Monday, February 26, 2018

Lugude rääkimine ja puhas kius

Muidugi tean ma väga hästi, milline lust on rääkida Lugu, nii et suunurgad kergelt vahutavad ja silmad põlevad. Lugu läheb iga korraga aina põnevamaks ja noh, pisiasjad nagu nädalapäevad või kellaajad või sugulusastmed, ach, need ei mõjuta ju Lugu ennast ja kuram, ma lihtsalt ei mäleta, muidugi ma sõidan nurgad Loo sujuvuse huvides ümmarguseks.

Muidugi ma tean pagana hästi, kuidas see käib.

Ja teisi hoogsaid lugude jutustajaid on ka tore kuulata, sest kui detailidesse ära kustutakse, siis... no keda hu-vi-tab, kas see asi juhtus esmaspäeval või teisipäeval, kui sellel Loole mingit sisulist mõju ei ole, lihtsalt võtkem mingi suvaline päeva nimi markeerimaks toimuva päeva, et mitte hanguda kohmakasse arutellu, et no kas see oli ikka esmaspäeval või oli see hoopis teisipäeval, kui naabri-Malle vaat selle neegrist linnamehega keset diskopidu piimajoomisevõistlust tegema hakkas.

Aga haa, kuidas minus tekib puhas kius, kui ma märkan osava näoga lobeda jutu ajamist, mis ei ole enam nurkade lõikamine, vaid puhas bluff - tark jutt lihtsalt selle arvelt, et publik ei ole teemaga ülearu kursis. Hmm... oi, milline Lust on siis näpp püsti ajada ja küsida, et oot-oot, a-vabandust, kuidas sa seda nüüd õieti mõtlesidki, sest inimeste teada olevate uuringute järgi ei saa selline seos küll kuidagi olla muud kui äärmiselt ootamatu ja ebatavaline. Või, et _milliste_näitajate alusel sa nüüd täpselt seda mõtledki, kui kõige lihtsam protsentarvutus näitab, et asjad on täpselt vastupidi. No võibolla jah ma liitreaalsusest tean asjaolude sunnil oluliselt rohkem kui keskmine keskealine provva võiks, aga hyperloopi tehnilised valupunktid on lihtne füüsika. Või, et oot, see unikaalne ja ainulaadne asi, mis su hinnangul nüüd esimest korda ajaloos juhtuma hakkab, kuidas täpselt erineb ta sarnasest asjast näiteks antiikses Kreekas?

Ma tunnistan ausalt, et bluffijat sabast püüda oli naljakas. Ja sama ausalt tunnistan, et inspireerusin armsalt naeratades erikurimahehäälselt teatama, et ooo, ma ei ole jälle sinuga nõus, sest vaata, X ja Y, kuna mõnedki naised seltskonnas leidsid meeste-omavahelist kuulates, et mõmnõmnõm, jutt läks ammu täiega igavaks. Noh, et see klassikaline meeste- ja naistejutu värk. Seda suurem oli kiusatus otse keset meestejuttu oma teravad küünarnukid laiali lükata. Sest, et see "megatark meestejutt" tähendas antud hetkel pigem seda, et üks pisut pealiskaudne jutuvestja lihtsalt publiku oletataval võhiklusel liugu laskis.

Ja sellepärast oligi mul lõbus tabada mõnigase aja möödudes ta murelikku pilku mu suunas, enne kui mõne natuke liiga õitseva väite pisut maalähedasemaks lõikas. "No... kui päris aus olla, siis tegelikult..."

Puhas lust - enese ja maailma kasvatamine korraga.

Tuesday, February 20, 2018

Kas eestlasel on mõtet sigida, kui maailmas on ülerahvastatus?

Viimasel ajal on sigimist ja eriti ühe pere (naise?) peale kahest lapsest suuremat sigimist toetavate sõnavõttude vahele siit-sealt pistetud mõte, et kas on ikka vastutustundlik sigida, kui inimpopulatsioon silmipimestavalt kasvab ja ökoloogiline katastroof on mitte kohe-kohe tulemas, vaid tegelikult juba kohal. Et ainult Eesti kontekstis mõtelda on lühinägelik, me kõik oleme sama planeedi elanikud.

