, seal, kus tahab.

Mis ei tähenda, et aegajalt ei oleks nukker. Ja üksildane. Ja igatsus. Ja tunne, et veel natuke, see, siinsamas, sõrmed juba ulatuvad, aga ikka veel olen liiga laps...

Või siis liiga vana... liiga...

Mu kolmainsus vahetab nägusid, aga näod ei sobitu alati konteksti -  seal, kus on vaja tütarlast, vaatab vastu külmade silmadega nõid, seal, kus on vaja emalikkust, on rahutu plika.

Mis on täiega okei, kuni mind ei koti, sest kui mind ei koti, siis mind kuninglikult ei koti. Aga mõnikord tahaks tagantjärgi, et oleksin osa mingist kontekstist.

Tahaks tagantjärgi, et ei oleks tagajärgi.

Tahaksin kuuluda sellesse ilusasse muinasjuttu, aga aga aga....

Tegelikult ma ju ei taha!

Kuhu kadus see kirg, mis mus loitis

Kuhu kadus see jumalik valu

Mis põletas mind ja toitis

Kui tantsisin paljajalu

Su hõõguval südamel, sädemed

Lõõskasid armutu voona

Sulasid seosed ja sidemed

Sulasid muinasloona

Oh.

Söed on kalmuks mu silmadel kootud

Vinena laskunud maha

Tiivutud, oimetud, hootud

Tardunud merevaha

Üsna nõme tunne, kui

... see, mis tundus kunagi kirglik ja geniaalne, paistab nüüd nigel ja konarlik nagu amatöörlik käsitöö.

Või mis "nagu". Ongi amatöörlik käsitöö.

Väga piinlik.

Valus.

Lõputu rahutus hinges

Olen ikka paras libahunt küll. Justnagu oleks selle ilusa ja ontliku pealispinna ning päevase tüüne toimetamise jääkihi all koguaeg mingi tume hoovus, mis jääd õhukeseks nühib ja välja tahab pääseda.

Olen jah metslane.

See on ka vist mingi metslaste viisakus, et püütakse "pererahvast" järele teha, lihtsalt, et nad ennast hästi tunneks. Nii ma külastangi erinevaid inimesi ja kordan nende kombeid, puhtast respektist, uue asja uurimise rõõmust ja totaalsest kohanemisoskusest, see on kõik väga okei ja hea ja ma ju ise valin selle, alati. Social butterfly.  See otsimine on olemuslik osa minust, aga mitte mina ise.

Sest jää all on see tume vesi, mida päriselt päevavalgele ei lase, see salahunt, kes kardab klaustrofoobseid filme, mis sugestiivselt vajutavad mingi ahistava olukorra väljapääsmatuse nagu püünisrauad vaatajate hinge; kuid kes samas põlevisilmi vaatab "Viikingite" veremöllu, justnagu oleks see midagi... omast.

Tahan öisel metsarajal joosta, tahan üksikus lahes alasti ujuda, tahan hambad suruda metskitse kaela, tahan magada ussikoopas, tahan võidelda teise omasugusega elu eest, kuni see korraga on midagi hoopis muud.

Ometi olen päevavalguses nii malbe... Verenire suunurgas? Oh, vabandage mind hetkeks, kohe on kõik kadunud, nagu poleks olnudki.

Metsik igatsus hinges. Varsti peab olema täiskuu, ma lihtsalt tunnen seda.

Susi, sõsar, selge hoia kuu
Su silmi vajan, liha sinu lihaks 
Veri vereks, sinu luieks luu
Mu raev su nukrahäälseks hingevõtjaihaks

Su kurgukuuma õhku embab karg
Öö iialgi ei võta ega kingi
Mu vanem õde, varjurahvast varg
Me luna yle seegi kord ei tingi 

Kumb tahe tuksub meis ja kumma jahti peame
Kurat teab... talt kysin kunagi
Me selle lõhna peale sammud seame
Mis vedas mullu, kutsund tunagi

Nii läbi vaikuse me vahedus veab vagu
On aeg. Ja hambad irvi läbi seina
Me tuleme, et varsti vastu agu
Hyyda saaks su sõnadeta leina

Kõik see füüsilis-visuaalne, jah,

aga sõna võib ikka nii põlvist võtta, et oimaivõi.

Väga hea sõna peab olema lihtsalt. Mis see siis ongi, verbasexual?

Mõtetest edasi siis, lühivormis

Hetkel on veel vahtu ülearu, aga eks see kreedo selgineb tasapisi. Praegune tööversioon on umbes selline:

ole, kes sa oled, aga kui vähegi võid, siis parem ära ole

• loll
• südametu
• tuim
• surmtõsine
• nõrk
• vastutusvõimetu
• alatu.

Tundub olevat enamvähem pädev. Mingi objektiivse tõe (kuigi jaa, tõde on väga amorfne nähtus) ihalus vähemalt tuleb ka kasuks. Mingi loov alge on teretulnud, ise-eneses peituva lapse märkamine ja meeleshoid samuti. 

Noh, ja siis on veel igasuguseid ülitoreda kategooria soovitusi, aga mingi minimaalse talutava lati see nimekiri annab küll - igaüks neist omadustest eraldi on täielik dealbreaker.

Oh kui hea mõte

tegelikult tsitaat, soov hea suhte sündimiseks: "I can make myself happy, so do your best for yourself, too."

ja siis teine värskeltkuuldud mõte, et: "Mul ei ole ülearu isu temaga suhelda, sest ta kipub teisi oma õnne eest vastutavaks tegema ja ma tõesti ei näe, kuidas see mõttekas võiks olla."

Mhmh. Iga inimene vastutab selle eest tõepoolest ise. See tundub minu maailmas nii iseenesestmõistetav, aga huvitav on märgata, et üldiselt võttes pole see seda sugugi.

Muidugi on imeliselt tore armsate inimeste eest hoolitseda ja teha nende nimel ja jaoks palju erilisi ilusaid asju. Aga olla nende õnne eest vastutav, see oleks nagu mingit iseseisvaks eluks suutmatut puuki vabatahtlikult kaasas tassida, võeh. Emotsionaalset väljapressimist ja ohvrimängu jälestan  ma sügavalt südamepõhjast. Mõnikord ei suuda ma seda esmapilgul ära tunda, sest totaalne optimism inimeste suhtes, aga niipea, kui mu nina suudab mu aju veenda, et see kirbe lõhn õhus ikkagi on kärsahais, olen ma objektilt kadunud.

Pealegi, see kõlas nii lõputult hästi - do your best for yourself, too.

Valides neid hetki, mis teevad hingele head...

... on võimalik ka pikas perspektiivis õnnelik olla. See, et arukas inimene peab praegu pingutama selleks, et tulevikus õnne ja rõõmu nautida, on väga laia lauaga lihtsustamine. Jaa, muidugi, ilmselge ju, et kui kooli lõpetamine toob tulevikus kõvasti rahulolu, siis ei ole väga jätkusuutlik hommikul voodisse vedelema jääda, kuigi see võib tunduda vastupandamatult mõnus. No ja siis, kas see nüüd kuidagi tõestab, et koheste naudingute valimine on selgesti kuidagi apsaluutselt paha? Lihtsalt - tõesti loll, kes ei leia võimalusi teha mõlemat. Sest, jah, pikaajaliselt asju planeerida on täiesti okei - kui vaid meeles püsib, et see kõige pikem perspektiiv on siiski see, et võiksid elu lõpus leida, et - jah, hästi tehtud, seda elu ma nautisin nüüd küll täiel rinnal.

Sel nädalavahetusel tegin nii palju hingele häid asju, et väärib äramainimist. Väga hea kursusesessioon, mis oli väsitav, kuid tore, ning siis suhtelisel skaalal peaaegu, et mõõtmatult aega lihtsalt iseendale. Et seda absurdselt ilusat sügisilma võimalikult ohjeldamatult nautida, metsas ja rannas jalutada, päikesepaistet sisse imada iga ihurakuga, täiega logeleda, lasta ajal kulgeda täiesti suvaliselt ja teha vahelduseks mitte midagi kasulikku. Neetult väärtuslikud hetked, samas. Elu ilu lõplikus perspektiivis.

Mõtlesin selle peale, et tegelikult olen ma alati sellelt kasinalt usin-olemise rajalt hedonistlikke rebasehüppeid teinud, sest elu on eelkõige nautimiseks, goddammit: korralikud inimesed käisid iga päev koolis, aga mina mitte. Kui tuju tuli, istusin kodus ja lugesin raamatut. Magasin. Käisin kinos. Raamatukogus. See polnud just alati kõige lihtsam, aga lõpuks tasus end alati ära. Reeglitesse olen alati suhtunud leebe ükskõiksusega. Noh, et tore, et on, aga lolliks ei maksa minna. Mõnikord on maailma päästmise perspektiivis palju mõistlikum logeleda kui usinalt rübeleda.

Korralikud inimesed käisid isegi ülikoolis väga ontlikult, mina magasin esimesed loengud enamasti sisse ja jõudsin kuskilt poole pealt. Mitte midagi ei juhtunud, maailm ei lennanud uppi, sai elu nauditud ja asjad ära tehtud - varem või hiljem. Tööga on nats keerulisem, sellega on vast nii, et nõmedat tööd tegema sattudes olen lihtsalt minema läinud üsna ruttu, ning üldiselt on ju inimesel endal võimalik ise selline töö sisu välja mõelda, mis täiega meeldibki. Vastupidine ei tundu kuidagi jätkusuutlik.

Ja laste ja kodusiblimistega tulevad õnnelikud hetked isegi otsimata jooksvalt koguaeg kätte, aegajalt tuleb neid lihtsalt teadvustada. Et - oo, näed, praegu jälle on selline hetk, mis mu elule sügavust ja väärtust juurde annab. Selles kõige pikemas perspektiivis.

