Kes lasi dzinni ämbrist välja?

Taustaks see, et mulle üldiselt meeldib alkohol, mõnikord isegi väga, aga selget sõltuvust seni ei ole, ehk ei tule ka. Hoolimata sellest, et ma mõnikord joon isegi üksida.

Õlu on sedapidi eriline jook, et seda saab juua seltskonnas, saunas, peol, kõrtsis - aga mitte üksinda. Või olgu, ühe erandiga, sest arvutimängu kõrvale on üks sissejuhatav õlleklaas mõnikord päris hea.

Üksinda, enamasti õhtul ja kaminatule ees, siis kui kõik teised on magama jäänud, on hea juua viskit, veini või dzhinni toonikuga. Lasen ajal voolata ja kuulan vaikust, enese vere tuksumist või lumehelveste langemist väljas.

Bulgaarias üksinda pimeduse saabudes toasoojal terassil laternavalguses merd vaadates ja juues seda pagana poolt liitrit dzhinni, mida naeruväärselt ilus baarmen mulle põlevisilmi kallas, tekkis huvitav seisund. (Muidugi ma saan aru, kui sedasi vaadatakse... No alati saan. See on selline meeldiv energia, tänan, palun, teinekordki. Ideaalne klaasi veini juurde, aga no kui selle taustal on võimalus ämbritäis dzhinni ära juua - pisut ootamatu, aga olgu siis pealegi. Väike tüng, et ma peale seda ei hakkagi valimatult meeletusi tegema, vaid olen täpselt sama tüüne edasi, võibolla lihtsalt verbaalselt pisut ohjeldamatum ja lobisen veel rohkem. 

Igatahes. See imeline seisund ei sisaldanud enam sugugi seda pikka baarmani, kes oma sihvakaid heas toonuses käsi ja jalgu sellise paljutõotava laisa elegantsiga liigutas, mis pani oletama, et hmm, sellised laiad õlad ja selline selg, kuidas küll tegelikult....)

Vabandust, jälle läks tähelepanu kõrvale, tegelikult ta ei olnud päriselt minu tüüp, kuid looduse toorest ilu tunnustan ma kindlasti kahe käega - give credit where credit is due. Aga rääkida tahtsin sellest seisundist, mis tekkis täiesti ihuüksi selle lootusrikkalt serveeritud - ja siis tänamatu tõpra moodi üksindusse tõmbudes hedonistlikult pimedal lõunamaisel terassil sisse timmitud poole liitri dzinniga.

Naljakas, aga mul oli siiralt tunne, et minu kõrval istub nähtamatu universumi avatar ja ma räägin temaga juttu. Nagu võrdne võrdsega. Nagu kass kuningaga. Nagu Weatherwax Surmaga. Tundsin, et olen osa Väljast ja kummalisel viisil sama surematu. Kahju, et selle kogemuse edasiandmiseks jäävad sõnad lühikeseks, kätest rääkimata.

Kergelt shamanistlik kogemus ilmselt. Vist? Ma ei ole mingeid hallutsinogeene tarbinud, olen selles vallas süütu nagu maatüdruk, seetõttu ei tea võrrelda, aga alkohol on siiani käitunud nagu mu hea sõber ja mis saaks mul selle vastu olla, kui ta samaväärseid elamusi pakub?