Ma saan selle seisukoha argumentidest täiesti aru ja keskkonnakatastroof on vaieldamatult tõsine teema. 

Samas, ma ei ole nõus. 

Jah, sellel skaalal on palju tasemeid, alates isiklikust (isiklike geenide paljundamine, mis mingi stereotüübi järgi on laialtlevinud instinktiivne sisesund) ja lõpetades globaalsega, kus inimkonda on rohkem kui vaja ja liigisäilimise esmaprobleemiks on mure keskkonna pärast. Vahepeale jäävad siis ehk suguvõsakondlik, riiklik ja/või rahvuslik ja minu poolest, kelle tagumikku torgib, ka rassilik motivatsioon üht või teistpidi toimetada.

(Seda kõike muidugi eeldusel, et inimeste säilimine üldse on oluline eesmärk. Neid, kes ka praktiliselt, mitte ainult teoreetilis-akadeemiliselt leiavad, et maailmal oleks parem ilma meieta, on kindlasti ka, aga neid ma ei oska kuidagi mõistuslikku arutellu kaasata. Kuni nad piirduvad väljasuremisega üksipäini ja sinna teisi vähemvabatahtlikke ei kaasa - las nad siis olla.)

Mis mind nende arutelude juures kõige rohkem häirib, on stereotüüpsed lahendused igas skaala osas. Noh, näiteks seegi, et isiklikul tasandil on levinud käsitlus, et igaüks tahab oma geene levitada ja et lapsi oleks palju, ning kui antaks võimalus, siis sigiks, nii et maa must. See tundub kontekstis, kus arenenud riikides, kus iga näitaja järgi võiks olla eriti turvaline ja sotsiaalselt kindlustatud ja muidu ka ühtlaselt õnnepuder elada, on summaarne sündimuskordaja kobedasti alla taastootmistaseme, suhteliselt naiivne mõte. Et mis? Antakse ju võimalus ometigi, aga ei tule kuskilt. 

Kõige koomilisem, et samal, isiklikul tasemel, hüpatakse silma pilgutama vastassuunas sõitvasse bussi ja kirutakse, et kui naistele anti õigused ja haridus, siis nad sindrid hakkasid vähem sünnitama. Hm, selgesti kodanikuõigused ja haridus summutasid nende pimeda instinkti isiklikke geene paljundada (see oli nüüd sarkasm).

Üldiselt jah, kui inimesed kipuvad stereotüüpseid arvamusi kordama nagu papagoid, ei saa nad ise ka aru, kui nad hakkavad natuke skisofreeniliselt kõlama. Hääled peas räägivad erinevatest "programmidest" pärit vasturääkivaid asju, aga validaator on rikkis!

Ühesõnaga - olen näinud inimest veenvalt rääkimas isiklikul tasandil juttu, et inimesesse on sisse kodeeritud isu võimalikult palju tittesid saada, ja hetk hiljem kiruma, kuidas naised ei taha lapsi saada. Oleks soovitanud, et äkki spermadoonoriks, aga ma olen tavaliselt nii tüüne ja leebe, et ei viitsi iga põrsast kannikast hammustada. 

Mu point on, et isiklikul tasandil on nii kirev ja kompleksne motivatsiooniskeem, et mingit ühte lahendust, "sissekirjutatud sundi", mis enamvähem kõigile kehtiks, tegelikult ei ole, isegi kui pealiskaudsel vaatlusel võiks nii tunduda. 

No ja globaalsel tasandil ei ole samuti asi mustvalge: vähem lapsi hea, rohkem lapsi paha. 