Samas, eks see paneb mõtlema - üha vähem tahan raisata oma aega asjade peale, mis mu hinge ei toida. Kindlasti on ühtteist, mida saan veel kvaliteetsema ajaviite vastu välja vahetada.  Selliseid: "ma-elan-praegu-seda-erilist-hetke-läbi-ojee" mõtteid mahuks iga päeva sisse kindlasti veel rohkem.

Kuidas teha?

Lihtne versus keeruline, jälle.

Rääkida saab muidugi imeliselt mitmel viisil, kallerdades ühesama hiidpika lause sees sinna ja tänna, justnagu oleks vaja tingimata just selle üheainsama hingetõmbega vähemalt ära mainida, kui ei muud, absoluutselt kõiki sellesse ühte öeldasoovitud asja mingilgi määral puutuvaid aspekte, sellega ristuvaid või kattuvaid mõtteid, koolkondi, usulahke, kogemusi, tegemusi, inimesi, nägemusi, oimaivõi.

Nagu ma ise poleks täpselt samasugune. No ja nagu mul vähe ei hakkaks silmanurk närviliselt tõmblema, kui seekord oleks tegelikult äärmiselt asjakohane - sellel kellelgi teisel - vastata lühidalt ja konkreetselt.

Tegelikult saab nii ka. Konkreetselt ja lihtsalt.

Ei.

Jah.

Noh? Saab ju. Tegelikult on see võimalik, vähemalt füüsiliselt.

Samas, teisest küljest.... Kui ma ühe küljega ootan närviliselt tõmbleva silmalauga kulli pilgul seda konkreetsust nüüd lõpuks ometi, siis teisest küljest igatseb miski metslane minus enamvähem samal ajal neid sügavalt alakõhust hingetõmbesse ülestõmmatud poolseosetuid luuletusi, mis tulevad kusagilt hommikuvärsketest rannamännikutest, põhjakeeratud muusikast, mille sisse on talletatud nii palju mälestustekihte ja viite sorti eri mind/maailmu/soovi/tahtmist.

 Mõnikord on nii naljakas olla täpselt vastandlikke asju ühekorraga. Kurat, kas saab siis konkreetselt või ei? Ja samas, palun poeetiliselt.

(Ja siis see, teemaga täiesti seostamatu, kuid samas oluline mõte (noh, täpselt, mis ma ütlesin - et ühe lausega tuleb puudutada absoluutselt kõike, mis vähegi asjasse puutub, ja lisaks ka ühtteist, mis isegi ei puutu...). Ühesõnaga, et: pagana luksus on, et on inimesi, kellega saab olla täiesti pidurivabalt kõik oma vastandid korraga. Ja nad on isegi nii nunnud, et abistava hullusärgi asemel ulatavad nad mulle leebelt ja mõistvalt tassi kohvi - ja on ise samasugused.

Kolm tarka inimest ja mina

Vahemärkuseks, et no ma ei mõtle tegelikult päriselt üleüldiselt nii, on teatud aspektid elus, kus ma võiksin nõrkemiseni tark olla, siis natuke puhata ja edasi tark olla. Reisimine lihtsalt ei ole üks neist aspektidest ja sel õhtul sain kuulata kolme inimest, kes on selles kohe üsna palju kogenumad. Sain istuda ja kuulata ja endasse imeda huvitavaid kogemusi ning neist tekkinud mõtteid. Panen mõned, mis kõige enam puudutasid, kirja, et neid kuidagi sügavamalt iseendasse töödelda.

---

"Kust sa üldse sellise julguse võtsid nii heast töökohast loobuda ja lihtsalt täiesti üksinda nii kaugesse ja võõrasse riiki üheotsapilet võtta, ilma et teaks, mis ees ootab?"

"See polnud üldse raske - kui raske on lahti lasta millestki, mida sul enam vaja ei ole?"

---

"Kui ma üritasin meenutada lahedaid hetki oma elust, neid, kus ma tõeliselt elus olin, siis meelde tulid just kas reisid, kus ma koguaeg midagi uut avastasin, või need ajad, kus ma midagi õppisin. Kõik muu, see pidev töörutiin, kus ma ju ka tegelikult väga edukas olin ja suuri asju tegin - see sulas kokku mingiks ühtlaseks uduks, ma ei mäletanud sellest midagi selget. Tagantjärgi vaadates tundus,  nagu oleks see elamise seisukohast täiesti raisatud aeg."

---

"Hirmu võõra ees ei ole, kui sa usaldad iseennast. Ja siis vist natuke seda universumi üldist heatahtlikkust ka. Tavaliselt juhtuvad head asjad."

---

"Ma elasin seal nii kaua, kui sain suuri silmi päev otsa ringi käia ja kõik mu ümber tundus imeline, põnev ja uus. Tegelikult olin seal küll õige natuke veel, mängisin teiste jaoks giidi ja vaatasin, kuidas nemad seal suuri silmi ringi käivad, aga kui ma juba aru sain, et minu jaoks oli see kõik tavaliseks muutunud, siis oli selge, et on aeg edasi minna."

Lihtsad vs keerulised otsused

Ma olen muidugi absoluutselt suuteline venitama mõnd konkreetset otsust aastate kaupa - tundub, et pole just targa inimese tunnus. Või siis on tegemist ülearuse tarkusega, sest sellise akuutse otsustamatuse juhtumil on minu puhul tavaliselt tegemist tohutu ülemõtlemisega, kus ma ühel päeval kaitsen kirglikult - ja äärmiselt veenvalt - üht otsust ja teisel päeval suudan samasuguse põhjalikkusega iseendale näidata, kuivõrd ainuõige on just vastupidine valik.

Ühesõnaga. Paar pretsedenti näitavad, et ma päris kõiki otsuseid lihtsaks mõelda ei saa, mõned suudan mõelda hoopis ulmeliselt keeruliseks.

Otsuse langetamise lihtsamaks mõtlemist hõlbustab olulisel määral see, kui ei ole peal survet teha ainuõige otsus, mis minu puhul tähendab, et sellest peaks sõltuma minu jaoks äärmiselt oluliste inimeste äärmiselt olulisi elulisi aspekte. Kui asi mõjutab peamiselt mind, saan endale palju kergemini lubada eksida, sest ma lihtsalt tean, et kui peaksingi vale otsuse tegema, taastun ma sellest kiiresti. Muidu ei saakski kaosega mängida, kui ei oska jalgadele maanduda.

Kui on selge, et vea tegemise hirm mind ei kammitse, siis on otsuse lihtsaks mõtlemine äärmiselt kerge. Kumb valik teha? Muidugi ma tean kõiki neid ratsionaalseid argumente ja suudan näha kaineid strateegilisi kasusid. See ei ole üldse kuigi keeruline. Aga kõige õigema vastuse annab pilt peeglis. Nojah, noh. Muidugi jah, tore, kindla peale minek ja puha ja korüfeed ja värgid, ja kõrgema liiga seltzkonn. Ja kaine mõistuse hääl ütleb, et oleks ka nagu juba selles eas või nii...

Aga peeglis olen ma ikka paras pärdik, viltune irve näol, silmad kahtlaselt põlemas, vaimne nahktagi seljas ja õllepudel näpus ja mind lihtsalt ei hu-vi-ta see korüfeede värk. Vanus ei ole minu jaoks iialgi mingiks argumendiks olnud, tahan, mängin kahekmneaastastega koos dnd-d, tahan, joon seitsmekmneaastastega koos veini ja vestlen seksist. Vanus võiks kuidagi määrata kedagi käituma nii, nagu ta tegelikult ei taha? Meh?

Lisaks - mind ei eruta jäik kuvandiloom, mulle meeldib vabadus olla aegajalt lihtsalt natuke loll. Tunda ennast algajana, luksus häbenemata küsida rumalaid küsimusi. Mulle kindlasti ei meeldi olla ora perses esinduslik, ametlik ja tähtis (no ma suudan seda professionaalsel tasemel teeselda kui vaja ja seda mänguna ka nautida, aga see ei ole lihtsalt päriselt mina). Aaa... ja lollid naljad meeldivad mulle ka. Ja mulle meeldib risk. Ja mulle meeldib mäng, kus piire ei ole ees.

Seega on valik ju tegelikult äärmiselt lihtne, kui tead, kes sa tegelikult oled. Muidugi ma valin seda, mis mulle meeldib, olen rõõmus, et mul on selline vabadus.

Käisin fantastilist näitlejat vaatamas

No tegelikult mängis selles etenduses neid palju, aga tema oli peaosas ning ausalt öeldes - need kõik teised jäid täiesti tahaplaanile ja oleksid samahästi võinud ka olemata olla. Kusjuures tahaplaanile ei jäänud nad sugugi sellepärast, et staar mängis nad üle - dialoogid temaga olid paljudel etenduse tugevaimad hetked. Nad lihtsalt polnud pooltki nii head.

Tema haaras mu kaasa esimesest hetkest - see ainulaadne naer ja see isikupärane tämber, nii humoorikas, elutark, intelligentne, särav (on veel mingeid ülivõrdes sõnu, mida võiksin kasutada?)

Ita Everi looming on minu jaoks alati elamuslik. Kolme olulise omaduse - tõelise ande, pühendumise ja töövõime tulemused on lihtsalt erakordsed. Ta suutis tavalise jandi mängida nii mitmekihiliseks ja oluliselt sügavamaks, kui see ehk mõeldud oligi, ning parimad osad olid minu jaoks need, kus ta oli ainsana laval.

Nüüd võtsin piletid kogu pesakonnale, et seda veelkord kogeda ja kogemust jagada. Eriti lastega.

Ja ka see, kui kogu saal pärast plaksutades püsti tõusis, oli elamus omaette, võttis silma märjaks vägisi. Erilised inimesed võivad niiviisi puudutada.