No näiteks on üldiselt valdav seisukoht, et tasakaalukas liikide mitmekesisus muudab konkreetset looduskeskkonda tugevamaks. Eestlased ja taanlased ei ole küll päriselt eri LIIKI, kuid minu meelest kehtib sama lähenemine ka kultuuride ja miks isegi mitte keelte suhtes. Tasakaalus ja mitmekesine kultuurkond on kindlapeale palju huvitavam ja paindlikum maailm, kus elada, seega selles kontekstis on täiesti mõistlik tegu kultuuridel, mis kipuvad välja surema, sünnitada vähemalt sinnamaani, et otsest väljasuremise ohtu enam pole, ning suurtel kultuuridel, kus sündimuskordaja on kobedasti üle taastootmisnumbri, mõistlikul määral tagasi tõmmata. See, kui Eestis ühel aastal ei sünniks mitte ühtegi last, siis oleks maailmas vaid 14 000 last aastas vähem. Et numbrit skaalale panna - see ei muuda suures pildis midagi, kui samal ajal sünnib kasvõi Bangladeshis igal aastal ca
2 500 000 last rohkem kui rahvaarvu taastootmiseks vaja. Küll aga oleks see Eestis sündimata jäänud 14 000 last äärmiselt tõsine hoop Eesti kultuurile, riigile ja rahvale, mis minu tunnetuses on kõik enamvähem kokku sulanud. Kõik koolid aasta jagu tühjad?

Ühesõnaga. Igalühel on oma nägemus sellest, mina näen seda, et vähem eestlasi ei päästaks planeeti, küll aga oleks hirmus kahju, kui väikesed isikupärased kultuurid pildilt kaoksid. Nii, et nii isekalt kui see ka ei kõla, näen ma, et väikesed kultuurid aitavad maailma päästmisele kaasa pigem püsima jäädes kui kadudes.

/ sellel väitel ei ole isegi eeldust, et kultuur, keel, päritolu, mõtteviis ja mingi sarnane ühine voog, mis rahvusel on, on kõigi poolt tunnustatud-tunnetatud väärtus, sest mitmekülgsus = tugevus kehtib selletagi /

Aa, ja selleks, et asi oleks veelgi keerulisem, siis üks pagana hea artikli link, mis seda rahvusluse teemat ka üksjagu hägustub. Ei ole mustvalge, ei ole, peaaegu miski ei ole - ja kui ka on, siis teatud tingimustel, mis omakorda ei ole päriselt mustvalged. http://www.vikerkaar.ee/archives/22509 

Friday, February 16, 2018

Sisemise õnnetunde püsivus

Viimaseid postitusi vaadates on see eriti märgatav. Ühest küljest ei ole praegu kerge aeg. Palju on stressi pisikestest pabulatest ja kahtlustest ja kõhklustest oma töise rolli piiridest, väärtustest ja vajadustest. Selline nüri pidev nühkimine. Mis on väsitav. Aegajalt on kiusatus pastakas lauale panna ja minema jalutada.

Aga see oleks allaandmine ja selles ei ole ma eriti tugev. Ma ju isegi jäin tagasi tulles siia selleks, et raske olukord ära lahendada. Ma ei tundnud ennast just teretulnuna ning lapse kõrvalt tööle tagasi tulemine on niigi selline emotsionaalselt habras seis. Lihtne oleks olnud loobuda. Aga.

Allaandmine ei ole mu tugevaim külg - isegi siis, kui loomult sprinter peab selleks maratoni jooksma - ja ka maratoni jooksmine ei ole mu tugevaim külg. Aga ilmselgelt olen nõus pigem maratoni jooksma kui alla andma.

/Sellest tekib küsimus, et kas on mõtet ennast suruda seisu, kus on pidev stress ja koguaeg üks rahulolematus ja et kas poleks rohkem lilled ja liblikad siiski loobuda ning leida õigem ja õnnelikum koht. Ja sellest omakorda tekib küsimus, et kas mitte meie maailm ei ole koguaeg meie endaga kaasas ja kas kuskil mujal pole jälle seitse teistsugust probleemi ja kas ma kurat siis ei suuda luua endale just sellist maailma, mida ma tahan, ilma põgenemata. Ah? Kuidas selle allaandmisega oligi? Tiger, tiger, not a rollercoaster.../

Mu sisemine tiiger tõesti ei armasta pikki kurnavaid lahinguid, ta on lausa üleni spetsialiseerunud ägedatele äkksooritustele, et siis pikalt päikese käes magada, aga kui tema tugevusi arvestades lahendada olukord nii, et pideva lahingu asemel on kannatlik-kannatlik vaikne jälgimine läbi selle pika lahingu ning siis õigel hetkel ja õiges kohas see energiasööst, siis ehk saab ka selle metafoori raames maratonis toimida.

Ja siis - kõige selle taustal - on kõik need arvukad jäägitult õnnelikud hetked. Unine pojake kaisus, tõeliselt hea hommikukohv kodus, kamina ees. Igal hommikul. Milline jäägitu luksus. Või siis kõik need targad ja ilusad mehed... või siis talvine päike otse näkku, nii kirgas ja soe, et paneb naeratama. Või siis väärtuslik hetk iseenesele oma autos, omas ajas, kuulates Metallicat nii, et istmed vapuvad. Jah, mina, kes ma ei suuda muuks taustaks muusikat üldse kuulata, või siis eelistan seda kuulata äärmiselt vaikselt, keerangi autos volüümi põhja, nii et "forever trusting who we are" luudeni välja ulatub. La-he!

Ja siis veel see ballisaal ja need hallid luiged. Ja siis mõni sõber, kes helistab, ja soe-mõistev-oluline side on nii tuntav, et kuigi me räägime teistest asjadest, tahaks öelda, et aitäh, et olemas oled.

Kõik on tegelikult nii kuradi hästi, et mingid pabulad mind ei armista.


Sunday, February 11, 2018

Inimesed on ilusad ja head

Ma olen umbes aastaid hoogu võtnud, et sünnipäevajagu olulisi inimesi jälle taas kõrtsi õlut jooma kutsuda, noh,  nagu see paarkümmend aastat tagasi suhtkoht tavaline oli, ja kümmekond aastat tagasi veel enamvähem lihtsasti saavutatav oli. Vahepeal oli lihtsalt aastaid lapsi ja haigusi (enamasti nende kahe kombinatsioon, mis tabas nii ootamatult, et võttis isu ära mingeid kindla kuupäevaga asju korraldada) ja siis veel lihtsalt kiiret ja väsimust ja laiskust ja veel mingeid eriti segaseid asju, no ja nii see läks.

See kord ka sai see aeg lihtsalt jõuga võetud. Ja mul on siiralt nii hea meel. Tõeliselt lahedad ja olulised inimesed, kes üksteist enam nii tihti ei näegi, ja sellevõrra toredam; mõnus sumin, kandvad naerupahvakad siin- ja sealpool lauas, lihtsalt rõõmus ja vaba mulin, lahedameelne tögamine, see kõik oli selline hingele pai ja lihtsalt puhas rõõm olemisest. Mul on ütlemata hea meel, et see aeg võetud sai ja et kõik teised ka selle aja võetud said, sest inimesed on nii olulised ja sellised kokkusaamised on tähtsad.

Friday, February 9, 2018

Lootusetu optimist

Einoh, lust ja luiged ja lillepidu, aga vahepeal saan jälle lumepalliga näkku ja pean käe maha toetama.

Õnneks olen lootusetu optimist ja isegi siis, kui saan pihta ja on natuke nõme ja põen, põen selle ehedalt välja. Nii, et jälgegi ei jää. Mingid pisikesed pabulad mind ei armista.

(Nojah, arme mul muidugi on, aga need on Olulistest Asjadest elus ja isegi oma Suurte Lahinguhaavade arme kannan armastuse ja uhkusega. Mis mõttes kosmeetiline kirurgia, käige ka kus see ja teine, ma olen need armid välja teeninud, nad on minu jaoks lõputult ilusad ja kuigi nende puudutamine teeb isegi nüüd ikka veel haiget, on isegi see haigetsaamine tunnustuseks läbielatule. Mingil juhul ei kavatse ma seda enesest välja teraabitseda, see ei oleks vääriline.)