Totakad kombed versus mina

Vestlus ühe targa ja huvitava inimesega kinnitas mulle veelkord üht tõde, mida ma ju nagunii tean, aga mille rakendamises on aegajalt Alaska suurused valged laigud: teadmisest üksi tihti ei piisa, tegema peab. Isegi, kui see tundub banaalselt lihtne, nii lihtne, et lausa nõme oleks oma kõrgintellektuaalsete väljakutsetega vimplevat ajuaega sellele raisata. Nõks arukam oleks märgata, kuidas selline pealiskaudne üleolek mind ennast õõnestab. Mkmm, asi ei pea olema absurdselt keeruline selleks, et ma vaevuksin sellele tähelepanu pöörama.

Lihtsad asjad - teadmisest ei piisa, teha on vaja.

(Aga, aga, aga - kuna ajutööd mittenõudva asja ärategemiseks motivatsiooni leida on minu jaoks jällegi üksjagu keeruline, siis selle pealt annab ju väga lihtsa asja tegemist ometigi ahvatlevalt keeruliseks mõelda, onju? (Kui ma iseennast üle kavaldada ei suuda, siis mida ma üldse suudan?))

No ja siis selle lihtsaks ja asiseks väljundiks mõtlesin näiteks oma kümnete totakate pisikommete peale. Ei ole just raketiteadus välja mõelda kõigi nende hetkeks huvi pakkunud harjumuste muutmise meetodite ja kogemuslugude pealt mingit hästi lihtsat viisi, kuidas ma neist reaalselt lahti saaks.

On jah väga no-brainer, aga palju parem kui lihtsalt teadmine, et jajah, need kiiksud mul on ja eks ma püüan end üldiselt parandada. Kui meelde tuleb.

Ühesõnaga, kui võtta nad lihtsalt ükshaaval ette ja kuu aega teadlikult mitte teha üht neist paljudest, järgmine kuu teadlikult mitte teha järgmist, on areng suure tõenäosusega oluliselt suurem kui peale sellist üleüldist "püüan neid kõiki korraga aegajalt juhuslikult parandada, kui jälle märkan, et esile kerkivad".

Üks kuus ei ole mingi eriline pingutus ka, sest tegelikult on nad kõik suhteliselt lihtsasti lahendatavad, lihtsalt fookusest ja teadvustamisest on siiani jäänud puudu.

Mu isa naeratas

... korraga nii siiralt ja säravalt, et nägin, milline ta võis noore mehena olla.

Nad rääkisid omavahel süvenenult, mingi selline meeste omavaheline värk. Õhtul, maakodu köögis. Väsitav ehitamispäev selja taga, õhtusöök söödud. Selline rammestunud lõõgastushetk, õiget sorti väsimus. Rõõm sellest, mis päeval tehtud sai ja puhas mõnu arutada seda, et - mida kõike siis homme veel.

Ja siis tuli korraga õhtuhämaruses selline päike välja. Mitte mingi lihtsastitabatav valgehambuline klassikaliste proportsioonidega täissümmeetriline staarinaeratus, vaid absoluutselt teistmoodi, absoluutselt ehedam ja inimlikum puhas ilu.

Oo.

Nii ilusti

Mind saadeti täna nii ilusti pikalt, et see oli lausa harras. Ta ikka oskab. Selline kogus malbelt nõretavat irooniat kahte lausesse ära mahutada on kunst, mis väärib tunnustamist.

No üks põhjus, miks mõnega on nii lihtne suhelda. Tegelikult-tegelikult räägime ju päris asjast, aga ühine irvitus taustal annab asise sisuga jutule hoopis teise vungi sisse.

Vaib loeb (jõle eesti-inglise segakeel, mis üha enam mu ajukäärusid vallutab). Aga jah, vaib loeb.

Kirjutamise keeruline kunst

Kirjutamine on mulle lapsest saadik armas olnud. Aga ilmselt mitte piisavalt. Selgesti on see minu jaoks ka liiga lihtne olnud. Ei mäleta, et algklassides oleks ealeski õigekirjaga maid tulnud jagada. Jah, täiuslikkuseni ma kindlasti ei küündi, aegajalt mõtlen, et kas mõttekas oli ikka kahe tõhhiga, kui see mu peas kostub nii teises vältes kui veel vähegi saab, ning kindlapeale panen mõned komad ala või üle. Aga, ütleme, et alates esimesest klassist on tase püsinud suhteliselt stabiilne.

Viiendas klassis ütles üks ütlemata armas kirjandusõpetaja mu lihtsavõitu vemmalvärsside kohta, et sündinud luuletaja, rütm ja riim on täiesti paigas, ja eks see sisu kaalukus tuleb aastatega. Ta oskas seda viimast nõnna ilusti öelda, et positiivne osa kõlas kõvemini ja sisulise arenguruumi suutsin endale kuidagi leebelt andeks anda.

Ajaloos ja filosoofias kasutasin sõnakuntsi juba teadlikult, olin märganud, et kui laused on kaunid, kõlavad ja pikad, on tõenäoline ka neljaliste teadmistega viis välja venitada.

Kirjutamise absoluutse maailmameistri tiitli klassi piires sain ka kuidagi väga lihtsalt kätte, ma ei pidanud selleks minu arusaamise järgi mitte midagi tegema. Kirjutasin etteantud teemadel nõutud pikkuses ja laiuses lihtsalt nii, nagu oskasin. Hakkasin otsast pihta ja lõpetasin viimase lausega. Mustandi kirjutamise nõue tähendas, et võtsin uue paberi ja kandsin samad liigutused veelkord paberile.

Ma ei ole kunagi kirjutamist õppinud, aga mulle kohutavalt meeldis lugeda, seega veetsin enamuse vabast ajast ninapidi raamatus. Midagi jäi sealt kindlasti külge, nii õigekirjaks kui väljendusoskuseks, ehk on antud ka mõningane anne ja rütmitunne on õnneks tõesti paigas (see viimane on nii palju lihtsamini üheselt tuvastatav, et saan endale lubada luksust vähemalt selles kindel olla).

Ühesõnaga sai just praegu nii mitme sõnaga öeldud seda, et ma pole pidanud teatud tasemel kirjutamisoskuseks tegelikult sugugi pingutama.

Nüüd on põhjust ühe sõbra üle rõõmustada, kes seda tegevust selgesti rohkem naudib ning, mis veel tähtsam, sellega regulaarselt tegeleb. See arenguhüpe, mida on võimalik pidevalt harjutades üllatavalt lühikese ajaga saavutada, on rabav. See on nii äge!

Tegelikult pole see ju esimene kord, varemgi on juhtunud, et see, kelles kunagi märkasin ainult potentsiaali, on tõelise tähena kaugele mööda vuhisenud ja saavutanud suuri asju.

Keegi teine armas inimene ütles, et kurat, natuke kade on - aga teda tundes ma usun, et ka tema mõtles pigem seda ora hinges, et oo kui hästi ta oskab, ma ju oleks võinud ka... äkki mina võiksin ka. See on hoopis teistmoodi kui rõve, vastik ja destruktiivne kadedus: "oh, sitt, miks temal nüüd korraga nii hästi õnnestub, parem, et tal ka oleks halvasti." (Ma siiamaani olen sügavas hämmelduses, et mõned inimesed tõesti viitsivad sellise juraga tegeleda. Milleks?)

Pigem on tegemist inspiratsiooniga, mis on sügavasti segatud tundega "issand-kui-hea-meel-mul-tema-pärast-on". Paneb ka iseenese hobikirjutamisele otsa vaatama ja mõtlema, et kas mina ka poleks olnud parem, targem, ilusam, kui ma oleks sellega niisama pühendunult tegelenud?

Muidugi oleksin, on lohutav vastus. Annet on, aju ka on, aga olgem ausad - motivatsiooni ja püsivust, mis ehk ongi seotud motivatsioonipuudulikkusega - ei ole. Ma pole kirjutamises otseselt halb ja ma tean, et potentsiaali on, aga selleks, et sellest midagi saaks, on vaja tööd ja järjekindlust, aega millegi muu arvelt.

Seda arusaamist, et jah, tahan pühenduda, see on mu prioriteet.

No vaata siis ometigi otsa endale ja tunnista, et SEE. POLE. SU. PRIORITEET.

Mulle kuratlikult meeldib mu töö ja õnneks saan selle raames kirjutada üllatavalt palju ning soovi korral vägagi ebamaistel teemadel, avaldamine ei ole keeruline. Jah, erialased artiklid ei ole muidugi päriselt SEE. Mis siis, et avaldamisläve olen enesele juba olematuks kirjutanud. Mis siis, et sinna, kuhu teised lähevad kalli piletiga, kutsutakse mind niisamagi, et - äkki kirjutad mõne kokkuvõtte? Mis siis, et teatakse - milleks meile agentuur, kui meil oled sina?

Mulle meeldib käia kursuseid andmas ja rääkida oma kogemustest ja arusaamadest oma valdkonnast ning võimalikult suurelt. See pakub tõelist vaimset rahuldust ja pidevaid üllatusi, nagu seegi kiitev kommentaar publikust, et "nii tore on kuulata naist rääkimas filosoofilistel teemadel".

Rääkimata sellest, et lastega koos kasvamine rahuldab mu loovust sajal eri viisil.

Mulle meeldib mõne erilise sõbraga klaasi veini kõrval koos mõtelda ja kulgeda, ehitada eriti surelikke mõttekonstruktsioone - selline ühe vestlusega piirnev tulevärk.

Peale kõike seda aegajalt jah tegelikult veel mingid lood mõnikord pisut keerlevad peas. Aga, nagu öeldud, see pole mu prioriteet.

Praegu vähemalt - sest jah, kui on selliseid tõeliselt andekaid ja pühendunud toredaid inimesi, siis see paneb lisaks kaasaelamise rõõmule mindki - õnneks - mängima selle mõttega, et äkki kunagi ju võiks. Mis oleks ka iseenesest tore. Kuigi... Sandmani lossis oli kirjutamata raamatute riiulid, tõenäoliselt on minu oma ka seal kuskil, võibolla. Hmmm, aga see pole ju sugugi halb.  Minu isiklik kirjutamata raamatute riiul Sandmani lossis.  Mis oleks minu "kui ma olen selle välja mõelnud, siis pole mul seda enam kuigi huvitav teostada" lähenemisviisi juures absoluutselt okei.

Meri on mõnus

Õnneks on see suvi andnud päris piiramatult ja kurnatuseni neid rannas lebotamise, möllamise ja suuremat sorti ujumise päevi, kus on võimalik saavutada midagi enamvähem nirvaanalaadset. See on see tunne, kui tulen täiesti läbioimetuna veest välja ja viskan kuuma liiva peale sirakili, lasen kehal tasakesi õndsusest unnata, näen poolsuletud laugude alt päikeses säravat merepinda ja kuulen vee häält. Nii ea on. Midagi enamat ei oska tahta. Või noh, tehniliselt oskaks, aga ei viitsi.

Õõõh.

Täna käisime kogu elu õite kimbuga laudadega merel, vesi on endiselt nii soe. Liiv on igal pool, vannitoapõrandast maiütlegi kuhumaani (jah, ja ka see viimane on enamvähem mõnus).

Õnneks on kalipso ja isegi kui vesi peaks kunagi külmaks minema, kuigi see ei tundu tõenäoline, kestab see taevamanna veel mõnemat aega.

Surfiklubi kohviku atmosfäär, kõik need lebokotid ja võrkkiiged ja räsitud olemisega enamvähem esimesest asjast improviseeritud lauad ja liiv ja hea kohv ja eksklusiivne _suva_ on ikka väga minu jaoks.

Meri on mõnus. Lebo suva on ka ütlemata mõnus.

Oh kümme kuradit, põder ja päikesetätrad

Universum selgesti armastab mind ja ma armastan teda iga ihuraku, hingezingi ja mõistusesärinaga vastu.

Nüüd on muuhulgas maanteel kohtutud nii metskitse kui põdraga ja mõlemad kohtumised päädisid pidurdusega stiilis: "Perzeeeeeeeee......!!!" ja siis... "Ohhh... nii lähedal, jeebus, kui ilus loom ta on!" Noor põder, kes hüppas tee peale sellise hooletu kiirusega ja kahemeetriste koibade sundimatu elegantsiga, ning jäi siis just sinna, otse ette seisma, ning kuna me saime ilusti pidama, siis vaatasime üksteisele pikalt otsa. Olime elus ja terved ja ta oli nii ilus!

***

Ja surfilaager, mida ma kaks aastat ootasin, ning kus oli lihtsalt jaburalt soe ja elunautiv ilm. Kus ma sain kolm päeva järjest absurdselt tsillida. Milline luksus on päevakava vaadates mõelda, et hm, sinna võiks minna ja siis sinna ka. Ja siis võtta klaas veini, istuda vesidiivanil looride vahel, vaadata randa ja leida, et ah, ei viitsi. Lähen, kui sel hetkel just tahan. Ja ei lähe, kui ei taha. Lähen lauaga merega mängima ainult siis, kui on tunne, et nüüd. Ja mängin ainult neid mänge, mida tahan. Isegi kena ei viitsi olla. Mitte, et ma oleks kõigi suhtes eneseohverduslikult vastutulelik tavapärases elus, vastupidi, ma olen üsna konkreetne valima nägusid, kelle pärast viitsin vaevuda, aga oma pere ja kogu see kimp elu õisi paraku kuuluvad nende hulka, kelle pärast viitsin. Ja nende pärast tuleb ikka hullult viitsida! Lisaks oli seal üks sõber, kes tsillis täpselt samamoodi ja keda oli tõeliselt armas kohata. Mõnusad õhtused jauramised soojas suves. Ja siis sain teada, et ta nägi mind mõni aeg tagasi unes ja kirjutas sellest loo. Läksin ja lugesin. Kui armas temast, kui ootamatu, et ta mind just nõndaviisi näeb. Unes. Seljaajus. Olemuslikus koodis. Nõid, kes armastas tormi. Hm.

Selline kingitus. Ootamatu, küsimata, eeldamata midagi. Lihtsalt... kingitus, ja pagana väärtuslik pealegi. Mul on olnud selline au teda nii sügavale puudutada.

("Sinu jäljed on minus sügavamad kui sa arvad..." - jah, ma mäletan Su sõnu, alati mäletan.)

Minu lugu puudutab teiste inimeste lugusid ja muudab neid. Põimunud muinasjutud või midagi. I am honoured. And too humbled to thank you.

***

Ja siis see tunne, kuidas ma täna üksinda sõitsin - kuumusest kurnatud, kuid siiski täielik suvi kahel pool pardaid, laisa ja enesessesüüvinuna. Sõnastasin luuletusi, mis ilmselt varsti ununevad.

***

Ja siis see ootamatu teadmine, just nüüd, et inimene, kes mu elu puudutas, kuid kellega me enam ei kohtu, just abiellus ja saab varsti lapse. Tunnen, kuidas olen tema pärast siiralt rõõmus, igasugune kibestumine on ammu jäänud selja taha. Mäletan häid asju, mis ta tegi, ja pettumus läbikukkumistest on minu seest lahkunud. Mingu tal hästi, mingu tal tõeliselt hästi! Temas oli palju ilusat, loodan, et tulevikus on ruumi peamiselt sellel.

***

Ja siis see, et sain ühe sõbraga kokku, see on särin ja rõõm üheskoosolemisest, muusika jagamisest, elutõsiste asjade rääkimisest, ja tõdemus, et jah, sina ka, mina sind ka, aga see on okei, sest sellel on mõistlik koht minu elus. Sina alati ka. Ja ma tean, et sul läheb samuti hästi, sest elu ei julgeks sulle vähemat pakkuda.

***

Ja siis see ärevus hinges uuest töökohast; värin, et kas ja kuidas, kuigi ma ju tean, et kuidas, aga mitte... päris kindlalt. Kas ma saan hakkama? Mulle nii hullupööra meeldib see värin.

Mu elu on nii hea, et ma ei raatsi magama minna!!

Kes lasi dzinni ämbrist välja?

Taustaks see, et mulle üldiselt meeldib alkohol, mõnikord isegi väga, aga selget sõltuvust seni ei ole, ehk ei tule ka. Hoolimata sellest, et ma mõnikord joon isegi üksida.

Õlu on sedapidi eriline jook, et seda saab juua seltskonnas, saunas, peol, kõrtsis - aga mitte üksinda. Või olgu, ühe erandiga, sest arvutimängu kõrvale on üks sissejuhatav õlleklaas mõnikord päris hea.

Üksinda, enamasti õhtul ja kaminatule ees, siis kui kõik teised on magama jäänud, on hea juua viskit, veini või dzhinni toonikuga. Lasen ajal voolata ja kuulan vaikust, enese vere tuksumist või lumehelveste langemist väljas.

Bulgaarias üksinda pimeduse saabudes toasoojal terassil laternavalguses merd vaadates ja juues seda pagana poolt liitrit dzhinni, mida naeruväärselt ilus baarmen mulle põlevisilmi kallas, tekkis huvitav seisund. (Muidugi ma saan aru, kui sedasi vaadatakse... No alati saan. See on selline meeldiv energia, tänan, palun, teinekordki. Ideaalne klaasi veini juurde, aga no kui selle taustal on võimalus ämbritäis dzhinni ära juua - pisut ootamatu, aga olgu siis pealegi. Väike tüng, et ma peale seda ei hakkagi valimatult meeletusi tegema, vaid olen täpselt sama tüüne edasi, võibolla lihtsalt verbaalselt pisut ohjeldamatum ja lobisen veel rohkem. 

Igatahes. See imeline seisund ei sisaldanud enam sugugi seda pikka baarmani, kes oma sihvakaid heas toonuses käsi ja jalgu sellise paljutõotava laisa elegantsiga liigutas, mis pani oletama, et hmm, sellised laiad õlad ja selline selg, kuidas küll tegelikult....)

Vabandust, jälle läks tähelepanu kõrvale, tegelikult ta ei olnud päriselt minu tüüp, kuid looduse toorest ilu tunnustan ma kindlasti kahe käega - give credit where credit is due. Aga rääkida tahtsin sellest seisundist, mis tekkis täiesti ihuüksi selle lootusrikkalt serveeritud - ja siis tänamatu tõpra moodi üksindusse tõmbudes hedonistlikult pimedal lõunamaisel terassil sisse timmitud poole liitri dzinniga.

Naljakas, aga mul oli siiralt tunne, et minu kõrval istub nähtamatu universumi avatar ja ma räägin temaga juttu. Nagu võrdne võrdsega. Nagu kass kuningaga. Nagu Weatherwax Surmaga. Tundsin, et olen osa Väljast ja kummalisel viisil sama surematu. Kahju, et selle kogemuse edasiandmiseks jäävad sõnad lühikeseks, kätest rääkimata.

Kergelt shamanistlik kogemus ilmselt. Vist? Ma ei ole mingeid hallutsinogeene tarbinud, olen selles vallas süütu nagu maatüdruk, seetõttu ei tea võrrelda, aga alkohol on siiani käitunud nagu mu hea sõber ja mis saaks mul selle vastu olla, kui ta samaväärseid elamusi pakub?

Enesekindluse küsimus

Ma ütlen oma tütrele/pojale: "Sa oled täiega lahe/Sinuga on nii tore koos olla/See tuli sul hästi välja/Sa meeldid mulle"

Ja tema ütleb mulle hajameelselt ning sõbraliku rahuga vastu: "Jah, ma olen lahe/jah, minuga on tore koos olla/jah, see tuli mul hästi välja/jah, ma meeldin sulle/jah, ma tean."

Armas on näha, kuidas nende enesepilt ehitub, kuidas nad on rahus iseenese ja maailmaga.