Nii, et igatahes on järjekordselt põhjust rõõmustada, et kui ka lumepall näkku tabas, maitsen paar hetke hiljem värskendavat lumevett, mis huultele sulab ja leian, et oooo..... kui huvitav!

Ja edasi tuleb rida lumeingleid.

Monday, February 5, 2018

Erilised kogemused on vaimne vahukooretort

Vilistlaspäev oli vaieldamatult üks neist vahukooretortidest - koju tulles oli tunne, et sain kaasa terve torditäie tundeid maasikatega, aga see on selline õhuline-kerge vahukoorene tort, millest on äärmiselt raske isu üle süüa. Mida saab päevi järjest tüki või paari kaupa tarbida ja ikka on hea, rikkalikult koorene ja, nagu öeldud, maasikad...

Erilised inimesed erilisest elust.

Head lood on need, mis puudutavad hinge, panevad südamest naerma ning värisevate käte ja häälega seletama, et eieieiei, see on tegelikult hoopis nii - kuigi kumbki tõde pole puhas tõde, ega saagi olla meie subjektiivsetes maailmates. Lood, mis on segased, müstilised, rasked seletada, ometi nii olulised ja määravad. Põimunud tajud, mälestused, puudutused, põimunud imestav ühine kogemus: oo, selline ongi elu!

Miski metslane tantsib puhtast rõõmust mu sees, et saan elada sellises loos. Sellistes lugudes. Mis siis, et kõik see, mis sügavuti hinge puudutas, jäi selgesti defineerimata ja defineerimisevajadus tundub aegajalt olevat tähtis.

Eriti, kui pooled luiged on valged ja pooled hallid ning üldse mitte mustad. Kevadeti ongi. Noored luiged hallid. Lausa naljakas, kuidas ma selle ära unustanud olin. Ja siis seal nad ujusidki, nii hirmutavalt suured ja erilised oma absurdses nooruses nende vanade ja ilusate valgete hulgas, nagu viis Loch Nessi, nagu noored kohmakad rebelid, nagu puberteetluiged.

Vilistlaspäev oli üks neid hetki, kui võisin olla hall ja valge luik korraga. Kui. Põnev.

Või see hetk, kui ma kadunud vaikuse metsast üles leidsin. Minu hetk üleni.

Valge küünal kõrges hõbedases jalas valge linaga laual, valgete kinnastega kelner kallamas karget värsket valget veini, mida peakokk soovitas lepasuitsujuustukastmes serveeritud valge kala kõrvale ja mina tähistamas erilist hetke, minu enese suurepärast seltskonda läbi selle ülesleitud lumevalge ja puhta vaikuse, mille servades ujusid hääletult viis imeliselt suurt ja halli Loch Nessi, nagu varjud kõigi nende valgete valgete ja pimeda talveöö vahel.

Kas metslane võiks vaikuse taustal tantsida? Minu enese sisemises ballisaalis, pompöösselt paljajalgne, aplombiga salkus, s'il vous plait, pardonks, madam - nii täpselt rütmist välja, et see saab olla vaid teadlik, tunnetusliku ebakõla viimine selle tasemeni, kus ebakõla kaob. Jah, kui minu metslane tantsib, siis sünnib see ballisaalis, paljajalgselt ja vaikuse taustal, lihtsalt sellepärast, et mina tahan nii ja eba ei kõla enam midagi.

Jah, alustada vahukooretordist maasikatega, et magustoiduks välja jõuda valge kalani juustukastmes - ideaalne!

Millise menüüga võrgutada veevalajat...

Hüpohondriline "aga äkki on see patoloogiline?"

 Kohati põhjustab patoloogiline eneseanalüüs koomilisi hetki. Aga äkki ma polegi normaalne? Noh, selgesti ei ole, normi piirest kõigun ma ju...