Ainult, et minu vanemad ei teinud nii. Nad olid küll tugevad, targad ja kavalad hundid mu selja taga, kuid nad lükkasid oma hundikutsika koopast välja eksima ja karastuma ning pikka aega ma isegi ei osanud näha, et nad kutsikal silma peal hoiavad. Tagantjärgi ma tean, et kui mulle oleks ette sattunud jama, millest ma jagu poleks saanud, olnuks mul tagala olemas. Hetkel on sellest ühest küljest kahju, et ma seda ei teadnud - või et nemad ei osanud. Teisest küljest annab see mulle praegu suurepärase võimaluse olla ise vähemalt selles vallas parem vanem - ja... olgem ausad. Ma võitlesin kõik need võitlused ise ja viimase peale välja, just selle pärast, et ma ei teadvustanud, et kuskil mu selja taga valvab keegi, et kui ma ka näoli mutta käin - kas ma ikka tõusen.

Tough love, tõesti, ja raske oli see vaieldamatult, nii et mul oleks vabalt võimalus enesehaletsuse sohu vajuda, pisar silmanurgas, et kuidas nad ometi said... Mida paganat, see on mõttetu emotsionaalne puberteetlik löga, millega ma ei kavatsegi ennast koormata. Arvestades mu vanemate tausta, nad tõesti andsid oma parima. Praegu on mul juba niipalju oidu peas, et näen neid inimestena, mitte mingite ideaalist vastutustundetult irdunud läbikukkujatena või midagi sama tobedat. Neis on nii palju head ja ilusat, et ma olen lihtsalt üleni õnnest kreenis, et ma neid paremini mõistan ja et praegu õnnestub meil hoopis targemini ja teisel tasandil suhelda, et oleme saanud oma suhtes nii avatult ja hoolimisega kasvada.

Ja ma pean tunnistama, et ma praegu ei tahakski teisiti, sest just tänu kõigile nendele rasketele aegadele, üksindusele ja kõigile neile vasktorudele, kust ma veega ja ilma läbi olen käinud, olen ma täpselt nii tugev, tark ja kaval nagu ma olen. Ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu.

Ma olen täiega lahe. Minuga koos on tore olla. Ma meeldin mulle. Ma tean :)

Lõputu hala teemal "mis ta ei ole nii nagu ma"

Või noh, selle variatsioonid. Miks teised inimesed ei ole sellised kui mina? Miks nad ei ole sellised, nagu ma neid ette kujutan?

Ühest küljest on see ämber, mille järjekordne kolin kuskil lähistel paneb mind lihtsalt kulmu kergitama, iroonia-aste sõltub inimese üldisest meeldivusest.

Ainult, et mõnikord tuleb see nii salakavalalt, et ma ei märkagi, kuni järgmisel hetkel on heureka, et ma ju ise olen ka mõelnud samal viisil. See on täiesti vale mõte, et "nendega ei ole võimalik rääkida" - no usuhulludega näiteks. Jah, ma lähen totaalselt sõlme mingite aju lühistavate arvamuste peale ja katkun vaimseid juukseid järjekordse lapiku maa teooria hullu kuulates, aga see, et nendega pole võimalik rääkida, ei ole siiski õige.

On võimalik. Lihtsalt rääkima peab väga, väga, väga teistmoodi. Nii teistmoodi, et ma läheks parema meelega ja lakuks kusagil kuuma asfalti, kui üritaks kasutada sellisele seltskonnale sobivaid vestlusvõtteid. Ehk siis - valiku küsimus. Nendega on võimalik rääkida küll, lihtsalt mina ei suuda või taha või saa rääkida sel viisil, nagu neile mõistmiseks vajalik on.

Inimesed on mitte ainult erinevad, vaid kohati absurdselt erinevad. Eeldada kelleltki mingeid tundeid või mõtteid lihtsalt sellepärast, et "minule tundub nii mõistlik", on üpriski rumal.

Isegi siis, kui ma tahaksin eeldada, et inimesed on arukad, heatahtlikud ja normaalsed. Ka siis täidan ma need sõnad mulle sobivate tähendustega ja asi on ikka metsas. Aga noh, inimesed ju VÕIKSID olla arukad, heatahtlikud ja normaalsed? Noh, nii nagu mina neid omadusi tajun?

Kas

ma julgen jääda või julgen minna?

Ei, ma ei ole nõus, et olin kunagi lihtsalt õigel ajal õiges kohas. Seda muidugi ka, aga peamiselt olin ma ise saavutatut tõesti ka väärt. Ma tõepoolest olin sel ajal selles meeskonnas neetult vajalik, hoidsin paljusid nähtavaid ja nähtamatuid niite koos. Ma suudan seda uuesti, teisel ajal ja teises kohas. Ja see pole juhus.

Ei, ma ei ole nõus, et kui ma ütlen "tahan rohkem meeskonnatööd", siis kuuldakse seda kui: "kas tahad, et sind rohkem kiidetaks?" või "kas sa vajad lepinguga seotud võimu?" või "kas tahad, et me sinu eest ära otsustaks?" või: "võin ju 3 kuud võtta ja siis selle projekti käima saada." - ning siis küsitakse, et kus on kommunikatsiooniprobleem? Meh?!

Kommunikatsiooniprobleem on näiteks selles, et minu jaoks on meeskonnatööl hoopis teine tähendus. Üheskoos tegemine, mõtete põrgatamine, tegevuste mõtestamine ja valideerimine - mitte lihtsalt kontrollimine. Vastastikune julgustamine, kui vaja. Vastastikune nurka kinni mõtlemistest välja-aitamine. "Kuule, aga teeme hoopis nii..." mõtted.

Tobe seis, et kui inimene mulle tegelikult siiralt meeldib oma annete ja võimete poolest ja mul on siiralt kahju, et meie vahel on klaassein, mille tagant ma ei oska ennast päriselt kuuldavaks teha, mu sõnad ja mõtted kuidagi moonduvad, nii et ise ka ei tunne ära.

Ma ikka veel usun, et mitte ainult õige aeg ja koht, vaid, et ma olen ise ka väärt. Küsimus on lihtsalt selles, et kummal viisil. Jäädes või minnes, mh?

Jälle kerge segadus

Käisin ühel konverentsil esinemas. Nagu ikka, hull vaevlemine ja põlemine teema kallal ja siis lihvimine ja lihvimine ja lihvimine, et see mõttetihe tekst visuaaliga elavdada ning lõpuks 20 minutisse toppida.

Olen tulemusega rahul. Kuulajad ka ütlesid, et oo... vägev! Ja kohe mitu. Kõige erilisem - ja kummalisem kommentaar oli, et: "Nii hea oli kuulda, kuidas naine nii veenvalt filosoofilistest teemadest räägib."

No ma saan aru...

No samas... oeh. See ju oleks nagu hästi öeldud, aga laiemas kontekstis on selline mõte kuidagi kurb.

Maailm on ikka kiiksuga koht, aga - keda kotib, mina räägin sellest, mis mind hetkel kõnetab.

Kordumatud hetked

Väärtuslik mälupilt sellest, kuidas üks uskumatult ilus pikas kleidis ja haldjalikult sihvakas noor naine kõndis üle künkanõlva koos oma väikese tütre ja mehega, keda ma põgusalt tundsin, ning kes mulle äratundvalt naeratas. Me ei peatunud, et juttu ajada, sest polnud otseselt midagi ühist, millest rääkida. Nemad läksid oma teed ja mina oma. Aga vastastikune äratundmise naeratus oli ehe, neid oli tõesti hea näha.

See hetk kordus igal aastal, samal üritusel, suvel, Kassinurmel. Mina oma pere ja sõpradega seal ja nemad ka, vaikselt ja omaette kolmekesi koos kõndimas. Ma ei teadnud isegi selle naise nime, aga lisaks tema absurdsele ilule oli ta sirge hoiak ja kõigutamatu väärikus midagi sellist, mis mind puudutasid. Piisavalt, et ma teadsin ja märkasin teda ja imetlesin tema põgusat puudutust mu maailmaservas.

Seda naist ei ole enam - mõttetu õnnetuse tõttu.

Mul pole sõnu kirjeldamaks, kui kahju on mul tema väikesest tütrest, inimestest, keda ta puudutas palju lähemalt ja olulisemalt - või kui kahju on sellest, et tal jäi elamata vähemalt üle poole sajandi elu.

Me ei tea ette, millal hingepuudutavad hetked enam kunagi ei kordu.

Tänane päev oli

ogaralt tore.

Ja mina olen muidugi õrnalt täis, aga seda selle heas mõttes. See on osa sellest ogaralt toredast, aga mitte oluline osa.

Ja lisaks kõigele sellele vahukoorele maasikatega (ok, jäätisele maasikatega) on mul varuks veel üks täies musklis ja sinisilmne JA üks hea raamat.

Raske valik.

Esimese Eesti valik täiega. Shallalla :)

Alati töötab

No selline totaalse enesekindlusega maandatud kerge ülbusetoon, mänguline arrogants. Vahe intellekt tasakaalustatud tõeliselt laiade, tõeliselt lihastes õlgade ja ilusate silmadega. Mängulisus, võistluslikkus, aga leebe, hoidev võistluslikkus, see mäng, kus saab koerakutsikatena üksteist sakutada, silmad säramas, oskuslikult ja hoidvalt, samas mitte haiget tehes. See-eest kõike seda muud.

Sellist tunnet kogedes võib lihtsalt vaimset shampust juua ja ogarast rõõmust nurru lüüa: minul on midagi sellist! Kui hästi on.

Nagu ette sai ennustatudki - elu on jälle hea. See, kui korraks olid maasikad vahukoore peal puudu, ei ole tõesti veel päriselt maailmalõpp /traagiline nuuks/.

P*** see Singeri masin, nõiaelu, nõiaelu, see just on kõige parem!

extra-intro

Ja kui mu käest täna küsida, et milline on see ideaalne elu, mida ma elada tahaks, siis oleks selleks ilus suvine ilm, päikesepaisteline õuesolemisevabadus, meri vahetus läheduses ja siis vabaõhukohvik tõeliselt mugava tooliga ning vähemalt paar raamatut. Ja läppar.

Ja siis lihtsalt vaikus, päikesepaiste, vee sillerdus, hea kohv. Kellegi teise tehtud, kõigi nende väikeste hedonistlike komponentidega.

Äärmisel juhul õige natuke vaikset muusikat.

Ja kõige selle jaoks lõpmatut, vaikset, iseenesesseolemise aega.

.. ja siis täpselt vastupidi

Et noh, hea meelde tuletada, et just äsja ütlesin, et pisikesed pabulad mind ei armista ja väikesed müksud minuni ei jõua.

Ehh... naine, vasturääkivused on su nimi.

Muidugi jõuavad. Aegajalt. Ainus, mida loota tuleb, et see ei ole siiski valdav, nii et eelmiste postituste tõde on siiski pisut rohkem tõde, kui üle-eilne sügava nukruse tunne, mille viimane hall serv veel üle tänase ulatub.

Mh, muidugi ei ole mul probleemi ise toru võtta ja helistada, sõpru külla kutsuda või sõpru üksteisele külla kutsuda või ise ennast külla kutsuda, sest tavaliselt jääbki asi selle taha, et tahaks, aga argitoimetusi on nii palju, et aega ei oska võtta. Õnneks on mul üks väga tähtis ja oluline sõber, kes on mulle seda õpetanud, et isegi välismaal elades võib siis, kui oskad sõprade jaoks aega leida oma tihedasse ajakavasse, saada kokku ja päriselt rääkida tihedamini kui sõbraga, kes elab kasvõi Lillekülas.

Aeg ei teki ise, aega võetakse. Ja asi see siis ei ole teha see esimene samm. Enamasti.

Ja siis on lihtsalt kuidagi väga lapsikult kurb meel jääda liivakasti servale, oma kühvlid ja labidad käes, seisma, märgates, et kõik need, kellega sa mängida tahaksid, mängivad juba omavahel ja sind ei olegi kutsunud. Võibolla ei tulnud neile pähegi. Võibolla nad arvasid, et sul on nii palju lahedaid mängukaaslasi, et sul ei ole vajagi... Ja võibolla nad lihtsalt ei tahtnud. Sest lõppkokkuvõttes kutsutakse mängima neid, kellega tahetakse mängida.

Äkki olen ma ise nende jaoks aega leides, võimalusi otsides ja ise helistades jätnud selle väikese asja kahe silma vahele, et võibolla on selle põhjus, et nad ise ei kutsu ega helista, lihtsalt selles, et nad ei taha? Ja kui ei taha, siis peaksin vaatama enda suunas, mitte mingil viisil ei ole võimalik neile seda ette heita, sest inimeste tahe on äärmiselt vaba asi ja ju siis lihtsalt oli midagi minu peas, mida nende peas ei ole? Hoolimise kõrgem kraad on vabaks lasta ilma etteheiteta, nad saavad olla minu inimesed ka siis, kui mina nende kiirvalikute all ei ole. Aga kahju on.

Sellest see kurbus.

Muidugi on mul väga mitmeid erilisi ja olulisi sidemeid, mu võrk on suur ja mitmekülgne ja tugev, ning õnneks on alati neid, kes mind kinni püüavad, kui ma kukun, toovad tassi kohvi ja ütlevad hella madala bassihäälega, et ma olen jobu ja halisen täiesti mõttetu asja üle. Neid, kes helistavad ise ka ja ütlevad, et... kuule, ammu pole näinud.

Jep, on jah low AC ja low con, kui kõrgest dexist hoolimata pihta saan, on ikka valus küll, aga selle-eest on mul väga halb mälu, high luck ja f** fast regen.

Homme on kõik jälle hästi.

Inimesed on ilusad vol 2

(ja mina olen optimist.)

Jah, noh, kindlasti aitab ka see, et ma ei võta igasuguseid väikeseid tobedusi sisse, sest arusaamine, et igaüks libastub aegajalt, on väsinud ja pinges ning käitub nii, et ise ka kahetseb viie minuti pärast, on minus nii sügavalt sees, et need väikesed tobedusepurtsatused on mul endal juba viie minuti pärast nagunii meelest läinud ja kui  inimene tulebki vabandama - sest alati tuleb - on mul lihtsalt hea soe tunne teadmisest, et... ära muretse, ma ju teadsin nagunii, et sul on kahju. Mul on päriselt ka juba meelest läinud!

Nii ongi.

Inimesed on selles lihtsalt nii inimlikud.

Ilmselt aitab totaalne optimism ka selles, et mul on väikeste mõtetute jamade peale erakordselt halb mälu ja tavaliselt jäävad meelde head asjad. Selleks, et mulle kohale jõuda, et tegemist on suure jamaga, mida ma ei suuda/oska/kavatse tolereerida, peab ikka erakordselt pingutama või mingi erakordselt iseka tahtliku-teadliku-hoolimatu lollusega hakkama saama.

Eks ma olen kunagi ise ka seestpoolt kogenud - ja peale asja tõsist läbimõtlemist edaspidi õnneks valdavalt ainult kõrvalt näinud ka vastupidist käitumist, kuidas keskendutakse just nendele tühistele libastumistele ja hakatakse nende kallal kerima ja kerima. Et kuidas ta küll VÕIS, kuidas ta küll SAI... Ja niiviisi mõeldakse mingile tühisele tobedusele ei tea mis surmapatud külge. Ise marineeritakse ennast omasse mahla ikka nii sügavasti sisse. Täiesti mõtetult destruktiivne ülemõtlemine, eriti kui ütlejaks on meesterahvas, sest, ausõna, nende puhul on ülemõtlemine veel topelt mõtetu. Asjad on tavaliselt palju lihtsamad.

Inimesed on tegelikult head. Ei, enamus inimesi on enamasti tegelikult head.

Ja kui keegi sellele kirjeldusele ei vasta, siis ei ole mõtet temaga lihtsalt suhelda. Ka mittesuhtlemises või suhte lõpetamises sellel alusel võib olla viisakas, konkreetsusest hoolimata. (Võibolla on ka selles mul vedanud, sest kui see selgus, et "ups, ei ole minu inimene" või "see suhe on nüüd läbi" saabub, siis mul ei ole mingit edasist huvi selle kallal torkida. Sama väheoluline nagu ostutsekk toidupoes: "Ei tänan, ma ei soovi, jätke palun endale." Lihtne on lahkuda. Samas olen näinud inimesi, kelle jaoks on mingi selgelt mõtetu suhe nagu vistrik, millest ei suuda käsi eemal hoida, muudkui kisub uuesti näppima. Ja siis uuesti haiget saama. Ja siis seda haigetsaamist uuesti näppima. Täiesti napakas tegevus.)

Seega, kui otsustavalt ja kerge südamega mitte haakuda mürgistesse suhetesse ja suhelda inimestega, kes tõesti on ilusad ja head, siis toidab see hinge uskumatul määral.

Eriti siis, kui on natuke raske nagu mul nüüd mõni päev järjest olnud on. See hoidmise ja hoolituse määr, mis mähib mind pehme teki sisse ja toidab vahukoore ning hea kohviga, kui ma jõudsin vaevalt hädisel häälel "aiai..." piuksatada, see on uskumatu.

Olen hoitud. Inimesed on ilusad ja täidavad mu hinge rõõmu ja rahulolu ja õnne ja uudishimuga.

Lugude rääkimine ja puhas kius

Muidugi tean ma väga hästi, milline lust on rääkida Lugu, nii et suunurgad kergelt vahutavad ja silmad põlevad. Lugu läheb iga korraga aina põnevamaks ja noh, pisiasjad nagu nädalapäevad või kellaajad või sugulusastmed, ach, need ei mõjuta ju Lugu ennast ja kuram, ma lihtsalt ei mäleta, muidugi ma sõidan nurgad Loo sujuvuse huvides ümmarguseks.

Muidugi ma tean pagana hästi, kuidas see käib.

Ja teisi hoogsaid lugude jutustajaid on ka tore kuulata, sest kui detailidesse ära kustutakse, siis... no keda hu-vi-tab, kas see asi juhtus esmaspäeval või teisipäeval, kui sellel Loole mingit sisulist mõju ei ole, lihtsalt võtkem mingi suvaline päeva nimi markeerimaks toimuva päeva, et mitte hanguda kohmakasse arutellu, et no kas see oli ikka esmaspäeval või oli see hoopis teisipäeval, kui naabri-Malle vaat selle neegrist linnamehega keset diskopidu piimajoomisevõistlust tegema hakkas.

Aga haa, kuidas minus tekib puhas kius, kui ma märkan osava näoga lobeda jutu ajamist, mis ei ole enam nurkade lõikamine, vaid puhas bluff - tark jutt lihtsalt selle arvelt, et publik ei ole teemaga ülearu kursis. Hmm... oi, milline Lust on siis näpp püsti ajada ja küsida, et oot-oot, a-vabandust, kuidas sa seda nüüd õieti mõtlesidki, sest inimeste teada olevate uuringute järgi ei saa selline seos küll kuidagi olla muud kui äärmiselt ootamatu ja ebatavaline. Või, et _milliste_näitajate alusel sa nüüd täpselt seda mõtledki, kui kõige lihtsam protsentarvutus näitab, et asjad on täpselt vastupidi. No võibolla jah ma liitreaalsusest tean asjaolude sunnil oluliselt rohkem kui keskmine keskealine provva võiks, aga hyperloopi tehnilised valupunktid on lihtne füüsika. Või, et oot, see unikaalne ja ainulaadne asi, mis su hinnangul nüüd esimest korda ajaloos juhtuma hakkab, kuidas täpselt erineb ta sarnasest asjast näiteks antiikses Kreekas?

Ma tunnistan ausalt, et bluffijat sabast püüda oli naljakas. Ja sama ausalt tunnistan, et inspireerusin armsalt naeratades erikurimahehäälselt teatama, et ooo, ma ei ole jälle sinuga nõus, sest vaata, X ja Y, kuna mõnedki naised seltskonnas leidsid meeste-omavahelist kuulates, et mõmnõmnõm, jutt läks ammu täiega igavaks. Noh, et see klassikaline meeste- ja naistejutu värk. Seda suurem oli kiusatus otse keset meestejuttu oma teravad küünarnukid laiali lükata. Sest, et see "megatark meestejutt" tähendas antud hetkel pigem seda, et üks pisut pealiskaudne jutuvestja lihtsalt publiku oletataval võhiklusel liugu laskis.

Ja sellepärast oligi mul lõbus tabada mõnigase aja möödudes ta murelikku pilku mu suunas, enne kui mõne natuke liiga õitseva väite pisut maalähedasemaks lõikas. "No... kui päris aus olla, siis tegelikult..."

Puhas lust - enese ja maailma kasvatamine korraga.

Kas eestlasel on mõtet sigida, kui maailmas on ülerahvastatus?

Viimasel ajal on sigimist ja eriti ühe pere (naise?) peale kahest lapsest suuremat sigimist toetavate sõnavõttude vahele siit-sealt pistetud mõte, et kas on ikka vastutustundlik sigida, kui inimpopulatsioon silmipimestavalt kasvab ja ökoloogiline katastroof on mitte kohe-kohe tulemas, vaid tegelikult juba kohal. Et ainult Eesti kontekstis mõtelda on lühinägelik, me kõik oleme sama planeedi elanikud.

Ma saan selle seisukoha argumentidest täiesti aru ja keskkonnakatastroof on vaieldamatult tõsine teema. 

Samas, ma ei ole nõus. 

Jah, sellel skaalal on palju tasemeid, alates isiklikust (isiklike geenide paljundamine, mis mingi stereotüübi järgi on laialtlevinud instinktiivne sisesund) ja lõpetades globaalsega, kus inimkonda on rohkem kui vaja ja liigisäilimise esmaprobleemiks on mure keskkonna pärast. Vahepeale jäävad siis ehk suguvõsakondlik, riiklik ja/või rahvuslik ja minu poolest, kelle tagumikku torgib, ka rassilik motivatsioon üht või teistpidi toimetada.

(Seda kõike muidugi eeldusel, et inimeste säilimine üldse on oluline eesmärk. Neid, kes ka praktiliselt, mitte ainult teoreetilis-akadeemiliselt leiavad, et maailmal oleks parem ilma meieta, on kindlasti ka, aga neid ma ei oska kuidagi mõistuslikku arutellu kaasata. Kuni nad piirduvad väljasuremisega üksipäini ja sinna teisi vähemvabatahtlikke ei kaasa - las nad siis olla.)

Mis mind nende arutelude juures kõige rohkem häirib, on stereotüüpsed lahendused igas skaala osas. Noh, näiteks seegi, et isiklikul tasandil on levinud käsitlus, et igaüks tahab oma geene levitada ja et lapsi oleks palju, ning kui antaks võimalus, siis sigiks, nii et maa must. See tundub kontekstis, kus arenenud riikides, kus iga näitaja järgi võiks olla eriti turvaline ja sotsiaalselt kindlustatud ja muidu ka ühtlaselt õnnepuder elada, on summaarne sündimuskordaja kobedasti alla taastootmistaseme, suhteliselt naiivne mõte. Et mis? Antakse ju võimalus ometigi, aga ei tule kuskilt. 

Kõige koomilisem, et samal, isiklikul tasemel, hüpatakse silma pilgutama vastassuunas sõitvasse bussi ja kirutakse, et kui naistele anti õigused ja haridus, siis nad sindrid hakkasid vähem sünnitama. Hm, selgesti kodanikuõigused ja haridus summutasid nende pimeda instinkti isiklikke geene paljundada (see oli nüüd sarkasm).

Üldiselt jah, kui inimesed kipuvad stereotüüpseid arvamusi kordama nagu papagoid, ei saa nad ise ka aru, kui nad hakkavad natuke skisofreeniliselt kõlama. Hääled peas räägivad erinevatest "programmidest" pärit vasturääkivaid asju, aga validaator on rikkis!

Ühesõnaga - olen näinud inimest veenvalt rääkimas isiklikul tasandil juttu, et inimesesse on sisse kodeeritud isu võimalikult palju tittesid saada, ja hetk hiljem kiruma, kuidas naised ei taha lapsi saada. Oleks soovitanud, et äkki spermadoonoriks, aga ma olen tavaliselt nii tüüne ja leebe, et ei viitsi iga põrsast kannikast hammustada. 

Mu point on, et isiklikul tasandil on nii kirev ja kompleksne motivatsiooniskeem, et mingit ühte lahendust, "sissekirjutatud sundi", mis enamvähem kõigile kehtiks, tegelikult ei ole, isegi kui pealiskaudsel vaatlusel võiks nii tunduda. 

No ja globaalsel tasandil ei ole samuti asi mustvalge: vähem lapsi hea, rohkem lapsi paha. 

No näiteks on üldiselt valdav seisukoht, et tasakaalukas liikide mitmekesisus muudab konkreetset looduskeskkonda tugevamaks. Eestlased ja taanlased ei ole küll päriselt eri LIIKI, kuid minu meelest kehtib sama lähenemine ka kultuuride ja miks isegi mitte keelte suhtes. Tasakaalus ja mitmekesine kultuurkond on kindlapeale palju huvitavam ja paindlikum maailm, kus elada, seega selles kontekstis on täiesti mõistlik tegu kultuuridel, mis kipuvad välja surema, sünnitada vähemalt sinnamaani, et otsest väljasuremise ohtu enam pole, ning suurtel kultuuridel, kus sündimuskordaja on kobedasti üle taastootmisnumbri, mõistlikul määral tagasi tõmmata. See, kui Eestis ühel aastal ei sünniks mitte ühtegi last, siis oleks maailmas vaid 14 000 last aastas vähem. Et numbrit skaalale panna - see ei muuda suures pildis midagi, kui samal ajal sünnib kasvõi Bangladeshis igal aastal ca
2 500 000 last rohkem kui rahvaarvu taastootmiseks vaja. Küll aga oleks see Eestis sündimata jäänud 14 000 last äärmiselt tõsine hoop Eesti kultuurile, riigile ja rahvale, mis minu tunnetuses on kõik enamvähem kokku sulanud. Kõik koolid aasta jagu tühjad?

Ühesõnaga. Igalühel on oma nägemus sellest, mina näen seda, et vähem eestlasi ei päästaks planeeti, küll aga oleks hirmus kahju, kui väikesed isikupärased kultuurid pildilt kaoksid. Nii, et nii isekalt kui see ka ei kõla, näen ma, et väikesed kultuurid aitavad maailma päästmisele kaasa pigem püsima jäädes kui kadudes.

/ sellel väitel ei ole isegi eeldust, et kultuur, keel, päritolu, mõtteviis ja mingi sarnane ühine voog, mis rahvusel on, on kõigi poolt tunnustatud-tunnetatud väärtus, sest mitmekülgsus = tugevus kehtib selletagi /

Aa, ja selleks, et asi oleks veelgi keerulisem, siis üks pagana hea artikli link, mis seda rahvusluse teemat ka üksjagu hägustub. Ei ole mustvalge, ei ole, peaaegu miski ei ole - ja kui ka on, siis teatud tingimustel, mis omakorda ei ole päriselt mustvalged. http://www.vikerkaar.ee/archives/22509 

Sisemise õnnetunde püsivus

Viimaseid postitusi vaadates on see eriti märgatav. Ühest küljest ei ole praegu kerge aeg. Palju on stressi pisikestest pabulatest ja kahtlustest ja kõhklustest oma töise rolli piiridest, väärtustest ja vajadustest. Selline nüri pidev nühkimine. Mis on väsitav. Aegajalt on kiusatus pastakas lauale panna ja minema jalutada.

Aga see oleks allaandmine ja selles ei ole ma eriti tugev. Ma ju isegi jäin tagasi tulles siia selleks, et raske olukord ära lahendada. Ma ei tundnud ennast just teretulnuna ning lapse kõrvalt tööle tagasi tulemine on niigi selline emotsionaalselt habras seis. Lihtne oleks olnud loobuda. Aga.

Allaandmine ei ole mu tugevaim külg - isegi siis, kui loomult sprinter peab selleks maratoni jooksma - ja ka maratoni jooksmine ei ole mu tugevaim külg. Aga ilmselgelt olen nõus pigem maratoni jooksma kui alla andma.

/Sellest tekib küsimus, et kas on mõtet ennast suruda seisu, kus on pidev stress ja koguaeg üks rahulolematus ja et kas poleks rohkem lilled ja liblikad siiski loobuda ning leida õigem ja õnnelikum koht. Ja sellest omakorda tekib küsimus, et kas mitte meie maailm ei ole koguaeg meie endaga kaasas ja kas kuskil mujal pole jälle seitse teistsugust probleemi ja kas ma kurat siis ei suuda luua endale just sellist maailma, mida ma tahan, ilma põgenemata. Ah? Kuidas selle allaandmisega oligi? Tiger, tiger, not a rollercoaster.../

Mu sisemine tiiger tõesti ei armasta pikki kurnavaid lahinguid, ta on lausa üleni spetsialiseerunud ägedatele äkksooritustele, et siis pikalt päikese käes magada, aga kui tema tugevusi arvestades lahendada olukord nii, et pideva lahingu asemel on kannatlik-kannatlik vaikne jälgimine läbi selle pika lahingu ning siis õigel hetkel ja õiges kohas see energiasööst, siis ehk saab ka selle metafoori raames maratonis toimida.

Ja siis - kõige selle taustal - on kõik need arvukad jäägitult õnnelikud hetked. Unine pojake kaisus, tõeliselt hea hommikukohv kodus, kamina ees. Igal hommikul. Milline jäägitu luksus. Või siis kõik need targad ja ilusad mehed... või siis talvine päike otse näkku, nii kirgas ja soe, et paneb naeratama. Või siis väärtuslik hetk iseenesele oma autos, omas ajas, kuulates Metallicat nii, et istmed vapuvad. Jah, mina, kes ma ei suuda muuks taustaks muusikat üldse kuulata, või siis eelistan seda kuulata äärmiselt vaikselt, keerangi autos volüümi põhja, nii et "forever trusting who we are" luudeni välja ulatub. La-he!

Ja siis veel see ballisaal ja need hallid luiged. Ja siis mõni sõber, kes helistab, ja soe-mõistev-oluline side on nii tuntav, et kuigi me räägime teistest asjadest, tahaks öelda, et aitäh, et olemas oled.

Kõik on tegelikult nii kuradi hästi, et mingid pabulad mind ei armista.

Inimesed on ilusad ja head

Ma olen umbes aastaid hoogu võtnud, et sünnipäevajagu olulisi inimesi jälle taas kõrtsi õlut jooma kutsuda, noh,  nagu see paarkümmend aastat tagasi suhtkoht tavaline oli, ja kümmekond aastat tagasi veel enamvähem lihtsasti saavutatav oli. Vahepeal oli lihtsalt aastaid lapsi ja haigusi (enamasti nende kahe kombinatsioon, mis tabas nii ootamatult, et võttis isu ära mingeid kindla kuupäevaga asju korraldada) ja siis veel lihtsalt kiiret ja väsimust ja laiskust ja veel mingeid eriti segaseid asju, no ja nii see läks.

See kord ka sai see aeg lihtsalt jõuga võetud. Ja mul on siiralt nii hea meel. Tõeliselt lahedad ja olulised inimesed, kes üksteist enam nii tihti ei näegi, ja sellevõrra toredam; mõnus sumin, kandvad naerupahvakad siin- ja sealpool lauas, lihtsalt rõõmus ja vaba mulin, lahedameelne tögamine, see kõik oli selline hingele pai ja lihtsalt puhas rõõm olemisest. Mul on ütlemata hea meel, et see aeg võetud sai ja et kõik teised ka selle aja võetud said, sest inimesed on nii olulised ja sellised kokkusaamised on tähtsad.

Lootusetu optimist

Einoh, lust ja luiged ja lillepidu, aga vahepeal saan jälle lumepalliga näkku ja pean käe maha toetama.

Õnneks olen lootusetu optimist ja isegi siis, kui saan pihta ja on natuke nõme ja põen, põen selle ehedalt välja. Nii, et jälgegi ei jää. Mingid pisikesed pabulad mind ei armista.

(Nojah, arme mul muidugi on, aga need on Olulistest Asjadest elus ja isegi oma Suurte Lahinguhaavade arme kannan armastuse ja uhkusega. Mis mõttes kosmeetiline kirurgia, käige ka kus see ja teine, ma olen need armid välja teeninud, nad on minu jaoks lõputult ilusad ja kuigi nende puudutamine teeb isegi nüüd ikka veel haiget, on isegi see haigetsaamine tunnustuseks läbielatule. Mingil juhul ei kavatse ma seda enesest välja teraabitseda, see ei oleks vääriline.)

Nii, et igatahes on järjekordselt põhjust rõõmustada, et kui ka lumepall näkku tabas, maitsen paar hetke hiljem värskendavat lumevett, mis huultele sulab ja leian, et oooo..... kui huvitav!

Ja edasi tuleb rida lumeingleid.

Erilised kogemused on vaimne vahukooretort

Vilistlaspäev oli vaieldamatult üks neist vahukooretortidest - koju tulles oli tunne, et sain kaasa terve torditäie tundeid maasikatega, aga see on selline õhuline-kerge vahukoorene tort, millest on äärmiselt raske isu üle süüa. Mida saab päevi järjest tüki või paari kaupa tarbida ja ikka on hea, rikkalikult koorene ja, nagu öeldud, maasikad...

Erilised inimesed erilisest elust.

Head lood on need, mis puudutavad hinge, panevad südamest naerma ning värisevate käte ja häälega seletama, et eieieiei, see on tegelikult hoopis nii - kuigi kumbki tõde pole puhas tõde, ega saagi olla meie subjektiivsetes maailmates. Lood, mis on segased, müstilised, rasked seletada, ometi nii olulised ja määravad. Põimunud tajud, mälestused, puudutused, põimunud imestav ühine kogemus: oo, selline ongi elu!

Miski metslane tantsib puhtast rõõmust mu sees, et saan elada sellises loos. Sellistes lugudes. Mis siis, et kõik see, mis sügavuti hinge puudutas, jäi selgesti defineerimata ja defineerimisevajadus tundub aegajalt olevat tähtis.

Eriti, kui pooled luiged on valged ja pooled hallid ning üldse mitte mustad. Kevadeti ongi. Noored luiged hallid. Lausa naljakas, kuidas ma selle ära unustanud olin. Ja siis seal nad ujusidki, nii hirmutavalt suured ja erilised oma absurdses nooruses nende vanade ja ilusate valgete hulgas, nagu viis Loch Nessi, nagu noored kohmakad rebelid, nagu puberteetluiged.

Vilistlaspäev oli üks neid hetki, kui võisin olla hall ja valge luik korraga. Kui. Põnev.

Või see hetk, kui ma kadunud vaikuse metsast üles leidsin. Minu hetk üleni.

Valge küünal kõrges hõbedases jalas valge linaga laual, valgete kinnastega kelner kallamas karget värsket valget veini, mida peakokk soovitas lepasuitsujuustukastmes serveeritud valge kala kõrvale ja mina tähistamas erilist hetke, minu enese suurepärast seltskonda läbi selle ülesleitud lumevalge ja puhta vaikuse, mille servades ujusid hääletult viis imeliselt suurt ja halli Loch Nessi, nagu varjud kõigi nende valgete valgete ja pimeda talveöö vahel.

Kas metslane võiks vaikuse taustal tantsida? Minu enese sisemises ballisaalis, pompöösselt paljajalgne, aplombiga salkus, s'il vous plait, pardonks, madam - nii täpselt rütmist välja, et see saab olla vaid teadlik, tunnetusliku ebakõla viimine selle tasemeni, kus ebakõla kaob. Jah, kui minu metslane tantsib, siis sünnib see ballisaalis, paljajalgselt ja vaikuse taustal, lihtsalt sellepärast, et mina tahan nii ja eba ei kõla enam midagi.

Jah, alustada vahukooretordist maasikatega, et magustoiduks välja jõuda valge kalani juustukastmes - ideaalne!

Millise menüüga võrgutada veevalajat...

Ma tean, et sa loed

Ma ei ole seda blogi kusagil kuidagiviisi kajastanud, ainult mõnele inimesele, kellega mõtete jagamise üle rõõmustan, olen viidanud, et näe, siin on.

Kirjutan täiesti iseendale. Selleks, et mõnd mõtet või kogemust või äratundmist salvestada: see oli tähtis mõte/kogemus/äratundmine ja see käis nii. Anonüümsusetaotluse tõttu on siin kõik teised-kolmandad ka väga uduselt markeeritud ja enamasti pole ühe udukogu taga isegi mitte üks ja sama isik. Sulatan mitu inimest, kes sarnasel hetkel sarnaselt käitusid, kokku ja siis ongi nii, nagu raamatutes tihti esimestel lehekülgedel väidetakse, et  "sarnasus reaalsete inimestega on juhuslik või vähemalt ei suuda te vastupidist tõestada."

Ma ei ava oma eraelulisi fakte, kõik selle kohta käiv on samuti hägune. Ma ei avalda ka teiste eraelulisi fakte, ei lähe äratuntavalt isiklikuks. Skandaale ei ole.

Seda arvestades on lugejate arv täiesti üllatav. Oi.

Mind siiralt üllatab, et Sa loed. Regulaarselt.

Järelikult Sa saad sellest midagi.

Mul on hea meel.

Enese mustrite surumine teistesse

Kurb on vaadata, kuidas inimene, ise sügavalt head soovides, surub oma mustrit vägisi teise sisse. See on nagu oma piparkoogivormiga kellegi teise küpsise "kordategemine", ainult, et kui suruda kuukujulise vormiga üle tähekujuline küpsis, siis.. no ütleme, et ilus ei jää.

Kus on see punkt, kus kindlakäeline heasüdamlikkus muutub julmuseks?

Kus on see koht, kus vanemad oma kätteõpitud ellujäämismustreid ei tohiks pimesi oma lastesse suruda, püüdes lindu kalaks või kala linnuks muuta, luues oma hästimotiveeritud heatahtlikkusega järjekordseid traumasid ja kibestunud inimesi?

Kus on see hetk, kus sõbra valikuid tuleks pimesi usaldada, teades, et ta ju ise tunneb ennast paremini ja teab, mis talle hea on? Näiteks - mul on üks tuttav veteran, kes jõi ennast surnuks hoolimata heatahtlike lähedaste pingutustest teda pinnale tuua. Kas perel-sõpradel oli õigust püüda teda peatada?

Siis - kas on õigust üldse püüda kellelegi head teha? Sõprade kriteeriumi järgi talle head-tegemine oli püüda teda AA-sse viia ja veenda joomist  maha jätma. Kui aga pimesi usaldada, et ta ise teab, mis talle parim on, siis oleks see parim olnud järjekordne viinapudel ja hea saunaseltskond kuni järgmise agoonilise hommikuni. Kah pole nagu see...

Rääkimata taltsutatud rebastest, mis on nii klišee, et ma isegi ei viitsi mõelda.

Hoolimine nii, et selle käigus liiga ei tee ja samas, et õigel hetkel õiget asja tegemata ei jäta, on väga keeruline. Veider vaadata, kuidas vanemad/sõbrad õpivad seda elu lõpuni.